Читать книгу Ühte seotud - Sylvia Day - Страница 7

Gideoni suule ilmus hävitav naeratus, kui ta käe minu poole sirutas. Kui mu sõrmed tema peopesa puudutasid, krahmas ta minust kinni, tõmbas sisse ja surus huuled õrnalt mu suule. Uks sulgus mu selja taga, Gideon sirutas käe minust mööda ja lukustas selle, nii et jäime muust maailmast eraldatuks.

Pigistasin peotäie sviitrit oma rusikasse. „Sa kannad minu lemmikkampsunit.”

„Ma tean.” Järsku kükitas Gideon nõtkelt, võttis mu käe, mida ta hoidis ja pani selle endale õlale. „Teeme su olemise mugavamaks, mu inglike. Sa ei vaja neid kontsi, kuni oled valmis mind keppima.”

Mu sisemus tõmbus ootuses kokku. „Mis siis, kui ma kohe valmis olen?”

„Veel ei ole. Sa tead, kui õige aeg tuleb.”

Kui Gideon mul kingi ära võttis, kandsin raskuse ühelt jalalt teisele. „Kas tean? Kuidas?”

Gideon tõstis mulle otsa vaadates oma erksiniste silmade pilgu. Ta oli mu kingi ära võttes peaaegu põlvili, kuid kontrollis kahtlemata nii ennast kui mind. „Kui ma oma riista sulle sisse surun.”

Nüüd nihelesin oma jalgel teisel põhjusel. Jah, palun…

End püsti ajanud, kõrgus Gideon taas mu kohal. Ta pühkis sõrmeotstega üle mu põse. „Mis sul kotis on?”

„Oih.” Raputasin vaimselt eemale seksuaalse lumma, milles Gideon mind hoidis. „Soolaleivakingitus.”

Ma vaatasin ringi. Ruum oli peegelpilt minu korterist, ning armas ja mõnusalt kutsuv. Ma olin osaliselt oodanud pooleldi sisse elatud ruumi, pooltühja, vaid oluliste esemetega. Kuid see oli vägagi kodu moodi. Valgustatud vaid küünaldest, mis valasid sooja kuldset kuma mööblile, mille ära tundsin, sest see oli Gideoni ja minu oma.

Pooluimas olles vaevu märkasin, kui Gideon mu käed kingikotist ja ridikülist vabastas. Paljajalu astusin temast mööda ja silmitsesin oma kohvilauda ja väikseid laudu, mis olid paigutatud Gideoni diivani ja toolide ümber; minu meelelahutuskeskust, mille peal tema dekoratsioonid ja raamitud foto meist kahekesi; minu kardinaid tema valgustamata põranda-ja laualampidega.

Seinal, kus minul lameekraaniga televiisor rippus, oli tohutu foto minust Gideonile õhumusi saatmas – palju suurem versioon pildist, mille talle olin kinkinud ja mida ta Crossfire’i kontoris oma laual hoidis.

Keerasin end aeglaselt, püüdes kõike pilguga haarata. Gideon oli mind niiviisi ka kunagi varem šokeerinud, siis kui ta oli taasloonud oma katusekorterisse minu magamistoa, kinkides mulle tuttava koha, kuhu põgeneda, kui asjad läksid käest ära.

„Millal sa siia kolisid?” Mulle meeldis see kõik. Segu minu kaasaegsest traditsioonilisest Gideoni vana maailma elegantsiga oli veidralt täiuslik. Ta oli kokku miksinud täpselt õiged asjad, et luua ruum, mis oli nagu… meie.

„Sel nädalal, kui Cary haiglas oli.”

Heitsin talle pilgu. „Tõsiselt räägid või?”

See oli siis, kui Gideon oli hakanud minust eemale hoidma, mind enda küljest ära lõikama. Ta oli hakanud uuesti Corinne’iga läbi käima ja muutus kättesaamatuks.

Ka selle korteri sisustamine hoidis teda ilmselt hõivatuna.

„Ma pidin su lähedal olema,” ütles Gideon hajameelselt ja piilus kingikotti. „Ma pidin kindel olema, et jõuan kiiresti sinu juurde. Enne Nathanit.”

