Читать книгу Ühte seotud - Sylvia Day - Страница 5

„Mu inglike.”

Tundsin juba enne silmade avamist kohvi lõhna. „Gideon?”

„Jah?”

„Kui kell pole vähemalt seitse, annan sulle jalaga tagumikku.”

Gideoni vaikne naer surus mu varbad kõverasse. „On veel vara, aga peame rääkima.”

„Jah?” Avasin ühe silma, seejärel teise, nii et sain täielikult imetleda tema kolmeosalist ülikonda. Ta näis nii isuäratav, tahtsin selle tal seljast kiskuda – hammastega.

Gideon toetus voodiservale, kiusatuse kehastus. „Ma tahan veenduda, et meie vahel on kõik selge, enne kui lahkun.”

Istusin ja nõjatusin vastu peatsilauda ega teinud mingit katset oma rindu katta, sest hakkasime lõppu tegema tema eks-kihlatust rääkimisele. Ma mängisin mustalt, kui see oli õigustatud. „Mul on selle vestluse jaoks kohvi vaja.”

Gideon andis mulle kruusi, siis silitas pöidlaotsaga üle mu rinnanibu. „Nii ilus,” pomises ta. „Iga sentimeeter sinust.”

„Kas sa üritad mu tähelepanu hajutada?”

„Sina teed seda minuga. Ja väga efektiivselt.”

Kas Gideon sai olla sama kiindunud minu välimusse ja kehasse kui mina tema omasse? See mõte pani mind naeratama.

„Ma tundsin su naeratusest puudust, mu inglike.”

„Ma tean seda tunnet.” Iga kord, kui olin Gideoni näinud ja ta ei olnud mulle oma naeratust kinkinud, tekkis mu südamesse järjekordne haav, kuni ma juba vahetpidamata veritsesin. Ma ei suutnud isegi mõelda neile juhtudele, ilma et ei oleks tundnud selle valu kajasid. „Kus sa seda ülikonda peitsid, boss? Ma tean, et see ei mahtunud sulle taskusse.”

RIIDED vahetatud, muutus Gideon võimukaks, edukaks ärimeheks. Ülikond oli eritellimusel õmmeldud, särk ja lips sobisid ideaalselt kokku. Isegi mansetinööbid hiilgasid tagasihoidliku elegantsiga. Kuid tumedad juuksed, mis kraele ulatusid, hoiatasid kaaskodanikke, et teda pole kaugeltki võimalik taltsutada.

„See on üks asi, millest peame rääkima.” Gideon ajas end sirgu, kuid soojus tema pilgust ei kadunud. „Asusin kõrvalkorterisse elama. Peame näitama, et meie leppimine toimub sobilikult järk-järgult, nii et praegu pean jätma mulje, et enamasti kasutan veel oma katusekorterit, aga tegelikult veedan nii palju aega kui võimalik sinu uue naabrina.”

„Kas see on turvaline?”

„Ma pole kahtlusalune, Eva. Ma pole isegi mitte isik, kelle vastu huvi tuntakse. Mul on kindel alibi ja mul pole ühtki teadaolevat motiivi. Me lihtsalt näitame uurijate vastu austust üles ega solva nende intelligentsust. Me aitame neil lihtsalt kinnitada nende otsust, et nad on surnud punktis.”

Võtsin lonksu kohvi, et võtta aega järele mõelda, mida Gideon tahab öelda. Oht ei pruukinud olla kohene, kuid see oli tema süüle omane. Ma tundsin selle survet, ükskõik, kuidas Gideon mind veenda üritas.

Töötasime selle kallal, et leida tee tagasi teineteise juurde ja ma tajusin Gideoni vajadust kindlustundeks, et saame üle viimaste nädalate pingest ja eraldatusest.

Ma kasutasin teadlikult kerget tooni, kui vastasin: „Nii et mu eks-boyfriend on Viiendal avenüül, aga mul on uus viimase peal naaber, kellega mängida? See võib huvitav olla.”

Üks Gideoni kulm kerkis kõrgemale. „Sa igatsed rollimänge, mu inglike?”

„Ma tahan, et sa oleks rahuldatud,” tunnistasin ma julma otsekohesusega. „Ma tahan olla kõik see, mida sa oled kunagi leidnud teistes naistes, kellega oled olnud.” Naistes, kelle ta oli mänguasjadega varustatud kepipessa tassinud.

