Читать книгу Ühte seotud - Sylvia Day - Страница 3

New Yorgi taksojuhid olid unikaalne tõug. Kartmata eksida, sõitsid nad kiiresti ja tiirutasid liiklusrohketel tänavatel ebaloomulikult rahulikult. Enda meelerahu säästmiseks olin mõne sentimeetri kauguselt mööda tormavate autode asemel õppinud keskenduma nutitelefoni ekraanile. Vahel tegin vea ja pöörasin liiklusele tähelepanu, siis leidsin, et surun paremat jalga kõvasti vastu autopõrandat, sest keha üritas instinktiivselt pidurile vajutada.

Aga seekord ei vajanud ma mingeid meelte vangistajaid. Tulin intensiivsest Krav Maga trennist, kleepusin higist ja mu mõtted keerlesid selle ümber, mida oli teinud mees, keda ma armastasin.

Gideon Cross. Ainuüksi tema nimele mõtlemine saatis kuuma igatsusejoa läbi mu väsinud ja pinges keha. Alates hetkest, kui teda esimest korda kohtasin – ja nägin tema hämmastava ja võimatult kauni välimuse taga seesmiselt sünget ja ohtlikku meest –, tundsin tõmmet, nagu oleksin oma teise poole üles leidnud. Vajasin teda nagu oma südamelööke, ja ta oli seadnud end suurde hädaohtu, riskides kõigega – minu pärast.

Autosignaali plärin tõi mind tagasi reaalsusse.

Läbi tuuleklaasi märkasin oma korterikaaslase miljoni-dollari naeratust, mis välkus mulle vastu ühe bussi küljel ilutsevalt reklaamilt. Cary Taylori huultel oli kutsuv muie ja tema pikk kõhn keha blokeeris ristmikku. Taksojuht piibitas mitu korda, nagu see aitaks tee vabaks teha.

Ei aidanud. Cary ei liikunud paigast ega mina samuti. Ta lamaskles külili, särgita ja paljajalu, teksased lahti nööbitud, et näidata nii aluspükste värvlit kui ka pingul kõhulihaste siledaid ridu. Tema tumepruunid juuksed olid seksikalt sassis ja smaragdrohelised silmad särasid ulakalt.

Järsku tabas mind teadmine, et pean peitma oma kohutavat saladust ka parima sõbra eest.

Cary oli mu proovikivi, mõistuse hääl, lemmikõlg, millele toetuda – ja mulle vennaks igas tähtsas mõttes. Vihkasin, et pean varjama, mida Gideon oli minu pärast teinud.

Tahtsin meeleheitlikult sellest rääkida, saada abi, et seda enda peast välja tõrjuda, kuid ma ei saanud seda kellegagi arutada. Isegi meie terapeut võis eetilistel ja juriidilistel põhjusel meie usaldust murda.

Tüse neoonvestis liiklusment ilmus kohale ja käsutas bussi õigele rajale, kasutades autoriteetset valge kindaga kätt ja väga karme hõikeid. Ta viipas meile ristmiku läbimiseks just enne, kui foorituli vahetus. Lasin lõdvaks, panin käed endale ümber ja kiigutasin end.

Sõit Gideoni Viienda avenüü katusekorterist minu koju Upper West Side’ile oli lühike, kuid millegipärast tundus see terve igavikuna. Teave, mida NYPD detektiiv Shelley Graves oli mulle vaid paar tundi tagasi jaganud, muutis mu elu.

See sundis mind maha jätma ainukest inimest, kellega tahtsin koos olla.

Jätsin Gideoni üksi, kuna ma ei saanud usaldada Gravesi motiive. Ma ei saanud riskida sellega, et ta oli mulle oma kahtlustest rääkinud vaid selleks, et näha, kas jooksen otse Gideoni juurde ja tõestan, et meie lahkuminek oli hästi välja töötatud vale.

Jumal küll. Tunnetetulv pani mu südame põksuma. Gideon vajas mind praegu – sama palju või veel rohkem kui mina teda –, kuid ma kõndisin minema.

Meeleheide tema silmis, kui eralifti uksed meid lahutasid, tiris mind sisemuses ribadeks.

Gideon.

