Читать книгу Alasti - Sylvia Day - Страница 3

„LÄHME BAARI ja tähistame.”

Korterinaabri innukas ettepanek ei üllatanud mind. Cary Taylor leidis alati põhjuse midagi tähistada, ükskõik kui tühine ja tähtsusetu see ka oli. Mulle see omadus meeldis, oli osa tema sarmist. „Arvan, et vahetult enne uude kohta tööle asumist jooma kukkuda pole hea mõte.“

„Ole nüüd, Eva.” Cary istus meie uue elutoa põrandal keset kolimiskaste, huulil võluv naeratus. Olime juba mitu päeva asju lahti pakkinud, kuid tema nägi endiselt rabav välja. Caryl oli sale keha, tumedad juuksed ja rohelised silmad – mees, kelle välimus oli peaaegu iga päev absoluutselt vapustav. Oleksin seda talle vist pahaks pannud, kui ta poleks olnud minu jaoks kõige kallim inimene maamunal.

„Ega ma mingist hullust prassingust räägi,” käis Cary peale. „Paar klaasi veini ja kõik. Laseme end tunnikeseks lõdvaks, kella kaheksaks oleme kodus tagasi.”

„Ma ei tea, kas jõuan.” Osutasin retuuside ja trennisärgi poole. „Pärast seda, kui olen jalgsi tööle minemiseks kuluva aja ära mõõtnud, hüppan jõusaalist läbi.”

„Kõnni kiiresti, tee trenni veel kiiremini.”

Cary täiuslikult kergitatud kulmukaari nähes tuli mulle naer peale. Ma usun, et tema miljoni-dollari-näolapikest saab ühel heal päeval imetleda kogu maailma reklaamtahvlitel ja moeajakirjade kaantel. Mis nägu ta ka ei teinud, ikka oli see jalustrabav.

„Äkki läheks homme pärast tööd,” pakkusin välja. „Kui ma esimese tööpäeva kuidagi üle elan, siis see oleks küll tähistamist väärt.”

„Nõus. Ma murran nüüd meie uude kööki sisse ja teen midagi õhtusöögiks.”

„Hm…” Kokkamist Cary fännas, aga tal polnud selleks erilist andi. „Tore.”

Näole eksinud juuksesalku eemale puhudes naeratas ta laialt. „Meil on köök, mille pärast restoranid lahinguid peaksid. Siin on võimatu midagi kihva keerata.”

Kahtlesin selles. Et söögitegemise teemat vältida, tormasin Caryle lehvitades uksest välja. Laskusin liftiga esimesele korrusele ja naeratasin uksehoidjale, kes mind laia käeviipega õue juhatas.

Tänaval ümbritsesid mind Manhattani lõhnad ja helid, mis kutsusid end avastama. Minu endine kodu San Diegos ei asunud mitte ainult riigi teises otsas, vaid tundus, et teises maailmas. Kaks suurt metropoli – üks igavesti asjalik ja sensuaalselt tüüne, teine pulbitsemas elujõust ja metsikust energiast. Unistustes olin oma elu ette kujutanud Brooklyni liftita korrusmajas, aga sõnakuuleliku tütrena leidsin end hoopis Upper West Side’is. Kui Cary poleks minuga koos elanud, oleksin tundnud end lootusetult üksi suures apartemendis, mis maksis kuus rohkem, kui enamik inimestest aastaga teenis.

Uksehoidja kergitas mütsi. „Kena õhtut teile, preili Tramell. Kas ma kutsun takso?”

„Ei, aitäh, Paul.” Õõtsutasin end tossude ümmargustel taldadel. „Ma lähen jalgsi.“

Ta naeratas. „Nüüd õhtul on õhk jahedam. Jalutada on kindlasti mõnus.”

„Mulle räägiti, et juunikuu ilma tuleks siin nautida, enne kui hirmpalavaks läheb.”

„See on väga hea nõuanne, peili Tramell.”

Moodsa klaasist sissekäigu katuse alt välja astudes nautisin kodutänava suhtelist vaikust, enne kui jõudsin Broadway saginasse ja liiklusvoolu. Lootsin, et ehk ühel päeval sulandun sellesse kõigesse ega tunne end enam võltsi njuujorklasena. Mul oli aadress ja töökoht, kuid metroos tundsin ikka veel kohmetust ja taksode peatamine ei tulnud mul hästi välja. Püüdsin liikuda mitte hajameelsena, pea laiali otsas, kuid see oli raske. Nii palju oli vaadata ja kogeda.

