Читать книгу Ühte seotud - Sylvia Day - Страница 8

Ärkasin, kaetud külma higiga, süda kõvasti tagumas. Lamasin suures voodis, hingeldasin, meeled une sügavusest välja ronimas.

„Keri eemale!”

Gideon. Jumal küll!

„Kurat, ära puuduta mind!”

Viskasin teki kõrvale, kargasin voodist välja ja jooksin koridori kaudu külalistetuppa. Otsisin meeleheitlikult seinalülitit ja lajatasin sellele peopesaga. Toas süttis valgus, paljastades voodis vähkreva Gideoni, jalad voodipesus kõveras.

„Ära. Ah, issand…” Tema selg kaardus voodi küljest lahti, rusikas käed linu kiskumas. „See on valus!”

„Gideon!”

Ta tõmbles ägedalt. Tormasin tema voodi juurde, süda valutamas, kui nägin teda punetava ja higist märjana. Panin käe tema rinnale.

„Ära, kurat, puuduta mind!” sisistas Gideon, haaras mul randmest ja pigistas nii kõvasti, et ma karjatasin valu pärast. Tema silmad olid lahti, kuid fokuseerimata, ta oli ikka veel oma õudusunenäo lõksus.

“Gideon!” Püüdsin end vabaks tõmmata.

Ta viskus üles, rind lainetas ja silmis oli metsik pilk. „Eva.“

Ta laskis minust lahti, nagu ma oleksin teda põletanud, pühkis niisked juuksed näolt kõrvale ja kargas voodist välja. „Jeesus. Eva… kas ma tegin sulle haiget?”

Hoidsin rannet teises käes ja raputasin pead.

„Ma tahan näha,” ütles ta kähedalt ja sirutas värisevad käed minu poole.

Langetasin käed ja astusin Gideonile lähemale, kallistasin teda nii kõvasti kui suutsin, surusin põse tema higist märja rinna vastu.

„Mu inglike.” Ta embas mind vabisedes. „Anna andeks.”

„Kuss, kullake. Kõik on hästi.”

„Lase ma hoian sind,” sosistas Gideon ja vajus koos minuga põrandale. „Ära lahku minust.”

„Mitte kunagi,” tõotasin, huuled tema nahal sosistamas. „Mitte kunagi.”

LASKSIN veel voolata ja ronisin koos Gideoniga nurgavanni. Istusin tema selja taha kõige kõrgemale astmele, pesin tema juuksed puhtaks ja libistasin seebiste kätega üle tema rinna ja selja, pestes maha õudusunenäo jäist higi. Kuum vesi lõpetas tema värisemise, kuid mitte miski nii lihtne ei suutnud eemaldada sünget meeleheidet tema silmist.

„Kas sa oled kunagi kellelegi oma luupainajatest rääkinud?” küsisin, pigistades käsnast sooja vett Gideoni õlale.

Ta raputas pead.

„Oleks aeg,” ütlesin vaikselt. „Ja mina olen su tüdruk.”

Gideonil kulus rääkima hakkamiseks tükk aega. „Eva, kui sina näed oma õudukaid… kas need on rohkem nagu tegelike sündmuste taasloomine? Või kas su meeled muudavad neid ümber? Moondavad neid?”

„Enamasti ikka mälestused. Tõesed. Kas sinu omad pole?”

„Vahel on. Teinekord jälle teistmoodi. Väljamõeldised.”

Seedisin seda minuti, soovides, et mul oleks vastav koolitus ja teadmised, et päriselt Gideoni aidata. Selle asemel sain teda vaid armastada ja kuulata. Lootsin, et sellest on küllalt, kuna tema unenäod rebestasid mind sama kindlalt kui teda ennast. „Kas nad muutuvad paremaks? Või halvemaks?”

„Ma hakkan vastu,” ütles Gideon vaikselt.

„Ja ta teeb sulle ikka veel haiget?”

„Jah, ta ikka võidab, aga vähemalt hoian teda nii kaua eemal kui suudan.”

Kastsin käsna uuesti vette ja pigistasin Gideonile veel vett peale, püüdes hoida rahustavat rütmi. „Sa ei tohiks end hukka mõista. Sa olid alles laps.”

„Sina samuti.”

Pigistasin silmad kõvasti kinni, meenutades, et Gideon oli näinud fotosid ja videot, mille Nathan oli minust teinud. „Nathan oli sadist. Loomulik on füüsilise valuga võidelda ja seda ma tegin. See ei ole vaprus.”

„Ma soovin, et see oleks mulle rohkem haiget teinud,” ütles Gideon mõrult. „Vihkan, et ta tegi selle mulle meeldivaks.”

„Sa ei nautinud seda. Sa tundsid mõnu ja see pole sama asi. Gideon, meie kehad reageerivad asjadele instinktiivselt, isegi kui me teadlikult seda ei taha.“ Võtsin tal selja tagant ümbert kinni, toetasin lõua tema pealaele. „Ta oli su terapeudi assistent, keegi, keda sa oleksid pidanud saama usaldada. Tal oli saanud koolitust, et su ajusid keppida.”