Takso keeras ümber nurga ja peatus mu korterelamu ees. Öine uksehoidja avas autoukse enne, kui jõudsin juhile öelda, et ta ümber pööraks ja mind tagasi viiks, ja kleepuv augustile omane niiskusest kleepuv soe tuul uhas sisse ning peletas kliimaseadme jahutatud õhu eemale.

„Tere õhtust, preili Tramell.” Uksehoidja tervitas, puudutades sõrmedega mütsiäärt ja ootas kannatlikult, kuni ma deebetkaardi lugejasse pistsin. Kui maksmisega ühele poole sain, kasutasin tema pakutud abi takso tagaistmelt välja saamiseks ja tundsin tema pilku diskreetselt libisemas üle minu pisaraist märja näo.

Naeratades, nagu kõik oleks korras, tormasin fuajeesse ja suundusin otse lifti poole, põgusalt valvelaua töötajatele lehvitades.

„Eva!”

Pead pöörates märkasin saledat brünetti stiilses seeliku-ja-pluusi komplektis fuajee istumisnurgast püsti tõusmas. Tumedad juuksed langesid paksude lainetena õlgadele ja naeratus kaunistas täidlasi huuli, mis läikisid roosalt. Kortsutasin kulmu, kuna ei tundnud teda.

„Jah?” vastasin ma järsku ettevaatlikuks muutudes. Tema tumedates silmades oli ahne tuluke, mis mind ärritas. Vaatamata sellele, kui nirult end tundsin ja ilmselt ka välja nägin, ajasin selja sirgu ja pöördusin otse naise poole.

„Deanna Johnson,” ütles ta hoolitsetud kätt välja sirutades. „Vabakutseline ajakirjanik.”

Kergitasin kulmu. „Tere.”

Ta hakkas naerma. „Sa ei pea nii kahtlustav olema. Tahaksin sinuga vaid paar minutit juttu ajada. Olen hetkel ühe looga ametis ja sooviksin sinu abi.”

„Ära pahanda, aga ma ise küll ei oska välja mõelda, millest tahaksin ajakirjanikuga rääkida.”

„Isegi mitte Gideon Crossist?”

Kuklakarvad tõusid püsti. „Kõige vähem temast.”

Maailma 25 rikkaima mehe hulka kuuluv ja nii suure New Yorgi kinnisvara portfoolioga, mis lausa šokeeris – sellisena oli Gideon alati uudis. Kuid uudis oli ka see, et ta oli mind maha jätnud ja eks-kihlatuga uuesti suhteid soojendama hakanud.

Deanna pani käed risti – liigutus, mis tõi tema rinnapartii esile, ja seda märkasin vaid seepärast, et vaatasin teda veidi põhjalikumalt.

„Ole nüüd,” meelitas ta. „Ma võin su nime välja jätta, Eva. Ma ei kasuta midagi, mis sinuga seostub. See on su võimalus midagi enda osast tagasi saada.”

Kõhu alaossa kukkus nagu kivi. Naine oli nii täpselt Gideoni tüüp – pikk, sale, tumedapäine ja kuldse nahaga. Nii väga minust erinev.

„Oled sa kindel, et tahad selle tee läbi käia?” küsisin ma vaikselt, intuitiivselt kindel, et mingil hetkel minevikus oli ta Gideoniga keppinud. „Mina ei tahaks teda välja vihastada.”

„Kas sa kardad teda?” pani Deanna vastu. „Mina mitte. Raha ei anna talle õigust teha, mida iganes tahab.”

Hingasin aeglaselt, sügavalt sisse ja meenutasin, kuidas dr. Terrence Lucas – veel üks, kes Gideoni ei sallinud – oli mulle midagi sarnast öelnud. Nüüd, kui teadsin, milleks Gideon on suuteline, kui kaugele ta läheb, et mind kaitsta, võisin ma ikkagi ausalt ja reservatsioonideta vastata: „Ei, ma ei karda. Aga olen õppinud, mille pärast tasub lahinguid pidada. Edasiliikumine on parim kättemaks.”

Deanna ajas lõua õieli. „Mitte kõigil pole rokkstaare varnast võtta.”

„Mis iganes.” Ohkasin sisemuses, kui Deanna mainis mu eksi, Brett Kline’i, kes oli uue eduka bändi esilaulja ja üks seksikaimaid mehi, keda teadsin. Nagu Gideonist, kiirgas ka temast kuuma seksapiili. Erinevalt Gideonist polnud Brett minu elu armastus. Sama reha peale ma enam ei kavatsenud astuda.

