Читать книгу Alasti - Sylvia Day - Страница 6

SEGADUSES SELLEST, et meie privaatsust ootamatult segati, ajasin end istuli ja sikutasin seelikut allapoole.

„… kella kahene kohtumine peaks kohe algama.”

Kulus lõputu hetk, et taibata: olime Crossiga ruumis siiski kahekesi, hääl tuli läbi kõlari. Cross seisis diivani otsas, õhetav, kulm kortsus, rind õõtsumas. Lips oli lõdvaks lastud ja pükste esiosa muljetavaldavalt pingul.

Mulle tuli pähe luupainajalik nägemus sellest, milline mina välja nägin. Ja peale selle olin tööle hiljaks jäämas.

„Jessake.” Cross kahlas mõlema käega läbi juuste. „Keset neetud päeva. Minu neetud kabinetis!”

Tõusin püsti ja püüdsin end kohendada.

„Tule siia.” Cross astus minu juurde ja sikutas uuesti mu seeliku üles.

Maruvihane selle pärast, et oleksin peaaegu lasknud toimuda uskumatul asjal, samal ajal kui oleksin pidanud tööl olema, laksasin tema käte pihta. „Lõpeta. Jäta mind rahule.”

„Jää vait, Eva,” ütles Cross süngelt, võttis mu musta siidpluusi serva ja sikutas selle õigele kohale, kohendas seda nii, et nööbid moodustasid uuesti sirge rea mu rindade vahele. Seejärel tiris mu seeliku alla ja silus seda rahulike, oskuslike liigutustega. „Sea oma hobusesaba korda.”

Cross võttis pintsaku ja tõmbas selle enne lipsu kohendamist selga. Me jõudsime ühel ja samal ajal ukse juurde ning kui kummardusin, et põrandalt käekott üles võtta, siis tegi tema sama.

Ta võttis mul lõuast kinni ja sundis mind endale otsa vaatama. „Hei,” ütles ta vaikselt. „Kas kõik on okei?”

Kõris kõrvetas. Olin kiimas ja hullumas ning tundsin tohutut häbi. Ma polnud elu sees niiviisi mõistust kaotanud. Ja ma vihkasin ennast, et see juhtus temaga, mehega, kelle lähenemine seksuaalsele intiimsusele oli nii kliiniline, et ainuüksi mõte sellele viis mind masendusse.

Keerasin lõua kõrvale. „Kas paistab nii, et on?”

„Sa paistad ilus ja kepitav. Tahan sind nii hirmsasti, et see teeb haiget. Olen ohtlikult lähedal sellele, et tassin su uuesti diivanile ja viin orgasmideni, kuni sa anud, et ma järele jätaksin.”

„Ilukõnedes ei saa sind just süüdistada,” pomisesin, täiesti teadlik sellest, et ma polnud solvunud. Tegelikult oli tema toores iha mu järele nagu tõeline afrodisiaakum. Kotirihm kõvasti peos, tõusin värisevatele jalgadele. Pidin sellest mehest kaugemale pääsema. Ja pärast tööpäeva lõppu tahtsin kusagil üksi olla – koos klaasi veiniga.

Cross tõusis samuti. „Ma ajan asjad korda ja saan kella viieks valmis. Tulen sulle siis järele.”

„Ei, ära tule. See ei muuda midagi.”

„Muidugi muudab.”

„Ära kujuta ette, Cross. Ma kaotasin hetkeks pea, kuid ma ei taha ikkagi seda, mida sina tahad.”

Tema sõrmed pigistasid ukselinki. „Tahad küll. Sa lihtsalt ei taha seda nii, nagu mina tahan seda sulle anda. Nii et vaatame kõik uuesti üle ja teeme korrektuure.”

Veel äriplaane. Selge ja arusaadav. Mu selg tõmbus kangeks.

Pugesin tema kaenla alt läbi ja surusin end uksest välja. Sekretär hüppas kähku jalule, suu ammuli, nagu ka naine ja kaks meest, kes Crossi ootasid. Kuulsin, kuidas ta minu selja taga rääkima hakkas.

„Scott juhatab teid minu kabinetti. Tulen kohe järele.”

Ta jõudis mulle koridoris järele ja haaras minust kinni. Tahtmata stseeni teha ootasin, kuni liftideni jõudsime ja tõmbusin siis eemale.

Cross seisis rahulikult ja vajutas kutsunginupule. „Kell viis, Eva.”

Jõllitasin valgustatud nuppu. „Mul on tegemist.”

„Siis homme.”

„Mul on kogu nädalavahetuse tegemist.”

Minu ette seisma jäädes küsis ta pinevalt: „Kellega?”

„See pole sinu…“

Ta surus käe mu suule. „Stopp. Ütle siis ise, millal. Ja enne kui sa „mitte kunagi“ ütled, vaata mind hoolega ja ütle, kas sa näed meest, keda on lihtne eemale peletada.”

Tema nägu oli tõsine, silmad kitsaks tõmbunud, pilk otsustav. Võdistasin õlgu. Ma polnud kindel, et Gideon Crossi puhul minu tahtmine peale jääb.

Neelatades ootasin, kuni ta käe ära võttis, ja ütlesin: „Me mõlemad peame maha rahunema. Võtma paar päeva mõtlemiseks.”

„Esmaspäeval pärast tööd?”

Lift saabus, ma astusin sisse. Näoga Crossi poole pöördudes ma vastasin: „Esmaspäeval lõuna ajal.”

Meil on siis ainult tund aega, pääsemine on garanteeritud.

Vahetult enne uste sulgumist ütles Cross: „Meil on veel kõik ees, Eva.”

See kõlas rohkem ähvarduse kui lubadusena.

„ÄRA PÕE, Eva,” ütles Mark, kui ma peaaegu veerand tundi pärast kaht laua taha jõudsin. „Sul ei jäänud midagi tegemata. Ma olin härra Leamaniga lõunal. Just jõudsin tagasi.”

