Читать книгу Alasti - Sylvia Day - Страница 5

„EMA JA STANTON ei luba sul kindlasti õhtuti siia tulla,” ütles Cary, tõmmates stiilset teksajakki endale tihedamini ümber, kuigi ilm oli vaid veidi jahe.

Laohoonest ümber ehitatud, telliskividest esiküljega Parker Smithi stuudio asus Brooklyni endises tööstuspiirkonnas, millele taheti elu sisse puhuda. Ruum oli tohutu suur ja massiivsed metallist ülestõstetavad uksed ei andnud ühtki välist vihjet sellele, mis sees toimus. Istusime Caryga alumiiniumistmetel ja vaatasime mattidel võitlejaid.

„Ai!” Ma võpatasin kaastundest, kui üks kutt sai löögi kubemesse. Kuigi õrn koht oli kaitstud, pidi see ikkagi väga valus olema. „Kuidas Stanton sellest teada saab, Cary?”

„Kuna sa satud haiglasse?” Ta heitis mulle pilgu. „Tõsiselt. Krav Maga on julm värk. Nad ju poksivad ja on kogu aeg kontaktis. Isegi kui sinikad sind ei reeda, saab su kasuisa ikkagi teada. Nagu alati.”

„Ema abiga, sest ta räägib Stantonile kõik ära. Aga ma ei maini seda emale.”

„Miks mitte?”

„Ta ei saa aru. Ta arvab, et ma tahan end kaitsta sellepärast, mis kunagi juhtus, ta tunneb end süüdi ja hakkab näägutama. Ta ei usu, et mu eesmärk on lihtsalt trenni teha ja stressi maandada.”

Jälgisin käsipõsakil, kuidas Parker ühe naisega matile läks. Mees oli hea õpetaja. Kannatlik ja põhjalik, selgitas kõike lihtsalt ja arusaadavalt. Tema stuudio oli kehvas ümbruskonnas, kuid ma leidsin, et see sobis ala jaoks, mida ta õpetas. Suur tühi laohoone oli väga elulähedane paik.

„See Parkeri-kutt on päris kenake,” pomises Cary.

„Ja kannab abielusõrmust.”

„Nägin jah. Head mehed napsatakse alati kiiresti ära.”

Parker tuli pärast trenni meie juurde, tumedad silmad säravad ja naeratus veel säravam. „Noh, mis sa, Eva, arvad?”

„Kus ma end kirja saan panna?”

Parkeri naeratus oli nii seksikas, et Cary pidi peaaegu mu käe verele pigistama.

„Tulge siiapoole.”

REEDE algas vägevalt. Mark õpetas, kuidas koguda infot pakkumiskutse jaoks, rääkis mulle veel üht-teist Cross Industries’ ja Gideon Crossi kohta, rõhutades, et on temaga ühevanune.

„Pean seda endale meelde tuletama,” ütles Mark. „Lihtne on unustada, et ta on nii noor, kui ta sinu vastas istub.”

„Jah,” nõustusin, salamisi pettunud, et ei näe Crossi järgmised kaks päeva. Kui palju ma endale ka kordasin, et see pole tähtis, tundsin end näruselt. Ma polnud taibanudki, et olin olnud väga põnevil selle üle, et võime teineteist kogemata kohata. Mul oli korraga nii suur vajadus tema lähedal olla. Pluss see, et ta pakkus nii suurepärast vaatepilti. Mul polnud nädalavahetuseks midagi sama põnevat plaanis.

Viisin märkmeid Marki kabinetti, kui kuulsin oma lauatelefoni helisemas. Vabandades jooksin toru haarama. „Mark Garrity kabinet…“

„Eva, kullake. Kuidas sul läheb?”

Vajusin kasuisa häält kuuldes toolile. Stanton kõlas minu jaoks alati nagu aristokraat – haritud, tiiteldatud ja arrogantne. „Richard. Kas kõik on korras? Kas emaga on kõik hästi?”

„Jah. Kõik on korras. Emaga on kõik väga hästi, nagu alati.”

