Читать книгу Ühte seotud - Sylvia Day - Страница 4

Mu reied puudutasid madratsit, maandusin taguotsale, kukkusin selili ja Gideon minu kohale. Ta tõstis mu keha käsivarrega, mis ikka veel mu selja ümber oli ja paigutas voodi keskele, enne kui end mulle peale sättis. Järsku oli tema suu mu rinnal, huuled pehmed ja soojad, imemas kiirelt ja ahnelt. Ta hoidis rasket rinda oma käes ja mudis omastavalt.

„Oi, kuidas ma sinust puudust tundsin,” oigas Gideon. Tema nahk oli mu jaheda keha vastus kuum, tema raskus väga teretulnud pärast pikki tühje õhtuid.

Põimisin jalad tema säärte ümber ja pistsin käed värvli vahelt sisse, et haarata kinni tema pingul, kõvast tagumikust. Tõmbasin teda enda vastu, tõstsin puusad kõrgele, et tunda tema riista läbi puuvilla, mis meid eraldas. Soovisin teda enda sisse, nii et kindlalt teaksin, et ta on minu oma.

„Ütle seda,“ meelitasin ma, vajasin neid sõnu, mis Gideoni meelest olid ebapiisavad.

Gideon tõstis rindkere üles ja vaatas alla mulle otsa, pühkis õrnalt mu juuksed otsaesiselt tagasi. Ta neelatas raskelt.

Ajasin end istukile ja haarasin tema ilusasti voolitud suu suudlusse. Ma ütlen ise esimesena: „Ma armastan sind.”

Gideon sulges silmad ja väristas end. Põimides käed mulle ümber, pigistas ta mind nii kõvasti, et ma ei saanud peaaegu hingatagi.

„Ma armastan sind,” sosistas ta. „Väga.”

Tema tuline armastusavaldus peegeldus minust läbi. Matsin näo tema õla vastu ja hakkasin nutma.

„Mu inglike.“ Gideon haaras peoga mu juustest.

Tõstsin pea ja võtsin ta suu oma valdusse – meie suudlus maitses mu pisarate soola järele. Mu huuled liikunud meeleheitlikult üle tema omade, nagu läheks ta kohe-kohe minema ja mul poleks aega, et temast küllalt saada.

„Eva. Luba mul…“ Ta haaras mu näo käte vahele ja ajas keele mulle sügavale suhu. „Luba mul end armastada.”

„Palun sind,” sosistasin ma, sõrmed Gideoni kukla taga seongus, et temast kinni hoida. Tundsin tema erektsiooni kuuma ja raskena oma häbememokkade vahel, tema raskus avaldas ideaalset survet mu tuikava kliitori vastu. „Ära lõpeta.”

„Mitte kunagi. Ma ei saakski.”

Gideoni käsi haaras mu tuharatest ja tõstis mind oma osavalt hööritavate puusade vastu. Ahmisin õhku, kui mõnutunne minust läbi kiirgas ning nibud kõvasti ja tihedalt vastu Gideoni rinda hõõrusid. Käharate karvade kerge kõditus oli väljakannatamatuks ergutuseks. Mu pesa valules, kerjas Gideoni peenise jõulisi tõukeid.

Kriipisin küüntega tema selga õlgadest puusadeni. Ta tõmbas selja karmi paituse all vaiksel urinal kaardu, viskas pea kuklasse, andes end hõrgu erootilise tunde meelevalda.

„Veel,” käskis ta karuselt, nägu õhetav ja huuled paokil.

Ülespoole upitades vajutasin hambad tema rinnalihasesse, just südame kohale. Gideon sisises, väristas end ja nautis seda.

Ma ei suutnud enam taluda seda metsikut emotsioonide paisu, mis vajas vabanemist – armastus ja iha, viha ja hirm. Ja valu. Jumal, see valu. Ma tundsin seda ikka veel tugevasti. Tahtsin Gideoni rünnata. Karistada, samas talle naudingut pakkuda. Et sundida teda kogema väikest osa sellest, mida tundsin, kui ta mind eemale ajas.

Silitasin keelega kergeid süvendeid, mille hambad maha jätsid, ja Gideoni puusad surusid vastu mind, tema riist libises üle mu avali häbememokkade.