„Kuule,” – Deanna tõmbas seelikutaskust visiitkaardi – „üsna varsti saad teada, et Gideon Cross kasutas sind selleks, et Corinne Giroux piisavalt armukadedaks muuta, et ta tema juurde tagasi läheks. Kui samale järeldusele jõuad, helista mulle. Jään ootama.”

Võtsin kaardi vastu. „Miks sa arvad, et mul on jagamiseks midagi väärtuslikku?”

Naise täidlane suu tõmbus kitsamaks. „Mis tahes motivatsioon Crossil sinuga semmimiseks ka oli, sa pääsesid talle lähedale. Jäämees sulas sinu jaoks veidi üles.”

„Ehk sulaski, aga nüüd on see läbi.”

„See ei tähenda, et sa ei tea midagi, Eva. Ma võin aidata sul välja valida, mis uudise nime väärib.”

„Mis sul plaanis on?” Ma neaksin ennast, kui vaataksin pealt, kuidas keegi Gideoni ründab. Kui Deanna otsustas talle ohtlikuks saada, kavatsesin naist sel juhul takistada.

„Sel mehel on ka tume pool.”

„Eks meil kõigil.” Mida see naine oli Gideonis näinud? Mida Gideon oli paljastanud nende… suhtlemise ajal? Kui nad seda üldse tegid.

Ma polnud kindel, kas üldse kunagi jõuan punkti, kus mõte Gideonist mõne teise naisega ei ärata minus metsikut armukadedust.

„Me võiks kusagile minna ja rääkida,” keelitas Deanna.

Ma heitsin pilgu töötajale vastuvõtulauas, kes jättis viisakalt mulje, et ignoreerib meid. Olin emotsionaalselt liiga marraskil, et Deannaga tegelda, ja ikka veel vapustasid vestlusest uurija Gravesiga.

„Ehk kunagi teine kord,” ütlesin ma, jättes asja lahtiseks, kuna kavatsesin naisel silma peal hoida.

Nagu tunnetades mu ebakindlust, astus Chad, üks öise vahetuse liige valvelauas, meie juurde.

„Preili Johnson hakkab kohe minema,” ütlesin talle, teadlikult end lõdvaks lastes. Kui uurija Graves ei suutnud Gideoni kohta midagi leida, siis ega uudishimulikul vabakutselisel reporteril paremini lähe.

Liiga halb, et teadsin, millist teavet võib politsei lekitada, ning kui lihtsalt ja sageli seda tehti. Minu isa, Victor Reyes oli politseinik ja olin sel teemal palju kuulnud.

Pöördusin lifti poole. „Head ööd, Deanna.”

„Hoiame sidet,” hüüdis ta mulle järele.

Astusin lifti ja vajutasin oma korruse nupule. Kui uksed kinni libisesid, vajusin vastu käsipuud kössi. Pidin Gideoni hoiatama, aga ei saanud temaga kuidagi nii kohtuda, et seda ei saaks jälgida.

Valu rinnas tugevnes. Meie suhe oli täiesti perses. Me ei saanud teineteisega isegi rääkida.

Astusin oma korrusel välja, tegin korteriukse lahti ja kõndisin läbi avara elutoa, et visata käekott ühele köögi baaripukkidest. Elutoa maast-laeni akendest avanev vaade Manhattanile ei lummanud mind. Ma olin liiga ärevil, et hoolida sellest, kus parajasti olen. Ainuke asi, mis oli luges, oli see, et ma ei olnud Gideoniga koos.

Kui suundusin mööda koridori oma magamistoa poole, kostis Cary juurest summutatud muusikat. Kas tal on seltsilisi? Kui jah, siis kes see on? Minu parim sõber oli otsustanud maadelda kahe suhtega – üks naisega, kes võttis teda sellisena, nagu ta oli, ja üks mehega, kes vihkas seda, et Cary oli seotud kellegi teisega.