„Sa ei saa aru.”

„Pane mind siis aru saama.”

„Ta… võrgutas mind. Ja ma lasksin tal seda teha. Ta ei saanud mind sundida seda tegema, aga ta hoolitses selle eest, et ma ei seisnud vastu.”

End liigutades surusin põse Gideoni meelekoha vastu. „Kas sa muretsed selle pärast, et äkki oled biseksuaalne? See ei ehmataks mind, kui see oleks nii.”

„Ei ole.” Gideon pööras pead ja riivas suuga mu huuli, tõstis käed veest välja, et sõrmed minu omadega kokku põimida. „Mind pole kunagi mehed tõmmanud. Aga see, et sa aktsepteeriksid seda, kui see nii oleks… Nüüd ma armastan sind nii palju, et see haiget teeb.”

„Mu kullake.” Suudlesin teda hellalt, huuled avanesid ja sulgusid. „Ma tahan vaid, et sa oleksid õnnelik. Soovitavalt koos minuga. Ja ma tõesti tahan, et sa lõpetaksid endale haiget tegemise selle pärast, mida sinuga tehti. Sind vägistati. Sa olid ohver ja nüüd oled ellujääja. Selles pole midagi häbiväärset.”

Gideon pöördus ja sikutas mind sügavamale vette.

Istusin tema kõrvale, käsi tema reiel. „Kas me saame veidi rääkida? Seksuaalsel teemal?”

„Alati.”

„Sa ütlesid kord, et sa ei tegele anaalmängudega.” Tundsin, kuidas Gideon pingule tõmbus. „Aga sa oled… me oleme…”

„Ma olen sul sõrmede ja keelega sees olnud,” lõpetas Gideon mind uurides. Ta oli muutunud koos teema muutumisega, tema kõhklused olid asendunud rahuliku meelevallaga. „Sa naudid seda.”

„Aga sina?” küsisin ruttu, enne kui julgus kaob.

Gideon hingas raskelt, tema põsesarnad läikisid kuumast veest, nägu oli paljas, kuna juuksed olid üle pea lükatud.

Pärast pikka pausi kartsin, et ta ei kavatsegi mulle vastata.

„Ma tahaksin seda sulle anda, Gideon, kui sa soovid.”

Ta sulges silmad. „Mu inglike.“

Pistsin käe tema jalge vahele ja haarasin rasked munad pihku. Keskmine sõrm sirutus edasi, et puudutada kergelt tema krimpsus avaust. Ta võpatas tugevasti, lõi sääred laksatades kokku, nii et vesi üle vanni serva loksus. Peenis tõmbus mu käsivarre vastas kivikõvaks.

Tõmbasin lõksu jäänud käe vabaks ja haarasin tema erektsiooni rusikasse, paitasin seda ja võtsin huultega tema suu oma valdusse, kui ta oigas. „Ma teeksin su jaoks kõike. Meie voodis pole mingeid piiranguid. Pole mälestusi. Ainult meie. Sina ja mina. Ja armastus. Ma armastan sind nii väga.”

Gideon torkas keele mulle suhu – ahne ja veidi vihane rünnak. Tema käsi mu piha ümber pinguldus, teine käsi kattis minu oma ja julgustas haaret tugevdama.

Väiksed lained laksusid vastu vanni külgi, kui ma tema erektsiooni pumpasin. Tema oigamine ajas mu nibud kikki.

„Su nauding on minu oma,” sosistasin ma talle suhu. „Ma võtan selle ise, kui sa seda mulle ei anna.”

Gideon oigas, tema pea vajus kuklasse. „Tee nii, et mul tuleks.”

„Igat moodi, nii kuidas ainult tahad,” tõotasin ma.

„PANE sinine lips. See, mis su silmadega kokku läheb.” Mul oli otsevaade suurde garderoobi, kus Gideon valis välja ülikonda, mida töönädala lõpus kanda.

Ta heitis pilgu sinna, kus mina suures magamistoas voodi äärel istusin, kohvitass käes. Tema suu kaardus leebeks naeratuseks.

„Ma armastan su silmi,” ütlesin talle kerge õlakehitusega. „Need on imeilusad.”

Gideon võttis nagist lipsu ja astus tagasi magamistuppa, grafiithall ülikond üle käsivarre heidetud. Ta kandis ainult musta värvi boksereid, mis pakkusid mulle silmarõõmu, kuna sain imetleda tema saledat lihaselist keha ja trimmis kuldset nahka.

„See on õudne, kui tihti me sarnaselt mõtleme,” ütles ta. „Ma valisin selle ülikonna, kuna värv meenutab mulle sinu silmi.”

See sundis mind naeratama. Kiigutasin jalgu, liiga täis armastust ja õnne, et paigal istuda.