„Minu kord,” sosistas Gideon süngelt. Ta toetus ühele käsivarrele, biitseps tugev ja ilusasti välja joonistunud, ning pigistas mu rinda teise käega. Ta langetas pea ja haaras huultega kõvaks tõmbunud nibu ümbert kinni. Gideoni suu oli kõrvetavalt kuum, tema keel kui kare nähvakas vastu minu õrna liha. Kui ta hammastega kikkis nibust kinni hakkas, ma hüüatasin, ja keha tõmbles, kui terav kihk noolena mu sisemust torkas.

Klammerdusin Gideoni juustesse, liiga kirglik, et õrn olla. Mu jalad põimusid talle ümber, pinguldusid, kajastasid mu vajadust teda endale nõuda. Teda omada. Teha ta uuesti enda omaks.

„Gideon,” oigasin ma. Meelekohad olid pisaratest märjad, kurk kuiv ja valus.

„Ma olen siin, mu inglike,” hingeldas Gideon ja näkitses mu nahka kogu tee teise rinnani. Tema kuratlikud sõrmed sikutasid märga nibu, mille ta maha jättis, pigistasid seda õrnalt, kuni end kergitasin ja rinna talle pihku surusin. „Ära võitle minuga. Lase ma armastan sind.”

Siis taipasin, et tõmbasin Gideoni juustest, püüdes teda eemale tõrjuda, kuigi ise tahtsin talle lähemale saada. Olin tema piiramisrõngas, ta võrgutas mind oma oivalise meheliku täiuslikkusega ja intiimsete teadmistega minu kehast. Ja ma andsin alla. Mu rinnad olid rasked, jalgevahe märg ja paistes. Mu käed uitasid rahutult mööda Gideoni keha ringi ja ta oli mu jalgade vahel puuris.

Ikkagi libises ta kaugemale, tema suu sosistas kiusatusi mu kõhu peal. Igatsesin sind nii väga… vajan sind… pean su endale saama… Tundsin midagi sooja ja märga üle naha valgumas, vaatasin alla ja nägin, et ka Gideon nuttis, ka tema võrratut nägu laastas sama emotsioonide üleküllus, mis mind valdas.

Värisevate sõrmedega puudutasin Gideoni põske, püüdsin pisaraid kuivatada, kuid neid voolas juurde, kohe kui eelmised pühitud said. Ta hõõrus nina mu käte vastu vaikselt, kaeblikult oiates ja ma ei suutnud seda taluda.

Gideoni valuga oli mul raskem hakkama saada kui enda omaga.

„Ma armastan sind,” ütlesin talle.

„Eva.” Gideon sättis end põlvedele püsti, reied harkis minu omade vahel, peenis jäme ja kõva, enda raskuse all hüplemas.

Kõik minus tõmbus pingule aplas saamahimus. Gideoni tugeval kehal joonistusid välja pingul lihaste kivikõvad tahvlid, tema päevitunud nahk läikis higist. Ta oli nii võimsalt elegantne, välja arvatud peenis, mis oli pealetükkivalt ürgne – jämedate veenide ja laia juurega. Kotid rippusid suurte ja rasketena. Tema kuju oli sama ilus kui Michelangelo „Taavet“, aga karjuvalt erootiliste nüanssidega.

Päris ausalt, Gideon Cross oli loodud selleks, et naistel ajud segi keppida.

„Minu,” ütlesin kähedalt, ajasin ka ennast istukile ja ronisin häbitult talle otsa, vajutasin ülakeha tihedalt tema vastu. „Sa oled minu oma.”

„Mu inglike.“ Gideon haaras mu suu karmiks, ihalevaks suudluseks. Mind tõstes liigutas ta end ja pöördus nii, et tema selg jäi vastu peatsit ja mina talle sülle. Meie kehad hõõrdusid teineteise vastas, higist libedad.

Gideoni käed olid kõikjal, tema lihaseline keha pinguldus ülespoole, nagu minu oma varem. Ma haarasin tema näo oma käte vahele, lakkusin kiirelt tema suud, püüdsin rahuldada oma janu tema järele.

