Читать книгу Alasti - Sylvia Day - Страница 4

TEMA LIPS oli hõbedane ja särk briljantselt valge, täielik värvide puudumine rõhutas silmade hämmastavalt siniseid iiriseid. Kui ta seal seisis, pintsakuhõlmad lahti ja käed hooletult püksitaskutes, siis… Teda näha oli nagu joosta peadpidi vastu seina, mida varem ei märganud.

Nõksatasin seisma, pilk mehel, kes mõjus veel hunnitumana kui esimesel korral. Ma polnud varem nii musti juukseid näinud. Need särasid ja olid üsna pikad, kraeservani. Juuste seksikas pikkus oli selle eduka ärimehe juures nagu paha-poisi-külgetõmbejõu viimane pintslitõmme – kirss vahukoorekoogil. Ema oleks öelnud: ainult lurjustel ja hulkuritel on sellised juuksed.

Surusin käed rusikasse, et suruda maha kiusatust neid puudutada, et näha, kas need ongi sama siidised kui välja paistsid.

Uksed hakkasid sulguma. Mees astus sammu ette ja vajutas nupule, et hoida neid avatuna. „Siin on ruumi meile mõlemale, Eva.”

Tema hääle karune, käskiv toon tõi mind hetkelisest juhmusest välja. Kust ta mu nime teab?

Kohe meenus, et ta oli ju minu ID-kaardi üles korjanud, kui selle fuajees maha pillasin. Korraks mõtlesin, et ütlen talle, et ootan kedagi järele, ja lähen teise liftiga, kuid aju asus uuesti tegutsema.

Mis kurat mul viga on? See mees töötab ju ometi Crossfire’is. Ma ei saa teda kogu aeg vältida – ja miks ma peaksin? Kui tahan jõuda punkti, kus teda nähes suhtun sellesse üleinimlikku seksikusse kui tavalisse nähtusesse, siis pean temaga piisavalt tihti kokku juhtuma! Just siis näengi teda varsti kui mööblitükki.

Haa! Kui see vaid võimalik oleks.

Astusin lifti. „Tänan.”

Ta võttis sõrme nupult, uksed sulgusid ja lift hakkas alla sõitma.

Kohe hakkasin oma otsust kahetsema.

Tema lähedus pani naha kipitsema. Ta oli selles väikses ruumis tugevaks jõuks, ta kiirgas käegakatsutavat energiat ja seksuaalset külgetõmbejõudu, mis pani mind rahutult jalalt jalale tammuma. Hingamine muutus sama katkendlikuks kui südametegevus. Tundsin jälle seda seletamatut tõmmet, temast otsekui kiirgas nõudmist, millele ma olin instinktiivselt valmis vastama.

„Kuidas esimene tööpäev möödus?” küsis ta ootamatult.

Tema hääl voolas mu kohal, võnkus võrgutavas rütmis. Kuidas ta teab, et see oli mu esimene tööpäev?

„Päris hästi,” vastasin rahulikult. „Ja sinul?”

Tundsin tema pilku endal, aga vaatasin pingsalt alumiiniumist liftiuksi. Süda tagus rinnus, kõht võbeles kohutaval kombel. Olin nagu peast segi, täiesti oimetu.

„Noh, mulle polnud see esimene,” vastas ta, hääles lõbus noot. „Aga edukas küll. Ja aja jooksul läheb aina paremaks.”

Noogutasin ja isegi naeratasin, kuigi mul polnud aimugi, millest jutt käis. Lift peatus kaheteistkümnendal korrusel ja peale tuli kolm omavahel rõõmsalt vestlevat inimest. Astusin tahapoole, et neile ruumi teha, Tumedast ja Ohtlikust eemale, vastasnurka. Kuid tema astus mulle järele. Järsku seisime teineteisele lähemal kui varem.