„Tänan sind.” Vaatamata sellele, mis ta ütles, tundsin end kohutavalt. Ülitore reedene hommik oli nagu mitu päeva tagasi.

Töötasime kuni viieni, vaagisime üht kiirtoiduklienti ja kaalusime võimalikke reklaamteksti muudatusi orgaanilise toidu kaupluste jaoks.

„Räägi veel veidratest voodikaaslastest,” oli Mark narrinud, teadmata midagi sellest, kui asjakohane see minu elu arvestades oli.

Olin just arvuti kinni pannud ja tõmbasin käekotti sahtlist välja, kui helises telefon. Heitsin pilgu kellale, see oli täpselt viis, ja mõtlesin, et ignoreerin helinat, sest tööpäev oli praktiliselt lõppenud.

Aga kuna tundsin end liiga pika lõuna pärast ikka veel sitasti, pidasin seda võimaluseks pattu kahetseda ja vastasin. „Mark Garrity…“

„Eva, kullake. Richard ütleb, et sa unustasid oma mobiiltelefoni tema kontorisse.”

Hingasin kiiresti välja ja vajusin toolile tagasi. Kujutasin ette, kuidas ema taskurätti mudis, sest tavaliselt kaasnes see tema mureliku hääletooniga. See ajas mind hulluks ja samas murdis mu südame. „Tere, ema. Kuidas läheb?”

„Oh, väga hästi. Tänan küsimast.” Ema hääl oli nii tütarlapselik kui ka kähisev, nagu Marilyn Monroe ja Scarlett Johansson kokku. „Clancy viis telefoni sinu majja uksehoidja kätte. Sa ei tohiks ilma selleta kusagile minna. Kunagi ei tea ju, millal on vaja kellelegi helistada…“

Olin mõelnud, et hoian telefoni enda käes, aga edastan kõned uuele numbrile, mida ma emale ei anna, kuid see polnud kõige suurem mure. „Mida doktor Petersen selle kohta ütleb, et sa mu telefoni jälitad?”

Vaikus teisel pool liini oli kõnekas. „Doktor Petersen teab, et ma sinu pärast muretsen.”

Ninaselga masseerides ütlesin: „ Ema, mulle tundub, et on aeg üks ühiskohtumine korraldada.”

„Ah soo… loomulikult. Ta ütleski, et tahab sind näha.”

Ilmselt sellepärast, et ta kahtlustab, et sa ei ole avameelne. Muutsin teemat. „Uus töö meeldib mulle hirmsasti.”

„Suurepärane, Eva! Kas ülemus kohtleb sind hästi?”

„Jah, ta on super. Ei oskaks kedagi paremat tahta.”

„Kas ta on ilus?”

Ma naeratasin. „Jah, väga. Ja ta on hõivatud.”

„Neetud. Kõik head on alati juba ära võetud.” Ema hakkas naerma ja mu naeratus laienes.

Mulle meeldis, kui ta oli õnnelik. Soovisin, et ta oleks tihedamini rõõmus. „Ma ei jõua ära oodata, mil sind homsel heategevusõhtusöögil näen.”

Monica Tramell Barker Mitchell Stanton oli ühiskondlikus tegevuses omas elemendis – kütkestav ja särav iludus, kel polnud kunagi põhjust kurta meeste tähelepanu puuduse üle.

„Teeme endale ühe mõnusa päeva,” ütles ema erutatult. „Sina, mina ja Cary. Lähme spaasse, laseme end ilusaks ja säravaks teha. Olen kindel, et pärast rasket töönädalat kulub sulle massaaž ära.”

„Ära ma sellest küll ei ütle, kindel see. Caryle meeldiks see ka väga.”

„Oi, ma olen nii põnevil! Saadan kella 11 paiku auto teile järele.”

„Paneme end selleks ajaks valmis.”

Pärast kõne lõppu naaldusin leenile ja hingasin sügavalt välja. Vajasin hädasti kuuma vanni ja orgasmi. Kui Gideon Cross mingil moel teada saaks, et ma masturbeerin temale mõeldes, siis sellest oli mul kama. Seksuaalne rahuldamatus tegi mu nõrgaks, kuid Cross ei pidanud selle pärast pead valutama. Kindlasti ootas teda enne päeva lõppu mõni varem heakskiidetud auk.

Kui kõrgeid kontsi tänavakingade vastu vahetasin, helises telefon uuesti. Ema mõtteid ei saanud tavaliselt kauaks eemale juhtida. Viis minutit kõne lõpetamisest oli talle just paras aeg taibata, et minu mobla probleem jäi ju lahendamata. Mõtlesin jälle, et võiks helinat ignoreerida, kuid ma ei tahtnud päeva jooksul kogunenud jama koju kaasa võtta.

Vastasin rutiinse tervitusega, kuid selles puudus tavapärane särts.

„Ma mõtlen ikka veel sinust.”

Crossi hääle sametine kähin ujutas mu üle säärase kergendusega, et taipasin: ma olin seda uuesti kuulda igatsenud. Juba täna.

Jumal küll. Igatsus oli nii suur – teadsin, et Crossist saab narkootikum mu kehale, vägevate mõnuhetkede esmane allikas.

„Tunnetan sind ikka veel, Eva. Tunnen siiani sinu maitset. Mul on kõva olnud sellest ajast saadik, kui sa lahkusid, läbi kahe koosoleku ja ühe telekonverentsi. Sul on eduseis; esita oma nõudmised.”

„Ah nii,” pomisesin ma. „Las ma mõtlen.”

Lasksin tal oodata, nägu kiskus muigele, kui meenus Cary kommentaar valusate munade kohta. „Hmm… Ei tulegi midagi pähe. Aga mul on paar sõbralikku soovitust. Mine veeda aega mõne naisega, kes paneb sind end jumalana tundma. Kepi teda, kuni te mõlemad enam kõndida ei suuda. Kui mind esmaspäeval näed, on kõik möödas ja su elu pöördub tagasi tavalisse obsessiiv-kompulsiivsesse rütmi.”