Ma olin täiesti šokeeritud. Sel ajal, kui tundsin, et Gideon triivib minust üha kaugemale, oli ta füüsiliselt lähedal. Valvas mu üle. „Kui ma sulle haiglast helistasin,” – neelatasin kuivast klombist mööda – „oli keegi sinuga koos…”

„Raúl. Ta koordineeris kolimist. Pidin selle enne valmis saama, kui te Caryga koju tulete.” Gideon tõstis pilgu mulle. „Käterätikud, mu inglike?” küsis ta lõbustatult.

Ta tõmbas kotist valged käterätikud, tikitud jõumasinad peal. Olin need spordiklubist ostnud. Siis kujutasin ette, et Gideonil on tühi poissmehepesa. Nüüd tundusid need naeruväärsed.

„Palun vabandust,” ütlesin ma, ikka veel vapustatud uudisest korteri kohta. „Mul oli erinev ettekujutus sellest, milline su uus kodu välja võib näha.”

Gideon tõmbas rätikud eemale, kui tahtsin neist kinni haarata. „Sinu kingitused on alati läbimõeldud. Ütle, mida sa mõtlesid, kui need ostsid.”

„Mõtlesin, kuidas sind minule mõtlema panna.”

„Teen seda iga päev iga minut,” pomises Gideon.

„Luba mul selgitada: mina – kuum ja higine ja meeleheitlikult sinu järele igatsev.”

„Mmm… fantaasia, milles ma tihti mõnulen.”

Järsku tuli mulle meelde Gideon end minu duši all rahuldamas. Polnud tõesti sõnu väljendamaks, kui neetult hämmastav see vaatepilt oli. „Kas sa mõtled minule, kui ise endal paugu lahti teed?”

„Ma ei masturbeeri.”

„Mida? Ole nüüd ikka. Kõik mehed teevad seda.”

Gideon haaras mul käest ja põimis meie sõrmed kokku, seejärel viis mind kööki, kust tuli kõige taevalikumat lõhna. „Räägime sellest veini juures.”

„Kas sa üritad mind purju joota?”

„Ei.” Ta laskis minust lahti ja pani rätikutekoti letile. „Ma tean, et tee sinu südamesse läheb toidu abil.”

Libistasin end baaripukile – just sellisele, mis oli ka minu korteris –, puudutatud sellest unikaalsest viisist, kuidas Gideon pani mind end koduselt tundma. „Tee mu südamesse? Või püksi?”

Gideon naeratas, kui valas klaasi punast veini pudelist, mille ta oli varem avanud, et sel hingata lasta. „Sul pole pükse jalas.”

„Mul pole ka aluspükse.”

„Ettevaatust, Eva.” Gideon heitis mulle karmi pilgu. „Või sa nurjad mu katse sind võrgutada, enne kui ma sõidan sinust üle igal selle korteri tasapinnal.”

Mu suu läks kuivaks. Pilk Gideoni silmis, kui ta mulle veiniklaasi tõi, muutis mu õhetavaks ja uimaseks.

„Enne sind,” pomises ta, huuled klaasiserva vastas, „aitasin end iga kord, kui duši all käisin. See oli samasugune rituaal kui juustepesu.”

Seda ma juba uskusin. Gideon oli väga seksuaalne mees. Kui me koos olime, keppis ta mind enne voodisse minemist, esimese asjana hommikul ja mõnikord sobitas kähkuka päeva sisse.

„Päras sinuga kohtumist ainult ühe korra,” jätkas ta. „Siis, kui sa minuga koos olid.”

Mu klaas jäi seisma poolel teel suu juurde. „Tõesti?”

„Tõesti.”

Rüüpasin veini, et mõtteid koguda. „Miks sa lõpetasid? Viimase paari nädala jooksul… Olime pikka aega ilma.”

Gideoni suule ilmus vaevumärgatav naeratus. „Mul pole ühtki tilka raisata, kui tahan sinuga sammu pidada.”

Panin veiniklaasi letile ja tõukasin teda õlast. „Sa kogu aeg vihjad sellele, nagu oleksin nümfomaan!”

„Sulle meeldib seks, mu inglike,” nurrus Gideon. „Selles pole midagi halba. Sa oled ahne ja täitmatu ja mulle see meeldib. Mulle meeldib teada, et kui olen su sees, imed mu kuivaks. Seejärel tahad seda uuesti teha.”