Gideoni iirised olid jahe sinine tuli, kuid tema hääl tasane ja ühtlane. „Ma ei saa oma käsi sinust eemal hoida. Sellest peaks piisama, et öelda, et ma rohkemat ei vaja.”

Vaatasin, kuidas ta tõusis. Ta võttis mu kruusi ja seadis selle öökapile, siis krahmas linaservast ja viskas selle osavalt kõrvale, paljastades mind täielikult.

„Kobi allapoole,” käskis ta. „Aja jalad laiali.”

Mu pulss kiirenes, kui talle kuuletusin, end seljale libistasin ja reitel laiali lasksin vajuda. Mul oli instinktiivne tung end katta – haavatavuse tunne Gideoni läbitungiva pilgu all oli sedavõrd intensiivne –, kuid ma pidasin vastu. Oleksin ebaaus, kui ei tunnistaks, et oli metsikult põnev olla täiesti alasti, samal ajal kui Gideon oli riietatud oma põrgulikult vastupandamatusse seksikasse ülikonda. See lõi talle kohese võimueelise, kuid ajas mind hullult kiima.

Ta tõmbas sõrmega läbi häbememokkade ja libises õrritavalt üle kliitori. „See ilus vitt on minu oma.”

Mu kõht värises Gideoni hääle kähedusest.

Ta asetas peo mu häbemele ja vaatas mulle otsa. „Olen väga omastav mees, Eva, kindlasti oled seda nüüdseks juba märganud.”

Võpatasin, kui tema sõrmeots kokku tõmbuva tupeava ümber ringe tegi. „Jah.”

„Rollimängud, keelud, transpordivahendid ja erinevad asukohad… Ootan igatsusega, millal seda kõike koos sinuga avastada saan.” Silmad säramas, lükkas ta sõrme oi-kui-aeglaselt mulle sisse. Ta tegi vaikselt nurruvat häält ja tõmbas alumise huule oma hammaste vahele – puhtalt erootiline ilme, mis ütles mulle, et ta leidis mu seest oma spermat.

Näpp sees ja nauding nii võrratu, et see tegi mind hetkeks sõnatuks.

„See meeldib sulle,” ütles Gideon vaikselt.

„Mmm.”

Tema sõrm tungis sügavamale. „Ma olen neetud, kui lasen plastikul, klaasil, metallil või nahal sulle orgasmi tekitada. Patareidega boyfriend ja tema sõbrad peavad muud meelelahutust leidma.”

Kuumus lainetas üle mu naha nagu palavik. Gideon mõistis.

Minu kohale kummardudes pani Gideon ühe käe madratsile ja oma suu mu huultele. Tema pöial surus vastu kliitorit ja masseeris asjatundlikult, seest ja väljast. Mõnu tema puudutustest valgus laiali, pingutas kõhtu ja kikitas nibusid. Haarasin oma paljad rinnad käte vahele, pigistasin neid, kui need paisusid. Gideoni puudutus ja iha olid maagilised. Kuidas ma olin üldse saanud ilma temata elada?

„Ma valulen su järele,” ütles ta kähedalt. „Ihkan sind pidevalt. Sa nipsutad sõrme ja ma olen kõva.” Tema keel tõmbas üle mu alahuule, ta hingas sisse mu ahmivaid hingetõmbeid. „Kui ma orgasmi saan, siis sinu jaoks. Sinu suu, käte ja väikese täitmatu vitu pärast. Ja sinu jaoks on see sama, aga vastupidi. Mu keel, mu sõrmed, mu sperma su sees. Ainult sina ja mina, Eva. Intiimne ja toores.”

Mul ei olnud kahtlust selles, et olin Gideoni maailma keskpunkt, kui ta mind puudutas – ainus asi, mida ta nägi või millele mõtles. Aga meil ei saanud kogu aeg taolist füüsilist lähedust olla. Kuidagi pidin õppima uskuma sellesse, mida ma ei suutnud meie vahel näha.

Mu keha väänles häbitult, kui ratsutasin Gideoni sukelduva sõrme otsas. Ta võttis ka teise kasutusele ja toetasin kannad vastu madratsit, sirutusin üles, tema tõugete poole. „Palun.”

„Kui su pilk muutub pehmeks ja unelevaks, siis olen see mina, kes sellise ilme põhjustab, mitte mingi mänguasi.” Gideon näksis mu lõuga, siis liikusid tema huuled mu rinnale, lükates käed eemale. Ta võttis õrnalt hammustades nibu oma valdusse, tema suu ümbritses õrna tippu ja hakkas hellalt imema. Valu, mida tundsin, oli nõelterav, mu iha kannustas tunne, et meie vahel on ikka veel sügavik, miski oli veel nimetamata ja lahendamata.