Gideon sirutas käe mu jalge vahele ja kaevus sõrmedega hardalt minu prakku. Karedad sõrmeotsad silitasid üle kliitori ja puudutasid värisevat tupeava. Huuled tema suule pressitud oigasin ja hööritasin puusi. Ta sõrmitses mind rahulikult, ergutas mu iha, tema suudlus muutus aeglaseks, sügavaks suu keppimiseks.

Ma ei suutnud mõnu pärast hingata, kogu keha värises, kui Gideon võttis mu häbeme endale pihku ja libistas oma keskmise sõrme laisalt mulle sisse. Ta hõõrus peoga vastu kliitorit ja sõrmeots masseeris õrnu kudesid. Teise käega toetas ta mu puusa, hoidis mind paigal, taltsutas.

Gideoni kontroll näis absoluutne, võrgutamine õelalt täpne, kuid ta vabises kõvemini kui mina ja tema rind lainetas tugevamalt. Häältes, mis temast vallandusid, kuuldus kahetsuse ja härda palve varjundeid.

Tõmbusin Gideonist eemale ja haarasin mõlema käega tema riistast tugevasti kinni. Mina tundsin samuti hästi tema keha, teadsin, mida ta vajas ja igatses. Pumpasin teda juurest tipuni, tõmbasin laiale kroonile spermaeelse neste paksu pärli.

Gideon surus end vastu peatsilauda ja ägas, tema sõrm tõmbus mu sees kooldu. Ma vaatasin naelutatult, kuidas paks tilk veeres ühele poole peenise pead, seejärel libises alla, kuni peatus mu rusikal.

„Ära tee,” hingeldas Gideon. „Varsti tuleb.”

Silitasin teda uuesti, mu suu jooksis vett, kui spermaeelne vedelik temast välja purskas. Olin metsikult kiimas rõõmust ja teadmisest, et mul on nii suur mõju taolisele jõhkralt seksuaalsele olevusele.

Gideon vandus ja tema sõrmed jätsid mu maha. Ta haaras mul puusadest ja tõrjus käed eemale. Ta sikutas mind ettepoole ja salla, kergitas oma puusi ja tema hullunud riist tungis minusse.

Karjatasin ja haarasin Gideoni õlgadest, mu tupp tõmbus tugevast sissetõukest kokku.

„Eva.” Tema lõug ja kael pinguldusid, ta hakkas tippu jõudma, seejärel purskas kuumalt ja tugevalt mulle sisse.

Libe sperma aitas mul rohkem avaneda, nihkusin Gideoni pulseeruvat erektsiooni mööda alla, kuni ta täitis mind peaaegu üleni. Kaevasin küüned tema paindumatutesse lihastesse, suu avanes, et meeleheitlikult õhku sisse ahmida.

„Võta vastu,” ütles Gideon ja sättis mind sellise nurga alla, et sai kätte ka ülejäänud väikese osa minust, mis lasi tal juureni minusse siseneda. „Võta mind.“

Ma oigasin, tervitades tuttavat valu sellest, et ta nii sügaval oli. Orgasm tabas mind üllatusena, selg tõmbus kaardu, kui kuum nauding minust läbi rebis.

Instinkt võttis võimust, puusad liikusid omal tahtel, reied tõmbusid kokku ja lõdvenesid, kui keskendusin ainult ühele hetkele – oma mehe tagasi võtmisele. Oma südame.

Gideon andus mu nõudmistele.

„Just nii, mu inglike,” julgustas ta kähedalt, peenis ikka veel kõva, nagu ta polekski äsja saanud hambaid krigistama panevat orgasmi.

Tema käsivarred vajusid külgedele ja rusikad krabasid tekist. Biitsepsid tõmbusid pingule ja liikusid koos Gideoni liigutustega. Iga kord, kui võtsin peenisevarrest kinni, pinguldusid tema kõhulihased – jäik lihaste kogum, mis läikis higist. Tema keha oli hästi õlitatud masin ja ma kasutasin seda viimse piirini.

Ta lasi seda teha. Andis end mulle.

Puusadega lainetades nautisin Gideoni täiega, soigusin tema nime. Tupp tõmbus rütmiliselt kokku ja teine orgasm tormas liiga kiiresti kohale. Ma vappusin, kõikidest meeltest vallatud.