Gideon laotas riided voodile ja tuli mulle lähemale. Tõstsin lõuga, et tema poole üles vaadata, süda löömas tugevalt ja kindlalt.

Ta pani peod mulle mõlemale poole pead, pöidlad pühkisid üle mu kulmude. „Selline ilus tormihall. Ja nii väljendusrikas.”

„Täiesti ebaõiglane eelis sinu jaoks. Sina loed mind nagu raamatut, aga endal on sul parim pokkerinägu, mida eales olen näinud.”

Gideon kallutas ette ja suudles mu otsaesist. „Ja ikkagi ei õnnestu mul kunagi midagi sinu eest varjata.”

„Nii sa ütled.”

Vaatasin, kuidas Gideon riietuma hakkas. „Kuule, ma tahan, et sa teeksid midagi minu jaoks.”

„Mida tahes.”

„Kui sul on vaja kaaslast ja mina ei saa tulla, kutsu Ireland kaasa.”

Gideon jättis särgi kinninööpimise pooleli. „Ta on seitseteist, Eva.”

„Ja siis? Su õde on ilus, stiilne noor naine, kes sind jumaldab. Ta teeb sulle au.”

Ohates haaras Gideon püksid. „Ma ei kujuta ette, et ta tunneks muud kui igavust mõnel sellisel üritusel, kuhu teda sobiks kutsuda.”

„Sa ütlesid, et tal hakkab igav minu juures õhtusöögil ja sa eksisid.”

„Sina olid seal,” väitis Gideon pükse üles sikutades. „Ta oli lõbus koos sinuga.”

Võtsin lonksu kohvi.

„Sa ütlesid mida tahes,” meenutasin ma.

„Mingi probleem pole ilma kaaslaseta minna, Eva. Ja ma ütlesin, et ei kohtu enam Corinne’iga.”

Vahtisin teda üle kruusiääre ega öelnud midagi.

Gideon pistis särgisaba pükstesse, olles ilmselgelt ärritunud. „Olgu.”

„Tänan sind.”

„Sa võiksid lõpetada selle Irvikkassi moodi irvitamise,” pomises Gideon.

„Võiksin küll.”

Gideon seisatas ja tõmbas silmad pilukile, kui tema pilk liikus mööda mu keha alla, sinna, kus hommikumantel oli paljastelt jalgadelt ära libisenud.

„Unusta ära, boss. Täna hommikul ma juba seksisin.”

„Kas sul pass on?” küsis Gideon äkki.

Ma kortsutasin kulmu. „On küll. Mis siis?”

Erksalt noogutades sirutas Gideon käe lipsu järele, mis mulle väga meeldis. „Sul läheb seda vaja.”

Mind haaras põnevus. „Milleks?”

„Reisimiseks.”

„Misasja?” Libistasin end voodilt põrandale. „Kuhu?”

Gideoni silmis oli kaval sära, kui ta kiiresti ja osavalt lipsusõlme tegi. „Kusagile ikka.”

„Kas sa viid mu kusagile tundmatutesse paikadesse?”

„Suurima heameelega,” pomises Gideon. „Meie kahekesi üksikul troopilisel saarel, kus sa oleksid kogu aeg alasti ja mina saaksin iga hetk sulle sisse libiseda.”

Panin ühe käe puusa ja heitsin talle pilgu. „Päevitunud ja harkisjalgne. Seksikas.”

Gideon hakkas naerma ja mu varbad kaevusid vaiba sisse.

„Ma tahan sind täna õhtul näha,” ütles ta, kui vesti selga tõmbas.

„Sa tahad selle mulle jälle sisse pista.”

„Noh, sa ise ütlesid mulle: ära lõpeta. Korduvalt.”

Turtsatasin, panin kohvi öökapile ja libistasin end hommikumantlist välja. Alasti jäänud, kõndisin üle toa, põigeldes Gideonist eemale, kui ta tahtis minust kinni haarata. Avasin ühe sahtli, et valida üks armas Carine Gilsoni rinnahoidja ja aluspükste komplekt, mis Gideonil minu jaoks varus oli, kui ta mu selja taha tuli, käed mulle ümber libistas ja mu mõlemad rinnad pihku võttis.

„Ma võin sulle meelde tuletada,” ütles ta nurrudes.

„Kas sul pole vaja tööle minna? Sest minul on.”

Gideon surus end vastu mu selga. „Tule minu juurde tööle.”

„Ja valan sulle kohvi, oodates, millal sa mind keppima hakkad?”

„Ma mõtlen tõsiselt.”

„Mina ka.” Pöörasin end nii kiiresti Gideoni poole, et lükkasin käekoti põrandale. „Mul on töö ja mulle meeldib see väga. Sa tead seda.”

„Ja sa teed seda hästi.” Ta haaras mu õlgadest kinni. „Tee seda hästi minu jaoks.”