Telefonist kostis naha kriuksumist ja ma kujutasin ette, kuidas Cross laua taga vastu toolileeni nõjatas. „Seekord sa pääsed, Eva. Järgmine kord, kui mu intelligentsi solvad, võtan su põlvele ja saad laksu.”

„See ei meeldiks mulle.” Hoiatus erutas mind. Kindla peale oli ta Tume ja Ohtlik.

„Me veel arutame seda asja. Vahepeal ütle mulle, mis sulle siis meeldib.”

Tõusin püsti. „Tead, sul on küll telefoniseksiks sobiv hääl, kuid ma pean nüüd minema. Mul on kohting vibraatoriga.”

Oleksin seejärel pidanud kõne lõpetama, et saavutada hundipassi täielikku efekti, kuid ma ei suutnud vastu panna soovile teada saada, kas ta hakkab parastama. Pluss see, et mul oli temaga lõbus.

„Oh, Eva.” Cross ütles mu nime dekadentlikult nurru lüües. „Sa oled sihiks seadnud mind põlvili suruda, eks ole? Kui kaua aega kulub, et meelitada sind kolmekesi seksima, koos patarei-peikaga?”

Ignoreerisin mõlemaid küsimusi. Ma ei kavatsenud patarei-peikade teemal Gideon Crossiga vestelda. Ma polnud kunagi ühegi mehega avameelselt masturbeerimisest rääkinud, kõnelemata mehest, kes oli mulle praktiliselt võõras. „Meie patarei-peikaga saame teineteisest väga hästi aru – kui oleme saanud ühele poole, teame täpselt, kumba meist on ära kasutatud. Head ööd, Gideon.”

Lõpetasin kõne ja valisin lahkumiseks trepid. Leidsin, et kahekümnendalt korruselt allaminek on kahekordselt kasulik – aitab vältida Crossi ja asendab jõusaali.

OLIN nii tänulik, kui pärast tööpäeva lõppu viimaks koju jõudsin, et sõna otseses mõttes tantsisin korteriuksest sisse. Minu südamest tulev „Jumal, kui hea on kodus olla!” ja sellega kaasnev keerutus olid piisavalt metsikud, et ehmatada diivanil istuvat paarikest.

„Oi,” ütlesin oma rumaluse pärast silmi pilgutades. Cary ei olnud oma külalisega küll pikantses positsioonis, kui sisse tormasin, kuid nad hoidsid piisavalt lähestikku ja see viitas intiimsusele.

Vastumeelselt mõtlesin Gideon Crossist, kes eelistas röövida kogu intiimsuse kõige intiimsemalt toimingult, mida ma oskasin ette kujutada. Mul oli olnud üheöösuhteid ja juhuslikke sekspartnereid, nii et keegi ei teadnud minust paremini, et seks ja armatsemine olid kaks väga erinevat asja, kuid ma ei uskunud, et suudan kunagi võtta seksi kui käepigistust. Minu meelest oli kurb, et Cross nii arvas, kuigi ta ei olnud mees, kes kutsus esile kahjutunnet.

„Hei, beibi,” hüüdis Cary ja tõusis diivanilt. „Lootsingi, et sa jõuad enne tagasi, kui Trey ära läheb.”

„Mul algab tunni aja pärast kursus,” selgitas Trey ja astus ümber kohvilaua, kui viskasin kingakoti põrandale ja panin käekoti pukile hommikusöögileti äärde. „Aga mul on hea meel, et sain sinuga enne lahkumist kohtuda.”

„Mul samuti.” Surusin Treyl kätt. Ta oli umbes minuvanune, keskmist kasvu ja muljetavaldavate lihastega. Tal olid tõrksad blondid juuksed, sõbralikud pähkelpruunid silmad ja nina, mis oli kunagi raudselt murtud.

„Kas ma võin klaasi veini võtta?” küsisin. „Päev oli põrgulikult pikk.”

„Loomulikult,” vastas Trey.

„Ma võtan ka ühe.” Cary tuli meie juurde leti äärde. Ta kandis laialõikelisi musti teksaseid ja õlgu paljastavat musta sviitrit. Tema välimus oli hooletu, kuid elegantne ja riietus sobis fenomenaalselt tumepruunide juuste ja smaragdroheliste silmadega.

Astusin veinikülmiku juurde ja tõmbasin välja suvalise pudeli.

Trey surus käed teksade taskutesse ja kõigutas end kontsadel edasi-tagasi, vesteldes vaikselt Caryga, kui pudelilt korgi tõmbasin ja veini välja valasin.

Telefon helises. „Hallo?”

„Tere, kas Eva kuuleb? Ma olen Parker Smith.”

„Parker, tere.” Toetasin puusa vastu letti. „Kuidas läheb?”

„Loodan, et sa ei pahanda, et helistan. Su kasuisa andis mulle su koduse numbri, kui ma sind moblal kätte ei saanud.”

Aah. Mulle aitas juba Stantonist. „Ei pahanda. Mis mureks?”

„Tundub, et kõik läheb järjest paremaks. Sinu kasuisa on nagu minu haldjast ristiisa. Ta rahastab paari stuudio turvalisusprojekti ja aitab teha hädavajalikke uuendusi. Just sellepärast ma helistangi. Stuudio on järgmisel nädalal rivist väljas. Tunnid jätkuvad ülejärgmisel esmaspäeval.”

Sulgesin silmad, püüdes ärritushoogu maha suruda. See polnud Parkeri süü, et Stanton ja ema olid kaitsvad kontrollifriigid. Loomulikult ei näinud nad minu turvamises irooniat, kuigi mind ümbritsesid inimesed, kes olid selleks välja õpetatud. „Kõlab hästi. Ei jõua ära oodata. Tahaksin hirmsasti koos sinuga trenni teha.”

