Читать книгу Kuidas saada kirjanikuks? - Taavi Kangur - Страница 4

Miks saavad avalikuks minu mõtted kirjutamisest ja lugemisest? Umbes kaheksa aastat tagasi asusin uurima, kas on võimalik leida sirge tee kirjutamise juurde. Uurisin, mismoodi võib ühest inimesest kirjanik saada. Teele kerkis palju arusaamatusi ja esmapilgul lihtsana näivad asjad osutusid põhjatuteks uurimisobjektideks. Uues maailmas kobamisi ringi liikudes leidsin küsimustele vastuseid ja vastustele uusi küsimusi. Mõnisada tuhat kirjutatud sõna hiljem asutasin ajaveebi kirjutamise-abc.blogspot.com, pealkirjaga „Kuidas saada kirjanikuks?“. Algne eesmärk oli iseendale avalikult seinale kirjutades sõlmkohti paremini mõista ja teiste autoritega arutades targemaks saada.

Hiljem, kui ajaveebi lisandus püsilugejaid, mõtlesin, et ehk aitavad minu sirgekskirjutamised kõiki, kes ükspäev alustada plaanivad ja mõtlikult enda käest küsivad: kuidas saada kirjanikuks?

Võib-olla oleks õige alustada hoiatusega, et pole retsepti, mille koostisosad saab lihtsalt selgeks õppida, õiges vahekorras kokku segada ja ongi kirjanik valmis. Mõnede tõdede teadmine ei pane inimest kirjutamisel seesmiselt põlema ega korva lugemuse puudumist.

Minu jaoks on küsimus kirjanikuks saamisest alati värske. Ma arvan, et kui keegi hakkab tundma, et ta on juba üsna hea, siis on see ohumärk. Alati tasub endalt küsida õigeid küsimusi. Küsimuse kontekst ja iga sõna tähendus võib igaühe jaoks erinev olla.

Kes esimese kirjutamisega rügab, küsib, kuidas oma lugu vormi valada, aga võib-olla uudishimust ka seda, et kuidas üleüldse kirjanikuks saada. Kaugemale jõudnuid huvitab tõenäoliselt see, kuidas oma lugusid avaldada. Edaspidi küsitakse ehk, kuidas kirjutamisega raha teenida. Kuidas oma töid parandada ja edasi liikuda. Kuidas kirjutada südamest ja kuidas kõige paremad mõtted parimasse proosasse valada. Ehk hiljem: mismoodi võõrkeeles avaldatuks saada, kuidas kriitikuid väärikalt taluda.

Minu jaoks pole seisu “ma olen valmis”. Küsimus “kuidas saada kirjanikuks?” ei kao. Ikka ja jälle peab kirjutamisest rõõmu tundev inimene küsima eneselt: “Kuidas saada kirjanikuks?”

Eestis on juurdunud komme pidada inspiratsiooni ja nn “vaimu pealt” otse kirjutamist üllaks ja romaanid, mida kirjutades kirjanik tunnistab, et õppis, nägi vaeva – need justkui oleks vääritumad. Saladus tundub olema selles, et kirjanik oma köögipoolelt katet kergitada ei tohi, muidu aura kustub ja termin “inspiratsioon” asendub terminiga “kutseoskus”. Muidu – nii vähemalt räägitakse – tavaline eestlane tööd ei karda. Romaani puhul aga korralik kirjanik justkui ei tohiks vaeva näha, vaid peab vaimust vaevatud olema.

“/.../ “inspiratsioon” on halb sõna, mida kavalad autorid kasutavad selleks, et näida kunstiliselt auväärsed. Nagu ütles vanarahvas, geniaalsus on kümme protsenti inspiratsiooni ja üheksakümmend protsenti tööd.” Umberto Eco, “Noore romaanikirjaniku pihtimused”, lk 18, kirjastus Tänapäev, 2011, tõlkinud Maria Lepik.

Soovite kirjanikuks saada? Valmistuge kõvasti vaeva nägema!

Oluline:

 Loe palju

 Kirjuta palju

 Naudi

 Kannata välja

 Ära paanitse!