Aistingute ohtrus oli hämmastav – sõidukite heitgaasid segunesid müügiputkade toidulõhnadega, kaubitsejate hüüded segiläbi tänava-esinejate muusikaga; nägude, stiilide ja aktsentide aukartust äratav hulk, suurepärased arhitektuuriimed… Ja autod. Jeesus Kristus. Sellist hullu-meelselt tihedat autovoolu polnud ma varem näinud.

Alatasa püüdis mõni kiirabi-, politsei- või päästeauto kõrvulukustava huilge saatel kollaste taksode rivi lõhestada. Jälgisin aukartusega kolisevaid prügiautosid, mis manööverdasid kitsastel ühesuunalistel tänavatel, ja pakiveoautojuhte, kes vapralt tihedat liiklust trotsisid, lootes õigeks ajaks sihtkohta jõuda.

Tõelised njuujorklased kulgesid kõige selle keskel sujuvalt, nende armastus kodulinna vastu oli sissetallatud ja tuttav nagu lemmikkingapaar. Nad ei vahtinud romantilise lõbususega aurujugasid, mis kõnniteedel kanalisatsioonikaevudest ja ventilatsiooniavadest välja pahvatasid, ega pilgutanud silmagi, kui jalgealune all möirgavast metroost värisema hakkas, samal ajal kui mina naeratasin nagu idioot ja tõmbasin varbad konksu. New York oli minu jaoks uhiuus armulugu. Minus pulbitses lapselik uudishimu ja see paistis välja.

Pidin vaeva nägema, et end lõdvaks lasta, kui jätkasin teekonda hoone poole, kus asus mu uus töökoht. Mis ametisse puutub, siis vähemalt selles suhtes sain oma tahtmise. Tahtsin kohta, mis vastaks minu teenetele, ja see tähendas karjääriredeli alumist pulka. Järgmisel hommikul pidi minust saama Mark Garrity assistent USA ühe väljapaistvaima reklaamifirma Waters Field & Leaman juures. Minu kasuisa, megapatroon Richard Stanton oli veidi häiritud, kui ma selle töökoha vastu võtsin, rõhutades, et kui ma ei oleks nii uhke, oleksin saanud töötada hoopis tema sõbra juures ja sellest kasu lõiganud.

„Sa oled sama kangekaelne kui su isa,” ütles ta. „Ta jääb igavesti oma pollaripalgaga su õppelaenu tagasi maksma.”

Lahing oli olnud suur, sest isa keeldus taganemast. „Mida kuradit, ükski teine mees ei hakka minu tütre hariduse eest maksma,” ütles Victor Reyes, kui Stanton oma pakkumise tegi. Ma respekteerisin seda. Kahtlustan, et Stanton samuti, kuigi ta seda ei tunnistanud. Ma mõistsin mõlema mehe seisukohta, kuna olin samuti võidelnud, et laen ise tagasi maksta… aga kaotanud. See oli isa jaoks uhkuse küsimus. Ema oli keeldunud temaga abiellumast, kuid isa ei taganenud otsusest igal võimalikul viisil oma kohuseid täita.

Teadsin, et oli mõttetu vanade asjade pärast end üles keerata, seega keskendusin hoopis sellele, kuidas järgmisel päeval võimalikult kiiresti tööle jõuda. Olin meelega valinud lühema tee esmaspäevase tipptunni ajal ja üsna rahul, kui jõudsin Crossfire’i hooneni, kus Waters Field & Leaman asetses, vähem kui poole tunniga.

Ajasin pea kuklasse ja tõstsin pilgu kitsa taevaribani. Crossfire oli tõeliselt muljetavaldav – sädelev sile safiirikarva torn, mis läbi pilvede trügis. Teadsin varasematest tööintervjuudest, et hoone sisemus teisel pool ehitud ja vaskraamitud pöörduksi oli sama aukartustäratav – kuldmustrilised marmorpõrandad ja – seinad, harjatud alumiinumist valvelaud ja pöördristid.

Tõmbasin uue ID-kaardi pükste sisetaskust välja ja lehvitasin seda kahele laua juures seisvale mustas ülikonnas valvurile. Nad pidasid mu sellest hoolimata kinni – kindlasti sellepärast, et kandsin sobimatuid riideid –, kuid lubasid kohe edasi liikuda. Mõtlesin, et kui olen liftiga kahekümnendale korrusele tõusnud, on mul piisavalt aega, et kõik uksetagused läbi käia. Lahe.