Teel duši alla viskasin riided vannitoa põrandale maha. Kui end sisse seebitasin, oli võimatu mitte mõelda neist kordadest, mil koos Gideoniga duši all olin, puhkudest, mil meie kihk teineteise vastu oli sütitanud sünged erootilised kohtumised. Ma igatsesin teda nii väga. Mul oli vaja tema puudutusi, tema iha, tema armastust. Minu ihalus nende asjade järele oli näriv nälg, see tegi mind rahutuks ja närviliseks. Mul polnud aimugi, kuidas saan magama jääda, kui ei tea, millal tuleb järgmine võimalus Gideoniga rääkida. Nii palju oli öelda.

Sidusin rätiku endale ümber ja astusin vannitoast välja…

Gideon seisis mu suletud magamistoa ukse juures. Tema nägemine kutsus esile nii järsu reaktsiooni, et see oli nagu füüsiline löök. Hing jäi kinni ja süda hüppas erutatud rütmis, kogu mu olemus vastas tema ilmumisele võimsa igatsusesööstuga. Tundus, et ma pole Gideoni aastaid näinud, kuigi möödas oli vaid üks tund.

Olin kinkinud talle korteri võtme, kuid see oli tema maja. Minu juurde tulek ilma jälge jätmata oli sellise eelisega võimalik… just samamoodi pääses ta Nathani juurde.

„Siin olek on sulle ohtlik,” märkisin ma. See ei takistanud mul olla tema kohaloleku pärast elevil. Minu pilk jõi Gideoni, käis aplalt üle tema saleda, laiaõlgse figuuri.

Gideonil olid jalas mustad dressipüksid ja seljas lemmik Columbia dressipluus, kombinatsioon, mis tegi temast 28-aastase mehe, kes ta oligi, ja mitte miljardärist moguli, keda ülejäänud maailm tundis. Yankees’i nokamüts oli tõmmatud madalale kulmude kohale, kuid vari, mille serv heitis, et vähendanud tema silmade hämmastavat sinisust. Need vahtisid mind kirglikult, ja sensuaalsed huuled olid tõmbunud süngeks jooneks. „Ma ei suutnud sinust eemale jääda.”

Gideon Cross oli uskumatult oivaline mees, ütlemata ilus, nii et inimesed peatusid ja vahtisid, kui ta mööda kõndis. Mina mõtlesin temast kord kui seksijumalast ja tema sage – ning entusiastlik – oma meisterlikkuse demonstreerimine tõestas pidevalt, et mul oli õigus, kuid teadsin ka, et ta oli vaid inimene. Nagu mina, oli ka Gideon sisemiselt katki.

Väljavaated tulevikuks ei olnud just kõige paremad.

Mu rind laienes sügavalt sisse hingates, keha reageeris Gideoni lähedusele. Kuigi ta seisis paari meetri kaugusel, tundsin uimastavat ahvatlust, magnetilist tõmmet, olin ju lähedal oma hinge teisele poolele. See oli nii olnud juba meie esimesest kohtumisest saadik – mõlemad halastamatult teineteise poole tõmbumas. Olime seda metsikut vastastikust lumma ekslikult ihaks pidanud, kuni mõistsime, et ei saa teineteiseta hingata.

Võitlesin kihuga Gideoni embusse tormata – kohta, kus nii väga tahtsin olla. Kuid ta oli liiga vaikne, liiga pingul ja vaoshoitud. Ootasin ärevalt tema vihjet.

Jumal, kuidas ma teda armastasin.

Gideon tõmbas käed külgedel rusikasse. „Ma vajan sind.”

Mu sisemus tõmbus tema hääle karedusele reageerides kokku, selle kähin oli soe ja luksuslik.

„Sa ei pea oma õnne nii hullusti välja näitama,” nokkisin tema kallal, ise hingetu, püüdes tema tuju parandada, enne kui ta mu enda alla krabab.

Ma armastasin teda metsikult ja armastasin teda hellusega. Tahtsin saada teda igal võimalikul viisil, kuid viimasest korrast oli juba nii kaua aega möödas… Mu nahk surises ja pinguldus ootusrikkalt, igatses Gideoni puudutuste ahnuse järele. Kartsin, mis juhtub, kui ta tuleb täies jõus minu kallale, kui ma ise samuti tema keha järele olen hullumas. Võisime teineteise tükkideks kiskuda.

„See tapab mind,” ütles Gideon pahuralt. „Ilma sinuta olemine. Sinu järele igatsemine. Ma tunnen, et mu kuradima meelerahu sõltub sinust, Eva, ja sa tahad, et oleksin selle üle õnnelik?”