„Veel,“ hingeldasin ma, vajades tema naudingut sama palju kui enda oma.

„Alati,” pomises Gideon ja tema suule mu naha vastas ilmus õel naeratus.

Oigasin pettumusest. „Tahan su riista endale sisse.”

„Seda sa peaksidki.” Gideoni keel ringitas juba mu teise nibu ümber, virvendas õrritavalt selle kohal, kuni see valules imemise järele. „Su iha peaks olema minu, mu inglike, mitte orgasmi järele. Minu keha, minu käte. Nii et lõpuks sa ei jõuagi enam tippu, ilma et mu nahk sinu oma ei puudutaks.”

Noogutasin meeleheitlikult, suu rääkimiseks liiga kuiv. Kihk tõmbus nagu vedru mu sees pingule, pinguldudes rohkem iga ringiga, mida Gideoni pöial mu kliitoril tegi ja iga sõrmelükkega. Mõtlesin oma truule patareidega vibraatorile ja teadsin, et kui Gideon lõpetaks mu puudutamise, ei suudaks miski mind orgasmini viia. Mul jätkus kirge vaid tema jaoks, mu iha põles tema ihast minu järele.

Mu reied hakkasid värisema. „Mul ko-kohe tuleb.”

Gideon kattis mu suu enda omaga, tema ilusad huuled olid pehmed ja ahvatlevad. See oli tema armastus selles suudluses, mis mind oimetuks tegi. Hüüatasin ning vabisesin kiire ja tugeva orgasmi käes. Tõin kuuldavale pika ja katkendliku oige, mu keha värises tugevasti. Pistsin käed Gideoni kuue alla, et tema seljast kinni krabada, hoida teda lähedal, mu suu nõudis teda, kuni laastav nauding leevenes.

Sõrmedelt mu maitset lakkudes sosistas Gideon: „Ütle mulle, millest sa mõtled.”

Ma püüdsin tahte abil südamepekslemist aeglasemaks muuta. „Ma ei mõtle midagi. Tahan vaid sind vaadata.“

„Alati sa ei vaata. Mõnikord paned silmad kinni.”

„Sellepärast, et sa oled voodis jutukas ja su hääl on väga seksikas.” Ma neelatasin kõvasti, kui mulle valu meenus. „Ma armastan sind kuulda, Gideon. Ma pean teadma, et panen sind ennast sama hästi tundma kui sina mind.”

„Ime mind nüüd lahti,” sosistas Gideon. „Ma tahan sinu jaoks tippu jõuda.”

Libisesin voodist välja hingetu tormakusega, käed sirutusid innukalt tema püksiluku järele. Ta oli kõva ja jäme, erektsioon juba tekkinud. Tõstsin tema särgisaba üles ja tõmbasin bokserid alla, lasksin ta vabaks. Ta kukkus raskena mulle kätte, jäik pikkus juba sädeles tipust. Lakkusin tõendi tema erutusest ära, armastasin tema enesekontrolli, seda, kuidas ta ohjeldas oma ihasid, et mind rahuldada.

Mu silmad olid Gideonil, kui mu avatud suu libises üle peenise siidise pea. Jälgisin, kuidas tema huuled paotusid, kui ta järsult sisse hingas ja tema silmalaud raskeks muutusid, nagu oleks nauding joovastav olnud.

„Eva.” Gideoni kuum looritatud pilk püsis mu näol. „Ah… Jah. Just niimoodi. Jeesus, kuidas ma su suud armastan.”

Tema kiitus innustas mind. Võtsin ta nii sügavale kui suutsin. Mulle meeldis seda talle teha, meeldis tema unikaalne mehelik maitse ja lõhn. Pühkisin huultega mööda kogu peenise pikkust ja imesin õrnalt. Jumaldavalt. Ja ma ei tundnud end halvasti, et kummardasin tema mehelikkust – ma väärisin seda.

„Sulle meeldib see,” ütles Gideon kähedalt ja peitis sõrmed mulle juustesse, et saaks mul peast kinni võtta. „Sama palju kui mulle.”

„Rohkem. Ma tahan seda tundide viisi teha. Tahaksin sind ikka ja jälle orgasmini viia.”

Gideoni rinnust kostis urinat. „Tahaksin seda ise ka. Mul ei saa kunagi küllalt.”