Ta kohendas oma ideaalset lipsusõlme ja tema käsivars puudutas minu oma. Hingasin sügavalt ja püüdes ignoreerida ehmatust, kui teravalt teadlik ma olin tema lähedusest, püüdsin keskenduda meie ees toimuvale vestlusele. See oli võimatu. Sest ta oli sealsamas. Kohe minu kõrval. Läbinisti ideaalne ja oivaline ja taevalikult lõhnav. Mu mõtted läksid uitama – fantaseerisin, kui tugev keha võis tema ülikonna all peidus olla, kuidas see minu vastas tunduks, kui hästi – või halvasti – varustatud see võib olla…

Kui lift alla jõudis, ma peaaegu oigasin kergendusest. Ootasin kannatlikult kabiini tühjenemist ja kiirustasin ettepoole. Mees pani käe kindlalt mu seljale ja astus minu kõrvale, mind välja juhtides. Tema puudutus kõrvetas.

Jõudsime pöördväravateni ja mehe käsi langes alla, mispeale tundsin end veidral moel hüljatuna. Heitsin talle pilgu, püüdes tema mõtteid aimata, aga ta nägu ei reetnud midagi.

„Eva!”

Silmasin Caryt fuajees hooletult vastu marmorsammast nõjatumas. Ta kandis kitsaid teksaseid, mis tõid esile miilipikkused sääred, ja laia helerohelist sviitrit, mis rõhutas tema silmade värvi. Ta tõmbas kergesti iga mööduja tähelepanu. Aeglustasin tema poole astudes sammu ja seksijumal läks meist mööda, kadus läbi pöörduste ning libises nõtkelt autojuhiga musta Bentley linnamaasturi tagaistmele, mida ma olin eelmisel õhtul tänava ääres näinud.

Cary vilistas, kui auto minema sõitis. „Vaata aga vaata. Selle järgi, kuidas sa teda vaatasid, oli ta seesama, kellest sa mulle rääkisid, jah?”

„Jah, just. See oli tõesti tema.”

„Kas te töötate koos?” Mind käevangu haarates juhtis Cary mu läbi tavalise ukse tänavale.

„Ei tööta.” Peatusin kõnniteel, et tänavakingad jalga panna. „Ma ei tea, kes ta on, kuid ta küsis, kuidas mu esimene päev möödus, nii et ma pean selle välja uurima.”

„Ah nii…” Cary naeratas laialt ja toetas mind küünarnukist, kui ma kohmakalt ühelt jalalt teisele hüppasin. „Ei kujuta ette, kuidas tema kõrval üldse tööd teha saab. Minu ajus igatahes tekkis korraks lühis.”

„See on kindlasti üleüldine mõju.” Ajasin end sirgu. „Lähme, ma tahan nüüd juua.“

JÄRGMINE HOMMIK saabus kerge tuikamisega kuklas – meenutus sellest, et ajasin liiga palju veini sisse. Aga kui liftiga kahekümnendale korrusele tõusin, ei kahetsenud ma pohmakat nii palju, kui oleksin pidanud. Eelmisel õhtul oli mu ees kaks valikut – kas ülemäärane kogus alkoholi või vibraatori surin, ja ma oleksin end neednud, kui oleksin eelistanud patareide abil saadud orgasmi seiklusele härra Tumeda ja Ohtlikuga peaosas. Mitte et tema sellest teada oleks saanud või isegi hoolinud, et ta ajas mind nii kiima, et see võttis silmanägemise, aga mina ise oleksin teadnud, ja ma ei tahtnud rahuldada fantaasiat temast.

Viskasin asjad laua alumisse sahtlisse. Mark polnud veel saabunud, võtsin tassi kohvi ja läksin oma boksi tagasi, et lugeda lemmikuid – reklaamiäri blogisid.

„Eva!”

Hüppasin püsti, kui Mark minu kõrvale ilmus, lai valge naeratus siledat tumedat nahka elustamas. „Kena hommikut, Mark.”

„Kena hommik tõesti. Arvan, et mul on sinuga kõvasti vedanud. Tule minu kabinetti ja võta oma tahvelarvuti kaasa. Kas saad täna kauemaks tööle jääda?”