Tundsin, kuidas mu nägu punetama hakkas. „Sulle infoks, et ma ei rahuldanud end kordagi, kui lahus olime. Mul polnud isegi mingit tungi, sest me ei olnud koos.”

Gideon nõjatus letile, toetades ühe küünarnuki musta jaheda graniidi vastu. „Hmm.” „Mulle meeldib sinuga seksida, sest sina oled sina, mitte sellepärast, et ma olen kepinäljas lits. Kui sulle see ei meeldi, kasvata endale kõht ette või lõpeta duši all käimine või mis iganes.” Libistasin end puki otsast maha. „Või ütle lihtsalt ei, Gideon.”

Marssisin elutuppa, üritades peletada eemale rahutust, mis mind oli kogu päeva vallanud.

Gideon haaras kätega minust selja tagant kinni, peatades mind poole sammu peal. „Stopp,” ütles ta tuttava käskiva tooniga, mis mind alati kiima ajas.

Püüdsin end vabaks kiskuda.

„Jäta, Eva.”

Loobusin ja mu käed langesid külgedele, et kleidist kinni haarata.

„Selgita, mis kurat just praegu juhtus,” ütles Gideon rahulikult.

Langetasin pea ega öelnud midagi, sest ei teadnud, mida öelda. Vaikushetke möödudes Gideon liigutas end, tõstis mind kätele ja kandis mu diivanile. Ta istus ja sättis mind endale sülle. Pugesin talle kaissu.

Ta asetas lõua mu pealaele puhkama. „Kas sa tahad tüli norida, mu inglike?”

„Ei,” pomisesin ma.

„Väga hea. Mina ka mitte.” Tema käsi silitas üles ja alla mööda mu selga. „Parem räägime selle asemel.”

Surusin nina tema kaela vastu. „Ma armastan sind.”

„Ma tean.” Gideon kallutas pea tagasi, tehes mulle liibumiseks ruumi.

„Ma ei ole seksisõltlane.”

„Ma ei näe põhjust, miks see oleks probleem, kui sa seda oleksid. Jumal teab, et sinuga armatsemine on mu lemmiktegevus. Tegelikult, kui sa tahad, et ma sinu eest rohkem hoolitsen, siis olen valmis minema nii kaugele, et lisan seksi sinuga oma päevakavasse.”

„Oh, issand!” Ma näksasin Gideoni hammastega ja ta hakkas vaikselt naerma.

Gideon tõmbas mu juuksed ümber rusika kokku ja sikutas mu pea tahapoole. Tema pilk mu näol oli pehme ja tõsine. „Sa ei ole endast väljas meie uskumatu seksuaalelu pärast. See on midagi muud.”

Ohates tunnistasin: „Ma ei tea, mis see on. Ma olen lihtsalt… endast ära.”

KOHENDADES mind oma süles tõmbas Gideon mind lähemale, oma sooja embusse. Me sobisime nii ideaalselt kokku, minu kurvid tema voolitud lihastega. „Kas sulle meeldib see korter?”

„Ma armastan seda.”

„Väga hea.” Gideoni häälest kostis rahulolu. „On selge, et see on näide – viidud äärmusse.”

Mu süda hüppas väheke. „Sellest, milline meie kodu võiks olla?”

„Me alustame muidugi täiesti algusest. Kõik tuleb uus.”

Mind liigutas Gideoni teadaanne. Siiski pidin ütlema: „See kõik oli väga riskantne. Siia kolimine, sisse ja välja käimine. Mind ajab närvi ainuüksi sellele mõtlemine.”

„Paberite järgi elab siin keegi. Nii et loomulikult pidi ta mööbli sisse tassima, tulema ja minema. Ta siseneb garaaži kaudu nagu kõik teised autodega üürnikud. Kui mängin teda, olen riides veidi teistmoodi, kasutan treppe ja kontrollin turvade tööd, nii et ma tean, kuidas neile otsajooksmist vältida.”

Plaanimine, mis selle kõigega oli kaasnenud, oli minu jaoks üle mõistuse, kuid seejuures sai Gideon praktiseerida, kuidas jäljetult Nathanile läheneda. „Kõik see vaev ja kulutused. Minu pärast. Ma ei oska… ma ei tea, mida öelda.”