Vedasin keeleotsaga mööda pulseeruvat veeni peenise peani ja siis võtsin Gideoni uuesti suhu, ajasin pea kuklasse, kui kandadele istusin, käed põlvedele panin ja end talle pakkusin.

Gideon vaatas alla, silmis säramas iha ja pilk täis hellust.

„Ära katkesta.” Ta ajas jalad rohkem harki. Ta libistas riista mulle sügavale kurku, siis tõmbas uuesti välja, kattes mu keele kreemja spermaeelse nestega. Ma neelatasin, nautides tema rikkalikku maitset.

Gideon oigas, ta haaras pihkudega mu lõuast kinni. „Ära katkesta, mu inglike. Ime mind tühjaks.”

Mu põsed tõmbusid lohku, kui leidsime rütmi, meie rütmi, meie südamete ja hingetõmmete sünkroonsuse ja naudingu kihu. Meil ei olnud probleemi ülemõtlemisega ja see viis meid tihti raskustesse, kuid meie kehad ei eksinud kunagi. Kui meie käed olid teineteise peal, siis teadsime mõlemad, et oleme kohas, kus peame olema koos just selle ühe isikuga, kellega on vaja koos olla.

„Nii neetult hea.” Gideon kiristas kuuldavalt hambaid. „Ah, jessas, mul hakkab kohe tulema.”

Tundsin, kuidas ta riist mu suus paisuma hakkas. Ta haaras mu juuksed rusikasse ja sikutas, kui keha tugeva orgasmi käes vappus.

Gideon vandus, kui ma neelasin. Ta tühjendas ennast paksude kuumade pursetena, ujutades mu suu üle, nagu poleks tal öö jooksul kordagi lahti läinud. Selleks ajaks, kui ta lõpetas, ahmisin õhku ja värisesin. Gideon tõmbas mu püsti ja koperdas voodile, laskus raskelt koos minuga küljele. Ta kopsud töötasid kõvasti, tema käed olid karmid, kui ta mind lähemale tõmbas.

„See ei olnud see, mis mul mõttes oli, kui sulle kohvi tõin.” Ta vajutas kiire, kareda suudluse mu otsaesisele. „Mitte et ma kaebleks.”

Tõmbusin tema vastu kerra, rohkem kui tänulik selle üle, et ta oli uuesti mu käte vahel. „Paneme töölt pausi ja teeme kaotatud aja tasa.”

Gideoni naer oli orgasmist kähe. Ta hoidis mind mõnda aega, sõrmitses mu juukseid ja silitas õrnalt käsivart.

„See rebis mu südame katki,” ütles ta vaikselt. „Kui nägin, kui palju sa haiget said ja kui vihane olid. Teadmine, et mina põhjustasin selle valu ja et sa tõmbusid must eemale… See oli meie mõlema jaoks põrgu, aga ma ei saanud riskida sellega, et sinust võib kahtlusalune saada.”

Ma kangestusin. Ma ei olnud sellele võimalusele mõelnudki. Oli ju võimalus väita, et mina olin Gideoni motiiv tapmiseks. Ja võis eeldada, et mina olin samuti kuriteost teadlik. Minu täielik lausteadmatus ei olnud mu ainus kaitse; Gideon oli teinud nii, et ka mul oli kindel alibi. Alati mind kaitstes – mis iganes hinnaga.

Ta tõmbus eemale. „Panin ühe ajutise telefoni su käekotti. See on eelprogrammeeritud numbrile, mis ühendab sind Angusega. Kui sul on mind vaja, siis saad mind niimoodi kätte.”

Mu käed tõmbusid rusikasse – pidin oma kutiga läbi tema autojuhi ühendust võtma. „Ma vihkan seda.”

„Mina samuti. Tee puhastamine tagasi sinu juurde on minu prioriteet number üks.”

„Kas pole ohtlik Angust selle kõige keskele panna?”

„Ta on endine MI6. Põrandaalused telefonikõned on tema jaoks lapsemäng.”

Gideon vaikis hetke ja ütles seejärel: „Ja nüüd täistõde, Eva: ma saan sind selle telefoni abil jälgida ja ma teen seda.”

„Mida?” Libistasin end voodist välja ja jäin seisma. Mu mõtted põrkusid edasi-tagasi MI6 – Briti välisluure! – ja mu telefoni jälgimise vahel ega suutnud otsustada, millest esimesena aru pean saama. „Mitte mingil juhul.”