Tema elevus nakatas ka mind. „Loomulikult.“

„Teadsin, et oled nõus.” Ta vajus oma tooli.

„Niisiis,” alustas Mark, „me saime Kingsman Vodkalt pakkumise ja mind mainiti nimepidi. Esimest korda.”

„Õnnitlen!”

„Suur tänu, aga jätame tähistamise selleks ajaks, kui oleme kliendi kindlalt endale saanud. Kui oleme pakkumise faasist läbi jõudnud, peame ikkagi tingima, ja homme õhtul tahavad nad minuga kokku saada.”

„Tore. Kas selline rutt on tavaline?”

„Ei ole. Enne kohtumist tavaliselt oodatakse, kuni oleme pakkumisele vastanud, aga Cross Industries sai hiljuti Kingsmani endale ja tal on kümneid filiaale. See on hea äri, kui me selle endale saame. Nad teavad seda ja sunnivad meid “läbi rõngaste” hüppama, esimene neist on minuga kohtumine.”

„Tavaliselt töötatakse meeskonnana, eks ole?”

„Jah, me esitleme end grupina, kuid nad on rutiiniga tuttavad – teavad, et ideed esitleb mõni kõrgem ametnik ja tööle hakkavad mõne nooremaga –, niisiis nad valisid minu ja tahavad mu nüüd üle vaadata. Ausalt öeldes annab pakkumine rohkem infot, kui vastu küsib. See on sama hea kui resümee, nii et ma ei tohi tegelikult süüdistada, et nad oleksid põhjendamatult nõudlikud, pigem piinlikult täpsed. See on loomulik, kui tegemist on sellise firmaga nagu Cross Industries.”

Mark tõmbas käega üle oma tihedate lokkide, reetes pinget. „Mida sa Kingsman Vodkast arvad?”

„Hmm… tead… ausalt öeldes pole ma sellest midagi kuulnud.”

Mark naaldus tahapoole ja hakkas naerma. „Jumal tänatud. Ma arvasin, et olen ainuke. Ja plussiks on see, et pole vaja paha ajakirjandusega jamada. Uudise puudumine võib olla hea uudis.”

„Kuidas mina aidata saan? Peale selle, et otsin viina kohta infot ja jään kauemaks tööle.”

Mark ajas korraks huuled torru, nagu mõtleks kõvasti. „Pane kirja…”

Töötasime terve lõunaaja ja kaua pärast seda, kui kontor oli tühjaks jäänud, vaadates läbi strateegidelt saadud lähteandmeid. Veidi pärast seitset lõhkus ootamatult vaikuse Marki nutitelefoni helin, see ehmatas mind.

Mark lülitas kõlari sisse ja jätkas tööd. „Hei, kullake.”

„Kas sa vaesele tüdrukule süüa oled ikka andnud?” nõudis soe mehehääl liinil.

Vaadates läbi kabineti klaasseina minu poole, vastas Mark: „Oi… unustasin täitsa ära.“

Hammustasin alahuult, et muiet varjata.

Telefonist kostis norsatus. „Ainult kaks päeva tööl olnud, aga juba jätad ta ületunde tegema ja näljutad surnuks. Ta läheb niiviisi varsti minema.”

„Kurat. Sul on õigus. Steve, kullake…“

„Ära siin poe midagi. Kas talle Hiina köök meeldib?”

Näitasin Markile tõstetud pöialt.

Ta naeratas laialt. „Jah, meeldib küll.“

„Selge. Olen kahekümne minuti pärast seal. Anna turvadele teada, et ma tulen.“

Peaaegu täpselt kahekümne minuti pärast lasksin Steven Ellisoni uksest sisse. Ta oli hiiglase kasvu mees, jalas tumedad teksased ja kulunud töösaapad, seljas korralikult triigitud ja kurguni kinninööbitud särk. Punase pea ja lõbusate siniste silmadega oli ta sama hea välimusega kui tema partner, ainult veidi teisel viisil. Istusime kolmekesi Marki laua ümber, kühveldasime pabertaldrikutele kung pao kana ja brokkoli-loomalihahautist, lisasime kleepuvat valget riisi ja lõime pulgad sisse.