Stantoni hääletoon mahenes, kui ta oma naisest rääkis, ja ma olin selle eest tänulik. Tegelikult olin talle paljude asjade eest tänulik, kuigi mõnikord oli see raske. Teadsin, et mu pärisisa tundis end ebamugavalt tohutu suure erinevuse tõttu nende kahe palgajärgus.

„Siis on tore,” ütlesin kergendatult, „mul on selle üle hea meel. Kas te emaga saite kätte mu tänukirjakese kleidi ja Cary smokingi eest?”

„Jah, sa oled väga tähelepanelik, aga tead ju küll, et sa ei pea meid selliste asjade eest tänama. Oota üks hetk.” Ta rääkis kellegagi, ilmselt sekretäriga. „Eva, kullake, tahan sinuga koos täna lõunat süüa. Saadan Clancy sulle järele.”

„Täna? Aga me näeme ju homme õhtul. Kas oodata ei anna?”

„Ei, just täna on tähtis.”

„Aga mu lõunaaeg kestab vaid tund aega.”

Koputus õlale sundis mind ringi pöörama ja ma nägin Marki boksis seismas. „Võta kaks,” sosistas ta. „Sa oled selle ära teeninud.”

Ohkasin ja tänasin teda vaikselt huultega. „Kas kell kaksteist sobib, Richard?”

„Ideaalselt. Jään ootama.”

Mul polnud mingit head põhjust oodata eraviisilist kohtumist Stantoniga, kuid lahkusin kohusetundlikult veidi enne kahtteist laua tagant ja leidsin kõnnitee äärest uhke linnaauto mind ootamas. Clancy, Stantoni autojuht ja ihukaitsja, avas mulle ukse, kui talle tere ütlesin. Seejärel libistas end rooli taha ja sõidutas mu kesklinna. Kahekümne minuti pärast istusin Stantoni büroos ja silmitsesin kaunilt serveeritud lõunasööki kahele.

Stanton astus sisse peaaegu kohe pärast minu saabumist, stiilne ja väärikas. Tema juuksed olid lumivalged, nägu kortsuline, kuid ikka veel väga ilus. Tema silmad olid kantud sinise denimi värvi, pilk terav ja intelligentne. Ta hoidis keha sportlikus vormis, oli selleks tihedast ajagraafikust hoolimata aega leidnud juba enne abiellumist oma trofeenaise, minu emaga.

Vaatlesin teda, kui ta lähemale astus ja minu põske suudlema kummardus. „Sa näed armas välja, Eva.”

„Tänan.” Ma olin ema moodi, ka tema oli loomulik blond, ent mu hallid silmad pärinesid isalt.

Stanton istus laua otsa, New Yorgi siluett jäi talle taustaks, ta sai selle mõjujõudu ära kasutada.

„Söö,” ütles ta käskivalt – omadus, millega tulevad lihtsalt toime kõik mõjukad mehed. Sellised nagu Gideon Cross.

Kas Stanton oli Crossi vanuses sama metsikult maskuliinne?

Võtsin kahvli ja asusin kana, jõhvikate, pähklite ja fetasalati kallale. Toit oli maitsev ja mina näljane. Rõõmustasin, et Stanton ei hakanud koherääkima ja ma sain toitu nautida, kuid hingetõmbeaeg ei kestnud kaua.

„Eva, kullake, tahtsin rääkida sinu huvist Krav Maga vastu.”

Ma tardusin. „Kuidas, palun?”

Stanton jõi sõõmu jäävett ja naaldus leenile, tema lõuajoon muutus jäigaks ja see hoiatas mind, et mulle ei meeldi see, mida ta kohe ütlema hakkab. „Sinu ema oli eile õhtul täiesti endast väljas, kui sa Brooklyni sellesse stuudiosse läksid. Tema maharahustamine võttis tükk aega ja ma kinnitasin talle, et teen kõik selleks, et sa saad oma huvisid ohutumalt harrastada. Ta ei taha…“

„Pea kinni.” Panin kahvli lauale, isu oli kadunud. „Kust ta teadis, kus ma käisin?”

„Ta jälitas sinu mobiiltelefoni.”