Gideon tõusis samuti püsti. „Kui ma ei saa sinuga koos olla või rääkida, siis pean vähemalt teadma, kus sa oled.”

„Ära ole selline, Gideon.”

Tema ilme jäi rahulikuks. „Ma poleks pidanud sulle sellest rääkima.”

„Tõsiselt või?” Astusin kapi juurde ja haarasin hommikumantli. „Ja ise ütlesid, et kellegi hoiatamine oma naeruväärse käitumise pärast ei anna selleks veel ettekäänet.”

„Anna mulle aega.“

Gideonile otsa jõllitades pistsin käed punase siidhommikumantli käistesse ja sikutasin vöö sõlme. „Ei. Leian, et sa oled kontrollifriik, kellele meeldib mind jälitada.”

Gideon pani käed rinnale risti. „Ma tahan sind elus hoida.”

Ma kangestusin. Hetke pärast keris mu aju tagasi, et uuesti paari viimase nädala sündmused üle vaadata – lisades ka Nathani pildile. Järsku oli kõik selge: see, miks Gideon ära keeras, kui ma ühel hommikul jalgsi tööle tahtsin minna, miks Angus oli mind iga päev linnas varjuna saatnud, Gideoni raev, kui ta valvas lifti, millega ma sõitsin…

Kõikidel neil puhkudel, kui olin teda peaaegu vihanud sellepärast, et ta oli säärane sitapea, oli ta mõelnud sellele, kuidas mind Nathani eest kaista.

Mu põlved läksid nõrgaks ja ma vajusin puiselt põrandale.

„Eva.”

„Anna mulle üks minut.” Ma olin palju taipama hakanud juba siis, kui Gideoniga lahus olime. Olin aru saanud, et Gideon ei laseks mitte kunagi Nathanil lihtsalt oma kontorisse sisse kõndida, käes fotod minust ahistatuna ja kuritarvitatuna ja seejärel niisama lihtsalt tal välja kõndida. Brett Kline oli mind vaid suudelnud ja Gideon oli ta läbi peksnud. Nathan oli mind aastaid korduvalt vägistanud ning seda kõike fotode ja videoga dokumenteerinud. Gideoni reaktsioon juba esmakordse kohtumise ajal Nathaniga oli kahtlemata olnud raevukas.

Nathan oli ilmselt Crossfire hoones käinud tol päeval, kui leidsin Gideoni värskelt duši all käinuna ja punase plekiga särgi mansetil. See, mida olin alguses huulepulgaks pidanud, oli Nathani veri. Diivan ja padjad Gideoni kontoris olid paigast ära võitluse tagajärjel, mitte lõunapausiaegsest kähkukast Corinne’iga.

Ägedalt kulmu kortsutades kükitas Gideon mu ette maha. „Neetud. Kas sa arvad, et ma tahan su elu pisiasjadeni kontrollida? Aga asjaolud on olnud erakorralised. Usalda mind, kui püüan su iseseisvust ja turvalisust tasakaalus hoida.”

Ohoo. Tagasivaade mitte ainult ei teinud asju kristallselgeks; see andis mulle vastu kukalt ja tagus minusse veidi mõistust. „Saan aru.”

„Ma ei usu seda hästi. See…” – Gideon osutas kärsitult endale – „on vaid neetud kest. Sina paned mu liikuma, Eva. Mõistad? Sina oled mu süda ja hing. Kui sinuga midagi juhtuks, siis tapab see ka mind. Sinu turvalisus on nagu neetud enesesäilitamine! Kannata see minu heaks ära, kui sa seda enda jaoks ei taha teha.”

Paiskusin Gideonile otsa, lõin ta tasakaalust välja, selili põrandale. Suudlesin teda ägedalt, süda tagumas ja veri kõrvus kohisemas.

„Ma ei taha, et sa minu pärast segi lähed,” pomisesin meeleheitlike suudluste vahele, „aga näib, et ma lähen sulle väga korda.”

Oiates haaras Gideon minust kõvasti kinni. „Nii et nüüd on kõik okei?”

Krimpsutasin nina. „See uue telefoni osa ei istu mulle. Telefoni teel jälgimine sakib täiega. Tõsiselt. See pole üldse lahe.”

„See on ajutine.“

„Tean, aga…”

Gideon pani käe mu suule. „Panin juhised selle kohta, kuidas minu telefoni jälgida, su käekotti.”

See uudis jättis mu sõnatuks.

