Читать книгу Alasti - Sylvia Day - Страница 7

LAUPÄEVA HOMMIKUL oli mul kohutav pohmakas ja ma leidsin, et olin selle ära teeninud. Kui pahaks ma ka ei pannud Gideoni kommet pidada seksi üle läbirääkimisi sama kirglikult kui näiteks firmade liitumise üle, osalesin lõpuks neis ise samasuguse innuga. Kuna ma tahtsin teda piisavalt palju, olin valmis võtma riski ja rikkuma reegleid.

Mind rõõmustas, et ka Gideon rikkus mõnd enda oma.

Pärast pikka kuuma dušši läksin elutuppa ja leidsin Cary diivanilt läpakaga, ta näis väga värske ja erk. Tundsin köögist tulevat kohvilõhna, suundusin sinnapoole ja täitsin kõige suurema kruusi, mille leidsin.

„Hommikust, päiksekiir,” hüüdis Cary.

Ülivajalik kofeiinidoos pihkude vahele surutud, istusin tema juurde diivanile.

Cary osutas karbile diivanilaual. „See tuli, kui sa duši all olid.”

Panin kruusi kohvilauale ja võtsin karbi kätte. See oli mähitud pruuni paberisse ja kinni seotud, minu nimi diagonaalselt peal – dekoratiivsete kalligraafiliste ehiskeerdudega. Sees oli merevaigukarva klaaspudel, valges vanaaegses kirjas peale maalitud POHMAKA RAVI; raffiapaelaga pudelikaela külge kinnitatud kirjake ütles: Joo mind. Gideoni nimekaart oli peidus pehmes siidpaberis.

Kingitust uurides tundus see väga asjakohane. Gideoniga kohtumisest alates näis, et olin pea ees kukkunud ootamatult põnevasse ja ahvatlevasse maailma, kus kehtisid väga vähesed seni teadaolevad reeglid. Olin kaardistamata maa-alal, mis oli nii erutav kui ka hirmutav.

Heitsin pilgu Caryle, kes silmitses pudelit kahtlasel ilmel.

„Proosit.” Tõmbasin korgi välja ja jõin sisu pikemalt mõtlemata ära. See maitses nagu läägelt magus köhasiirup. Magu võdises hetkeks vastikusest ja tõmbus seejärel soojaks. Pühkisin suu käeseljaga puhtaks ja surusin pudelile korgi peale.

„Mis see oli?” küsis Cary.

„Põletustunde järgi otsustades alkoholi sisaldav pohmelliravim.”

Cary tõmbas nina kirtsu. „Efektiivne, aga ebameeldiv.”

Ja see töötas. Ma juba tundsingi end veidi kindlamalt.

Cary võttis karbi ja otsis välja Gideoni nimekaardi. Ta pööras selle ringi ja ulatas mulle. Kaardi taha oli Gideon kirjutanud ulja viltuse käekirjaga: Helista mulle! ja lisanud numbri.

Võtsin nimekaardi enda kätte. Gideoni kingitus oli tunnistus sellest, et ta mõtles mulle. Tema visadus ja järjekindlus olid võrgutavad. Ja meelitavad.

Polnud mingit kahtlust, et Gideoniga seoses tekkis palju probleeme. Igatsesin selle tunde järele, mis mul tekkis, kui ta mind puudutas, ja mulle meeldis tema reaktsioon, kui mina teda puudutasin. Kui püüdsin välja nuputada, millega ma ei nõustuks, kui ta tahaks uuesti oma käsi mulle külge panna, siis ei tulnud midagi pähe.

Kui Cary telefoni minu poole sirutas, raputasin pead. „Ei, veel mitte. Temaga tegelemiseks on selget pead vaja, aga ma olen ikka veel uimane.”

„Eile õhtul paistis, et tundsite end koos mõnusalt. Ta on sinust väga sisse võetud.”