„Ma ei saa, samal põhjusel, miks ma ei võtnud kasuisa abi vastu. Ma tahan kõike ise teha!”

„Ma tean seda. Ma austan seda sinu juures.” Gideoni sõrmed hellitasid mu käsivarsi. „Mina ronisin samuti ise ülespoole, kuigi Crossi nimi püüdis mind alla lohistada. Ma ei pea kunagi sinu jõupingutusi tühiseks. Sa ei saaks midagi, mida välja ei teeniks.”

Ma surusin maha kaastundehoo, mida tundsin Gideoni vastu kannatuste pärast, mida tema isa põhjustas. Ponzi skeemi pettur, kes võttis oma elu, kuna ei tahtnud vanglas istuda. „Kas sa tõesti arvad, et keegi usub, et sain töö muul põhjusel kui see, et olen tibi, kellega sa praegu kepid?”

„Ole vait.” Gideon raputas mind. „Sa oled vihane ja see on okei, kuid ära räägi meist niimoodi.”

Ma tõukasin teda. „Kõik teised räägivad.”

Urinal laskis Gideon minust lahti. „Sa registreerisid end Cross-Traineri liikmeks, kuigi käid Equinoxis ja Krav Maga’s. Selgita, miks.”

Ma pöördusin, et alukad jalga tõmmata, et ei peaks ihualasti vaidlema. „See on hoopis midagi muud.”

„Ei ole ju.”

Seisin uuesti näoga Gideoni poole, tammudes asjadel, mis mu käekotist välja olid kukkunud, ja see ajas mind veel vihasemaks. „Waters Field and Leaman ei konkureeri Cross Industriesiga! Sa kasutad ise samuti agentuuri teenuseid.”

„Kas sa arvad, et ei hakka kunagi tööle ühegi kampaania kallal ühegi mu konkurendi heaks?“

Seistes seal kinninööpimata vesti ja laitmatu lipsuga, tegi Gideon mulle raskeks korralikult mõelda. Ta oli ilus ja kirglik ja kõik, mida kunagi olin tahtnud, mis tegi peaaegu võimatuks talle midagi ära öelda.

„Selles pole asi. Ma ei oleks õnnelik, Gideon,” sõnasin vaikse aususega.

„Tule siia.” Gideon hoidis käed mu jaoks avali ja kallistas mind, kui nende vahele astusin. Ta rääkis, suu vastu mu oimukohta. „Ühel päeval ei viita Crossi nimi Cross Industriesis ainult mulle.”

Mu viha ja masendus podisesid edasi. „Kas me peame sellest praegu rääkima?”

„Veel üks asi: sa võid kandideerida töökoha jaoks nagu iga teine, kui sa just nii pead tegema. Ma ei sekku. Kui sa saad töökoha, hakkad tööle Crossfire’i erineval korrusel ja ronid karjääriredelil ise edasi. Kas sind edutatakse, ei sõltu minust.”

„See on sulle oluline.” See ei olnud küsimus.

„Muidugi on. Me näeme kõvasti vaeva, et üheskoos tulevikku ehitada. See on loomulik samm selles suunas.”

Ma noogutasin vastumeelselt. „Ma pean olema sõltumatu.”

Gideon pani käe mulle kuklale ja hoidis mind enda lähedal. „Ära unusta kõige tähtsamat. Kui sa kõvasti tööd teed, oskusi ja talenti näitad, siis selle põhjal hakkavad inimesed oma järeldusi tegema.”

„Ma pean end tööle minekuks valmis seadma.”

Gideon uuris mu nägu, seejärel suudles mind õrnalt.

Ta laskis mu lahti ja ma kummardusin, et käekott üles võtta. Siis märkasin, et olin astunud peegliga puudritoosi peale ja selle katki teinud. Ma ei olnud selle pärast mures, sest võisin alati teel koju Sephorast uue osta. Mis mul vere tarretama pani, oli elektrijuhe, mis pragunenud plastikust välja paistis.

Gideon kükitas, et mind aidata. Ma vaatasin tema poole. „Mis see on?”

Ta võttis minult puudritoosi ja kiskus veel tükikesi ära, nii et nähtavale ilmus mikrokiip väikese antenniga. „Võib-olla lutikas. Või jälgimisseade.”

Ma vaatasin teda õudusega. Mu huuled sosistasid vaikselt: politsei?

„Mul on korteris segajad,” vastas Gideon mind veel rohkem šokeerides. „Ja ei. Pole võimalik, et iga kohtunik annaks loa sind pealt kuulata. Ei ole midagi, mis seda õigustaks.”

„Jeesus.” Kukkusin tagumikule ja tundsin iiveldust.

„Lasen oma poistel seda vaadata.” Gideon laskus põlvedele ja pühkis juuksed mu näolt eemale. „Kas see võib su ema olla?”

Ma vahtisin teda abitult.