„Palun,” hingeldasin ma. „Gideon, palun.”

Gideon haaras mul kuklast ja taljest ning libistas end allapoole, kuni olime pikali voodis. Ta hoidis mind tihedalt enda vastas, liikumatuna, tõukas riista ülespoole… ikka ja jälle… rammis mind kiirete, võimsate lüketega. Jämeda peenise hoogne hõõrdumine oli liiga hea. Ma rappusin ägedalt ja jõudsin uuesti tippu, surudes küüned Gideoni külgedesse.

Gideon järgnes mulle vabisedes, tema käsivarred pigistasid mind nii kõvasti, et sain vaevu hingata. Tema kähisevad hingetõmbed olid õhk, mis täitis mu põletavaid kopse. Olin täielikult tema valduses, üdini kaitsetu.

„Jumal, Eva.” Gideon peitis oma näo mu kaela vastu. „Ma vajan sind. Ma vajan sind nii väga.”

„Mu kullake.“ Hoidsin teda enda lähedal. Ikka veel kartsin lahti lasta.

Lakke vahtides ja silmi pilgutades taipasin, et olin magama jäänud. Kohe haaras mind paanika, kohutav vältimatus ärgata õndsast unenäost luupainajalikku reaalsusse. Ajasin end istukile, ahmisin õhku kopsudesse, mis olid liiga kitsaks jäänud.

Gideon.

Hakkasin peaaegu nuuksuma, kui leidsin ta enda kõrval lebamas, huuled veidi avatud sügavast, ühtlasest hingamisest. Armsam, kes mu südame oli purustanud, tuli mu juurde tagasi.

Jumal…

Vajusin peatsilaua vastu, sundisin end rahunema ja nautima harva rõõmu, et sain Gideoni vaadata enda kõrval magamas. Tema nägu muutus, kui ta valvel polnud, ja tuletas mulle meelde, kui noor ta alles on. Seda oli raske meeles pidada, kui ta oli ärkvel ja kiirgas võimsat tahtejõudu, mis sõna otseses mõttes lükkas mu perseli, kui teda esimest korda kohtasin.

Harraste sõrmeliigutustega pühkisin tintmustad salgud tema põselt eemale, märkasin silmade ja suu ümber uusi kortsukesi. Olin ka täheldanud, et ta on kõhnemaks jäänud. Meie lahusolek oli talle üht-teist maksma läinud, kuid ta oskas seda väga hästi varjata. Või nägin vaid mina teda veatu ja malbena.

Mina ei osanud üldse oma masendust peita. Olin uskunud, et meie vahel on lõpp ja seda märkasid kõik, kes mind nägid, ja sellega oli Gideon kogu aeg arvestanud. Ta kutsuks seda usutavaks valeks. Mina nimetasin seda põrguks ja kuni me ei saanud lõpetada teesklemast, et oleme lahus, elasin selles edasi.

Ettevaatlikult end nihutades toetasin pea käele ja uurisin pahelist meest, kes mu voodit õnnistas. Gideoni käsivarred kaisutasid patja, tuues nähtavale voolitud biitsepsid ja lihaselise selja, mida kaunistasid kriimustused ja poolkuukujulised küünejäljed. Olin ka tema tagumikust kinni äsanud, metsikult kiimas selle katsumisest, kui see vaheldumisi pingule tõmbus ja lõdvenes, kui ta mind väsimatult keppis, oma pikka ja jämedat riista sügavale minu sisse uputas.

Ikka ja jälle…

Liigutasin rahutult jalgu, keha kibeles uuenenud ihast. Kogu oma lihvitud viisakuse juures oli Gideon suletud uste taga kui taltsutamata loom, armastaja, kes kooris mu hinge alasti iga kord, kui armatsesime. Mul polnud kaitsevõimet tema suhtes, kui ta mind puudutas, olin abitu vastu seisma uimastavale rõõmule ajada reied laiali taolise meheliku, kirgliku kuti jaoks…

Gideon avas silmad, vapustades mind oma erksiniste iiristega. Ta viskas mulle laisalt võrgutava pilgu, mille tõttu mu süda löögi vahele jättis. „Hmm… Sul on jälle see kepi-mind ilme näos,” venitas ta.