„Ütle, et sa kavatsed minuga kokku kolida.”

Ma nautisin rõõmusööstu, mille tema sõnad mulle tõid. „Kas sul on mõtteis mingi ajastus selle uue alguse jaoks?”

„Niipea, kui meil kõik korda saab.” Gideoni käsi pigistas õrnalt mu reit.

Panin oma käe tema omale. Nii palju asju seisis vastu meie kooselule: piinavad traumad meie minevikust; mu isa, kellele ei meeldinud rikkad kutid ja kes arvas, et Gideon on petis; ja mina, sest mulle meeldis mu korter ja ma uskusin, et uues linnas sisse elamine tähendab nii palju kui võimalik omal käel tegutsemist.

Kuid ma hüppasin enda jaoks suurima küsimuse külge. „Aga Cary?”

„Katusekorteri külge on ehitatud külalistekorter.”

Gideonist kiiresti eemale tõmbudes jäin talle otsa vahtima. „Sa teeksid seda Cary jaoks?”

„Ei, teeksin seda sinu jaoks.”

„Gideon, ma…” Jäin vait, sest mul polnud sõnu. Ma tundsin aukartust. Miski mu sees liigutas.

„Nii et sa ei ole ärritunud korteri pärast,” ütles Gideon. „Sul on midagi muud meeles.”

Otsustasin Bretti viimaseks jätta. „Mul on laupäeval tüdrukute õhtu.”

Gideon vaikis. Võib-olla keegi, kes ei tundnud teda nii hästi kui mina, poleks kinni püüdnud seda peent, teravat valvsust, kuid mina tabasin selle. „Mida see tüdrukute õhtu täpselt sisaldab?”

„Tantsimist. Joomist. Nagu ikka.”

„Kas see on meestejaht?”

„Ei.” Lakkusin oma kuivi huuli, olles hüpnotiseeritud muutusest Gideonis. Ta oli keeranud intiimselt vallatult intensiivselt keskendunuks. „Me oleme kõik koos. Vähemalt ma arvan nii. Ma ei ole kindel Megumi toakaaslase osas, kuid Megumil on kutt ja sa tead, et Shawnal on tema kokk.”

Gideon oli järsku väga asjalik, kui ta ütles: „Ma teen mõned korraldused auto, juhi ja turvalisuse osas. Kui te piirdute minu klubide ringiga, jääb teie turvamees autosse. Kui tahate hargneda, tuleb ta koos sinuga sisse.”

Pilgutasin üllatusest silmi ja ütlesin: „Okei.”

Köögis hakkas ahju taimer piiksuma.

Gideon tõusis istuvast asendist püsti, mina kätel, ühe võimsa graatsiline liigutusega. Ajasin silmad suureks. Veri hakkas soontes kohisema. Põimisin käsivarred talle kaela ümber ja lasksin tal end kööki kanda. „Mulle meeldib, et sa oled nii tugev.”

„Sulle on lihtne muljet avaldada.” Ta asetas mind ühele baaripukile ja suudles mind kaua, enne kui ahju juurde läks.

„Sa ise tegid süüa?” Ma ei tea, miks see mõte mind üllatas, aga nii see oli.

„Ei. Arnoldo laskis valmis tehtud lasanje ja salati kohale tuua.”

„Kõlab ahvatlevalt.” Teadsin staarkokk Arnoldo Ricci restoranis söömise põhjal, et sealne toit on tapvalt hea.

Haarasin klaasi ja raiskasin imehead veini, kulistades selle julguse kogumiseks alla, mõeldes, et oli aeg Gideonile öelda seda, mida ta kuulda ei taha. Tegin otsustava sammu ja ütlesin: „Brett helistas mulle täna töö juurde.”

Minuti või paar arvasin, et Gideon ei kuulnud mind. Ta libistas pajakinda kätte, avas ahjuukse ja tõmbas lasanje minu poole vaatamata välja. Alles siis, kui ta panni pliidi peale pani ja mulle otsa vaatas, teadsin kindlalt, et ükski sõna polnud talle kaduma läinud.

Ta viskas kinda letile, haaras veinipudeli ja tuli otse minu juurde. Rahulikult võttis ta mu veiniklaasi ja valas selle uuesti täis, enne kui rääkima hakkas. „Eeldan, et ta tahab sind näha, kui järgmisel nädalal New Yorgis on.”