„Ma olen ise ka põnevil. Teen sinuga kõvasti tööd, Eva. Sinu vanemad saavad kõik, mis nende raha väärt on.”

Asetasin veiniklaasi Cary ette ja võtsin enda omast suure sõõmu. Ma ei väsinud imestamast, kui palju koostööd võis raha eest osta. Kuid see polnud Parkeri süü. „Mina igatahes ei kaeble.”

„Alustame siis ülejärgmisel nädalal. Su autojuhil on kava paigas.”

„Vägev. Siis näeme.” Panin toru hargile ja märkasin pilku, mille Trey saatis Caryle, kui arvas, et kumbki meist ei vaata. See oli õrn ja täis magusat igatsust, mis meenutas mulle, et minu probleemid võisid oodata. „Kahju, Trey, et sa minema pead. Kas sul on kolmapäeva õhtul pitsaks aega? Tahaksin sinuga rohkem vestelda kui tere ja head aega.”

„Mul on siis tund.” Ta naeratas kahetsevalt ja kiikas veel korra Cary poole. „Aga ma saaksin teisipäeval läbi tulla.”

„Väga lahe.” Ma naeratasin. „Tellime pitsat ja teeme filmivaatamise õhtu.”

„Tore.” Cary saatis mulle õhusuudluse, kui ukse poole sammus, et Trey välja saata. Kööki tagasi tulles haaras ta veiniklaasi ja ütles: „Nii, vala välja, Eva. Sa paistad päris läbi olevat.”

„Seda küll,” nõustusin, võtsin pudeli ja me läksime elutuppa.

„Gideon Crossi pärast?”

„Oh, jah. Aga ma ei taha temast rääkida.” Kuigi Gideoni püüdlused oli virgutavad, sakkis tema eesmärk täiega. „Räägime hoopis sinust ja Treyst. Kuidas te kohtusite?”

„Ühel tööotsal. Ta töötab poole kohaga fotograafi abilisena. Ta on seksikas, eks ole?” Cary silmis säras rõõm. „Tõeline härrasmees. Vana kooli stiil.”

„Ei osanud arvatagi, et selliseid veel järel on, eks ole?” pomisesin klaasi tühjendades.

„Mida see peaks tähendama?”

„Ei midagi. Anna andeks, Cary. Ta paistab tore ja ilmselgelt sa meeldid talle. Kas ta õpib fotograafiat?”

„Loomaarstiks.”

„Vau. Lahe.”

„Minu meelest ka. Aga unustame veidikeseks Trey. Räägi parem, mis sind vaevab. Lase tulla.”

Ma ohkasin. „Ikka ema. Ta sai teada, et mind huvitab Parkeri stuudio, ja nüüd ta on endast väljas.”

„Kuidas ta teada sai? Vannun – mina pole kellelegi midagi rääkinud.”

„Tean. See poleks mulle pähegi tulnud.” Valasin oma klaasi uuesti täis. „Kuula edasi. Ta on mu moblat jälitanud.”

Cary kergitas kulme. „Ausalt? See on ju… haige.”

„Loomulikult. Ma ütlesin seda ka Stantonile, aga tema ei taha sellest kuuldagi.”

„No kurat.” Cary tõmbas sõrmedega läbi pikkade juuksekahlude. „Mida sa nüüd ette võtad?”

„Ostan uue mobla. Ja kohtun doktor Peterseniga, et vaadata, kas tema ei saa emale mõistust pähe panna.”

„Õige liigutus. Las psühhiaater tegeleb sellega. Ja… kas töö juures on kõik okei? Ikka meeldib veel?”

„Väga.” Vajusin diivanipatjadele ja sulgesin silmad. „Töö ja sina – teie olete praegu mu elupäästjad.”

„Aga see kuum noor rikkur, kes sinuga seksida tahab? Kuule, Eva, ma suren uudishimust. Mis vahepeal juhtunud on?”

Muidugi rääkisin ma Caryle kõik ära. Tahtsin teada, mida tema sellest arvab. Aga kui ma lõpetasin, ei öelnud ta sõnagi. Tõstsin pea, et vaadata, mida ta teeb, ja nägin, et ta silmad särasid ja ta näris huult.

„Cary? Millest sa mõtled?”

„See lugu erutas mind.” Ta hakkas naerma ning tema soe ja sügav mehine hääl pühkis suure osa mu ärritusest minema. „Ta on praegu vist täielikus segaduses. Oleksin tahtnud tema nägu näha, kui sa talle nina pihta andsid, nii et ta tahtis sind laksutada.”

„Ma ei suuda uskuda, et ta nii ütles.” Ainuüksi Crossi hääle meenutamine, kui ta selle ähvarduse tegi, muutis mu peopesad niiskeks, nii et veiniklaas muutus auruseks. „Mis tal mõttes on?”

„Laksutamine pole mingi hälve. Pealegi oli ta diivanil valmis misjonäripoosiks, nii et ta ei põlga ka tavapärast.” Cary vajus diiva-nile, särav naeratus ilusat nägu valgustamas. „Sa oled kutile suur väljakutse, põnev ja huvitav. Ja ta on valmis tegema järeleandmisi, et sind endale saada, kuigi võin kihla vedada, et ta pole sellega harjunud. Lihtsalt ütle talle, mida sa tahad.”

Jagasin viimase veinitilga meie vahel ära ja tundsin end palju paremini. Mida ma siis tahtsin? Peale selle, mis ilmselge? „Me ei sobi absoluutselt kokku.”

„Kas selle järgi, mis diivanil juhtus?”

„Cary, lõpeta! Unusta see ära. Ta tõstis mind fuajeepõrandalt üles ja tahtis kohe keppima hakata. See on kõik. Isegi kutt, kelle ma baarist koju tassin, näeb rohkem vaeva. ’Hei, mis su nimi on? Kas käid siin tihti? Kes su sõber on? Mida sa jood? Tantsida soovid? Kas töötad siin lähedal?’”