„Ja mina temast ka.” Diivaninurka kerra tõmbudes surusin padja vastu põske ja jalad vastu rinda. „Me hakkame väljas käima, õpime teineteist tundma, seksime aeg-ajalt, kuid intensiivselt, aga muidu oleme täiesti sõltumatud. Ei mingit pühendumist, ootusi ega vastutust.”

Cary vajutas läpaka nupule ja printer teisel pool tuba hakkas lehti välja sülitama. Seejärel plaksas ta arvuti kinni, asetas kohvilauale ja suunas kogu tähelepanu mulle. „Äkki areneb see millekski tõeliseks.”

„Võib-olla mitte,” nähvasin.

„Nii küüniline.”

„Ma ei otsi surmani-õnnelik-suhet, Cary, kindlasti mitte Crossi-taolise megamoguliga. Olen ema pealt näinud, mida tähendab olla seotud võimukate meestega. See on täiskohaga töö poole kohaga kaaslasega. Raha hoiab ema õnnelikuna, kuid minule sellest ei piisaks.”

Isa oli ema väga armastanud. Ta oli ema kätt palunud ja tahtnud temaga oma elu jagada. Ema lükkas ta tagasi, kuna isal polnud ette näidata mahukat portfooliot ega prisket pangaarvet, mis ema abikaasaks olemisega kaasas pidi käima. Monica Stantoni arvates polnud abielu eeltingimuseks armastus ja kuna tema niiskesilmne ja kähedahäälne ilu oli enamikule meestest vastupandamatu, siis ei olnud ta kunagi pidanud leppima vähemaga, kui soovis. Minu isa ta pikaajaliseks suhteks ei soovinud.

Heitsin pilgu kellale, see näitas pool üksteist. „Pean end valmis seadma hakkama.”

„Mulle meeldib spaapäev sinu emme seltsis.” Cary naeratas ja see peletas mu meeleolu tumestavad varjud. „Pärast tunnen enda jumalana.”

„Mina ka. Emme on veenmise jumalanna.”

Tahtsime nii hirmsasti kodunt välja saada, et ei mallanud oodata, kuni administraator helistas, vaid läksime alla autot ootama.

Uksehoidja naeratas, kui välja astusime – mina kontsaga rihmikutes ja maksikleidis, Cary puusateksades ja pikkade käistega T-särgis.

„Tere hommikust, preili Tramell, härra Taylor. Kas teil on täna taksot vaja?”

„Ei, aitäh, Paul. Auto tuleb meile järele.” Cary naeratas laialt. „Täna on Perrinis spaapäev!”

„Ahaa, Perrini päevaspaa.” Paul noogutas innukalt. „Ostsin naisele pulma-aastapäevaks kinkekaardi. Talle meeldis seal nii väga, et kavatsen selle traditsiooniks muuta.”

„Sa tegid hästi, Paul,” ütlesin ma. „Naise hellitamine on alati stiilne.”

Must linnamaastur sõitis ette, Clancy rooli taga. Paul avas meile tagumise ukse, me ronisime sisse ja niutsusime rõõmust, kui leidsime istmelt karbi Knipschildti Chocopologie’d. Lehvitasime Paulile, vajusime istmele ja näksisime pisikeste tükkide haaval šokolaaditrühvleid, mida oli mõnus aegamisi nautida.

Clancy sõidutas meid otse Perrinisse, kus lõdvestus algas kohe uksest sisse astudes. Üle läve saanuna tundsime, nagu oleksime puhkusereisil teises maailma otsas. Iga kaarjat ukseava raamisid lopsakad, erksavärvilised triibulised siidkangad, juveelidega padjad kaunistasid elegantseid diivaneid ja suuri tugitoole.