Pidin end koguma, et jälle hingata ja vastata saaksin. „Sa teadsid, et ta tuleb tagasi!” kaeblesin ma.

„Muidugi teadsin.”

Kas see oli sellepärast, et Bretti bändil oli sõlmitud leping Vidal Recordsiga või sellepärast, et Gideon hoidis tal silma peal, ma ei teadnud. Mõlemad põhjused olid täiesti usutavad.

„Kas te leppisite kohtumise kokku?” Gideoni hääl oli ühtlane ja vaikne. Ohtlikult.

Ignoreerisin närvide võdinat kõhus ja vaatasin talle otsa. „Jah, et minna uue Six-Ninthsi muusikavideo esitlusele. Cary tuleb minuga kaasa.“

Gideon noogutas, jättes mind ärevusse ja teadmatusse tema tunnete osas.

Libistasin end pukilt maha ja astusin tema juurde. Ta pani mulle käed ümber ja toetas põse mu pealaele puhkama.

„Ma ütlen talle ära,” pakkusin ma kiiresti. „Ma nagunii eriti ei taha sinna minna.”

„See on okei.” Küljelt küljele kiikudes ja mind äiutades sosistas Gideon: „Ma murdsin su südame.”

„Mitte sellepärast ei nõustunud ma minema!”

Gideon tõstis käed ja tõmbas sõrmedega läbi mu juuste, kammides need otsmikult ja põskedelt kõrvale sellise õrnusega, mis tõi mulle pisarad silma. „Me ei saa lihtsalt niisama unustada viimaseid nädalaid, Eva. Ma lõikasin sulle sügava haava ja sa veritsed siiani.”

Siis tabas ka mind, et ma ei olnud valmis korjama üles meie suhte tükikesi, nagu poleks midagi valesti läinud. Osa minust kandis vimma ja Gideon taipas seda.

Rabelesin tema embusest välja. „Mida sa öelda tahad?”

„Seda, et mul pole õigust sind jätta ja sulle haiget teha – ükskõik mis põhjusel – ja siis eeldada, et sa unustad, mida tundsid ja annad mulle üleöö andeks.”

„Sa tapsid minu pärast inimese!”

„Sa ei võlgne mulle midagi,” kähvas Gideon. „Minu armastus sinu vastu ei ole kohustus.”

Ikka veel rebis see minust läbi kui kuul iga kord, kui Gideon ütles, et ta armastab mind, vaatamata sellele, kui tihti ta tõestas seda oma tegudega.

Mu hääl mahenes, kui ütlesin: „Ma ei taha sulle haiget teha, Gideon.”

„Ära siis tee.” Ta suudles mind südantrebestava õrnusega. „Sööme nüüd, enne kui toit ära jahtub.”

TÕMBASIN selga Cross Industries T-särgi ja jalga Gideoni pidžaamapüksid, mille sääred pahkluude kohal üles rullisin. Viisime küünlad kohvilauale ja sõime ristatud jalgadega põrandal istudes. Gideonil oli veel seljas mu lemmiksviiter, aga ta vahetas viigipüksid mustade pidžaamapükste vastu.

Lakkudes huultelt tomatikastme jälgi, rääkisin talle oma ülejäänud päevast. „Mark kogub julgust, et teha oma partnerile abieluettepanek.”

„Kui ma õigesti mäletan, on nad juba mõnda aega koos olnud.”

„Kolledžist alates.”

Gideoni suu kõverdus. „Oletan, et see on ikkagi raske asi, mida teha, isegi kui vastus on kindel.”

Hoidsin pilgu taldrikul. „Kas Corinne oli närvis, kui ta sinule ettepaneku tegi?”

„Eva.” Gideon ootas, kuni ma pika vaikuse järel pea tõstsin. „Me ei hakka sel teemal rääkima.”

„Miks mitte?”

„Sest see pole tähtis.”

Uurisin Gideoni nägu. „Kuidas sa end tunneksid, kui teaksid, et on keegi teine, kellele ma jaatavalt vastaksin? Teoreetiliselt.”

Ta heitis mulle ärritunud pilgu. „See oleks teistmoodi, sest sa ei ütleks jah, kui see mees sulle mitte midagi ei tähenda. Mida mina tundsin, oli… paanika. See tunne ei kadunud, kuni Corinne kihluse tühistas.”