„Olgu, olgu. Saan aru.” Cary asetas veinipokaali lauale. „Lähme välja, mõnda baari. Tantsime nõrkemiseni. Äkki leiame mõne kuti, kes su tuju paremaks teeb.”

„Või teeb vähemalt dringi välja.”

„Cross ju pakkus sulle oma kabinetis juua.”

Vangutasin pead ja tõusin. „Mis iganes. Ma käin duši all ära ja siis lähme.”

Sukeldusin klubitamisse, nagu hakkaks see kohe moest minema. Käisime Caryga kõikides kesklinna klubides Tribecast East Village’ini, raiskasime mõttetult palju raha sissepääsule, aga meil oli tohutult lõbus. Tantsisin, kuni jalad tahtsid alt ära kukkuda, aga pidasin vastu – Cary hakkas esimesena oma kontsasaabaste pärast kaeblema.

Olime just komberdanud välja ühest tehno-pop klubist plaaniga osta mulle lähedal asuvast Walgreensist plätud, kui märkasime tänavakaubitsejat, kes reklaamis paari kvartali kaugusel olevat baari.

„Mõnus koht, kus veidikeseks jalgu puhata,” ütles ta ilma tavapärase välkuva naeratuse või üleliigse kiidulauluta, mida müügimehed tavaliselt kasutavad. Tema riided – mustad teksased ja kõrge kaelusega džemper – olid hea kvaliteediga ja see intrigeeris mind. Ning tal polnud flaiereid ega postkaarte. Ta ulatas mulle papüürusest visiitkaardi, millel ilutses kuldne kiri, mis säras ümbritsevate reklaamtahvlite valguses. Mõtlesin, et hoian selle alles kui näite suurepärasest trükireklaamist.

Seisime kiirustavate inimeste voolus. Cary silmitses teksti lähemalt, ta oli rohkem joonud kui mina. „Paistab päris šikk.”

„Näidake uksel seda kaarti,” julgustas noormees. „Siis ei pea sissepääsu eest maksma.”

„Kui armas.” Cary haaras mul käe alt kinni ja tiris kaasa. „Lähme. Äkki leiad selles nooblis paigas mõne kvaliteetse kuti.”

Mu jalad olid täiesti läbi, kui me lõpuks koha üles leidsime, aga ma lõpetasin hädaldamise, kui nägin uhket sissepääsu. Sissetahtjate järjekord oli pikk, ulatus mööda tänavat alla ja keeras nurga taha. Avatud ukse vahelt kostis Amy Winehouse’i hingestav hääl ja elegantselt riides külastajad väljusid laia naeratusega.

Tänavamüüja jutt osutus õigeks – visiitkaart oli võluvõti, mis tagas kohese tasuta sissepääsu. Hunnitu perenaine viis meid trepist üles vaiksemasse vippide baari, kust avanes vaade lavale ja tantsupõrandale. Meid juhatati väiksesse nurka rõdu ääres ja pandi istuma lauda, mida ümbritses kaks poolkuukujulist sametdiivanit. Perenaine asetas joogimenüü laua keskele ja ütles: „Joogid on maja poolt. Kena õhtut teile.”

„Vau.” Cary vilistas. „Meil ikka veab.”

„See müügimees vist tundis su mõne reklaami järgi ära.”

„Siis on küll vahva,” naeris Cary. „Jeerum, kui mõnus õhtu. Väljas oma parima sõbrantsiga ja armumas uude kutti.”

„Ohoh?”

„Kavatsen vaadata, kui kaugele Trey on nõus minema.”

Seda oli meeldiv kuulda. Tundus, nagu oleksin juba terve igaviku oodanud, mil ta leiab kellegi, kes temaga õigesti ümber oskab käia. „Kas ta on sind juba välja kutsunud?”

„Ei, aga ma ei usu, et ta ei tahaks.” Cary kehitas õlgu ja silus oma kunstipäraselt rebestatud T-särki, mis sobis kokku mustade nahkpükste ja neetidega kätistega – ta nägi välja seksikas ja metsik. „Arvan, et ta lihtsalt tahab algul selgust saada, mis suhe mul sinuga on. Ta läks närvi, kui ütlesin, et elan koos naisega ja reisisin läbi terve riigi, et sinuga koos olla. Ta muretseb, et äkki ma olen bi ja salaja sinusse kiindunud. Sellepärast ma tahtsingi, et te täna kohtuksite – et ta näeks, millised me sinuga koos oleme.”

„Mul on kahju, Cary. Püüan teha kõik, et ta maha rahuneks.”

„See pole sinu süü. Ära muretse selle pärast. Kõik läheb nii, nagu minema peab.”

Tema enesekindlus ei pannud mind end paremini tundma. Tahtsin teda väga aidata.

Kaks kutti peatusid meie laua juures. „Kas sobib, kui me teie juurde istume?” küsis pikem.

Heitsin pilgu Caryle ja seejärel uuesti poistele. Nad nägid välja nagu vennad ja olid väga atraktiivsed. Mõlemad naeratasid ja tundusid enesekindlad, vabad ja vahetud.

Pidin juba ütlema: Muidugi, kui üks soe käsi mu paljale õlale langes. „Tema on kinni.”

Caryl minu vastas vajus suu lahti, kui Gideon Cross talle käe sirutas: „Gideon Cross.”

„Cary Taylor.” Ta surus laialt naeratades Gideoni kätt. „Meeldiv tutvuda. Olen sinust palju kuulnud.”

Oleksin tahtnud ta maha lüüa. Tõsiselt.

„Tore teada.” Gideon istus minu kõrvale ja pani käe mulle ümber, tema sõrmed liikusid vabalt ja omanikutundega mööda mu käsivart üles ja alla. „Äkki mul on veel lootust.”

Pöördusin kogu kehaga, vaatasin talle otsa ja küsisin vihaselt: „Mida sa teed?”

Gideoni pilk oli tõsine. „Kõike, mida iganes vaja.”