„Ei ole võimalik,” sosistasin ma ja vajusin toolile kössi. Stantoni ükskõikselt antud vastus, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas, ajas mul südame pahaks. Magu tõmbas krampi, seda huvitas nüüd rohkem lõunasöögi väljutamine kui seedimine. „Sellepärast ta käiski peale, et ma kasutaksin sinu firma telefoni? Sellel polnud midagi pistmist raha kokkuhoidmisega!”

„Loomulikult oli see osa tema plaanist. Kuid see tagab talle meelerahu.”

„Meelerahu?! Kui ta täiskasvanud tütre järel luurab? See on haige, Richard. Sa pead sellega tegelema. Kas ta ikka käib veel doktor Peterseni juures?”

Stanton oli piisavalt armas ja näitas isegi kohmetust välja. „Jah, loomulikult.“

„Kas ta räägib doktorile kõigest, mida teeb?”

„Ma ei tea,” ütles mees jäiselt. „See on Monica eraasi. Sellesse ma ei sekku.”

Ei, muidugi ta ei sekku. Stanton poputas ema. Lubas tal kõike teha. Hellitas ta ära. Ja laskis ema kinnisideel, tagada turvalisus, üle pea kasvada. „Ta peab sellest üle saama. Mina olen saanud.”

„Sina olid süütu, Eva, ta tunneb end süüdi, et ei kaitsnud sind. Sa pead teda mõistma.”

„Mõistma? Ta on nuhk!” Pea hakkas ringi käima. Kuidas ema saab niiviisi minu eraellu tungida? Miks ta seda teeb? Ta ajab enda hulluks ja minu samuti. „See peab lõppema!”

„Seda on lihtne korraldada. Ma juba rääkisin Clancyga. Ta viib sind autoga kohale, kui sa just pead ilmtingimata Brooklynisse seiklema minema. Kõik on juba korda aetud. Nii on sulle palju mugavam.”

„Ära proovigi seda serveerida nii, nagu oleks see mulle kasulik!” Mu silmad kipitasid ja kõri põles väljavalamata masenduspisaratest. See oli jäle, kuidas Stanton rääkis Brooklynist, nagu see oleks mingi arenguriik. „Olen täiskasvanud naine. Teen ise oma otsuseid. See on minu kuradima õigus!”

„Ära kasuta minuga sellist tooni, Eva. Ma lihtsalt hoolitsen sinu ema eest. Ja sinu eest samuti.”

Tõusin ja lükkasin tooli eemale. „Sa õigustad teda. Sa süvendad tema haigust ja teed minu ka haigeks.”

„Istu. Sa pead sööma. Monica muretseb, et sa ei söö piisavalt tervislikult.”

„Ta muretseb iga asja pärast, Richard. Just see ongi probleem.” Viskasin salvrätiku lauale. „Pean nüüd tööle tagasi minema.”

Pöörasin ringi ja marssisin pikkade sammudega ukse poole, et sealt nii kiiresti kui võimalik minema saada. Haarasin Stantoni sekretäri juurest käekoti ja jätsin mobla tema lauale. Clancy, kes oli mind oodanud, järgnes mulle, ja ma ei püüdnudki teda peatada. Ta kuuletus vaid Stantoni korraldustele.

Clancy sõidutas mu tagasi Manhattanile, ma üritasin tagaistmel vahejuhtumit seedida. Ma olin kõigest väest üritanud võidelda, aga tegelikult polnud ma Stantonist parem, sest viimaks loobusin. Andsin alla ja lasksin emal teha, mida ta tahtis, sest mõte sellest, et ta võiks veel rohkem kannatada, tegi mulle haiget. Ta oli nii emotsionaalne ja õrn ja ta armastas mind nii väga, et oli lolliks minemas.

Tuju oli ikka veel halb, kui ma Crossfire’isse tagasi jõudsin. Kui Clancy tänava äärest minema sõitis, jäin rahvast täis kõnniteele seisma ja vaatasin ümberringi, kas kusagilt paistab mõni pood, kust saaks šokolaadi, või telefonipood, kust soetada uus telefon.