„Ja see on just sellepärast nii, et sa oled nii väga kepitav,” tulistasin vastu. „Niiviisi sinu kõrval ärgata… nagu jõulukingitus.”

Gideoni suu tõmbus muigele. „Sinu mugavuse huvides olen juba lahti pakitud. Patareid pole vaja.”

Mu rind pinguldus kohutavast igatsusest. Ma armastasin Gideoni liiga palju. Olin pidevalt mures, et ei suuda teda kinni hoida. Ta oli välk pudelis, unistus, mida üritasin oma käes hoida.

Hingasin värinal välja. „Tead, sa oled naiste jaoks isuäratav maiuspala. Hõrk, paned suu vett jooksma…”

„Ole vait.” Gideon keeras end ja tiris mu enda alla, enne kui ma tema kavatsusi taipasin. „Ma olen ropprikas, aga sina tahad mind ainult mu keha pärast.”

Ma vaatasin talle otsa, imetledes, kuidas tumedad juuksed raamisid tema erakordselt ilusat nägu. „Ma tahan südant selles kehas.”

„See on sul olemas.” Gideon surus käsivarred mu külgede alla, tema jalad olid põimitud minu omadega ja karedad säärekarvad stimuleerisid mu ülitundlikku nahka.

Olin vangis. Omand. Gideoni soe kõva keha tundus nii hea mu vastas. Ma ohkasin, kui tundsin, kuidas kartused ja kõhklused veidi hääbuma hakkasid.

„Ma ei oleks pidanud magama jääma,” ütles Gideon vaikselt.

Silitasin tema juukseid, teades, et tal oli õigus, kuna tema õudusunenäod ja ebatüüpiline seksuaalne parasomnia muutsid temaga magamise ohtlikuks. Mõnikord ta kakles unes ja kui olin liiga lähedal, võtsin põhiraskuse tema sees tasakesi pulbitsevast raevust endale. „Aga mul on hea meel, et sa jäid.”

Gideon haaras mu randmest ja tõmbas sõrmed huultele suudluseks. „Meil on vaja koos aega, kus me ei pea kogu aeg üle õla vaatama.”

„Oi, jessas. Ma peaaegu unustasin. Deanna Johnson oli õhtul siin.” Hetkel, kui need sõnad mu suust väljusid, kahetsesin öeldut, sest see ehitas meie vahele müüri.

Gideon pilgutas silmi ja sekundi jooksul oli soojus tema silmist kadunud. „Hoia temast eemale. Ta on ajakirjanik.”

Põimisin käsivarred Gideoni ümber. „Ta paneb kõik mängu.”

„Ta teeb oma tööd.”

„Miks ta nii huvitatud on? Ta on vabakutseline. Keegi pole talle ülesannet andnud.”

„Jäta, Eva.”

See, et Gideon teema soiku tahtis jätta, häiris mind. „Ma tean, et sa keppisid teda.”

„Ei tea sa midagi. Parem keskendu sellele, et kohe hakkan sind keppima.”

Üks asi sai mulle selgeks. Lasksin Gideonist lahti ja tõmbusin eemale. „Sa valetasid.”

Ta ajas end püsti, nagu oleks kõrvakiilu saanud. „Ma pole sulle kunagi valetanud.”

„Sa ütlesid mulle, et pärast minuga kohtumist oled seksinud tihedamini kui viimasel kahel aastal kokku, aga dr. Petersenile, et seksisid kaks korda nädalas. Kumb siis õige on?”

Gideon keeras end selili ja vahtis lakke. „Kas me peame sellest praegu rääkima? Öösel?”

Tema kehakeel oli nii pingul ja kaitsev, et mu ärrituvus tema puiklemise pärast hakkas kiiresti kaduma. Ma ei tahtnud temaga kakelda, eriti mitte mineviku pärast. Olulised olid olevik ja tulevik. Pidin uskuma, et ta tahab olla truu.

„Ei, ei pea,” ütlesin vaikselt, keerasin end külili, sirutasin käe ja panin selle Gideoni rinnale. Päiksetõusu ajal pidime uuesti teesklema hakkama, et oleme lahus. Mul polnud aimugi, kui kaua peame teisi ninapidi vedama või millal saan Gideoniga jälle koos olla. „Tahtsin lihtsalt hoiatada, et ta kaevab midagi. Ole temaga ettevaatlik.”