Sain teada, et Steven oli ettevõtja ja nad olid Markiga paar kolledžipäevist alates. Jälgisin, kuidas nad suhtlesid, ning tundsin aukartust ja väikest kadedust. See suhe oli nii kaunilt funktsionaalne, et oli puhas rõõm nende seltsis aega veeta.

„Põrgu päralt, tüdruk,” ütles Steven vilistades, kui ma kolmandat portsu hakkasin võtma. „Jäta midagi järele ka. Kuhu see kõik läheb?”

Kehitasin õlgu. „Koos minuga jõusaali. Võib-olla see aitab…?”

„Ära pane teda tähele,” ütles Mark muiates, „Steven on ainult kade. Ta peab oma tütarlapselikku figuuri jälgima.”

„Põrgu päralt.” Steven vaatas partnerit hapu näoga. „Ma peaksin ta koos terve meeskonnaga välja sööma viima. Saaksin raha teenida, kui vean kihla selle peale, kui palju ta süüa suudab.”

Naeratasin. „See võiks päris lõbus olla.“

„Haa. Teadsin, et sinus on ka metsik pool olemas. Su naeratus reedab seda.”

Toitu hävitades keelasin mõtetel minna uitama mälestustesse sellest, kui metsik ma olin olnud oma elu mäslevas, ennasthävitavas faasis.

Mark päästis mu. „Ära ahista mu assistenti. Ja mida sa üldse metsikutest naistest tead?”

„Tean, et mõnele neist meeldib gei-meestega aega veeta. Neile imponeerib meie vaatenurk.” Ta naeratas säravalt. „Tean veel nii mõndagi. Hei… ärge olge nii šokeeritud, te mõlemad. Seks heteroga on liiga üles haibitud, tahtsin näha, kas kõik vastab tõele.”

Igal juhul oli see Markile uudiseks, kuid kerge muige järgi paistis, et ta oli nende omavahelises suhtes piisavalt kindel ja leidis, et vaheldus on lõbustav. „Ah nii?”

„Kuidas see siis tundus?” küsisin otsekoheselt.

Steven kehitas õlgu. „Ma ei taha öelda, et see on üle hinnatud, kuna mina kuulun kindlalt valesse inimgruppi ja mul on väga vähe kogemusi, kuid ma saan ilma hakkama.”

Leidsin väga kõneka olevat, et Steven oskas põimida jutu sisse termineid, mida Mark oma töös kasutas. Nad jagasid teineteisega oma tööasju ja kuulasid teineteist, kuigi tegutsesid väga erinevatel aladel.

„Arvestades sinu praegust elukorraldust,” ütles Mark, pulkadega brokkolivart taga ajades, „ütleksin ma, et see on väga hea.”

Kui söömise lõpetasime, oli kell saanud kaheksa ja koristusmeeskond saabunud. Mark käis peale, et kutsub mulle takso.

„Kas ma pean homme varakult kohal olema?” küsisin.

Steven müksas Marki vastu õlga. „Sa tegid vist eelmises elus midagi head, et sul praegu niimoodi veab.”

„Arvan, et sinu talumine praeguses elus sobib ka,” ütles Mark kuivalt.

„Hei,” protestis Steven, „ma pean ju kodus puhtust. Isegi prill-laua lasen alla.”

Mark heitis mulle meeleheitliku pilgu, mis oli soe ja täis kiindumust oma partneri vastu. „Ja kuidas see kaasa aitab?”

RABELESIME MARKIGA terve neljapäeva, et valmistuda kella neljaseks kohtumiseks Kingsmani meeskonnaga. Kiiruga krabasime midagi lõunaks süüa, vahetasime infot kahe loovjuhiga, kes pidid osalema idee teostamises, kui asi niikaugele jõuab; seejärel käisime läbi info Kingsmani kodulehel ja olemasoleva teabe sotsiaalmeedias.