Jalutasin ümber kvartali ja ostsin pool tosinat šokolaaditahvlit nurga peal asuvast Duane Readest, enne kui Crossfire’isse tagasi läksin. Olin umbes tund aega ära olnud ega kavatsenud kasutada lisaaega, mille Mark oli mulle andnud. Pidin tööd tegema, et oma nõmedat perekonda mõtetest peletada.

Tühja liftikabiini astunud, rebisin ühe magusa tahvli lahti ja lõin hambad raevukalt sisse. Tegin jõupingutusi, et täita omaloodud šokolaadiõgimise normi enne kahekümnendale korrusele jõudmist, kuid lift peatus juba neljandal. Mul oli hea meel süllekukkunud lisaaja üle, nautimaks tröösti, mida pakkusid suussulav tume šokolaad ja karamell.

Uksed avanesid ja nähtavale ilmus Gideon Cross, kes kahe teise mehega juttu ajas.

Mõistagi jäi mul teda nähes hing kinni, mis lisas kütet mu vaibuma hakkavale pahameelele. Miks sel mehel on mulle küll selline mõju?! Millal ma tema suhtes immuunseks muutun?

Cross laskis pilgul ringi käia ja tema suule ilmus mind märgates südant seiskav naeratus.

Tore, tore. Mul ei vea kohe üldse. Minust oli saanud nagu mingi väljakutse.

Cross kortsutas kulmu. „Räägime hiljem edasi,” pomises ta kaaslastele minult pilku pööramata. Lifti astudes tõstis ta keelavalt käe ega lasknud neil endale järgneda. Nood pilgutasid silmi, vaatasid mind, seejärel Crossi ja siis jälle mind.

Astusin välja, sest leidsin, et tervise huvides oleks ohutum mõnes teises kabiinis üles sõita.

„Ära kiirusta, Eva.” Cross haaras mul küünarnukist ja tiris tagasi. Uksed sulgusid ja lift läks sujuvalt liikvele.

„Mida sa teed?” nähvasin. Pärast Stantoniga kohtumist oli järjekordne domineeriv, mind lükata-tõugata püüdev isane viimane asi, mida vajasin.

Cross haaras mul õlast kinni ja uuris erksiniste silmadega mu nägu. „Miski on mäda. Mis juhtus?”

Juba tuttav elekter meie vahel elustus – tõmme muutus mu meeleolu tõttu veel raevukamaks. „Sina.”

„Mina?” Cross silitas sõrmedega mu õlgu. Seejärel laskis ta minust lahti, tõmbas taskust võtme ja torkas selle paneeli sisse. Kõik tuled kustusid, välja arvatud ülemise korruse oma.

Cross kandis jälle musta ülikonda, seekord peente hallide triipudega. Mulle avanes ilus vaatepilt. Ta õlad olid laiad, kuid mitte jämedad, rõhutasid peenikest pihta ja pikki jalgu. Siidised juuksesalgud langesid kraele, mul tekkis tahtmine neist kinni haarata ja sikutada. Kõvasti. Tahtsin, et ta oleks sama vihane kui ma ise. Tahtsin kakelda.

„Mul pole praegu õiget tuju, härra Cross.”

Mees jälgis antiikses stiilis seierit uste kohal, mis märkis mööduvaid korruseid. „Ma võin sulle õige tuju teha.”

„Ma pole huvitatud.”

Cross heitis mulle pilgu. Tema särk ja lips olid sama erksinised kui iirised. Efekt oli hämmastav. „Ei mingeid valesid, Eva. Mitte kunagi.”

„See pole vale. Mis sellest, et sa mulle meeldid? Sa kindlasti tõmbad paljusid naisi ligi.” Pakkisin ülejäänud šokolaadi kokku ja pistsin käekotti. Mul polnud vaja šokolaadi, kui hingasin Gideon Crossiga sama õhku. „Aga ma ei kavatse selles suhtes midagi ette võtta.”

Rahulikult pöördus ta näoga minu poole, õrn naeratus patust suud pehmendamas. Tema muretus ja sundimatus ärritasid mind veel rohkem. „Meeldimine on liiga leebe sõna“ – ta tegi meievahelises ruumis käega žesti – „selle jaoks.“

„Võid mind hulluks pidada, aga mulle igatahes peab see inimene meeldima, kelle ees ma end paljaks võtan ja märjaks lähen.”