„Dr. Petersen küsis seksuaalsuhete kohta, Eva,” ütles Gideon tuimalt, „ja see pole ilmtingimata keppimine, vähemalt mis minusse puutub. Ma mõistsin, et vahet nagunii ei arvestata, kui küsimusele vastasin. Las ma selgitan sulle nüüd: ma viisin naisi hotelli, aga ei keppinud neid alati. Kui seda tegin, oli see erand.”

Mõtlesin tema kepipesa peale: seksvidinatega varustatud sviit, reserveeritud ühes tema paljudest majutusasutustest. Ta oli sellest loobunud, jumal tänatud, aga ma ei unusta seda kunagi. „Võib-olla on parem, kui ma ei kuule enam edasi.”

„Sa ise avasid selle ukse,” nähvas Gideon. „Me läheme sellest läbi.”

Ma ohkasin. „Hea küll.”

„Oli aegu, kui ma ei suutnud iseendaga üksi olla, aga ei tahtnud ka kellegagi rääkida. Ma ei tahtnud isegi mõelda, rääkimata millegi tundmisest. Mul oli vaja tähelepanu kõrvale saada, et keskenduda kellelegi teisele, ja munni kasutamine tähendas juba liiga palju kaasamist. Kas sa saad sellest aru?“

Kahjuks sain, meenutades aegu, kui lihtsalt laskusin põlvili, et mõni kutt saaks mõneks ajaks mu aju välja lülitada. Sellistel suhetel polnud kunagi mingit pistmist eelmängu või seksiga.

„Nii et kas tema on siis see, keda sa keppisid või ei keppinud?” Vihkasin selle küsimuse esitamist, kuid pidime sellega ühele poole jõudma.

Gideon pööras näo, et mulle otsa vaadata. „Ühe korra.”

„Toimus vist midagi väga erilist, et ta praegu nii ära on pööranud.”

„Ma ei oska öelda,” pomises Gideon. „Ma ei mäleta.”

„Purjus olid või?”

„Ei. Jessas.” Ta hõõrus oma nägu. „Mis, kurat, ta sulle rääkis?”

„Ei midagi isiklikku. Mainis ainult, et sul on ka „tume pool“. Oletan, et see on seksiga seotud viide, kuid ma ei uurinud detaile. Ta käitus, nagu oleksime sugulashinged, kuna sa oled meid mõlemaid üle parda visanud. Gideoni hüljatud sõsarkond.”

Gideon heitis mulle jaheda pilgu. „Ära tigetse. See ei sobi sulle.”

„Hei.” Ma kortsutasin kulmu. „Palun vabandust. Ma ei tahtnud täielik nõid olla. Ainult veidike. Arvan, et mul on selleks õigus, kõiki asju arvestades.”

„Mis, kurat, ma pidin tegema, Eva? Ma ei teadnud tollal sinu olemasolust midagi.” Gideoni hääl muutus sügavamaks, karusemaks. „Kui oleksin teadnud, et sa oled olemas, oleksin su üles otsinud. Ma poleks sekunditki viivitanud, et sind leida. Aga ma ei teadnud ja leppisin vähemaga. Sina ise samuti. Me mõlemad raiskasime end valedele inimestele.”

„Jah, nii see on. Lollpead.”

Vaikus. „Oled vihane või?”

„Ei, kõik on okei.”

Gideon jäi mind jõllitama.

Ma hakkasin naerma. „Sa olid valmis võitlusse astuma, jah? Võime selle läbi teha, kui tahad. Mina isiklikult lootsin uuesti keppi saada.”

Gideon libistas end mulle peale. Tema näoilme, mis sulas kergendusest ja tänulikkusest, põhjustas mul rinnus teravat valu. Mulle tuli meelde, kui oluline oli tema jaoks see, et teda usaldatakse, kui ta tõtt räägib.

„Sa oled teistsugune,” ütles Gideon mu nägu puudutades.

Muidugi olin. Mees, keda armastasin, oli minu pärast tapnud. Palju asju muutus pärast taolist ohvrit tühiseks.