Gideon muigas. „Polegi nii paha mõte teisest küljest vaadatauna.”

„Ole vait.” Libistasin end temast eemale ja tõukasin teda õlast. „Me oleme täiesti haiged inimesed.”

„Ma eelistan terminit „valikuliselt hälbivad“. Aga selle jätame enda teada.”

Soojus, mida varem tundsin, haihtus ja asendus paanikahooga, kui mulle meenus, et peame oma suhet peitma. Kui kaua läheb, et Gideoni uuesti näeksin? Mitu päeva? Ma ei suutnud korrata oma elu viimast paari nädalat. Ainuüksi mõte sellest, et pean temast veidigi aega eemal olema, ajas mind oksele.

Kurgus oli valus klomp ja ma pidin neelatama, et küsida: „Millal me jälle koos saame olla?”

„Täna õhtul. Eva.” Gideoni ilusad silmad olid nõiduslikud. „Ma ei talu sellist ilmet su näol.”

„Lihtsalt ole minuga koos,” sosistasin ma, silmad jälle kipitamas. „Ma vajan sind.”

Gideon paitas sõrmeotstega tasakesi mu põske. „Sa olid minuga. Kogu aeg. Sekunditki ei möödunud, ilma et sa mu meeltes polnud. Ma olen sinu oma, Eva. Kus tahes ma olen, mida iganes teen, ma kuulun sulle.”

Nõjatusin tema puudutuse vastu, lasin sel imbuda endasse ja ajada kõheduse eemale. „Unusta Corinne ära. Ma ei suuda seda enam taluda.”

„Unustan,” nõustus Gideon mind üllatades. „Olen seda talle juba öelnud. Lootsin, et saame temaga sõbrad olla, kuid ta tahab tagasi seda, mis meil minevikus oli, aga mina tahan sind.”

„Tol õhtul, kui Nathan suri… oli Corinne su alibi.” Ma ei suutnud rohkem öelda. Valus oli mõelda sellele, kuidas nad olid kahekesi koos tunde veetnud.

„Ei, köök oli mu alibi. Enamuse õhtust tegelesin FDNY-ga, kindlustusfirmaga, ja tegin kiireid korraldusi toitlustamise osas. Corinne jäi mõneks ajaks sinna, aga kui ta lahkus, oli seal palju töötajaid, kes võisid mu kohaloleku kohta tunnistusi anda.”

Kergendushoog, mis mind valdas, pidi mu näol näha olema, sest Gideoni pilk mahenes ja täitus kahetsusega, mida olin nüüdseks juba mitmeid kordi näinud.

Ta tõusis ja ulatas mulle käe, et mind püsti aidata. „Su uus naaber soovib sind hilisele õhtusöögile kutsuda. Ütleme kella kaheksaks. Võti – ja katusekorteri võti – on su võtmehoidja küljes.”

Võtsin tema käe vastu ja püüdsin meeleolu õrritava vastusega lõbusamaks muuta. „Ta on täiega seksikas. Huvitav, kas temaga kohe esimesel kohtumisel näkkab?”

Gideoni naeratus oli nii õel, et see elavdas mind pügala võrra. „Ma arvan, et tõenäosus keppi saada on päris hea.”

Ohkasin dramaatiliselt. „Kui romantiline!”

„Kohe teen sulle romantikat.” Gideon tõmbas mu enda vastu ja kallutas mu ülakeha hämmastava kergusega taha.

Surutud kuni pahkluuni vastu tema puusa ja selg kaardus, tundsin, kuidas hommikumantel eest lahti läks ja mu rinna paljastas. Gideon painutas mind veel rohkem, kuni mu tundlik häbe kallistas tema rasket reit ja ma olin tahtmatult hüper-teadlik tema keha võimukusest, kui ta toetas nii minu kui ka enda raskust.

Nii lihtsalt Gideonil mu võrgutamine käiski. Vaatamata tundidepikkusele naudingule ja väga hiljutisele orgasmile olin sel hetkel tema jaoks ülivalmis, erutatud tema oskustest, jõust ja enesekindlusest, tema enda ja minu valdamisest.

Keelega üle oma huulte tõmmates libistasin jala mööda tema säärt aeglaselt üles. Gideon urises ja ümbritses mu nibu oma suu märja soojusega, tema keel kiusas pakitsevat tippu. Ilma suure vaevata hoidis ta mind, erutas mind, omas mind.

Sulgesin silmad ja oigasin alla andes.