„Mitte hulluks, seda mitte,” ütles ta. „Mul lihtsalt pole aega ega kalduvust kohtingute jaoks.”

„Siis mõtleme ühtemoodi. Hea, et nüüd on selgus majas.“

Cross astus lähemale ja tõstis käe mu näo juurde. Sundisin end paigale jääma, ei tahtnud pakkuda talle rahuldust näidates, et kardan teda. Ta puudutas pöidlaotsaga mu suunurka, seejärel pistis selle endale suhu ja nurrus: „Sina ja šokolaad. Kui maitsev.”

Minust käis värin läbi, sellele järgnes kuum jutt jalgevahel, kui kujutasin ette, kuidas lakun šokolaadi tema tapvalt seksikalt kehalt.

Crossi pilk tumenes ja hääl muutus intiimsemaks. „Minu repertuaaris pole romantikat, Eva. Aga on tuhat viisi, kuidas sind rahuldada. Luba, ma näitan sulle.”

Lift seiskus. Ta tõmbas võtme paneelist välja ja uksed avanesid.

Taganesin nurka ja tegin ukse suunas käega tõrjuva liigutuse. „Mind tõepoolest ei huvita.”

„Arutame seda asja.” Cross haaras mul küünarnukist ja tõmbas õrnalt, kuid kindlalt liftist välja.

Alistusin. Mulle meeldis see laeng, mille temaga koos olles sain, ja mind tegi uudishimulikuks, mida tal on öelda, kui tema käsutuses on rohkem kui viis minutit.

Ta lasti turvauksest sisse nii ruttu, et me ei pidanud tempotki vähendama. Kaunis punapea vastuvõtulaua taga tõusis püsti, valmis edastama infot, kuid Cross raputas kannatamatult pead. Naise suu klõpsas kinni ja ta jäi mind suuril silmil jõllitama, kui me kärmelt edasi astusime.

Tee Crossi kabinetti oli lühike. Tema meessekretär tõusis, kui nägi bossi lähenemas, aga ei öelnud midagi märgates, et Cross pole üksi.

„Pane mu kõned ootele, Scott,” ütles Cross, lükates mind oma kabineti klaasustest sisse.

Vaatamata sellele, et olin ärritunud, avaldas Gideon Crossi avar juhtimiskeskus sügavat muljet. Põrandast laeni ulatuvatest akendest avanes vaade linnale, läbi klaasseina paistis ülejäänud büroo. Ainuke läbipaistmatu sein massiivse kirjutuslaua vastas oli kaetud lameekraanidega, mis näitasid kogu maailma uudistekanaleid. Kolm selgesti eristatavat istumisnurka olid suuremad kui Marki kabinet kokku ja baar presenteeris juveelidega kaunistatud kristallkarahvine, mis olid ainsad värvilaigud muidu mustas, hallis ja valges interjööris.

Cross vajutas laual olevat nuppu, mis sulges uksed, seejärel teist, mis matistas läbipaistva klaasseina, varjates meid efektiivselt töötajate pilkude eest. Ilus safiiri värvi kate välisakendel tagas täieliku privaatsuse. Cross raputas pintsaku õlgadelt maha ja riputas selle kroomitud nagisse. „Kas sa soovid midagi juua, Eva?”

„Ei, aitäh.” Neetud. Vestiga oli mees veel võrratum. Ta oli neetult heas vormis. Kui tugevad õlad! Kuidas mänglesid biitsepsid ja liikus tagumik, kui ta kõndis…

Cross viipas musta nahkdiivani poole. „Võta istet.“

„Ma pean tööle minema.”

„Ja minul algab kell kaks koosolek. Mida kiiremini me asjad selgeks räägime, seda kiiremini saame oma tegemiste juurde. Istu ometi.”

„Mis asju meil on sinu arvates arutada?”

Ohates tõstis ta mu üles nagu pruudi ja kandis diivani juurde. Ta pani mind istuma ja istus mu kõrvale. „Sinu vastuseisu. Tuleb arutada, mida teha, et ma sind enda alla saaksin.”