„Ma lähen tantsima.” Cary tõusis kavala naeratusega püsti. „Olen varsti tagasi.”

Ignoreerides minu anuvat pilku puhus parim sõber mulle õhumusi ja kaks kutti järgnesid talle. Vaatasin, kuidas nad läksid, ja mu süda hakkas kiirelt taguma. Mõne minuti pärast muutus Gideoni eiramine naeruväärseks, isegi võimatuks.

Silmitsesin teda tähelepanelikumalt. Ta kandis grafiithalle viigipükse ja musta V-kaelusega sviitrit; riietus jättis hooletu, kuid rafineeritud mulje. Mulle meeldis see, mida ma nägin, mind tõmbas pehmuse poole, mida riietus talle lisas, kuigi teadsin, et see on vaid meelepete. Gideon Cross oli igas mõttes kõva kivi.

Hingasin sügavalt ja mõistsin, et pean proovima temaga suhelda. Pealegi, kas ma just selle üle ei kaevelnudki, et ta tahtis tundmaõppimise etapi vahele jätta ja kohe voodisse hüpata?

„Sa näid…“ Jäin vait. Fantastiline. Imeline. Hämmastav. Nii neetult seksikas... Piirdusin lamedusega: „Mulle meeldib see, kuidas sa välja näed.”

Gideon kergitas kulme. „Ahaa, midagi mu juures ikka meeldib sulle. Kas kogu pakett? Või ainult riided? Ainult sviiter? Või ehk püksid?”

Miski tema toonis ärritas mind. „Ja kui see ongi vaid sviiter?”

„Siis ostan neid kümme tükki ja kannan neid iga jumala päev.”

„See oleks küll jama.”

„Kas see ei meeldiks sulle?” Ta tulistas sõnu nagu automaadist.

Mudisin rahutult käsi. „Mulle meeldib sviiter, aga ülikonnad meeldivad samuti…”

Ta jõllitas mind veidi aega, seejärel noogutas. „Kuidas kohting patarei-peikaga möödus?”

Oh kurat. Vaatasin kõrvale. Palju lihtsam oli masturbeerimisest telefonis rääkida. Läbitungivate siniste silmade all vingerdades oli see tappev. „Ma ei räägi sellest.”

Gideon silitas sõrmenukkidega üle mu põse ja sosistas: „Sa punastad.”

Kuulsin tema hääles lõbusust ja muutsin kiiresti teemat. „Kas sa käid siin tihti?”

Kurat. Kust see klišee nüüd tuli?

Gideoni pani oma käe mulle sülle ja võttis mu sõrmed endale pihku. „Siis, kui vaja.”

Kiire armukadeduse sööst muutis mu kangeks. Jäin teda vahtima, enda peale vihane, et see mulle üldse korda läks. „Mida see tähendab? Kui lantimas oled?”

Gideoni huultele ilmus siiras naeratus, mis mulle kõvasti muljet avaldas. „Kui on vaja tähtsaid otsuseid teha. Eva, ma olen selle klubi omanik.”

No muidugi. Jeerum.

Kaunis ettekandja asetas lauale kaks roosakat jääkuubikutega jooki neljakandilistes klaasides. Ta vaatas Gideoni poole ja naeratas flirtivalt. „Palun, härra Cross. Kaks jõhvikamaitselist kokteili Stoli Elitiga. Kas toon teile veel midagi?”

„Praeguseks kõik. Aitäh.”

Oli näha, et tüdruk tahtis kangesti saada “heakskiidetud aukude” nimekirja, see ajas mul harja turri; seejärel tõmbas mu tähelepanu meile serveeritud jook. See oli klubides käies mu lemmikdrink ja ma olin seda õhtu otsa joonud. Tundsin külmavärinaid. Jälgisin, kuidas Gideon lonksu võttis, seda suus loksutas nagu peent veini ja seejärel alla neelas. Tema kõrisõlme liikumine erutas mind, kuid see polnud midagi võrreldes sellega, mida tegi minuga tema puuriv pilk.

„Pole paha,” mõmises ta. „Kas sinu arvates on õigesti segatud?”

Ta suudles mind. See oli küll kiire liigutus, kuid ma nägin seda tulemas ega pööranud pead kõrvale. Tema suu oli jahe ja ma tundsin jõhvikatega tembitud alkoholi maitset. Hõrk. Kogu seda kaootilist emotsiooni ja energiat, mis minu sees kobrutas, oli järsku liiga raske tagasi hoida. Surusin sõrmed Gideoni jumalikesse juustesse, haarasin neist kõvasti kinni, hoides teda paigal, kui tema keelt imesin. Gideoni oie oli kõige erootilisem hääl, mida ma olin kunagi kuulnud, see tõmbas lihased mu jalgevahel kõlvatult pingule.

Šokeeritud sellisest reaktsioonist, kiskusin end lahti ja ahmisin õhku.

Gideon tuli uuesti ligemale, hõõrus ninaga mu põske ja riivas huultega kõrva. Ka tema hingas liiga kõvasti ja jäätükkide kõlin klaasis valgus läbi mu palavikuliste meelte.

„Tahan su sisse pääseda, Eva,” sosistas Gideon kähinal. „Ma ihaldan sind nii väga.“

Mu pilk langes laual olevale joogile, mõtted keerlesid peas ringi – muljete, mälestuste ja segaduse virvarr. „Kuidas sa teadsid?”

Gideoni keel paitas mu kõrvalesta, mu õlgu läbis värin. Iga mu ihurakk tõmbus tema poole. Gideonile vastu hakkamine kulutas võimatul hulgal energiat, see pigistas mu tühjaks ja väsitas.

„Teadsin mida?” küsis ta.

„Seda, mida mulle juua meeldib? Ja seda, mis Cary nimi on?”