KUUMUSE ja niiskuse tõttu valisin kerge linase tuppkleidi ja tõmbasin oma blondid juuksed hobusesabasse. Kõrva kinnitasin väikesed kullast rõngad ja meikisin end väga tagasihoidlikult.

Kõik oli muutunud. Me olime Gideoniga jälle koos. Elasin nüüd maailmas, kus polnud Nathan Barkerit. Ma ei saanud enam kunagi ühegi nurga peal temaga ootamatult kokku põrgata. Ta ei saanud enam kunagi ilmuda mu uksele nagu välk selgest taevast. Ma ei pidanud enam muretsema, et Gideon saab mu mineviku kohta teada asju, mis löövad meie vahele kiilu. Ta teadis kõike ja tahtis mind sellest hoolimata.

Aga saabuvat rahu, mis uue reaalsusega kaasnes, häiris hirm Gideon pärast – ma pidin teadma, et ta on süüdistusest vaba. Kuidas teda saab lõplikult süütuks mõista kuriteos, mille ta tegelikult sooritas? Kas me peame edaspidi elama pidevas hirmus, et tema teod tulevad tagasi meid kummitama? Ja kuidas see meid oli muutnud? Sest mitte mingil juhul ei saanud me jääda samaks, mis olime varem. Mitte pärast nii tõsist asja.

Lahkusin toast, et kodust väljuma hakata, oodates väga tunde, kui mõtted said olla mujal, mu töökohas Waters Field & Leamanis, riigi ühes juhtivas reklaamifirmas. Kui läksin kööginurka, et haarata baarilaualt käekott, leidsin eest Cary. Ta on selgelt olnud sama Hõivatud, suure H-tähega nagu ma isegi.

Ta nõjatus köögileti vastu, käed selle servadel, kui tema poiss-sõber Trey tema näo käte vahele võttis ja teda kirglikult suudles. Trey oli täielikult riides, kandes teksaseid ja T-särki, kuid Cary jalas olid vaid hallid dressipüksid, mis rippusid madalal ja seksikatena tema saledatel puusadel. Neil mõlemal olid silmad kinni ja nad olid eksinud teineteisse, mõistmata, et nad pole enam üksi.

Ebaviisakas oli vaadata, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Esiteks, minu meelest oli alati põnev vaadata kaht kuuma meest teineteist hellitamas. Ja teiseks leidsin, et Cary poos oli väga kõnekas. Kuigi tema ilus nägu oli väga haavatav, reetis tõsiasi, et ta hoidis kinni letist, mitte armastatud mehest, selle, et ta viibis kaugel.

Kuna ma ei tahtnud selleks ajaks, kui tööle jõuan, täielikult ära sulada, peatasin jalgsi minemise asemel takso. Tagaistmel imetlesin, kuidas Gideoni Crossfire’i hoone vaatevälja ilmus. Särav ja silmapaistev safiirtorn oli koduks nii Cross Industriesile kui ka Waters Field & Leamanile.

Minu töö nooremprojektijuhi Mark Garrity assistendina oli tõeluseks saanud unistus. Kuigi mõned – nimelt mu kasuisa, megasponsor Richard Stanton – ei saanud aru, miks ma, arvestades mu sidemeid ja vara, võtsin vastu sellise alamastme positsiooni, olin väga uhke, et saan ise end üles töötada. Mark oli suurepärane ülemus, nii praktilise kui teoreetilise lähenemisega, mis tähendas seda, et õppisin palju nii detailse juhendamise läbi kui ka iseseisvalt.

Takso pööras ümber nurga ja peatus musta Bentley maasturi taga, mida ma väga hästi tundsin. Seda silmates jättis süda löögi vahele, sest teadsin, et Gideon on lähedal.

Maksin taksojuhile ja ronisin jahedast sisemusest välja, auravasse varahommikusse õhku. Silmad olid needitud Bentleyle lootuses, et saan vilksamisi Gideoni näha. See oli hullumeelne, kuidas see mõte mind erutas, eriti pärast ööd, mille me koos veetsime kogu tema alasti hiilguses.

Virilalt naeratades astusin läbi Crossfire’i vask-raamitud pöördukse ja sisenesin suurde fuajeesse. Kui hoone võiks kehastada meest, siis Crossfire sobis Gideoniks. Marmorpõrandad ja – seinad andsid edasi võimu ja rikkuse aurat, samas kui koobaltklaasist väliskülg oli sama efektne kui mistahes Gideoni ülikond. Üldkokkuvõttes oli Crossfire klanitud ja seksikas, tume ja ohtlik – nagu mees, kes selle loonud oli. Ma armastasin seal töötada.