Pistsin keele välja, et kuivanud huuli niisutada ja Gideon oigas, saates minust värina läbi. „No… mulle see meeldib.”

Pinge tema hoiakus vähenes märgatavalt. Ta oli vist nii hirmsasti pabistanud, teadmata, kuidas reageerin sellele, mida ta oli mu jaoks teinud. Kui aus olla, siis olin olnud mures. Kas mu tänulikkus tähendab, et olen rohkem kiiksuga, kui arvasin?

Siis meenusid mulle kasuvenna käed oma kehal… tema raskus, mis mind madratsisse surus… põletav valu jalge vahel, kui ta ikka ja jälle mu sisse rammis…

Värisesin uuesti esile kerkinud raevust. Kui minu heameel selle sitapea surma üle tähendab, et olen kiiksuga, siis las nii ollagi.

Gideon hingas sügavalt sisse. Tema käsi tõusis rinnale ja masseeris kohta südame kohal, nagu valmistaks see talle valu.

„Ma armastan sind,” ütlesin talle, silmad täitumas uute pisaratega. „Ma armastan sind nii väga.”

„Mu inglike.” Gideon jõudis kiirete sammudega minuni, viskas võtmed põrandale ja surus mõlemad käed mu niisketesse juustesse. Ta värises ja ma hakkasin nutma, vallatud teadmisest, kui väga ta mind vajas.

Kallutanud mu pea vajaliku nurga alla, võttis Gideon mu suu oma kõrvetavasse valdusse, maitses mind aeglaste, sügavate nilpsatustega. Tema kirg ja nälg plahvatasid kõikides mu meeltes ja ma niutsusin, käed kobamas tema dressipluusi alt. Tema reageeriv oie vibreeris minust läbi, pinguldas nibusid ja kattis ihu kananahaga.

Sulasin Gideoni sisse, tõukasin tal nokatsi peast ja kaevusin sõrmedega tema musta siidisesse juuksepahmakasse. Sukeldusin üleni suudlusse, mind haaras kaasa selle kirglik lihalikkus. Minust pääses nuukse valla.

„Ära hakka,” hingeldas Gideon, tõmbudes tagasi, et mu lõug pihkude vahele võtta. Ta vaatas mulle silma. „Su nutt rebib mu tükkideks.”

„Seda on liiga palju.” Ma väristasin end.

Gideoni ilusad silmad olid sama väsinud kui minu omad. Ta noogutas süngelt. „See, mis ma tegin…“

„Mitte see. Mida ma sinu vastu tunnen.”

Ta hõõrus ninaotsa minu oma vastu, tema käed libisesid aupaklikult üle mu paljaste käsivarte – käed, millel oli veri, nagu ütles vanasõna, aga see pani mind tema puudutusi veel enam armastama.

„Aitäh sulle,” sosistasin ma.

Gideon sulges silmad. „Jumal, kui sa täna lahkusid… ma ei teadnud, kas sa tuled veel kunagi tagasi… või olen su kaotanud…“

„Gideon, ka mina vajan sind.”

„Ma ei vabandaks. Teeksin seda uuesti.” Ta haaras minust kõvemini kinni. „Muud valikud oleksid olnud piiravad käsud, suurenenud turvalisus, valvsus… kogu sinu ülejäänud elu. Polnud mingit garantiid, et saad turvaliselt edasi elada, kuni Nathan pole surnud.”

„Sa ei suhelnud enam minuga. Arvasid mu välja. Sina ja mina…”

„Igavesti.” Gideon vajutas sõrmeotstega vastu mu paokil huuli. „See on möödas, Eva. Ära vaidle millegi üle, mida ei saa enam muuta.”

Lükkasin tema käe kõrvale. „Kas tõesti möödas? Kas saame nüüd koos olla või peame ikka veel oma suhet politsei eest varjama? Kas meie suhe üldse kestab?“

Gideon vaatas mulle otsa, ei peitnud midagi, laskis mul näha oma valu ja hirmu. „Selleks ma tulingi, et sinult seda küsida.”

„Kui see minust oleneb, siis mina ei lase sinust iial lahti,” ütlesin tormiliselt. „Mitte kunagi.”