Gideon hingas sügavalt sisse ja tõmbus seejärel eemale. Ta pani joogi lauale tagasi, kehitas end ja tõstis põlve meie vahele diivanile, jäädes näoga minu poole. Ta sirutas käe uuesti seljatoele ja hakkas sõrmeotstega mu õlale ringe joonistama. „Enne käisid sa ühes teises minu klubis. Su krediitkaart tõmmati läbi ja su joogid läksid kirja. Ja Cary Taylori nimi on sinu korteri üürilepingus kirjas.”

Ruum hakkas ringi käima. Pole võimalik… Minu mobla. Krediitkaart. Kuradima korter. Ma ei suutnud enam hingata. Ema ja Gideoni vahel viibimine muutis klaustrofoobseks.

„Eva, jeerum – sa oled näost valge nagu kummitus.” Mees surus mulle klaasi pihku. „Joo.”

See oli jõhvikamaitseline Stoli kokteil. Kulistasin selle alla, jõin klaasi tilgatumaks. Kõhus keeras. „See hoone, kus ma elan, kuulub sulle?” küsisin õhku ahmides.

„Veider küll, aga kuulub jah.” Gideon istus lauale, näoga minu poole, nii et jäin tema jalgade haardesse. Ta võttis mul klaasi käest ja pani kõrvale, soojendas seejärel mu käsi enda pihkudes.

„Kas sa oled hull, Gideon?”

Tema suu tõmbus kriipsuks. „Kas mõtledki niiviisi?”

„Jah! Mõtlen jah. Ema jälitab mind samamoodi ja ta käib psühhiaatri juures. Kas sina käid?”

„Praegu veel mitte, aga sa ajad mind piisavalt hulluks, nii et see võimalus võib kõne alla tulla küll.”

„Kas selline käitumine on sinu jaoks tavaline?” Mu süda tagus. Kuulsin, kuidas veri trumminahkadel kohises. „Kas on?”

Gideon tõmbas sõrmedega läbi juuste, sättis korda salgud, mille ma suudeldes segamini olin ajanud. „Ma pääsesin ligi infole, mille sa vabatahtlikult mulle kättesaadavaks tegid.”

„Mitte sulle! Mitte selleks, mille jaoks sa seda kasutasid! See rikub kindlasti isikuandmete kaitse seadust.” Jäin teda vahtima, veel rohkem segaduses. „Miks sa seda tegid?”

Gideon vaevus isegi pahameelt välja näitama. „Et saaksin sinu kohta rohkem infot, kurat võtaks.”

„Miks sa minult endalt ei küsi, Gideon? Kas tänapäeval on inimestel seda nii paganama raske teha?”

„Sinuga on.” Ta haaras laualt joogi ja valas sellest suurema osa kurgust alla. „Ma ei saa sinuga kahekesi olla kauem kui paar minutit korraga.”

„Sest ainus asi, millest sa rääkida tahad, on küsimus, mida peaksid tegema, et minuga keppida!”

„Jeerum, Eva,” sisistas Gideon mu kätt pigistades. „Räägi ometi vaiksemalt!”

Uurisin teda, iga joont tema näol. Kahjuks ei vähendanud detailide kataloogimine vähimalgi määral minu imetlust. Hakkasin juba arvama, et ei saa kunagi üle tema pimestavast välimusest.

Ja ma polnud ainuke – olin märganud, kuidas teised naised tema lähedusele reageerisid. Pealegi oli Gideon hullupööra rikas, see tegi isegi vanad, kiilad ja õllekõhuga mehed atraktiivseks. Polnud ime, et ta oli harjunud sõrmenipsu tegema ja orgasme skoorima.

Ta vaatas mind tähelepanelikult. „Miks sa mind niiviisi uurid?”

„Ma mõtlen.”

„Millest?” Tema lõug tõmbus krampi. „Ja ma hoiatan sind, kui sa ütled midagi aukudest, varem heakskiitmisest või seemnepursetest, siis ma ei vastuta oma tegude eest.”

See tõi mulle peaaegu naeratuse huulile. „Tahan paarist asjast aru saada, sest on võimalik, et olen sind alahinnanud.”

„Ma tahaksin ise samuti mõnest asjast aru saada,” pomises Gideon.

„Arvan, et ’tahan sind keppida’-lähenemine on sulle alati edu toonud.“

Gideoni ilme muutus jäiseks. „Ma ei taha seda teemat puudutada, Eva.”

„Olgu. Sa tahad välja uurida, mida teha, et mind voodisse saada. Kas sa oled täna sellepärast siin klubis? Minu pärast? Ja ära ütle seda, mida arvad mind kuulda tahtvat.”

Gideoni pilk oli klaar ja ainitine. „Jah, ma olen siin sinu pärast. Ma korraldasin selle.”

Järsku oli lihtne tänavakaubitseja seljas olevaid riideid selgitada. Meile juhatas teed noormees, kes oli Cross Industries palgalehel. „Kas sa arvasid, et minu siiatulekust piisab, et mind voodisse saada?”

Mehe huuled tuksatasid. „Alati on lootust, aga ma kartsingi, et on vaja rohkemat kui juhuslik kohtumine jookide taga.”

„Sul on õigus. Miks seda siis teha? Miks sa ei oodanud esmaspäeva lõunani?”

„Sest sa oled väljas lantimas. Ma ei saa midagi patarei-peika suhtes ette võtta, aga ma saan sind takistada, et sa ei võtaks baarist mingit sitapead kaasa. Kui tahad keppida, Eva, siis ma olen siin.”

„Ma ei landi. Ma maandan pingeid pärast stressirohket päeva.”

„Sa pole ainuke.” Gideon mängis mu hõbedase rippuva kõrvarõngaga. „Nii et sa jood ja tantsid, kui oled pinges? Mina tegelen esmalt selle probleemiga, mis mulle pinget põhjustab.”

Mehe hääl oli mahedamaks muutunud ja tekitas ärevakstegevat igatsust. „Kas mina olen see? Probleem?”

„Absoluutselt.” Tema huulte ümber virvendas naeratuse vari.