Läbisin pöördväravad ja sõitsin liftiga kahekümnendale korrusele. Kui väljusin, märkasin Megumit – administraatorit – oma laua taga. Ta laskis mind klaasist turvauste kaudu sisse ja tõusis püsti, kui lähemale jõudsin.

„Hei,” tervitas ta mind, šikk mustades pükstes ja kuldses siidpluusis. Tema tumedad viltused silmad särasid põnevusest ja ilus suu oli värvitud julge karmiinpunase huulepulgaga. „Ma tahtsin küsida, mida sa laupäeva õhtul teed.”

„Oh…” Ma tahtsin veeta aega koos Gideoniga, kuid polnud mingit garantiid, et see juhtuda võiks. „Ma ei tea. Mul ei ole plaane veel. Miks sa küsid?”

„Üks Michaeli sõpradest abiellub ja neil on laupäeval poissmeesteõhtu. Kui koju jään, lähen hulluks.”

„Michael, see pimekohtingult?” küsisin ma, teades, et Megumi semmis kutiga, kellega tema toakaaslane ta kokku viis.

„Jep.” Megumi nägu lõi hetkeks särama, siis vajus ära. „Ta meeldib mulle kohutavalt ja ma arvan, et mina talle ka, aga…”

„Jätka,” õhutasin ma.

Megumi kehitas ebamugavalt üht õlga ja tema pilk hakkas vilama. „Ta on pühendumisfoob. Ma tean, et ta on minusse kiindunud, kuid ta ütleb, et see pole midagi tõsist ja meil on lihtsalt lõbus. Aga me veedame palju aega koos,” väitis Megumi. „Ta on kahtlemata oma elus ümberkorraldusi teinud, et sagedamini minuga olla. Ja mitte ainult füüsiliselt.”

Väänutasin nukralt suud, sest teadsin seda tüüpi mehi. Säärast tüüpi suhteid oli raske lõpetada. Segased signaalid hoidsid draama ja adrenaliini kõrge, ja võrratust võimalusest, kui mees lihtsalt aktsepteerib riski, oli raske lahti lasta. Milline tüdruk ei taha saavutada kättesaamatut?

„Võid laupäeval minuga arvestada,” ütlesin ma, sest tahtsin Megumi jaoks olemas olla. „Mis sul plaanis on?”

„Juua, tantsida, metsikusi teha.” Megumi naeratus ilmus näole tagasi. „Äkki leiame sulle kuuma lohutuskuti.”

„Ah…” Misasja? Piinlik olukord. „Tegelikult läheb mul päris hästi.”

Megumi kergitas kulme. „Sa näid väga väsinud.”

Ma veetsin terve öö oma voodis Gideon Crossiga keppides… „Mul oli eile raske Krav Maga trenn.”

„Misasja? Mis iganes. Igal juhul pole paha veidi ringi vaadata, eks?”

Kohendasin õlal kotirihmu. „Ei mingeid lohutuskutte,” käisin ma peale.

„Kuule.” Megumi asetas käed trimmis puusadele. „Ma ainult soovitan sul olla avatud võimalusele kedagi kohata. Tean, et Gideon Crossi sugust on raske järele teha, aga usu mind, edasiliikumine on parim kättemaks.”

See sundis mind naeratama. „Ma hoian meeled avatud,” tegin kompromissi.

Telefon Megumi laual helises ja ma lehvitasin hüvastijätuks, kui hakkasin mööda koridori oma boksi poole astuma. Mul oli vaja veidi aega, et mõelda logistikale, mängides üksiku naise rolli, kui tegelikult olin rohkem kui kinni. Kui mul oli Gideon, olin tema valduses. Ma ei suutnud ette kujutada, et kuulun kellelegi teisele.

Hakkasin just lavastama seda, kuidas laupäevaõhtu teema Gideoni ette tuua, kui Megumi mind hüüdis. Keerasin ringi.

„Mul on kõne ootel, et see sulle suunata,” ütles ta. „Ja ma loodan, et see on isiklik, sest pühade püss, tema hääl oli täiega seks. Ta kõlab nagu šokolaadis veeretatud ja vahukoorega kaetud S-E-K-S.”

Närviline erutus tõstis karvad mu kuklal püsti. „Kas ta ütles oma nime?”

„Jep. Brett Kline.”