Linnud siristasid kullatud rippuvates puurides ja potitaimed täitsid kõik nurgad lopsaka rohelusega. Väikestest dekoratiivpurskkaevudest kostis voolava vee vulinat, kavalalt peidetud kõlaritest kandus ruumidesse keelpillimuusika. Õhk oli tulvil eksootiliste vürtside ja lõhnaainete segu, tekkis tunne, nagu oleksime sattunud Tuhande ja ühe öö aegadesse.

Seda kõike oli vaata et liiga palju, kuid siiski jäi piir ületamata. Perrini oli eksootiline ja luksuslik, kosutav nauding neile, kes seda endale võimaldada said. Näiteks minu ema, kes meie saabudes oli just mee-ja-piima vannist välja astunud.

Uurisin protseduuride kaarti ja otsustasin, et loobun tavalisest „naissõdalase“ paketist ja valin „kirgliku hellituse“. Nädal enne olin end vahatada lasknud, kuid ülejäänu – „just selleks, et muuta teid seksuaalselt vastupandamatuks“ – kõlas täpselt sedamoodi, mida ma väga vajasin.

Mu meel oli viimaks tagasi ohutusse töötsooni jõudnud, kui Cary minu kõrval pediküüritoolil rääkima hakkas.

„Proua Stanton, kas te olete kohtunud Gideon Crossiga?”

Mul vajus suu lahti. Cary teadis väga hästi, et mu ema läks peast lolliks, kui kuulis midagi mu uutest suhetest, ka mitte-nii-väga-romantilistest, nagu seekord.

Ema, kes istus toolil teisel pool mind, kummardus ettepoole, ilmutades tavapärast tütarlapselikku elevust, kui kõne alla tulid rikkad ja ilusad mehed. „Loomulikult. Ta on üks maailma rikkamaid mehi. Forbes’i listis vist kahekümne viiendal kohal või nii, kui ma õigesti mäletan. Kahtlemata väga ambitsioonikas noormees ja helde heategija paljudes lastele suunatud heategevusprojektides, mida ka mina toetan. Sobib muidugi igatepidi, aga ma ei usu, et ta on gei, Cary. Tal on naiste-mehe kuulsus.”

„Kahju küll.” Cary irvitas ja ignoreeris minu ägedat pearaputust. „Aga see oleks nagunii lootusetu armumine, sest ta on Evast sisse võetud.”

„Eva?! Ma ei suuda uskuda, et sa pole sellest minule midagi rääkinud. Kuidas sa ometi pole nii tähtsat asja maininud?”

Heitsin pilgu emale, kelle kooritud nägu oli nooruslik ja kortsudeta, väga sarnane minu omale. Ma olin ilmselgelt oma ema tütar, kaasa arvatud perekonnanimi. Ainus asi, milles ta isaga nõustus, oli panna mulle isa ema eesnimi.

„Pole midagi rääkida,” kinnitasin ma. „Oleme vaid… sõbrad.”

„Me võime seda asja korraldada,” ütles Monica kalkuleerivalt ja see tekitas minus ärevust. „Ma ei tea, kuidas see mul kahe silma vahele jäi, et sa töötad temaga ühes ja samas hoones. Olen kindel, et ta oli sind nähes pahviks löödud. Arvatakse küll, et ta eelistab brünette… Hmm… Noh, mis iganes. Teatakse ka, et tal on suurepärane maitse. Nii et kindlasti oli see sinu puhul tema jaoks tähtsam!”

„See pole üldse nii. Palun ära hakka vahele segama, see tekitaks vaid piinlikkust.”

„Tühi loba. Kui keegi üldse teab, kuidas meestega ümber käia, siis olen see mina.”

Ma tõmbusin kössi, õlad tõusid kõrvuni. Selleks ajaks, kui massaažiaeg kätte jõudis, vajasin seda meeleheitlikult. Sirutasin end lauale pikali ja sulgesin silmad, valmistusin uinakuks, et eesootav pikk õhtu vastu pidada.