„Eva…”

„Mu jumal, Gideon.” Lükkasin ta ülestõstetud käega eemale ja haarasin teisega telefoni. Valisin Clancy, kasuisa ihukaitsja numbri, ja kohe, kui ta vastas, küsisin: „Kas lutikas mu puudritoosis on üks sinu omadest?”

Paus venis ja seejärel: „Jälgimisseade, mitte lutikas. Jah.”

„Kurat võtaks, Clancy!”

„See on mu töö.”

„Su töö sakib täiega!“ pahvatasin ma, kujutledes teda oma mõtteis ette. Clancy koosnes tugevatest lihastest. Tema tumeblondid juuksed olid sõjaväe kombe kohaselt siilisoengus ja ta kiirgas jõudu, mis oli surmavalt ohtlik. Aga ma ei kartnud teda. „See on jama ja sa tead seda.”

„Sinu ohutuse tagamine muutus suuremaks probleemiks, kui Nathan Barker jälle välja ilmus. Ta oli kahtlane, nii et pidin teid mõlemaid valvama. Kohe, kui tema surm sai kinnitatud, lülitasin vastuvõtja välja.

Pigistasin silmad kinni. „Asi pole selles kuradi jälitajas! Mul ei ole selle vastu midagi. See on salatsemine minu eest, mis on vale nii mitmel tasandil. Ma tunnen, et minuga on valesti käitutud, Clancy.”

„Ma ei pane seda sulle pahaks, aga proua Stanton ei tahtnud, et sa muretseksid.”

„Ma olen täiskasvanud inimene! Mina otsustan, kas ma muretsen või mitte.“ Heitsin pilgu Gideonile, kui seda ütlesin, kuna see puudutas ka teda.

Tema kelmikas pilk ütles mulle, et ta sai sõnumist aru.

„Ma ei hakka sulle vastu vaidlema,” Clancy ütles pahuralt.

„Sa oled mulle võlgu,” ütlesin talle, teades täpselt, kuidas selle temalt sisse nõuan. „Suurelt.”

„Sa tead, kust mind leida.”

Lõpetasin kõne ja seejärel saatsin emale sõnumi: Me peame rääkima.

Lasksin õlad pettumusest ja masendusest longu.

„Mu inglike.”

Heitsin Gideonile pilgu, mis hoiatas, et ei tasu mind ärritada. „Ära hakka vabandusi otsima – ei endale ega emale.”

Gideoni silmad olid pehmed ja tundelised, kuid lõuajoon resoluutne. „Ma olin kohal, kui sulle öeldi, et Nathan on New Yorgis. Ma nägin su nägu. Pole kedagi, kes sind armastab, kes ei teeks mida iganes, et kaitsta sind selle eest.”

Ja sellega oli mul tõesti raske tegelda, sest ma ei saanud eitada, et olin õnnelik, et ma ei teadnud Nathani kohta midagi enne tema surma. Aga ma ei tahtnud ka olla isoleeritud halbadest asjadest. Need on elu osa.

Haarasin Gideoni käe ja pigistasin seda kõvasti. „Ma tunnen samamoodi sinu kohta.”

„Olen oma deemonite eest hoolt kandnud.”

„Ja minu omade.” Aga me magasime ikka veel eraldi. „Ma tahan, et sa läheksid tagasi dr. Peterseni juurde,” ütlesin ma vaikselt.

„Ma käisin teisipäeval.”

„Tõesti?” Ma ei suutnud varjata oma üllatust, kui sain teada, et ta pidas kinni regulaarsest graafikust.

„Jah, käisin. Ma jätsin vaid ühe kohtumise vahele.”

Gideon riivas pöidlaga mu käeselga. „Nüüd oleme vaid mina ja sina,” ütles ta, just nagu mu mõtteid lugedes.

Tahtsin seda uskuda.

VEDASIN jalgu järel, kui tööle läksin, mis ei olnud hea enne ülejäänud päevaks. Vähemalt oli reede ja ma võisin nädalavahetusel venida nagu tigu. See võis ilmselt olla vajalik pühapäeva hommikul, kui laupäeva õhtul liiga raskelt pidutseda kavatsesin. Ma ei olnud tüdrukute õhtul kaua aega käinud ja tundsin vajadust hea kange joogi või paari järele.

Eelmise neljakümne kaheksa tunni jooksul olin saanud teada, et mu kutt oli tapnud mu vägistaja, üks mu eksidest lootis mind teki alla saada, üks Gideoni eksidest lootis teda ajakirjanduses mustata ja mu ema oli kiibistanud mind nagu neetud koera.

Tõesti, kui palju üks tüdruk suudab vastu võtta?

„Oled homseks valmis?” uuris Megumi pärast seda, kui oli mu klaasuksest sisse lasknud.

