Читать книгу Kuidas saada kirjanikuks? - Taavi Kangur - Страница 8

Kuidas alustada romaani kirjutamist? Kirjutamises, nagu investeerimiseski, on edu reegliks: alusta täna ja panusta pikaajalisele strateegiale. (Muidugi ei tähenda eelmainitu seda, et kõik investeerijad saavad rikkaks ja kõik kirjutajad kirjanikeks, aga loob soodsad eeltingimused.)

Esimese hooga pole ehk mõtet romaani kirjutada – tasub kõigepealt miniatuuriga jõudu proovida. Liiga suur projekt võib kohe alguses hinge kinni tõmmata ja kõigele käega lööma panna, aga seda Te ju ei taha.

Alustajaid on väga erineva tasemega. Mõni alles õpib kirjutamist, mõnel on kirjakeele tundidest palju aastaid möödas. Nii võibki juhtuda, et alguses lihtsana tunduv ülesanne – katta ühe A4 suurune paberileht tekstiga nii, et suuri vigu poleks, jutt oleks sorav ning lool oleks algus, keskpaik ja lõpp ning mõtegi sees – on palju raskem, kui arvata võis.

Kui miniatuurid hakkavad kenasti välja tulema, võiks neid teistegagi jagada. Leida endale lugejaid. Kindlasti neid, kes takka kiidavad, ja ka neid, kes kriitilised on. Esimesi on vaja eneseusu turgutamiseks ja teisi selleks, et areng toimuks.

Järgmiseks sammuks tasub jõudu proovida pikemate vormidega: novell, jutustus. Nendes saab paremini harjutada karakteri kujundamist/muutmist, tegevusliini kulgemist, dialooge, lugeja haakimistehnikaid ja jahmatamapanevaid puänte. Mingi aja pärast, kui näpud klaviatuuril harjumuspäraselt liiguvad ja lehekülgede viisi teksti välja nõiuvad, siis tasuks kaaluda, ehk on Teie sees peidus mõnu toekam jutt. Lugu, mida saaks romaaniks nimetada. Võimalik, et mõne jutustuse kirjutamisel on mõni karakteritest lärmakalt Teie tähelepanu nõudma hakanud, siis on lihtne pakutud võimalusest kinni haarata.

Kui sobivat mõtet esimese hooga ei tule, soovitan üle vaadata oma miniatuurid, jutustused ja novellid. Väga tõenäoliselt on seal paar head mõtet, mida tasuks edasi arendada. Ega muud polegi vaja teha, kui lugu läbi lugeda, silmad kinni panna ja unistada. Proovida jälgida stseeni või olukorda läbi karakteri silmade, nagu te oleksite filmis. Mõnusad hetked selleks on paar minutit enne uinumist. Kui veab, näete ehk kõike unes.

Ega nüüd polegi muud, kui rakendada mõnda süžee kirjutamise tehnikat. Süžee võib olla paarkümmend pealkirja ja igaühe all kolm-neli alampealkirja. Või siis väga põhjalikult lahti kirjutatud kümne tuhande sõnaline kirjatükk. Mõnele kirjanikule meeldib planeerida stiilis: kihutan-pimedas-täistuled-peal – nii kaugele, kui näha on, ulatub ka süžee, pikenedes kirjutamise käigus kogu aeg paari punkti võrra.

Ja siis ei muud, kui kirjutama.