Astusin parajasti liftide poole, kui sihvakas ja hoolitsetud kaunis brünett kottipidi ühe pöördristi külge kinni jäi. Kott kukkus maha ja puistas välja hunniku peenraha. Mündid sadasid vihmana marmorile ja veeresid lõbusalt laiali; vaatasin, kuidas möödujad seda kaost eirasid ja edasi liikusid, nagu poleks midagi märganud. Pilgutasin kaastundlikult silmi ja kummardusin, et aidata naisel raha kokku korjata, üks valvur ruttas samuti appi.

„Suur tänu,” ütles naine ja kinkis mulle põgusa närvilise naeratuse.

Naeratasin vastu. „Pole tänu väärt. Tuttav tunne.”

Kükitasin, et sirutada käsi 5-sendise järele, mis lebas sissekäigu juures põrandal, kui mu silme ette ilmus paar musti luksuslikke Oxford-stiilis kingi, millele langesid mustade rätsepapükste sääred. Ootasin veidi, et mees teelt ära läheks, aga kui seda ei juhtunud, lasin pilgul ülespoole tõusta. Klassikaline kolmeosaline ülikond avaldas mulle supersügavat muljet, kuid tõeliseks sensatsiooniks oli selle sees kõrguv pikk, võimsalt sihvakas keha. Ja kui mõjuv kogu see hunnitu mehelikkus ka poleks olnud, nokaudi sain ma alles siis, kui pilk mehe näoni jõudis.

Vau. Lihtsalt… vau.

Mees laskus minu ette kükki. Rabatuna sellest erilisest maskuliinsu-sest otse silmade kõrgusel, suutsin vaid teda vahtida. Täiesti lummatult.

Järsku miski nagu liigahtas meie kahe vahelises ruumis.

Mu pilgule vastates mees muutus… Nagu oleks mask tema silme eest langenud, paljastades hõõguvtulise kire, mis imes kogu õhu mu kopsudest välja. Intensiivne magnetism, mida ta kiirgas, tugevnes, muutus peaaegu kombatavaks, elusaks ja kompromissituks väeks.

Instinktiivselt reageerides tõmbusin tagasi. Ja kukkusin istuli.

Küünarnukid kirvendasid järsust kontaktist marmorpõrandaga, kuid ma ei pannud valu peaaegu tähelegi. Olin liiga ametis vaatamisega, pilk naelutatud minu ees kükitava mehe külge. Tintmustad juuksed raamisid hingematvalt kaunist nägu. Tema luustik oleks pannud skulptorid rõõmust nuuksuma, kindlapiiriline suu, sirge nina ja sügavsinised silmad muutsid mehe murdjalikult ilusaks. Tema silmad tõmbusid veidi pilukile, muidu säilitasid näojooned rahu.

Mehe triiksärk ja ülikond olid mustad, kuid lips sobis ideaalselt tema säravsiniste iiristega. Silmad olid targad ja hindavad ning puurisid minust läbi. Mu südamelöögid kiirenesid, suu vajus lahti, hingamine lasi galoppi. Mees lõhnas patuselt hästi. Mitte lõhnaõli järele. Võib-olla vanniõli. Või šampooni. Mis see ka oli, igatahes pani see suu vett jooksma. Nagu mees isegi.

Ta ulatas mulle käe ja nähtavale ilmusid kullast ja oonüksist mansetinööbid ning väga kallis kell.

Hingevärinal asetasin käe talle pihku. Pulss hüppas lakke, kui tema sõrmede haare tugevnes. Mehe puudutuses oli elektrit, see saatis šoki mööda mu käsivart üles, nii et kuklakarvad püsti tõusid. Ta jäi hetkeks liikumatuks, uhke kaarega kulmude vahele ilmus korts.

„Kas sinuga on kõik korras?”

Mehel oli koolitatud hääl, veidi kähisev, see pani mu kõhu värelema. See tõi meelde seksi. Erilise seksi. Pähe tuli mõte, et ta võiks mind ainult rääkimisega orgasmini viia.

Huuled kuivasid, ma tõmbasin neist keelega üle. „Jah, kõik on korras.”

Mees tõusis seletamatu kergusega ja tõmbas mu endaga kaasa. Silmside säilis – ma lihtsalt ei suutnud temalt pilku pöörata. Ta oli noorem, kui olin algul arvanud. Ma pakkunuks talle vanust alla kolmekümne, kuigi silmad olid elukogenud. Tõsised ja vahedalt intelligentsed.

Mind tõmbas tema poole, nagu oleks mu piha ümber köis, millest ta mind aeglaselt ja järjekindlalt sikutab.