„Kurat, jah. Mu sõber Shawna messis mulle hommikul ja ta on käpp.“ Suutsin siira naeratuse näole võluda. „Ma korraldasin meile limusiini. Tead küll… üks neist, mis sind kõikidesse vippide paikadesse viib, turva kaasas. “

„Mida?” Megumi ei suutnud elevust varjata, kuid pidi ikkagi küsima: „Kui palju see maksab?”

„Ei midagi. See on teene sõbralt.”

„On ikka teene.” Tema naeratus tegi ka mind õnnelikuks. „See saab olema fantastiline! Lõunalauas pead mulle kõikidest detailidest rääkima.”

„Kuuled kõike. Eeldan, et sa jagad midagi ka oma eilsest lõunast.”

„Jutt segastest signaalidest, eks ole?” kaebles Megumi. „Ta ütleb, et meil on lihtsalt niisama lõbus, aga siis ilmub mulle äkki töö juurde. Mina ei läheks kunagi ühegi kuti kabinetti teda ootamatult lõunale kutsuma, kui me lihtsalt niisama jahmerdame.”

„Mehed,” pahandasin ma kaastundlikult, kuigi ise olin tänulik selle eest, kes oli minu oma.

Läksin oma laua taha ja valmistusin tööpäeva alustama. Kui nägin sahtlis raamitud fotosid Gideonist ja endast, olin rabatud vajadusest neid puudutada. Kümme minutit hiljem palusin Angusil tellida musti maagilisi roose Gideonile kabinetti saatmiseks koos kirjakesega:

Sa nõidusid mu ära. Mõtlen sinust ikka veel.

Mark tuli minu boksi just siis, kui sulgesin akna oma brauseris. Üks pilk tema näole ja ma võisin öelda, et ta ei ole kõige paremas tujus.

„Kohvi?“ küsisin ma.

Ta noogutas ja ma tõusin. Suundusime koos puhketuppa.

„Shawna oli eile õhtul meil,” alustas Mark. „Ta ütles, et lähete homme õhtul välja.”

„Jah. Kas see sobib sulle ikka veel?”

„Misasi sobib ikka veel?”

„Kui ma koos su tulevase sugulasega välja lähen,” suskasin ma.

„Oh… ikka. Muidugi. Minge aga.” Ta tõmbas rahutu käe üle oma lühikeste tumedate lokkide. „Leian, et see on lahe.”

„Väga hea.” Teadsin, et Markil on veel midagi mõttes, aga ei tahtnud peale pressida. „Peaks olema lõbus. Ma ootan seda väga.”

„Shawna samuti.” Mark võttis kaks lahustuva kohvi pakikest ja mina riiulilt kruusid. „Ta ootab ka väga, millal Doug tagasi jõuab. Ja küsib talt midagi.”

„Ohoo. See on küll lahe! Kaks pulma peres aasta jooksul. Kui te just pikka kihlust ei plaani…?”

Mark ulatas esimese kohvitassi mulle ja ma läksin külmkapi juurde koore järele.

„Seda ei juhtu, Eva.”

Marki hääletoonis oli nukrust ja kui ma tema poole vaatasin, oli ta pea langetanud.

Patsutasin teda õlale. „Kas sa tegid Stevenile ettepaneku?”

„Ei. Sel pole mõtet. Ta küsis Shawna käest, kas too plaanib kohe Dougiga lapsi saada, kuna ise õpib veel kaugõppes, ja kui Shawna ütles, et ei plaani, hakkas Steven pidama loengut sellest, kuidas abielu on paaridele, kes on pere jaoks valmis. Muidu on aga parem asjad lihtsad hoida. See on sama jama, mida ükskord talle ette söötsin.”

Ma möödusin temast ja tegin kohvi lahjemaks. „Mark, sa ei tea Steveni vastust enne, kui temalt küsid.”

„Ma kardan,” tunnistas Mark oma auravasse kruusi vaadates. „Ma tahan rohkem kui meil on, kuid ei taha ära rikkuda seda, mis meil juba on. Kui tema vastus on ei ja ta arvab, et me tahame suhtest erinevaid asju…”

„Asjad õigesse järjekorda, ülemus.”

„Mis siis, kui ma ei saa elada eitava vastusega?”

Ah… sellest ma saan aru. „Kas sa siis saad elada, kui sa ei tea kindlalt kumbagi varianti?”

Mark raputas pead.

„Siis pead talle rääkima kõigest sellest, millest mullegi,” ütlesin rangelt.

Mark väänutas suud. „Anna andeks, et selle kõigega sind koorman. Aga sa oskad mulle alati head nõu anda.”

„Sa tead, mida teha. Sul on vaja lihtsalt hoopi tagumikku, et seda teha. Mina olen alati valmis seda tegema.”

Marki nagu läks naeru täis. „Ärme töötame täna lahutusadvokaadi kampaania kallal.”

„Aga lennufirma?” pakkusin ma välja. „Mul on mõned mõtted.”

„Tore siis. Asume asja kallale.”