„Selleks on imet vaja.” Tõmbusin mehest eemale, sikutasin smaragdrohelise seeliku serva allapoole, soovides, et oleksin pikki pükse kandnud. „Sinu suhtumine on ebaviisakas ja solvav.”

Ja ajab mind hullult kiima – aga seda ei kavatsenud ma tunnistada.

Cross silmitses mind, silmad pilukil. „See võib solvav olla, kuid see on aus. Sa ei ole minu meelest naine, kes vajab tõe asemel meelitusi ja muud jama.”

„Tahan, et mind nähakse kui naist, mitte täispuhutavat seksilelu.”

Crossi kulmud kerkisid kõrgele. „Nii?”

„Kas me oleme lõpetanud?” Ma tõusin püsti.

Ta haaras mu randmetest ja tiris uuesti istuma. „Kaugel sellest. Oleme leidnud paar jututeemat: meie vahel on tugev seksuaalne külgetõmme ja kumbki meist ei taha kohtamas käia. Mida sa siis täpselt tahad? Kas võrgutamist, Eva? Kas sa soovid, et sind võrgutatakse?”

See vestlus samaaegselt võlus ja kohutas mind. Ning, jah, ahvatles. Raske oli sellest hoiduda, kui istusin vastamisi hurmava meheliku isasega, kelle eesmärgiks oli minuga kirglikult seksida. Nördimus saavutas siiski võidu. „Seks, mida plaanitakse nagu äritegevust, tapab igasuguse huvi.”

„Kui kohe alguses parameetrid paika panna, pole hiljem liialdatud ootusi ega pettumust.”

„Nalja teed või?” Ma tõmbasin kulmu kortsu. „Kuula ennast. Miks seda üldse keppimiseks nimetada, mitte ejakulatsiooniks eelnevalt heaks kiidetud augus?”

Sain vihaseks, kui Cross pea kuklasse ajas ja naerma hakkas. Kume kurguhääl voolas minust üle nagu soe vesi. Terav teadmine tema ligidusest tugevnes, muutus lausa füüsiliselt valusaks. Tema maine lõbusus muutis ta vähem seksijumalaks ja rohkem inimeseks. Liha ja veri. Nagu päris.

Tõusin püsti ja taganesin puuteulatusest välja. „Juhuseks ei pea sisaldama veini ja roose, aga jumala eest, mis iganes seks ka on, see peaks olema intiimne, sõbralik. Vähemalt vastastikuse austusega.”

Crossi naljatuju kadus, kui ta püsti tõusis. Tema pilk muutus süngeks. „Minu eraasjades puuduvad segased signaalid. Sa tahad, et see piir ähmastuks. Ma ei näe selleks head põhjust.”

„Minu pärast ei pea sa sittagi tegema, pealegi pean ma nüüd tööle minema.” Astusin ukse poole ja vajutasin käepidet. Neetud, sosistasin, kui see ei liikunud. „Lase mind välja, Cross.”

Tundsin, kuidas ta minu selja taha tuli. Ta surus peopesad minu õlgade kõrgusel vastu klaasi, võttis mu puuri. Ma ei suutnud enam mõelda enda päästmisele – nüüd, kui ta oli nii lähedal.

Tema tahtekindlus ja meeletugevus moodustasid peaaegu käegakatsutava jõuvälja. Tema lähedus piiras mind igast küljest ja sulges meid ühte mulli. Väljaspool ei olnud enam midagi, seespool kiskus kogu mu keha tema poole. See, et ta avaldas mulle säärast sügavat, toorest mõju, olles samal ajal ise nii neetult ärritav, pani mu pea ringi käima. Kuidas suudab üks mees, kelle käitumine peaks igasuguse huvi kustutama, su nii käima keerata?

„Pööra ringi, Eva.”

Sulgesin silmad, erutus kasvas, kui tema hääletooni kuulsin. Issand, ta lõhnas nii hästi. Tema võimukas kuum kogu kiirgas iha, see õhutas minu enda metsikut kirge tema järele. Seda kontrollimatut reaktsiooni tugevdas omakorda ikka veel tuntav pettumus lõunasöögist Stantoniga ja varasem vaidlus Crossiga.