Pilgutasin nagu poolunes silmi ja lasksin tema käest lahti. Ta ei olnud lihtsalt ilus, ta oli… nõiduslik. Ta oli selline mees, kelle seljast naised on valmis särki rebima, nii et laiali lendavad nii nööbid kui vaoshoitus. Vaatasin teda selles peenes, viisakas, kohutavalt kallis ülikonnas ja mõtlesin toorest, loomalikust, linu kraapima panevast seksist.

Mees kummardus ja võttis põrandalt ID-kaardi, mille olin enese teadmata maha pillanud, ühtlasi vabastas ta mind oma provokatiivsest pilgust. Mu aju hakkas uuesti tööle.

Mind ajas närvi, et olin nii kohmakas, samal ajal kui mehest kiirgas suurt enesekindlust. Ja miks? Sest ma olin pimestatud, pagan võtaks.

Ta tõstis pilgu ja tema poos – ta peaaegu põlvitas mu ees – viis mu uuesti tasakaalust välja. Ta ei pööranud end sirgu ajades minult pilku. „Oled ikka kindel, et kõik on korras? Sa peaksid ehk mõnda aega istuma.”

Mu põsed hakkasid kuumama. Missugune tobedus – näidata end kohmaka ja uimasena maailma kõige enesekindlama ja veetlevama mehe ees! „Kaotasin vaid korraks tasakaalu. Kõik on okei.”

Pilku kõrvale heites märkasin naist, kes oma koti sisu põrandale oli kummutanud. Ta tänas parajasti valvurit, kes teda oli aidanud; seejärel hakkas naine paljusõnaliselt vabandades minule lähenema. Ulatasin talle peotäie üleskorjatud münte, kuid naise pilk peatus ülikonnas jumalal ja ta unustas mind sootuks. Ootasin veidi, sirutasin käe ja poetasin peenraha tema käekotti. Seejärel riskisin pilgu veel kord mehele heita ja leidsin, et ta vahtis ikka veel mind, kuigi brünett teda ülevoolavalt tänas. Teda. Loomulikult mitte mind, kes tegelikult oli talle appi tormanud.

Küsisin häält kõvendades: „Kas ma saaksin, palun, oma kaardi tagasi?”

Mees sirutas ID-kaardi minu poole. Kuigi püüdsin seda ilma teda puudutamata kätte saada, riivasid tema sõrmed minu omi ja saatsid minusse uuesti tuttava laengu.

„Aitäh,” pomisesin ja tõttasin läbi pöördukse tänavale. Seisatasin korraks kõnniteel ja ahmisin sisse sõõmu New Yorgi õhku, mis lõhnas miljonite erinevate asjade järele, nii heade kui mürgiste.

Hoone ees seisis läikiv must Bentley linnamaastur, nägin selle puhastel tumendatud klaasidel oma peegelpilti. Ma õhetasin ja mu hallid silmad särasid. Olin seda ilmet oma näol varem märganud – vannitoa peeglis, enne kui läksin mõne mehega voodisse. See oli kepiks-valmis-ilme, mis poleks üldse pidanud tol hetkel mu sihverplaati ehtima.

Jessas. Võta end kokku.

Viis minutit härra Tumeda ja Ohtlikuga ning ma olin täis närvilist, rahutut energiat. Tundsin ikka veel tõmmet tema poole, seletamatut kihku minna uuesti sisse, sinna, kus tema viibis. Oleksin võinud vabanduseks tuua, et ma polnud lõpule viinud seda, mille pärast ma üldse Crossfire’isse läksin, kuid teadsin, et pärast hakkan kahetsema. Mitu korda päevas võib inimene end naeruväärseks teha?

„Jäta,” kutsusin end mõttes korrale, „hakka astuma!”

Autosignaalid plärisesid, üks takso sööstis teise ette, nii et kokkupõrkest puudus paar sentimeetrit, pidurid kriiksusid, kui hulljulged jalakäijad astusid ristmikule paar sekundit enne rohelist tuld… Hõiked, vandesõnade tulv ja žestid, mille taga polnud tõelist viha – mõne sekundi pärast olid kõik pooled sõnavahetuse unustanud. Kõik oli linna tempo loomulik osa.

Lülitusin jalakäijate voolu ja võtsin suuna spordikeskuse poole, naeratus huultel värelemas. Ah, New York, mõtlesin ma, tundes end jälle kindlalt, sa rokid täiega.