RABASIME kõvasti terve hommikupooliku ja meie edu innustas mind. Tahtsin hoida Marki hõivatuna, et ta ei saaks muretseda. Töö oli minu jaoks imerohi ja sai kiiresti selgeks, et see toimis ka tema juures.

Tõmbasime asjad lõunaks kokku ja ma läksin oma laua juurde, et tahvelarvuti ära panna, kui märkasin seal asutustevahelist ümbrikku. Pulss hüppas erutusest lakke ja käed värisesid kergelt, kui ma peenikese paela lahti harutasin ja kaardil välja lasksin libiseda.

Sa oled imeline. Sa teed unistused tõeks. X

Hoidsin kaardi rinna vastas, soovides, et paberitüki asemel oleks selle kirjutaja. Mõtlesin, kuidas meie voodile roosi õielehti puistata, kui lauatelefon helises. Ma ei olnud üldse üllatunud, kui kuulsin teises otsas ema kähedat sekspommi häält.

„Eva. Clancy rääkis minuga. Palun ära ole vihane! Sa pead aru saama…”

„Ma saan aru.” Avasin sahtli ja pistsin Gideoni saadetud armsa teate käekotti. „Nüüd kuula: sul pole enam võimalik Nathanit ettekäändeks tuua. Kui sul on veel lutikaid või jälgimisseadmeid või mida iganes minu asjade küljes, siis parem tunnista kohe praegu üles. Sest ma luban sulle, et kui veel midagi leian, on meie suhe pöördumatult kahjustatud.”

Ema ohkas. „Kas me saame, palun, omavahel rääkida? Ma viin Cary lõunale ja jään su korterisse, kuni sa koju jõuad.”

„Hea küll.” Pahameel, mis oli minus torklema hakanud, hajus sama kiiresti kui oli ilmunud. Mulle meeldis, et ema kohtles Caryt, nagu too oleks mu vend olnud. Ta pakkus Caryle emalikku armastust, mida too polnud kunagi tundnud. Ja nad olid mõlemad nii välimuse- ja moeteadlikud, et neil oli alati lõbus koos olla.

„Ma armastan sind, Eva. Rohkem kui midagi muud.”

Ma ohkasin. „Ma tean, ema. Mina armastan sind ka.”

Teine liin andis märku kõnest vastuvõtulauast, nii et jätsin emaga hüvasti ja vastasin telefonile.

„Hei.” Megumi hääl oli madal ja vaikne. „ See tibi, kes ükskord enne sinu juurde tuli, see, keda sa näha ei taha, on jälle siin ja küsib sind.”

Kortsutasin kulmu, sest ajul kulus hetk aega, et taibata, mida Megumi räägib. „Magdalene Perez?”

„Jep. Tema jah. Mida ma peaksin tegema?”

„Mitte midagi.” Tõusin püsti. Erinevalt viimasest korrast, kui Gideoni sõber-kes-soovis-enamat kontorisse ilmus, olin valmis temaga ise tegelema. „Olen kohe seal.”

„Kas ma võin pealt vaadata?”

„Haa! Jõuan kohe sinna. See ei võta kaua aega, siis lähme lõunale.”

Edevus sundis mind veidi huuleläiget kasutama, enne kui koti üle õla viskasin ja väljusin. Mõte Gideoni kirjakesele tõi naeratuse mu näole ja see tervitas ka Magdalenet, kui ta ootealast leidsin. Ta tõusis, kui ma nähtavale ilmusin, ja nägi nii vapustav välja, et ma lihtsalt pidin teda imetlema.

Kui temaga esimest korda kohtusin, olid tema tumedad juuksed pikad ja siledad nagu Corinne Giroux’l. Nüüd olid need lõigatud klassikalises bob-stiilis, mis tõi esile tema näo eksootilise ilu. Ta kandis kreemikaid pükse ja musta varrukateta pluusi, millel oli puusa kohal suur lehv. Pärlid kõrvas ja kaela ümber täiendasid tema elegantset välimust.

„Magdalene.” Andsin talle käeviipega märku tagasi oma kohale istuda ja ise võtsin istet tugitoolis teisel pool väikest lauda. „Mis sind siia toob?”

„Palun vabandust, et sind niiviisi töö juurde segama tulen, Eva, kuid külastasin Gideoni ja mõtlesin, et astun siit samuti läbi. Tahaksin midagi küsida.”

„Ah nii?” Panin käekoti enda kõrvale ja viskasin jala üle teise ning kohendasin oma punase veini karva seelikut. Kadestasin, et ta sai mu kutiga avalikult aega veeta, kui minul polnud see võimalik. Polnud midagi parata.

„Üks reporter tuli täna mu kontorisse ja esitas isiklikke küsimusi Gideoni kohta.”

VAJUTASIN sõrmeotsad käetoe polstrisse. „Deanna Johnson? Sa ei vastanud tema küsimustele, on ju?”