Muutusin veidi närviliseks, kui kell sai pool neli, sest sel ajal on liikluses hullumaja, kuid Mark töötas edasi, kui teda kellaajast teavitasin. Alles kolmveerand neli väljus ta kabinetist pintsakut selga tirides, lai naeratus näol. „Tule kaasa, Eva.”

Pilgutasin silmi. „Ausalt või?”

„Sa nägid kõigega kõvasti vaeva, kas sa ei taha siis näha, kuidas asi edasi areneb?”

„Ikka tahan, loomulikult.” Kargasin jalule. Teades, kui oluline on eelseisvat arvestades mu väljanägemine, silusin kiiruga pliiatsseelikut ja tõmbasin pikkade käistega siidpluusi mansetid sirgu. Täiesti juhuslikult sobis mu vaarikpunane pluus Marki lipsuga kokku. „Aitäh.“

Kiirustasime lifti ja olin veidi jahmunud, kui see hakkas allasõidu asemel hoopis üles liikuma. Viimase korruse hall oli tunduvalt suurem ja rohkemate kaunistustega kui kahekümnendal asuv. Rippuvad sõnajala- ja liiliakorvid lõhnassid, turvasissepääsu suitsuklaasile oli graveeritud paksus mehelikus kirjas CROSS INDUSTRIES.

Meid lasti sisse ja paluti veidi oodata. Mõlemad keeldusime veest ja kohvist ning vähem kui viie minuti pärast juhatati meid suletud ustega konverentsiruumini.

Mark vaatas mind särasilmil, kui administraator käe ukselingile asetas. „Valmis?”

Ma naeratasin. „Valmis.”

Uks avanes ja mul lubati esimesena sisse astuda. Manasin ette särava naeratuse…

See tardus mu näol, kui nägin meest, kes minu sisenedes püsti tõusis.

Minu äkiline seisak takistas uksel edasipääsu ja Mark tormas mulle otsa, koperdasin ettepoole. Tume ja Ohtlik haaras mul pihast ja hoidis kindlalt jalgel – oma rinna vastas. Õhk pahises mu kopsudest välja ja koos sellega kogu minu kaine mõistus. Isegi läbi meie vahel olevate riiete tundusid mehe biitsepsid kivikõvad ja tema kõht nagu terastahvel. Kui ta sisse hingas, tõmbusid mu rinnanibud erutusest pingule.

Oh ei. Ma olin neetud. Mu peas sähvis seeria piltidest, tuhandest viisist, kuidas ma seksijumala ees järgnevatel päevadel, nädalatel ja kuudel koperdan, kukun, komistan, libisen või viga saan.

„Tere taas,” tähendas ta ja see hääl pani mu üleni valutama. „Sinuga on alati rõõm kohtuda, Eva.”

Punastasin häbist ja ihast ega suutnud end temast lahti rebida, vaatamata kahele teisele ruumis olevale inimesele. Tema atleetlik kuju kiirgas jõudu, peitis vangistavat kutset.

„Härra Cross,” ütles Mark mu selja taga. „Palun vabandust sellise sisenemise pärast.”

„Pole vaja vabandada. See on väga mälestusväärne.”

Kõikusin oma tikk-kontsadel, kui Cross mu lahti laskis, mu põlved olid nõrgad. Mees oli jälle musta riietatud, särk ja lips olid helehallid. Ta nägi taas liiga hea välja.

Mis tunne võib olla nii hämmastavalt ilusa välimusega? Ilmselt põhjustas ta igal pool suurt segadust.

Mark sirutas rahustavalt käe ja tõmbas mu õrnalt enda kõrvale.

Crossi pilk püsis Marki käel, mis mu küünarnukki hoidis, kuni too sellest lahti laskis.

„Hüva, niisiis…” Mark võttis end kokku. „See on minu assistent Eva Tramell.”