Teadsin, et tema jaoks oli see suur väljakutse. Gideon Cross ei oleks nii noores eas jõudnud sinna, kus ta oli, kui ta oleks leppinud „ei“ – vastustega. „Kuidas sa kohtamist defineerid?”

Gideoni kulmude vahele ilmus korts. „Pikem suhtlust täis aeg koos naisega, mille kestel väga aktiivselt ei kepita.”

„Kas sulle ei meeldi naiste seltskond?”

Korts muutus sügavamaks. „Ikka meeldib, kuni pole liialdatud ootusi ega liigset minu aja kulutamist. Olen täheldanud, et parim moodus kõike seda vältida on see, kui sekssuhe ja sõprus teineteist välistavad.”

Jälle see ärritav „liialdatud ootused“. Ilmselgelt sai see temaga suheldes vaidluspunktiks. „Nii et sul on naissoost sõpru?”

„Muidugi.” Ta pigistas mu oma jalgade vahele lõksu. „Kuhu see jutt meid viib?”

„Sa eraldad seksi ülejäänud elust. Lahutad selle sõprusest, tööst… kõigest.”

„Mul on selleks head põhjused.”

„Kindel see. Olgu, nüüd mõned minu mõtted.” Mul oli raske keskenduda, Gideon oli väga lähedal. „Ütlesin sulle, et ma ei taha kohtamas käia, ega tahagi. Minu prioriteet on mu töö ja kuna olen vallaline, siis isiklik elu jääb teisele kohale. Ma ei taha ohverdada end mingile suhtele ja tegelikult pole mul aegagi, et pühenduda millelegi püsivale.”

„Sama siin.”

„Kuid seks mulle meeldib.”

„Tore. Seksi minuga.” Tema naeratus oli erootiline kutse.

Müksasin talle vastu õlga. „Mul on vaja lähedast sidet meestega, kellega ma magan. See ei pea olema tugev ega intensiivne, kuid seks peab olema siiski rohkem kui vaid emotsioonitu nühkimine.”

„Miks?”

Sain aru, et Gideon ei olnud kerglane. Kui veider see vestlus tema jaoks ka oli, igatahes võttis ta seda tõsiselt. „Võid pidada seda üheks mu kiiksuks, aga ma ei räägi seda niisama suusoojaks. Mind ajab vihaseks, kui mind seksiks ära kasutatakse. Tunnen end siis väärtusetuna.”

„Kas sa sellele nii ei saa vaadata, et sina kasutad mind seksiks ära?”

„Sinuga mitte.” Gideon oli liiga võimukas, liiga nõudlik.

Särisev, röövellik helk süttis ta silmis, kui oma nõrkuse paljastasin.

„Peale selle,” jätkasin ma kiirelt, „ma vajan seksuaalsuhtes võrdsust. Või tahan ise kontrolli omada.”

„Okei.”

„Okei? See tuli nüüd küll kahtlaselt kiiresti, arvestades seda, et ma tahan sulle selgeks teha, et ma pean kombineerima kaht asja, mida sina mitte mingil tingimusel ei taha kokku sobitada.”

„Ma ei ole selle kõigega tuttav ega väida, et saan kõigest aru, aga ma kuulan sind – see on probleem. Räägi, kuidas sellega tegelda.”

Hingasin pahinal välja. Seda ma polnud oodanud. Gideon oli mees, kes ei tahtnud sekselus komplikatsioone, ja mina olin naine, kelle meelest oli seks keeruline. Kuid ta ei andnud alla. Veel mitte.

„Me peame sõbrad olema, Gideon. Mitte just parimad semud või usaldusisikud, aga kaks inimest, kes teavad teineteisest rohkem kui ainult anatoomilisi iseärasusi. Minu jaoks tähendab see, et me peame veetma koos rohkem aega, mil me aktiivselt ei kepi. Ja kardetavasti peame veetma aega ilma keppimiseta kohtades, kus oleme sunnitud end tagasi hoidma.”

„Kas me just praegu ei tee seda?”

„Jah. Ja tead, just nii ma seda mõtlengi. Ma alahindasin sind. Sa oleksid pidanud seda küll tegema veidi normaalsemalt“ – katsin Gideoni suu käega, kui ta tahtis mind katkestada –, „kuid tunnistan, et sa püüdsid leida aega rääkimiseks, aga mina ei olnud valmis.”

Gideon naksas mu sõrme, kiunatasin ja tõmbasin käe ära.

„Hei, mille eest see nüüd oli?”

Gideon tõstis mu haiget saanud käe oma suu juurde ja suudles valusat kohta, paitas keelega. Ja erutas.

Peitsin käe tagasi sülle. Ma polnud kindel, et oleme asjad sirgeks rääkinud. „Ja nüüd sa tead, et pole mingeid liialdatud ootusi… kui me kahekesi aega veedame, aga aktiivselt ei kepi, siis ma ei pea seda kohtamiseks. Selge?”

„Selge.” Gideon naeratas ja minu otsus temaga jääda tugevnes. Tema naeratus oli nagu välk pimeduses, pimestav, ilus ja saladuslik, ja ma tahtsin teda nii hullusti, et see oli füüsiliselt valus.

Gideoni käed haarasid mu reitest. Õrnalt pigistades tõmbas ta mind veidi lähemale. Kaela tagant seotava lühikese musta kleidi serv libises peaaegu ebasündsalt kõrgele ja Gideoni pilk jäi kui needitult mu paljastatud ihule. Tema keel niisutas huuli nii seksikalt ja sugestiivselt, et ma peaaegu tundsin selle hellitust oma nahal.

Duffy hakkas lauldes armu paluma, tema hääl jõudis meieni alt tantsupõrandalt. Kutsumata igatsus hakkas mu rinnas kasvama, see häiris mind kohutavalt.

Ma olin juba küllalt joonud, siiski kuulsin end ütlemas: „Tahan veel ühe koksi.”