Mulle meeldis end üles lüüa ja ilus olla nagu igale teisele tüdrukule, kuid heategevus nõudis palju tööd. Tühjast-tähjast rääkimine oli väsitav, pidev naeratamine kurnas, vestlused firmadest ja mulle tundmatutest inimestest olid igavad. Kui poleks olnud Caryt, kes enda näitamisest kasu lõikas, oleksin minemisele rohkem vastu vaielnud.

Ohkasin. Keda ma lollitasin? Nagunii ma lähen sinna. Ema ja Stanton toetasid ahistatud lastele suunatud heategevust, see teema oli mulle tähtis. Aeg-ajalt sellisel tuimal sündmusel käia oli väike hind, millega ma sain tasuda.

Hingasin sügavalt sisse ja lasksin end lõdvaks. Lubasin meeles pidada, et helistan isale kohe, kui koju jõuan, ja mõtlesin, kuidas saata Gideonile tänukirjake pohmelliravimi eest. Arvasin, et võiks saata e-kirja, kontaktaadress oli ju kirjas tema visiitkaardil, kuid see polnud stiilne. Pealegi polnud teada, kes tema kirju loeb.

Kui koju jõuan, siis helistan talle. Miks mitte? Ta ju palus – ei, käskis – helistada; ta kirjutas selle visiitkaardile. Ja ma lihtsalt pean jälle tema mahlakat häält kuulma.

Uks avanes ja massöör tuli sisse. „Tere, Eva. Oled valmis?”

Veel mitte. Aga peaaegu.

PÄRAST MITUT mõnusat tundi spaas lasksid ema ja Cary mu kodu juures maha; nad ise sõitsid Stantonile uusi mansetinööpe otsima. Kasutasin seda aega, et Gideonile helistada. Kuigi olin kodus üksinda, toksisin suurema osa tema telefoninumbrist sisse pool tosinat korda, enne kui lõpuks helistasin.

Gideon vastas pärast esimest tooni. „Eva.”

Ehmatus, et ta teadis, kes helistab, tekitas mul hetkeks väike paanika. Kuidas tal sai minu nimi ja number kontaktide listis olla? „Ah… tere, Gideon.”

„Olen kvartali kaugusel. Anna alla lauda teada, et ma olen tulemas.”

„Mida?” Oli tunne, et osa vestlusest jäi vahele. „Kuhu sa tuled?”

„Sinu juurde. Juba sõidan ümber nurga. Helista lauda, Eva.”

Gideon lõpetas kõne ja ma jäin telefoni jõllitama, püüdes taibata tõsiasja, et olen paari hetke pärast Gideoniga taas koos. Mõnevõrra segasena läksin sisetelefoni juurde ja teatasin, et ootan Gideoni, ning samal ajal astus mees juba fuajeesse. Veidi aja pärast seisis ta mu ukse taga.

Alles siis meenus, et mul oli seljas vaid lühike siidist hommikumantel, kuid nägu ja juuksed õhtusöögiks valmis sätitud. Mis mulje Gideonile selline kooslus jätab?

Sikutasin hommikumantli vöö kõvemini kinni, enne kui Gideoni sisse lasksin. See ei tohtinud paista nii, nagu kutsunuks ma ta enda juurde, et teda võrgutada… või midagi taolist.

Gideon seisis kaua koridoris, tema pilk puuris mind pealaest kuni prantsuse maniküüriga varbaküünteni. Olin Gideoni välimusest sama oimetuks löödud. See, milline ta kantud teksades ja T-särgis välja nägi, pani mind tahtma teda hammastega lahti riietada.

„Igatahes tasus sõit end ära, et leida sind sellisena eest, Eva.” Ta astus sisse ja lukustas enda järel ukse. „Kuidas sa end tunned?”

„Hästi. Tänu sinule. Suur tänu.” Kõhus väreles, kuna Gideon oli seal, minu juures – see pani mul pea ringi käima. „See ei saa olla põhjus, miks sa siia tulid.”

„Olen siin, kuna sul läks nii kaua aega, et mulle helistada.”

