Читать книгу Kuidas saada kirjanikuks? - Taavi Kangur - Страница 10

Pealkirjas nimetatut peab olema igal kirjanikul. Salapärane tagantpiitsutav sund. Hoolimata laisast inimloomusest kehtestab see ennast ikkagi ja sunnib kirjutama. Ma olen eelnevalt rääkinud kirjutamislustist ja enda jaoks olen taandanud kõik väga lihtsaks: kirjanik on inimene, kelle sees elab loomistung, mis otsib väljapääsu.

Ma arvan, et paljudele inimestele on omane peale head teatritükki või suurepärase raamatu läbilugemist tunda kõrvetavat vajadust midagi ise luua. Kui me tahtmisele lähemalt silma vaatame, siis ei pruugi see alati olla üllas ja kena, vaid hoopis soov tuntust koguda, oma raamatuid poeriiulitel näha, teiste ees tark välja paista; tõestada, et te suudate üllatada; sõnadega mängimise oskuse demonstreerimine jne.

Loomulikult on need tungid kenasti segatud meie üllaste arusaamadega: soovime kirja panna sees helisevat lugu, tunneme rõõmu oma karakteriteks kehastumisest, sündmuste läbielamisest ja puhtast loomise lustist.

Mul on raske uskuda, et keegi hakkab kirjutama ainult mõttega raha teenida. Kuigi ega selles pole midagi halba. Töö eest raha küsida on täiesti mõistlik. See ongi minu meelest üks suurim paradoks – enamik inimesi näikse arvavat, et kirjanik ei tohi oma teoste eest raha tahta. Vastupidi – kirjanik peab elama vaesuses ja supiköögi arvelt. Samas ei arva inimesed seda enda kohta ja võtavad südametunnistuse piinadeta iga kuu palka tehtud töö eest.

Loomulikult on halb, kui rahateenimine ongi kirjaniku ainus eesmärk. See sunnib kirjanikku valetama ja leidma populaarset keskteed ja kirjutama oma tahte vastaselt. Ma ei usu, et sellise käitumisega võiks õnnelikuks saada. Või mõne hea raamatu kirjutada.

Ma ei heida ette ühelegi populaarse “naisteka” kirjutajale või kriminullide meisterdajale, et nende raamat on “odav” meelelahutus. Kui see on see, mida nemad kirjutada/läbi elada tahavad, ja sealjuures on neil oma lugejaskond, kes sellest rõõmu tunneb, siis on see igati õigustatud. Ja selles ei ole mitte midagi halba.

Ainult raha eest kirjutamine (pagan, ma ei usu, et neid kirjanikke palju saab olla, sest meil ei maksta raamatute eest suurt midagi ja romaani kirjutamine ei ole just kerge töö) meenutab mulle töötaja igipõlist vastuolu:

Töötaja tahab saada rohkem raha ja paremat ametit. Tal on oma hetke tööst täielikult kõrini. Iga hommik läheb ta ametisse suure vastikusega ja õhtul enne magamaminekut mõtleb pahurusega järgmisele päevale. Ta on lõksus – raha on vaja. Suure tõenäosusega jääb ta alatiseks vihatavale kohale või vallandatakse. Sest edutamise aluseks/võtmeks on tööga rahulolu. Kui te teete oma asja hästi, see meeldib Teile, siis seda märgatakse. Üsna pea ja suure tõenäosusega saate te varsti paremale järjele.

Kirjanikuga on samamoodi – kui tal ei ole õiget sisemist jõudu, mis paneb teda looma ja õhinal kirjutama ning ausalt lugu jutustama, siis tõenäoliselt ei suuda ta kunagi midagi head valmis kirjutada.

Aga kui tema sees on lugu, mis otsib väljapääsu, tung kirjutada ja rõõm kirjutamisest ning julgus ausalt oma lugu vesta (hoolimata sellest, et see võib populaarse keskmisega vastuollu minna), siis ei jää see lugejal tähelepanuta ning tasuks on tunnustus.