„Me oleme juba kohtunud.” Cross tõmbas laua alt välja tooli, mis oli tema omaga kõrvuti. „Eva.”

Vaatasin instruktsioonide saamiseks Marki poole, püüdes ikka veel taastuda hetkest, mil olin kõvasti surutud Fioravanti ülikonnas supermehe vastu.

Cross kummardus ja andis vaikse käsu: „Istu, Eva.”

Mark noogutas kergelt, ma istutasin end Crossi käsu peale toolile. Keha täitis tema käsku instinktiivselt, enne veel, kui mõistus oleks jõudnud vastu vaidlema hakata.

Püüdsin järgmise tunni jooksul, kui Cross ja kaks Kingsmani direktorit, mõlemad atraktiivsed brünetid elegantsetes pükskostüümides, Marki grillisid, mitte nihelda. Vaarikpunane püüdis eriliselt entusiastlikult Crossi tähelepanu saavutada, kreemikas keskendus pinevalt minu bossile. Näis, et kõigile kolmele jättis hea mulje Marki selgitus, kuidas agentuuri töö – lihtsalt seletatuna – muudab kliendi brändi kahtlemata väärtuslikuks.

Imetlesin, kui rahulikuks Mark surve all jäi – Crossi surve, just tema oli see, kes koosolekul domineeris.

„Hästi tehtud, härra Garrity,” kiitis Cross lühidalt, kui nad otsi kokku tõmbasid. „Jään ootama, kuni pakkumuse saab üle vaadata. Eva, mis meelitaks sind Kingsmani proovima?”

Pilgutasin ehmunult silmi. „Kuidas, palun?”

Mehe pilgu intensiivsus kõrvetas. Tundsin, nagu oleks ta mu sihikule võtnud, mis vaid suurendas respekti Marki suhtes, kes oli sunnitud selle pilgu raskuse all tund aega vastu pidama.

Crossi tool paigutus paralleelselt lauaga ja ta istus näoga minu poole. Tema parem käsivars puhkas siledal puidust lauaplaadil, pikad elegantsed sõrmed koputasid rütmiliselt selle vastu. Mu pilk sattus tema randmele ja mingil hullumeelsel põhjusel haaras õrnade tumedate karvadega nahariba nägemine kogu mu tähelepanu. See mees oli lihtsalt nii… isane.

„Millist Marki pakutud kontseptsiooni sa eelistad?” küsis ta uuesti.

„Minu meelest on need kõik suurepärased.”

Crossi ilus nägu jäi rahulikuks, kui ta ütles: „Kui vaja, võin ruumi tühjaks teha, et su ausat arvamust kuulda.”

Pigistasin kramplikult tooli käetuge. „See oligi aus arvamus, härra Cross, aga kui te tõepoolest tahate teada, siis minu meelest meeldib enamusele rahvast väikese hinnaga seksikas luksus. Mul puudub muidugi…“

„Nõus.“ Cross tõusis ja nööpis pintsaku kinni. „Teil on suund olemas, härra Garrity. Järgmisel nädalal kohtume uuesti.”

Jäin veel hetkeks istuma, imestades sündmuste tempo üle. Seejärel heitsin pilgu Markile, kes näis kõikuvat rõõmu ja hämmelduse vahel.

Jalule tõusnud, hakkasin ukse poole astuma. Teadsin suurepäraselt, et Cross kõndis kohe minu kõrval. See, kuidas ta liikus – loomaliku kerguse ja kõrgi graatsiaga – erutas mind väga. Ei tulnud pähe sellist mõtetki, et ta võiks olla kohmakas keppija ning mitte võtta relvitukstegeva agressiivsusega kõike, mida tahtis – just sellisel viisil, mis sunnib naist kogu jõust tahtma talle anduda.

Cross jäi minu kõrvale kogu tee liftideni. Ta vist rääkis midagi Markiga spordi teemal, kuid ma olin liiga keskendunud oma reaktsioonidele, et hoolida tühjast lobast. Kui lift kohale jõudis, hingasin kergendunult ja hakkasin kiirel sammul koos Markiga selle poole astuma.