„Ma ei teadnud, et mulle tähtaeg on antud.”

„Ma pean kiiresti ühe asja teada saama, aga veel rohkem huvitab mind, kas sa tundsid end pärast eilset õhtut hästi?” Gideoni pilk oli sünge, tema hingematvalt ilusat nägu raamis tintjate juuste luksuslik kardin. „Isver. Sa oled nii ilus, Eva. Ei suuda meenutada, et oleksin kunagi midagi nii hirmsasti tahtnud.”

Juba nende paari tavalise sõna kuulmine tegi mu kuumaks ja ihalevaks. Olin liiga haavatav. „Ja mis see kiire asi on?”

„Tule täna koos minuga heategevusõhtusöögile.”

Tõmbusin eemale, kutsest üllatunud ja elevil. „Sa lähed samuti?”

„Sina ju ka. Ma kontrollisin, teades, et su ema osaleb. Lähme koos.”

Mu käsi liikus kõrile, meel mäsles. See oli veider, et Gideon teadis minu kohta väga palju, mind valdas paanika. „See pole see, mida ma mõtlesin, kui ütlesin, et peaksime koos aega veetma.”

„Miks mitte?” See lihtne küsimus sisaldas väljakutset. „Mis suur probleem see on, kui me läheme koos üritusele, millel osalemist oleme plaaninud eraldi?”

„See pole eriti diskreetne. See on ju väga avalik üritus.”

„Ja siis?” Gideon astus lähemale ja puudutas mu juukseid.

Tema häälest kostis ohtlikku nurrumist, mis saatis minusse külmavärinad. Tundsin Gideoni suure tugeva keha soojust ja haistsin naha külluslikku, maskuliinset lõhna. Langesin tema võlude võimusesse, iga minutiga üha sügavamale.

„Inimesed hakkavad kõiksugu oletusi tegema, eriti minu ema. Ta haistab juba kaugelt sinu poissmeheverd.”

Gideon kummardus ja surus huuled mu kaelale. „Mind ei huvita, mida inimesed arvavad. Me ise teame, mida teeme. Ja sinu emaga saan ma hakkama.”

„Kui nii arvad,” ütlesin ma hingetuna, „siis järelikult sa ei tunne teda.”

„Tulen sulle kella seitsmeks järele.” Gideoni keel puudutas metsikult tukslevat veeni mu kaelal ja ma sulasin ta vastas, keha lõtv, kui ta mind endale lähemale tõmbas.

Suutsin siiski pomiseda: „Ma pole sulle veel jaatavalt vastanud.”

„Aga sa ei ütle ju ei.“ Gideon võttis mu kõrvalesta hammaste vahele. „Ma ei lase sul seda teha.”

Avasin protestimiseks suu, kuid Gideon pitseeris mu huuled enda omadega, sundis mind vaikima märja kirgliku suudlusega. Tema keel tegi aeglasi maitsmisliigutusi, mis panid mind igatsema, et ta teeks sedasama mu jalge vahel. Põimisin sõrmed tema juustesse, silitasin ja sikutasin neid. Kui ta haaras mind oma embusse, murdusin ja langesin tema käte vahele.

Just samamoodi nagu kontoris, pani ta mu diivanile pikali, enne kui taipasin, et ta mind üldse paigast liigutas, ja tema suu summutas mu üllatunud karjatuse. Hommikumantel andis tema osavatele sõrmedele järele; seejärel haaras ta pihku mu rinnad ja mudis neid pehmete rütmiliste liigutustega.

„Gideon…”

„Kuss.” Gideon imes mu alahuult, tema sõrmed keerasid ja sikutasid helli nibusid. „Teadmine, et sa oled alasti, ajas mu hulluks.”

„Sa tulid ju ilma… Oh! Oi issand…”

Gideoni võttis ühe nibu suhu ja tulemöll minus tõi higikorra nahale.