„Kas sa ostsid talle sõrmuse?” Mõte sellest, kuidas Gideon teisele naisele sõrmust otsis, tegi mulle haiget. Vaatasin oma kätt, sõrmust, mille ta mulle oli kinkinud.

„Mitte midagi sellist nagu see,” ütles ta vaikselt.

Mu käsi tõmbus rusikasse, kaitses sõrmust.

Gideon sirutas paremat kätt ja pani selle üle minu oma. „Ostsin Corinne’ile sõrmuse esimesest ettejuhtuvast poest. Mul polnud midagi mõtteis, nii et valisin ühe, mis nägi välja nagu tema ema oma. Väga erinevad asjaolud, kas sa ei leia?”

„Jah.” Mina ei disaininud seda sõrmust, mida Gideon kandis, aga ma otsisin kuuest poest, enne kui selle õige leidsin. See oli plaatinast, täis musti teemante, ja meenutas mulle oma armsamat tema laheda meheliku elegantsi ja julge, valitseva stiiliga. „Anna andeks,” ütlesin ma grimassi tehes. „Ma olen totu.”

Gideon tõstis mu käe oma huultele ja suudles sõrmenukke. „Mina ka, aeg-ajalt.”

See sundis mind naeratama. „Ma arvan, et Mark ja Steven on teineteise jaoks täiuslikud, kuid Markil on teooria, et meestel tekib tung abielluda, aga see kaob, kui selle põhjal piisavalt kiiresti ei tegutseta.”

„Ma pigem arvan, et asi on rohkem õiges partneris kui õiges ajastuses.”

„ Hoian pöialt, et neil kõik laabuks.” Võtsin veiniklaasi kätte. „Tahad telekat vaadata?”

Gideon toetas selja vastu diivanit. „Ma tahan vaid sinuga olla, mu inglike. Pole tähtis, mida me teeme.”

KORISTASIME õhtusöögijäljed koos ära. Kui ma sirutasin käe loputatud taldriku järele, mille Gideon mulle nõudepesumasinasse panemiseks ulatas, pettis ta mu ära. Ta võttis hoopis mu käest kinni ja asetas osavalt taldriku letile. Ta haaras mul talje ümbert ja kukkus tantsides keerutama. Elutoast tabas kõrv ilusa laulu, mida esitas naise puhas, meeliköitev hääl.

„Kes laulab?” küsisin ma, juba hingetu, tundes Gideoni võimast keha enda vastas liikumas. Iha, mis kogu aeg meie vahel hõõgus, lõi lõkkele, muutes mind erksaks ja elusaks. Iga närvilõpe muutus tundlikuks, oli valmis Gideoni puudutuseks. Kihk hakkas kuumas ootuses kerima.

„Pole aimugi.” Gideon juhtis mind ümber köögisaare elutuppa.

Andusin tema meisterlikule juhtimisele, mulle meeldis, et tantsimine oli kirg, mida jagasime, ja olin rabatud puhtast rõõmust, mida Gideon tundis lihtsalt minuga koos olemisest. Sama lust pulbitses minus ja muutis mu sammud kergemaks, kuni tundus, et liugleme. Kui me helisüsteemile lähenesime, muutus muusika valjemaks. Kuulsin laulus sõnu tume ja ohtlik ning komistasin üllatusest.

„Kas liiga palju veini, mu inglike?” õrritas Gideon mind lähemale tõmmates.

Aga mu tähelepanu oli naelutatud muusikale. Laulja valule. Piinavale suhtele, mida ta võrdles vaimu armastamisega. Need sõnad meenutasid mulle päevi, mil uskusin, et olin Gideoni jäädavalt kaotanud, ja mu süda hakkas valutama.

Tõstsin pilgu Gideoni näkku. Ta jälgis mind tumedate, sädelevate silmadega.

„Sa näisid nii õnnelik, kui isaga tantsisid,” ütles ta ja ma teadsin, et ta tahtis meie vahele taolisi hinnalisi mälestusi.

„Ma olen ka praegu õnnelik,” kinnitasin talle, kuigi mu silmad hakkasid kipitama, kui nägin tema igatsust, intiimselt tuttavat ihalust. Kui hingi saaks soovidega paari panna, siis meie omad oleksid lahutamatult ühte seotud.