„Üks hetk, Eva,” ütles Cross vaikselt ja peatas mind küünarnukist. „Ta tuleb kohe alla,” ütles ta Markile, kui liftiuksed ülemuse jahmunud näo ees sulgusid.

Cross ei öelnud midagi, enne kui lift liikuma hakkas. Siis vajutas ta uuesti nupule ja küsis: „Kas sa magad kellegagi?“

Küsimus esitati nii ükskõikselt, et mul kulus hetk aega taipamaks, mida kuulsin.

„Mis see sinusse puutub?”

Cross silmitses mind ja ma tabasin selle, mida olin märganud juba meie esimesel kohtumisel – tohutut võimu ja raudset kontrolli. See sundis mind tahtmatult sammu tagasi astuma. Jälle. Seekord ma vähemalt ei kukkunud – tegin edusamme.

„Sest ma tahan sind keppida, Eva. Pean teadma, mis mul tee peal ees seisab, kui üldse seisab.”

Tuline sööst jalge vahel sundis mind tasakaalu säilitamiseks seina vastu toetuma. Mees tahtis mulle appi tõtata, kuid ma raputasin pead. „Ma pole sellest võib-olla huvitatud, härra Cross.”

Mehe suud puudutas naeratuse vari ja see muutis ta veel ilusamaks. Püha jumal…

Läheneva liftikabiini helin pani võpatama, olin sedavõrd pinges. Ma polnud kunagi tundnud niisugust erutust, olnud nii tulipalavalt kellessegi kiindunud. Ega olnud sedavõrd solvatud inimese poolt, keda himustasin.

Astusin lifti.

Ta naeratas. „Järgmise korrani, Eva.”

Liftiuksed sulgusid ja ma vajusin vasest käetoele, püüdes enesevalitsust tagasi saada. Suutsin end vaevu kokku võtta, kui liftiuks avanes ja nähtavale ilmus Mark, kes meie korruse ootealas tammus.

„Jeesus, Eva,” pomises ta, „mis põrgut see nüüd oli?”

„Pole õrna aimugi.” Hingasin katkendlikult, tahtsin segadusseajavat jutuajamist Crossiga kellegagi jagada, kuid taipasin, et boss polnud selleks küll sobiv objekt. „Vahet pole. Vähemalt tead nüüd, et ta annab kliendi sulle.”

Marki nägu valgustas lai naeratus. „Arvan jah, et seda ta teeb.”

„Nagu mu korterikaaslane alati ütleb: seda peaks tähistama. Kas panen sulle ja Stevenile õhtusöögilaua kinni?”

„Miks mitte? Pure Food and Wine kella seitsmeks, kui neil veel kohti on. Kui pole, siis vali ise midagi.”

Olime vaevalt Marki kabineti juurde jõudnud, kui bossid ta oma haardesse võtsid – Michael Waters, tegevdirektor ja president, ning juhatuse esimees Christine Field ja aseesimees Walter Leaman.

Läksin neist nii suure kaarega mööda kui võimalik ja hiilisin oma laua taha.

Helistasin Pure Food and Wine’i ja palusin lauda kahele. Pärast mõningast anumist ja meelitusi sain oma tahtmise.

Jätsin Marki kõneposti teate: „Täna on raudselt su õnnepäev. Tellisin teile seitsmeks laua. Veetke mõnusasti aega!”

Siis tegin töölt vehkat, tahtsin meeleheitlikult kodus olla.

„MIDA TA ütles?” Cary istus meie valge diivani teises otsas ja vangutas pead.

„Tean, tean.” Võtsin mõnuga uue sõõmu veini. See oli karge ja kergelt jahutatud Sauvignon Blanc, mille koduteel veinipoest kaasa haarasin. „Minu reaktsioon oli samasugune. Ma ei ole ikka veel kindel, et ei kujutanud seda vestlust ette, kui olin tema feromoonidest üledoosi saanud.”