Mu meeleheitlik pilk langes digiboksi kellanäidule. „Gideon, ei.”

Mees tõstis pea ja vaatas mind kirglike siniste silmadega. „Tean, et see on hullumeelsus. Ma… ma ei oska seda selgitada, Eva, kuid ma pean su orgasmini viima. Olen sellest pidevalt mõelnud juba mitu päeva.”

Ta surus ühe käe mu jalgade vahele. Need vajusid häbitult laiali, mu keha oli nii kiimas, õhetasin, olin kui palavikus. Gideoni käsi jätkas mu rindade mudimist, muutes need raskeks ja talumatult tundlikeks.

„Sa oled minu jaoks nii märg,” pomises ta, pilk libisemas mööda mu keha alla, sinna, kus ta mu oma sõrmedega pooleks jagas. „Sa oled siit ka ilus. Kohev ja roosa. Nii pehme. Täna sa vahatada ei lasknud, eks?”

Raputasin pead.

„Jumal tänatud. Ei usu, et oleksin suutnud ilma sind puudutamata kümmet minutitki olla, rääkimata kümnest tunnist.” Gideon pistis ühe sõrme ettevaatlikult mulle sisse.

Sulgesin silmad. Talumatult kaitsetu tunne oli lamada paljalt mehe ees, kes teeb sulle sõrmeseksi ja kelle teadmised Brasiilia vahatamise reeglitest reetsid intiimseid fakte naiste kohta. Mees, kes oli ikka veel üleni riides ja põlvitas minu kõrval põrandal.

„Sa oled nii kitsas.” Gideon tõmbas sõrme välja ja pistis õrnalt tagasi. Mu selg tõmbus kaardu, kui ma iharalt tema sõrme pigistasin. „Ja nii ahne. Kui kaua viimasest keppimisest möödas on?”

Neelatasin kõvasti. „Olen nii hõivatud olnud. Tegin diplomitööd, siis otsisin tööd ja kolisin…”

„Siis päris tükk aega.” Gideon tõmbas sõrme uuesti välja ja pistis seejärel sisse kaks korraga. Ma ei suutnud mõnuoiet tagasi hoida. Sel mehel olid andekad käed, kindlad ja osavad, ja ta võttis nendega vastu kõik, mida soovis.

„Kas sa kasutad rasestumisvastaseid vahendeid, Eva?”

„Jah.” Haarasin diivanipatjadest. „Loomulikult.”

„Ma tõestan, et olen terve, ja sina teed sama, siis saan ma sinu sisse tulla.”

„Jeesus, Gideon.” Ma hingeldasin kõvasti, mu puusad ringitasid häbitult tema edasi-tagasi liikuvate sõrmede otsas. Tundsin, et õige pea plahvatan spontaanselt.

Ma polnud kunagi elus niimoodi tundnud. Olin nagu arust ära, ma tahtsin, ma vajasin kohutavalt orgasmi. Kui Cary oleks tuppa astunud ja leidnud mind meie elutoas väänlemas, Gideoni sõrmed tupes, oleksin sellele ilmselt vilistanud.

Gideon hingas samuti raskelt, tema nägu õhetas ihast. Minu järele. Kuigi ma ei olnud teinud midagi muud kui talle abitult reageerinud.

Tema käsi liikus mu rinnalt põsele ja silitas seda õrnalt. „Sa punastad. Ma šokeerisin sind.”

„Jah.”

Gideoni naeratus oli nii õel kui rõõmus ja ma tundsin rinnus pitsitust. „Kui ma sind sõrmedega kepin, tahan sinus oma spermat tunda. Tahan, et sina tunneksid endas minu spermat, nii et kujuta ette, kuidas ma välja näen ja mis hääli teen, kui seda sinusse pumpan. Ja kui sa sellest mõtled, siis jääd suure igatsusega ootama, et ma seda ikka ja jälle uuesti teen.”