OLIN PLAANINUD jooksulindil soojendust teha ja seejärel tund aega mõnel masinal mütata, aga kui nägin, et kohe hakkas pihta algajate kickboxing, ühinesin hoopis õpilaste pundiga. Kui trenn läbi sai, tundsin, et mu mina on tagasi. Lihased võbisesid väsimusest ja ma teadsin, et kodus tuleb väga hea uni.

„Sul tuli väga hästi välja.”

Pühkisin näolt rätiga higi ja heitsin pilgu noormehele, kes mind kõnetas. Siugjas, lihaseline, erksate pruunide silmade ja veatu piimakohvi karva nahaga. Tema ripsmed olid kadestamisväärt tihedad ja pikad, kuid pea kiilaks aetud.

„Tänan.” Muigasin murelikult. „Paistis välja, et see oli mul esimene kord, jah?”

Ta naeratas ja sirutas käe. „Parker Smith.”

„Eva Tramell.”

„Sul on loomulikku graatsiat, Eva. Trenni tehes saaks sinust sõna otseses mõttes kõva tegija. New Yorgi suguses linnas on enesekaitseoskus kohustuslik.” Ta viitas korgist teadetetahvlile, mis seinal rippus. See oli täis knopkaga kinnitatud nimekaarte ja flaiereid. Noormees rebis ühe neoonvärvilise lehe alumisest servast riba ja ulatas mulle.

„Kas sa Krav Maga kohta oled midagi kuulnud?”

„Jennifer Lopezi filmist.”

„Ma õpetan seda, võin ka sind õpetada. Siin on mu veebilehe aadress ja stuudio telefoninumber.”

Imetlesin noormehe lähenemisoskust. See oli sama otsekohene kui tema pilk, ka naeratus oli siiras. Mõtlesin: huvitav, kas ta lööb mulle külge? Ta oli piisavalt ladna, nii et ma ei olnud selles kindel.

Parker asetas käed risti rinnale, nii et biitsepsid esile tungisid. Ta kandis musta käisteta maikat ja poolpikki šortse. Tema Converse’i tossud olid mugavalt sisse kantud ja maikakaelusest paistsid hõimumärke kujutavad tätokad. „Kodulehel on ajad kirjas. Astu läbi ja vaata, kas see on sinu jaoks.”

„Ma mõtlen sellele.”

„Mõtle.” Noormees ulatas jälle käe, tema haare oli tugev ja kindel. „Loodan sind uuesti näha.”

KORTER lõhnas imeliselt, kui koju jõudsin, kõlaritest kostis Adele Adkinsi tundeküllane laul sihitust kõnniteedel lonkimisest. Heitsin pilgu üle avatud plaaniga toa kööginurka ja nägin Caryt muusika rütmis õõtsumas, samal ajal pliidil midagi segades. Letil oli avatud veinipudel ja kaks pokaali, üks poolenisti punase veiniga täidetud.

„Hei,” hüüdsin lähemale astudes. „Mis söögiks on? Kas mul on aega duši all käia?”

Cary valas veini ka teise pokaali ja libistas selle üle söögilaua minu poole, osavalt ja elegantselt. Keegi poleks teda vaadates arvanud, et lapsepõlves pendeldas ta narkosõltlasest ema ja kasuperede vahet ning saatis noorusaja mööda noortevanglates ja riiklikes rehabilitatsiooni-keskustes. „Pasta lihakastmega. Ja oota dušiga, sest söök on valmis. Oli sul lõbus?”

„Kui jõusaali jõudsin, siis jah.” Tõmbasin lähemale ühe tiikpuust baaripuki ja istusin. Rääkisin Caryle kickboxing’ust ja Parker Smithist. „Tahad kaasa tulla?”

„Krav Maga?” Cary raputas pead. „Liiga räige. Oleksin varsti sinikaid täis ja jääksin tööst ilma. Aga ma tulen kaasa ja vaatame koha koos üle, igaks juhuks, äkki on see kutt mingi pervo.”

Vaatasin, kuidas ta kallas pasta valmispandud sõelale. „Pervo?”

Isa oli õpetanud mind poisse päris hästi tundma ja ma teadsin, et hoopis ülikonnas jumal võis probleemiks osutuda. Tavaliselt inimesed kingivad naeratusi, kui nad kedagi aitavad, kas või selleks, et luua hetkeline side, mis teed silendaks…

Aga mina ise ju ka ei naeratanud talle?

„Kullake,“ ütles Cary kapist kausse võttes, „sa oled seksikas ja võluv naine. Minu jaoks on kahtlane iga mees, kes ei julge sind otsesõnu kohtamisele kutsuda.”