„Muidugi mitte.” Magdalene kummardus ettepoole ja toetas küünarnukid põlvile. Tema tumedad silmad olid tõsised. „Ta on juba sinuga rääkinud.”

„Ta tegi proovi.”

„Ta on Gideoni tüüp,” märkis Magdalene mind uurides.

„Seda ma märkasin,” ütlesin.

„Tüüp, mille külge ta kauaks kinni ei jää.” Tema täidlased punased huuled väändusid nukralt. „Ta ütles Corinne’ile, et on parem, kui nad jäävad pikamaasõpradeks, mitte lähedasteks suhtlejateks. Aga ma arvan, et sa tead seda.”

Tundsin selle uudise üle rõõmusööstu. „Kust ma seda tean?”

„Oh, olen kindel, et teil on omad moodused.” Magdalene silmad särasid kavalast lõbususest.

Kummalisel kombel tundsin end tema seltsis hästi. Võib-olla sellepärast, et ta tundus endaga hästi läbi saavat, mis ei olnud niiviisi eelmine kord, kui meie teed ristusid. „Näib, et sul läheb hästi.”

„Peaaegu. Minu elus oli keegi, keda pidasin sõbraks, aga kes tegelikult oli pahatahtlik. Ilma temata suudan jälle mõelda.”

Magdalene lõi end sirgu. „Ma olen lihtsalt uue sõbra leidnud.”

„See tuleb sulle kasuks.” Selles osas soovisin talle ainult parimat. Gideoni vend Christopher oli teda kohutaval kombel ära kasutanud. Ta ei teadnud, et mina teadsin. „Ma loodan, et see toimib.”

„Mina samuti. Gage erineb Gideonist mitmel moel. Ta on selline vaikne kunstnikutüüp.”

„Sügav hing.”

“Jah. Väga sügav, ma arvan. Loodan, et ma saan seda kindlalt teada.” Ta tõusis.

„Igatahes ei pea ma sind rohkem kinni. Olin mures selle reporteri pärast ja tahtsin sellest sinuga rääkida.”

Parandasin teda, kui püsti tõusin. „Sa olid mures selle pärast, et äkki mina rääkisin reporterile midagi Gideonist.”

Ta ei eitanud seda. „Tšau, Eva.”

„Tšau.” Vaatasin, kuidas Magdalene klaasukse kaudu väljus.

„Ei olnudki midagi hullu,” ütles Megumi minu juurde astudes. „Ei kratsimist ega sisinat.”

„Vaatame, kui kaua see kestab.”

„Oled lõunaks valmis?”

„Ma olen nälga suremas. Lähme.”

KUI ma viis ja pool tundi hiljem koduuksest sisse astusin, tervitasid mind Cary, ema ja pimestav hõbedane Nina Ricci õhtukleit, mis oli diivanile laiali sätitud.

„Kas pole fantastiline?” pahvatas ema, kes ise nägi vapustav välja viiekümnendate stiilis liibuvas kleidis, millel olid väiksed varrukad ja pisikeste kirsside muster. Blondid juuksed raamisid tema ilusat nägu lopsakate läikivate lokkidena. Pidin talle au andma; ta suutis iga ajastu glamuurseks muuta.

Mulle oli kogu aeg öeldud, et nägin tema moodi välja, kuid mul olid tema rukkilillesiniste silmade asemel isa hallid ja mu rikkalikud kurvid pärinesid Reyesi suguvõsast. Mul oli tagumik, millest ei saanud lahti ka suure trenniga, ja rinnad, mis takistasid mul kanda riideid ilma tugeva toeta. Mind hämmastas ikka veel, et Gideon leidis mu keha olevat vastupandamatu, kuna eelnevalt tõmbasid teda vaid pikad sihvakad brünetid.

Kukutasin kinga- ja käekoti baaripukile ning küsisin: „Mis puhul?”

„Tuluõhtu varjupaiga jaoks, ülejärgmisel nädalal.”

Vaatasin Cary poole kinnituse saamiseks, et tema tuleb mulle saatjaks. Tema noogutus lubas mul õlgu kehitada ja öelda: „Okei.”

Ema lõi särama, peaaegu kiirgama. Minu jaoks toetas ta heategevusi, mis kogusid tulu väärkoheldud naistele ja lastele. Kui tuluõhtud olid ametlikud, ostis ta alati kohad ka Caryle ja mulle.

„Veini?” küsis Cary, kohe mu rahutu meeleolu ära tabades.

Heitsin talle tänuliku pilgu. „Jah, tänan.”

Kui ta kööki läks, liugles ema oma seksikates punaste taldadega rihmikutes minu juurde ja tõmbas mind kallistuseks enda vastu. „Kuidas su päev oli?”

„Veider.” Kallistasin teda vastu. „Tore, et see läbi sai.”

„Kas sul on nädalavahetuseks plaane?” Ema tõmbus eemale ja tema pilk libises ettevaatlikult üle mu näo.