Panin käe Gideoni kukla taha ja tõmbasin tema suu alla oma huultele. Kui need kokku puutusid, tema tantsurütm vääratas. Ta jäi seisma ja kallistas mind nii kõvasti, et mu jalad tõusid põrandalt üles.

Erinevalt murest murtud lauljast ei olnud mina armunud kummitusse. Ma armastasin lihast ja verest meest, kes tegi vigu, kuid õppis neist, meest, kes üritas end kõvasti minu jaoks paremaks muuta, meest, kes tahtis sama meeleheitlikult kui mina, et meie suhe toimiks.

„Ma pole kunagi õnnelikum kui siis, kui olen sinuga,” ütlesin Gideonile.

„Ah, Eva.”

Tema suudlus tegi mu hingetuks.

„See oli poiss,” ütlesin ma.

Gideoni sõrmed joonistasid mu naba ümber ringe. „See oleks veider.”

Lösutasime täies pikkuses diivanil, vaadates minu lemmikpolitseisarja. Gideon oli kõveras mu selja taga, lõug mu õlal ja jalad minu omadega segamini.

„Nii need asjad käivad,” ütlesin ma talle. „Šokiefekt ja muu taoline.”

„Ma arvan, et see oli vanaema.”

„Oi, issand.” Keerasin pead, et talle otsa vaadata. „Ja arvad, et see poleks veider?”

Gideon irvitas ja vajutas musilaksu mu põsele. „Tahad, veame kihla?”

„Ma ei vea kunagi kihla.”

„Ah, ole nüüd ikka.” Tema sõrmed olid harali vastu mu kõhtu ja hoidsid mind paigal, kui ta küünarnukile tõusis, et mulle otsa vaadata.

„Eip.” Tundsin Gideoni oma tuharate vastas, tema tugevat, rasket peenist. See ei olnud erekteerunud, kuid sellest hoolimata äratas mu tähelepanu. Uudishimulikult panin käe meie vahele ja võtsin selle pihku.

Tal läks koheselt kõvaks. Üks must kulm kerkis. „Kabistad mind, mu inglike?”

Pigistasin teda õrnalt. „Nüüd olen ma kuum ja vaevas ega saa aru, miks mu uus naaber ei ürita midagi enamat.”

„Äkki ta ei taha, et asi liiga kiiresti kaugemale läheb, muidu ta hirmutab su ära.” Gideoni silmad sädelesid teleka valguses.

„Ongi nii või?”

Ta nuhutas ninaga vastu mu oimukohta. „Kui tal vähemalt pool aju olemas on, ei lase ta sul minema pääseda.”

Ah… „Äkki ma pean ise esimese sammu tegema,” sosistasin ja põimisin sõrmed Gideoni randme ümber. „Aga järsku arvab ta siis, et ma olen liiga kergemeelne?”

„Ta mõtleb ainult sellest, et küll tal ikka veab hullult.”

„Noh, sel juhul…” Keerasin end ümber, näoga Gideoni poole. „Terekest, naabripoiss.”

Ta tõmbas sõrmeotsaga üle mu kulmujoone. „Tere. Mulle meeldib see vaade.”

„Külalislahkus pole ka halb.”

„Ah nii? Palju käterätikuid?”

Tõukasin vastu tema õlga. „Kas sa tahad tatti panna või mitte?”

„Tatti panna?” Gideon ajas pea kuklasse ja hakkas naerma, rind minu vastas vibreerides. See oli lõbus, täiest südamest naer ja mu varbad tõmbusid seda kuuldes krõnksu. Gideon naeris nii harva.

Libistasin käed tema sviitri alla ja liuglesin üle sooja naha. Pühkisin huultega üle tema lõualuu. „Kas see tähendab eitust?”

„Mu inglike, ma hakkan kohe imema iga su kehaosa, kuhu suuga ligi pääseb.”

„Alusta siit.” Pakkusin talle oma huuli ja ta võttis need vastu, vajutades suu hellalt minu omale. Ta vedas keelt üle huulte liitekoha, siis kaevus mulle suhu, lakkus ja õrritas.