Kirtsutasin Cary jutu peale nina.

Ta tõstis toidu minu ette. Väikesed salatinuudlid olid kaetud vähese tomatikastmega, mis sisaldas loomalihatükke ja herneid. „Sul on midagi mõttes. Mis see on?”

Hmm… Haarasin lusikavarrest, mis kausist välja ulatus, ja otsustasin toidu kallal mitte norida. „Ma vist kohtasin täna planeedi kõige kuumemat meest. Võib-olla isegi kõige kuumemat maailma ajaloos.”

„Ah nii? Mina mõtlesin, et see olen mina. Aga räägi edasi.” Cary jäi teisele poole köögiletti ja eelistas süüa püstijalu.

Vaatasin, kuidas ta paar ampsu suhu pistis, ja julgesin siis ka ise proovida. „Tegelikult polegi midagi rääkida. Kukkusin Crossfire’i fuajees perseli ja ta ulatas mulle käe ning aitas püsti.”

„Pikk või lühike? Heleda- või tumedapäine? Turske või sale? Mis värvi silmad?”

Loputasin teise suutäie veinilonksuga alla. „Pikk. Tume. Turske ja sale. Sinised silmad. Ropprikas, otsustades riiete ja aksessuaaride järgi. Ja hullult seksikas. Tead ju küll – vahel ei aja ilusad poisid hormoone möllama, aga mitte nii väga ilusad võivad olla tohutu seksapiiliga. Sellel kutil oli kõik olemas.”

Kõht hakkas uuesti võbelema nagu siis, kui Tume ja Ohtlik oli mind puudutanud. Mäletasin kristallselgelt tema hingematvalt ilusat nägu. Säärased jalustrabavad mehed peaks ebaseaduslikuks kuulutama. Mul olid ikka veel ajurakkude kärssamise järelnähud.

Cary pani küünarnuki letile ja toetas lõua käele, pikad salgud üht erkrohelist silma katmas. „Mis edasi sai, pärast seda, kui ta oli su püsti aidanud?”

Kehitasin õlgu. „Ei midagi.”

„Mitte midagi?”

„Tulin ära.”

„Mis?! Sa ei hakanudki temaga flirtima?”

Võtsin veel ühe suutäie. Tegelikult maitses toit päris hästi. Või olin ma lihtsalt väga näljane. „Cary, ta polnud selline tüüp, kellega flirtida.”

„Pole olemas sellist asja nagu mees, kellega ei saa flirtida. Isegi õnnelikus abielus vajatakse aeg-ajalt väikest süütut flirti.”

„Selle kuti juures polnud midagi süütut,” ütlesin kuivalt.

„Ahaa, üks neist.” Cary noogutas elukogenult. „Pahad poisid võivad toredad olla, kui sa nendega liiga lähedaseks ei saa.”

Tema muidugi teadis, tema jalge ette langes loogu igas vanuses mehi ja naisi. Aga ikka õnnestus tal vale partnerivalik teha, alati. Ta oli semminud fännidega, petistega, armukestega, kes ähvardasid end tema pärast tappa, ja armukestega, kellel oli palju teisi partnereid, kellest nad Caryle ei rääkinud… Nimeta ükskõik mis varianti – Caryl oli kõiges kogemusi. „Ei kujuta ette, et see mees võiks tore olla,” ütlesin. „Ta oli liiga jõuline. Kuid võin kihla vedada, et voodis oleks ta oma intensiivsuses taevalik.“

„Vaat see jutt juba sobib. Unusta ära mingi tõeline mees – mana oma fantaasiates ta nägu silme ette ja kujutle teda täiuslikuna.”

Et seda meest oma peast välja saada, muutsin teemat. „Kas sul on ka homme intervjuusid?”

„No ikka.” Cary süüvis oma päevakava detailidesse, mainis teksareklaami, isepruunistuvat kreemi, aluspesu ja lõhnaõli.

Viskasin kõik muu peast välja ning keskendusin Caryle ja tema kasvavale edule. Nõudmine Cary Taylori järele kasvas iga päevaga ning ta kujundas oma renomeed fotograafide ja klientide hulgas, olles nii professionaalne kui täpne. Olin väga põnevil ja tema üle uhke. Ta oli käinud pika tee ja palju üle elanud.

Alles pärast õhtusööki märkasin diivani kõrval kaht suurt kingikarpi.

„Mis need on?”

„Need,” ütles Cary ja astus elutuppa, „on midagi väga erilist.”