Ma tahtsin teda. Kohutavalt. Aga ta polnud minu jaoks hea – rangelt võttes oskasin ju ka ise oma elu kihva keerata, ma ei vajanud selleks abi.

Mu kuumav otsaesine puudutas jahedat klaasi. „Lase mul minna, Cross.”

„Lasengi. Sinuga on liiga raske.” Mehe huuled riivasid mu kõrva. Üks käsi surus kõvasti mu kõhule, tõmbas ta mind enda vastu. Ta oli sama erutatud kui ma ise, riist kõva ja jäme mu alaselja vastas. „Pööra ringi ja ütle head aega.”

Pettunult ja kahjutundega pöördusin ringi, toetusin vastu ust, et jahutada kuuma selga. Ta kummardus mu kohale, kaunid juuksed ilusat nägu raamimas, käsivars vastu ust, mulle nii lähedal. Mul peaaegu polnudki ruumi hingata. Teine käsi, mis enne oli mu kõhul, puhkas nüüd mu puusakaarel, muljus seda ja ajas mind hulluks. Ta pilk oli kõrvetavalt tuline.

„Suudle mind,” ütles ta kähedalt. „Anna mulle niigi palju.”

Vaikselt hingeldades tõmbasin keelega üle kuivade huulte. Ta oigas, kallutas pea kõrvale ja vajutas suu minu omale. Tema nõudlikud huuled olid väga pehmed ja nende surve väga õrn. Oigasin ja tema keel tungis mulle suhu, maitstes mind pikkade, aeglaste tõmmetega. Cross suudles kindlalt, oskuslikult ja parajalt agressiivselt, ajades mind totaalselt hulluks.

Nagu eemalt registreerisin selle, et mu käekott kukkus põrandale, seejärel olid mu sõrmed tema juustes. Sikutasin siidiseid kahle, et tema suu oma huultele juhtida. Ta oigas, surus keele sügavamale, avastas mu suud noolivate tõmmetega. Tundsin tema ärevaid südamelööke oma rinna vastas – otsekui tõestust, et ta ei ole väljamõeldis, mille manas silme ette minu palavikuline kujutlusvõime.

Cross põrkus uksest eemale. Ta asetas ühe käe mu kukla ja teise tagumiku alla ning tõstis mu endale sülle. „Ma tahan sind, Eva. Toob see häda kaela või mitte, ma ei suuda end taltsutada.”

Olin kogu kehaga Crossi vastu surutud, valulikult teadlik igast tema kuumast ja kõvast sentimeetrist. Suudlesin teda vastu, tahtsin ta elusast peast ära süüa. Mu nahk oli niiske ja liiga tundlik, rinnad rasked ja hellad. Kliitor tuikas tähelepanu järele, tagudes ühes rütmis minu metsikute südamelöökidega.

Olin kõigest ähmaselt teadlik, järsku tundsin oma selja vastas diivanit. Cross oli kummargil mu kohal, üks põlv diivanil, teine jalg põrandal. Ta haaras parema käega mu põlveõndlast ning libises kindlalt ja omastavalt reit mööda ülespoole.

Ta hingas sisinal välja, kui jõudis kohta, kus tripp kinnitus siidisuka ülemise serva külge. Ta rebis oma pilgu mu silmist lahti ja libistas reisi paljastava seeliku alla.

„Jeesus, Eva.” Vaikne kõma vibreeris tema rinnus, primitiivne heli, mis tõi külmavärinad mu nahale. „Su bossil veab, et ta on gei.”

Uimasena tundsin, kuidas Crossi keha minu kohale laskus, mu jalad vajusid laiali, et mahutada tema puusade laiust. Lihased pinguldusid kannatamatusest tõusta tema poole, kiirustada tagant lähikontakti, mida ma olin igatsenud sellest ajast alates, kui teda esimest korda nägin. Pead madalamale lastes võttis ta mu suu jälle enda valdusse ja hakkas ägedalt mu huuli närima.

Järsku eemaldus ta minust.

Jäin lebama õhkuahmiva ja märjana, väga nõus ja valmis. Siis taipasin, miks Cross nii äkitselt tõusis.

Keegi seisis tema selja taga.