Liibusin Gideoni vastu, oigasin, kui ta end mulle pooleldi peale nihutas. Paitasin tema selga mööda üles ja alla, jalg konksus üle tema puusa. Haarasin tema alahuule hammaste vahele ja silitasin seda keeleotsaga.

Gideoni oigamine oli nii erootiline, et see ajas mind märjaks.

Tõmbasin selja kaardu, kui tema käsi mu T-särgi serva alt sisse hiilis, palja rinna vallutas ning nibu pöidla ja nimetissõrme vahel rullima hakkas.

„Sa oled nii pehme,” pomises ta. Ta suudles mu nägu kuni meelekohani ja mattis seejärel oma näo mu juustesse. „Mulle meeldib sind puudutada.”

„Sa oled täiuslik.” Lükkasin Gideoni püksivärvli alla ja haarasin kinni tema paljast tagumikust. Tema naha lõhn ja soojus joovastasid mind, tegid mu purju ihast ja igatsusest. „Nagu unistus.”

„Sina oled minu unistus. Jeesus, sa oled nii ilus.” Tema suu kattis minu oma ja ma tõmbasin tema juuksed rusikasse, sikutasin teda lähemale, käed ja jalad tema ümber põimitud.

Minu maailm kitsenes vaid Gideoniks. Tema tunnetamiseks. Häälteks, mida ta tegi.

„Mulle nii meeldib see, kui väga sa mind tahad,” ütles Gideon kähedalt. „Ma ei suudaks selles kõiges üksinda olla.”

„Olen sinuga, kullake,” lubasin ma, huuled palavikuliselt tema suu all sosistamas. „Ma olen nii väga sinu lähedal.”

Gideon hoidis mind ühe käega kuklast ja teisega taljest. End mu kohale sättides, pani ta oma kõvaduse minu pehmusele, oma riista mu häbemele, ja hakkas puusi hööritama. Ma ahmisin õhku ja kaevusin küüntega tema kivikõvasse tagumikku.

„Jah,” oigasin ma häbitult. „Sa tundud nii hea.”

„Sinu sees oleks parem,” nurrus Gideon.

Näksisin tema kõrvanibu. „Kas sa tahad mind pehmeks rääkida, et me lõpuni läheksime?”

„Meil ei ole vaja kusagile minna, mu inglike.” Gideon imes õrnalt mu kurgu kallal, nii et tupp hakkas ahnelt kokku tõmbuma. „Ma panen selle siia. Luban, et tunned end hästi.”

„Ma ei tea. Olen oma käitumist muutnud. Ma ei ole enam selline tüdruk.”

Gideoni käsi mu keskkoha ümber hakkas pükse maha sikutama. Nihelesin sümboolselt ja protestisin õrnalt. Nahk kirvendas sealt, kus ta mind puudutas, keha ärkas vastavalt Gideoni nõudmistele.

„Kuss.” Huultega mu suud riivates sosistas ta: „Kui sulle ei meeldi, et see sul sees on, luban, et tõmban kohe välja.”

„Kas see lause on kunagi kellegi jaoks töötanud?”

„Ma ei moosi sind mingite lausetega. Ma mõtlen iga sõna tõsiselt.”

Krabasin kõvemini kinni Gideoni trimmis kannikatest ja tõstsin end üles tema vastu, teades kuradi hästi, et ta ei vajanud mingeid lauseid. Sõrmenipsutus oli kõik, mida ta vajas, et saada keppi igaühelt, kellelt tahtis.

Õnneks tahtis ta ainult mind.

Nautides Gideoni mängulusti ütlesin õrritades: „Võin kihla vedada, et sa ütled seda kõikidele tüdrukutele.”

„Millistele kõikidele tüdrukutele?”

„Tead, sul pole eriti hea kuulsus.”

„Aga sina oled ainus, kes mu sõrmust kannab.” Kui Gideon pea tõstis, lükkas ta sõrmeotstega juuksed mu oimukohalt eemale. „Päev Üks oli mu elus siis, kui ma sind kohtasin.”

Need sõnad tabasid mind kui löök. Neelatasin raskelt ja sosistasin: „Olgu, sa võitsid. Võid sisse tulla.”

Varjud Gideoni näolt kadusid, tema naeratus peletas need minema. „Isver, ma olen hull su järele.”

Naeratasin talle vastu. „Ma tean seda.”