Aimasin kohe, et tegemist on Stantoni ja minu emaga. Selleks et õnnelik olla, vajas mu ema raha, ja mul oli hea meel, et Stanton, tema kolmas abikaasa, suutis täita nii tema kui kõikide sugulaste vajadusi. Soovisin sageli, et see lõpeks, kuid emal oli raske aktsepteerida tõsiasja, et ma ei omistanud rahale nii suurt tähtsust kui tema. „Mis siis seekord?”

Cary asetas käe ümber mu õlgade – tal oli kerge seda teha, kuna ta oli rohkem kui kümme senti minust pikem. „Ära ole tänamatu. Stanton armastab su ema. Talle meeldib su ema nunnutada ja sinu emale meeldib sind nunnutada. Kuna sinule see ei meeldi, siis Stanton seda sinule ei tee. Ta teeb seda emale.”

Ohates olin Caryga nõus. „Mis need on?”

„Glamuursed ürbid laupäevase nõuandekeskuse heategevusõhtusöögi jaoks. Seksikas kleit sulle ja Brioni smoking mulle, sest mulle kinkide tegemine on see, mida Stanton teeb sinu jaoks. Sind on lihtsam taluda, kui ma olen sinuga kaasas, et sind kuulaksin, viripunn.”

„Sul on kuradima õigus. Jumal tänatud, et ta seda teab.”

„Loomulikult teab. Stanton ei oleks rikkur, kui ta kõike ei teaks.” Cary võttis mul käest kinni ja tiris karpidele lähemale. „Lähme viskame neile pilgu peale.”

SURUSIN end järgmisel hommikul kümme minutit enne üheksat Crossfire’i pöörduste kaudu fuajeesse. Tahtes esimesel päeval parimat muljet jätta, panin selga lihtsa tuppkleidi ja jalga mustad kinnised kontsakingad, mille liftis tänavakingade asemel jalga libistasin. Tänu Caryle olid mu heledad juuksed seatud kunstipäraseks krunniks, mis meenutas number kaheksat. Ise olin ma juustega saamatu, see-eest Cary oskas teha soenguid, mis olid glamuursed meistriteosed. Kõrvas olid mul väiksed pärlid – isa kingitus kooli lõpetamise puhul – ning randmel Rolexi kell Stantonilt ja emalt.

Hakkasin juba mõtlema, et olin pühendanud välimusele liiga palju tähelepanu, aga fuajeesse sisenedes meenus mulle, kuidas aelesin trenniriietes põrandal, ja olin tänulik, et ei sarnanenud tolle häbitu tüdrukuga. Kaks turvatöötajat ei seostanud mind ilmselgelt temaga, kui teel pöördristide poole neile oma ID-kaarti välgutasin.

Kahekümnendal korrusel astusin liftist Waters Field & Leamani vestibüüli. Minu ees kõrgus kuulikindlast klaasist sein, mis raamis topeltuksega sissepääsu vastuvõtualasse. Administraator kuusirbikujulise laua taga viskas pilgu kaardile, mille vastu klaasi surusin. Ta vajutas nupule, uksed avanesid ja ma pistsin oma ID-kaardi kotti.

„Tere, Megumi,” tervitasin sisse astudes ja tema jõhvikapunast pluusi imetledes. Neiu oli segavereline, asiaatliku välimusega ja väga ilus. Tema juuksed olid tumedad ja paksud, lõigatud siledaks bobiks, mis oli tagant lühem ja eest teravasalguline. Silmad olid pruunid ja soojad, huuled täidlased ja loomulikku roosat värvi.

„Tere, Eva. Mark pole veel tulnud, aga sa ju tead, kuhu minna, eks?”

„Absoluutselt.” Lehvitasin talle ja kõndisin vastuvõtulauast vasakule jääva koridori lõppu, kus tegin veel ühe pöörde vasakule ning jõudsin kaheks boksiks jagatud ruumi. Üks kuulus minule ja ma suundusin otse sinna.

Pistsin käekoti ja koti madalate tänavakingadega praktilise metall-laua alumisse sahtlisse ja lülitasin arvuti sisse. Olin kodust mõned asjad kaasa võtnud, et töönurka isikupärasemaks muuta, ja nüüd tirisin need lagedale. Üks oli kolmest fotost koosnev raamitud kollaaž – mina Caryga Coronado rannas, ema ja Stanton jahiga Prantsusmaal Rivieras ja minu isa politseiautos Oceanside’is, Californias, oma tööpostil. Teine asi oli värviline klaaslilledest kompositsioon, mille Cary mulle hommikul esimese tööpäeva puhul kinkis. Panin selle fotoraami kõrvale ja naaldusin toolileenile, et oma kätetööd imetleda.