„Nii?”

Tõmbasin jalad enda alla diivanile. „Mis nii?”

„Tead küll, Eva.” Cary haaras kohvilaualt läpaka ja asetas ristis jalgadele. „Kas võtad vedu või ei?”

„Ma eitunne teda. Ma ei tea isegi tema eesnime ja ta teeb sellise käigu!”

„Tema teab sinu nime.” Cary hakkas midagi klaviatuuril toksima. „Ja mis selle viinavärgiga on? Kas ta tahtis just nimelt sinu bossi?”

Katkestasin oma juuste sõrmitsemise. „Mark on väga andekas. Kui Crossil on üldse mingit ärivaistu, siis ta usaldab ja kasutab seda.”

„Ma ütleksin, et ta teab, kuidas äri ajada.” Cary keeras läpakaekraani minu poole ja näitas Cross Industries kodulehte, millel uhkeldas Crossfire’i võimsa hoone foto. „See on tema maja, Eva. Gideon Cross on selle omanik.”

Pagan võtaks. Sulgesin silmad. Gideon Cross. Minu meelest see nimi sobis talle. See oli sama seksikas ja maskuliinne nagu ta isegi.

„Tal on piisavalt inimesi, kes tegelevad filiaalides turundusega. Ilmselt kümneid, kes selle kallal toimetavad.”

„Aitab, Cary.”

„Ta on seksikas, rikas ja tahab sul ajud välja keppida. Milles probleem on?”

Heitsin talle pilgu. „Nõme on kogu aeg talle sülle joosta. Tahan oma töökohta säilitada. Mulle meeldib see töö ja Mark samuti. Ta on mind protsessi kaasa haaranud ja ma olen temalt juba nii palju õppinud.”

„Mäletad, mida doktor Travis ütleb kalkuleeritud riskide kohta? Kui su hulluarst neid võtta soovitab, siis tee seda. Sa saad sellega hakkama. Te Crossiga olete täiskasvanud inimesed.” Cary hakkas uuesti internetis surfama. „Vau. Tead, et ta saab alles kahe aasta pärast kolmekümneseks? Mõtle, kui palju võhma tal võib olla.”

„Mõtle, kui labane ta võib olla! Ma olen täiesti solvunud, et ta niiviisi otse kõik välja pritsis. Ma ei ole mingi jalgadega vitt.”

Cary katkestas tegevuse ja tõstis pilgu, silmad kaastundest hellad. „Anna andeks, beibi. Sa oled nii tugev, palju tugevam kui mina. Ma ei saa arugi, et sa kannad sama suurt kandamit nagu ma ise.”

„Ma ei tea, kui tugev ma olen, igatahes pole ma seda mitte kogu aeg.” Heitsin pilgu kõrvale, sest ei tahtnud rääkida asjadest, mida olime minevikus üle elanud. „Ma ei tahagi, et ta mind kohtama kutsuks. Aga on ju muid viise, kuidas naisele öelda, et sa tahad temaga voodisse minna.”

„Sul on õigus. Ta on ülbe sitapea. Las ta himustab sind, kuni munad valutama hakkavad. Kulub talle ära.”

Seepeale ilmus mu suule naeratus. Cary oskas seda välja meelitada. „Kahtlen, kas sel kutil on üldse kunagi munad valutanud, aga sellest on lõbus mõelda.”

Cary pani läpaka otsustava plaksuga kinni. „Mida me täna õhtul teeme?”

„Mõtlesin, et läheks vaataks Brooklynis selle Krav Maga stuudio üle.” Olin väikest luuret teinud pärast Parker Smithiga Equinoxis trennis kohtumist ja praegu tundus mõte stressist vabanemise toorest, füüsilisest viisist ideaalne.

Teadsin, et see ei kannatanud võrdlust Gideon Crossi keppimisega, kuid oli kindla peale palju ohutum mu tervisele.