Tupp tuksatas tema meisterlike sõrmede ümber, toored väljendid viisid mu peaaegu orgasmini.

„Ma räägin sulle kõikidest moodustest, kuidas sa, Eva, mulle heameelt saad valmistada, ja sa teed seda kõike… oled kõigega nõus ja meil saab olema meeletu, loomalik, ilma mingite piiranguteta seks. Sa tead seda, eks? Sa tunned, kuidas kõik meie vahel toimuma hakkab?”

„Jah,” hingeldasin, haarates oma rindadest, et vaigistada valulikke kõvastunud nibusid. „Gideon, palun.”

„Kuss… sa oled mul käes.” Ta masseeris pöidlaotsaga õrnalt ringitades mu kliitorit. „Vaata mulle otsa, kui sa minu jaoks tippu jõuad.”

Kõik tõmbus mu sügavas pesas kokku, pinge kasvas, kui Gideon kliitorit erutas ning pidevas, naudisklevas rütmis sõrmi sisse ja välja liigutas.

„Loobu vastupanust, Eva,” käskis Gideon. „Nüüd.”

Jõudsin tippu vaikse karjatusega, sõrmenukid muutusid diivanipatju haarates valgeks, kui mu puusad pumpasid tema käe otsas ja meel ei tundnud häbi ega mõõdukust. Minu pilk oli klammerdunud Gideoni silmisse, ma ei suutnud seda kõrvale pöörata, tema metsik maskuliinne võidujoovastus, mis säras tema vaates, hoidis seda enda võimuses. Tol hetkel sai Gideon minu omanikuks. Ma olin valmis täitma iga tema käsku. Ja ta teadis seda.

Minus pulseeris tulipalav nauding. Veri kohises kõrvus, mõtlesin, et kuulsin Gideoni kähedat häält, kuid ma ei saanud sõnadest aru, sest ta tõstis ühe minu jala diivani seljatoele ja kattis mu pilu oma suuga.

„Ei…“ Ma püüdsin kätega tema pead eemale lükata. „Ma ei saa.”

Olin veel liiga pundunud, liiga tundlik. Aga kui Gideoni keel kliitorit puudutas, sellest üle liikus, tärkas iha minus uuesti. Intensiivsem kui esimesel korral. Gideon noolis mu värelevat häbet, õrritas mind, piinates mind lubadusega teisest orgasmist, kuigi teadsin, et järgmist ma nii kiiresti ei saa.

Seejärel surus ta keele mulle sisse ja ma hammustasin huulde, et karjet tagasi hoida. Orgasm tuli teist korda, mu keha värises metsikult, hellad lihased tõmbusid meeleheitlikult kokku tema nautleva keele ümber. Tema mõnuoie vibreeris minust läbi. Mul polnud jõudu teda eemale lükata, kui ta uuesti kliitori leidis ja seda õrnalt, kuid väsimatult imema hakkas… kuni ma veel korra tippu jõudsin, tema nime õhates.

Olin täiesti läbi, kui Gideon mu jala sirgu tõmbas, ja kattis mind suudlustega kõhult üles rindadeni. Ta tõmbas keelega üle mõlema nibu, seejärel aitas mind istuma, põimides käsivarred mu selja taga kokku. Rippusin lõdva ja pehmena tema haardes, kui ta suudles mind tagasihoitud ägedusega, näksides mu huuli, reetes, kui piiri peal ta ise oli.

Ta kattis mind hommikumantliga kinni, seejärel tõusis ja vaatas mind pikalt ülevalt alla.

„Gideon…?”

„Kell seitse, Eva.” Ta sirutas käe ja puudutas mu jalga, sõrmeotsad hellitasid teemantidega kaunistatud jalaketti, mille olin õhtusöögiks valmistudes pahkluu ümber kinnitanud. „Ja see las jääb siia. Tahan sind keppida, kui sul mitte midagi muud küljes ei ole.”