„Tere hommikust, Eva.”

Hüppasin püsti, et ülemust tervitada. „Tere hommikust, härra Garrity.”

„Kutsu mind, palun, Markiks. Tule nüüd minu kabinetti.”

Astusin uue bossi sabas üle koridori, mõeldes taas, et ta oli väga vaatamisväärne oma särava tumeda naha, piiratud kitsehabeme ja lõbusate pruunide silmadega. Markil oli nurgeline lõug ja võluvalt kaval naeratus. Ta oli trimmis ja heas vormis ning temast õhkus kindlameelsust, mis sundis teda usaldama ja austama.

Mark viipas ühele kahest toolist oma klaasist-ja-kroomist töölaua ees ning ootas, kuni ma istusin, et seejärel ise Aeroni pöördtoolile maanduda. Taevalapi ja pilvelõhkujate taustal näis Mark tahtejõuline ja mõjuvõimas. Tegelikult oli ta vaid noorem projektijuht ja tema kabinet oli pugerik võrreldes nendega, milles pesitsesid direktorid ja juhatajad, kuid vaade oli super.

Mark toetas selja toolileenile ja naeratas. „Kas oled end uues korteris juba sisse seadnud?”

Olin üllatunud, et ta mäletas, kuid ma hindasin seda. Kohtusin temaga teise intervjuu ajal ja ta hakkas mulle kohe meeldima.

„Peaaegu,” vastasin ma. „Mõned kastid vedelevad veel siin ja seal.”

„Sa kolisid siia San Diegost, eks? Ilus linn, aga New York on hoopis teistsugune. Kas tunned juba palmidest puudust?”

„Pigem kuivast õhust. Siinse niiskusega annab ikka harjuda.”

„Oota, kuni suvi saabub.” Ta naeratas. „Niisiis… Täna on sinu esimene tööpäev ja sa oled minu esimene assistent, eks me tegevuse käigus vaatame, mis saama hakkab. Ma ei ole harjunud ülesannete delegeerimisega, kuid olen kindel, et õpin selle ruttu selgeks.”

Tundsin end kohe sundimatult. „Ootan juba huviga, et mulle midagi teha antakse.“

„Sinu siinolek on minu jaoks suur asi, Eva. Tahan, et sa tunneksid end siin hästi. Kas sa kohvi jood?”

„Kohv kuulub mu peamisse toidugruppi.”

„Ahaa, assistent minu südame järele.” Marki naeratus laienes. „Ma ei palu, et sa mulle kohvi tooksid, aga mul poleks midagi selle vastu, kui aitaksid välja uurida, kuidas kasutada neid uusi ühe-tassi-kohvimasinaid, mis hiljuti puhkeruumidesse toodi.”

Ma naeratasin. „Pole probleemi.”

„Kas sind kurvastab, et mul pole sulle praegu muid ülesandeid anda?” Mark hõõrus ujedalt kukalt. „Ma näitan sulle projekte, mille kallal ma töötan, siis saame edasi minna.”

ÜLEJÄÄNUD PÄEV möödus nagu udus. Mark suhtles põgusalt kahe kliendiga ja pidas pika koosoleku loomingulise meeskonnaga, kes töötas ühe kutsekooli kontseptsiooni kallal. See oli põnev protsess – esimest korda näha, kuidas erinevad osakonnad üksteiselt teatepulga üle võtsid, et viia kampaania ideest teostumiseni. Oleksin võinud kauemaks tööle jääda, et saada parem ülevaade kabinettide paigutusest, kuid kümme minutit enne viit helises telefon.

„Mark Garrity kabinet. Eva Tramell kuuleb.”

„Vea oma tagumik koju, et saaksime välja minna ja väikse dringi teha, eile ju hüppasid alt ära.”

Cary tehtud rangus sundis mind naeratama. „Olgu, olgu. Hakkan kohe tulema.”

Panin arvuti kinni. Kui liftide juurde jõudsin, tõmbasin mobla välja, et toksida Caryle kiire sõnum. Olen teel. Helin andis märku, milline liftikabiin minu korrusel peatuma hakkab, astusin selle poole, enne jõudsin veel sms-i saatmisnupule vajutada. Liftiuksed avanesid, astusin sammu ette. Tõstsin pilgu – ja see kohtus siniste silmadega. Mul jäi hing kinni.

Seksijumal oli ainus sõitja liftis.