Gideoni käed libisesid mu kaela mööda õlgadele, jättes nahale kuuma raja maha. „Tahan, et see tõsi oleks,” ütles ta vaikselt. „Kartsin, et sa põgened… et sa kardad. Mind.”

„Gideon, ei…”

„Ma ei teeks sulle kunagi haiget.”

Haarasin tema dressipükste värvlist ja sikutasin, kuigi ei suutnud teda paigast nihutada. „Ma tean seda.”

Jah, füüsiliselt ei olnud mul kahtlust; ta oli alati minuga tähelepanelik olnud, alati ettevaatlik. Aga emotsionaalselt oli mu armastust piinliku täpsusega minu vastu ära kasutatud. Nägin vaeva sellega, et lepitada absoluutset usaldust, mis mul oli Gideoni teadlikkusse minu vajaduste suhtes, ja ettevaatlikkust, mille põhjustas siiani tervenev purunenud süda.

„Sa tead?” Gideon uuris mu nägu, kursis nagu alati kõigega, mis jäi ütlemata. „Sinu minnalaskmine tapaks mind, aga ma ei teeks sulle haiget, et sind endale jätta.”

„Ma ei taha kusagile minna.”

Gideon hingas kuuldavalt välja. „Mu advokaadid räägivad homme politseiga, et saada aimu, mis seis on.”

Ajasin pea kuklasse ja surusin huuled õrnalt tema suule. Me tegime salajast koostööd, et kuritegu varjata ja ma valetaksin, kui ütleksin, et see mind kohutavalt ei häirinud – lõppude lõpuks olin ma politseiniku tütar –, kuid alternatiiviga oli liiga raske arvestada.

„Ma pean teadma, et saad elada sellega, mille korda saatsin,” ütles Gideon vaikselt, keerutades mu juukseid oma sõrme ümber.

„Ma usun, et saan. Aga sina?”

Tema suu leidis uuesti minu oma. „Ma saan kõigega hakkama, kui sa minu kõrval oled.”

Pistsin käed tema dressipluusi alla, otsisin ja leidsin tema sooja kuldse naha. Tema lihased olid kõvad ja tuntavad mu pihkude all, keha võrgutav ja mehelik kunstiteos. Lakkusin tema huuli, näksisin hammastega õrnalt alumise huule täidlast kurvi. Gideon oiatas. Tema mõnulev hääl libises minust üle nagu paitus.

„Puuduta mind.” Need sõnad olid käsk, kuid toonis oli palvet kuulda.

„Ma juba teen seda.”

Gideon sirutas oma käe selja taha, krabas mul randmest kinni ja tõmbas selle ette. Ta surus oma riista puusi hööritades mulle häbitult pihku. Mu sõrmed klammerdusid jämeda raske pikkuse ümber ja pulss kiirenes, kui taipasin, et ta oli paljas oma dresside all.

„Issand,” hingeldasin ma. „Sa ajad mu nii kiima.”

Gideoni siniste silmade pilk põletas mu nägu; tema põsed õhetasid ja voolitud huuled avanesid. Ta ei üritanud kunagi varjata seda mõju, mis mul tema üle oli, kunagi ei teeselnud, et tal endal on rohkem kontrolli oma reaktsiooni üle kui mul. See muutis tema domineerimise magamistoas põnevaks, kuna ta oli samamoodi abitu meievahelise külgetõmbejõu suhtes.

Rinnas jäi kitsaks. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et Gideon on minu, et ma saan teda sellisena vaadata – nii avatud, näljane ja põrgulikult seksikas…

Gideon tõmbas mul rätiku ümbert. Ta hingas järsult välja, kui see põrandale kukkus ja ma tema ees täiesti alasti seisin. „Ah, Eva.”

Tema hääl katkes emotsioonidest, pani mu silmad kipitama. Ta tõmbas dressipluusi üle pea ja viskas selle kõrvale. Siis astus ta minu poole, ettevaatlikult, pikendades hetke, mil meie paljad kehad kokku puutuvad.

Ta haaras mul puusadest kinni, sõrmed liikusid rahutult, hingamine oli kiire ja kähe. Mu rinnanibud puudutasid teda esimesena, saatsid ootamatu tunnetesööstu läbi mu keha. Ahhetasin. Gideon tõmbas mu urinal enda vastu, tõstis mu jalad põrandalt lahti ja hakkas mind voodi poole kandma.