Читать книгу Kuidas saada kirjanikuks? - Taavi Kangur - Страница 9

Ei läinudki kaua, kui jõudsin välja reeglite juurde. Igal alal on reeglid ja kirjutamine on samuti väga reeglirikas tegevusala. Tore on see, et reeglid kehtestab kirjanik ise. Näiteks, millal ta kirjutada plaanib. Kirjanikuks saamise protsessi juures on kirjutamisega tegelemine väga mõistlik. Seega peab endale leidma sobiva aja, koha ja meeleolu, millega startida.

Kui viimased on olemas, soovitatakse kirjutamisharjumuse süvendamiseks ennast seal sobivas kohas kindlal ajal töötamas leida. Alati ei ole mõistlik ennast sundida, kuid siiski – maailma kõige tähtsamale isikule antud lubadusest tasub kinni pidada. Liigne sund tapab lõbu ja ilma nautimata on raske pühenduda romaani kirjutamisele, mis võib aega võtta näiteks seitsesada vaba tundi aastas või rohkem.

Oluline on mõista, et Teie ise olete iseenese tegevuste täielik juht, otsustaja, kriitik ja tagantkiitja. Kui kirjutate midagi ja teis tekivad suured kõhklused, kuidas lugu peaks edasi arenema, siis vastajaks saate olla ainult Teie ise. Kuidas kirjutada – ise. Miks kirjutada – ise. Kas te peaksite kirjutama – ise. Päris palju “ise” asja. Kirjutamine ongi väga isekas tegevus ja võib hakata Teie lähikondsetele meelehärmi valmistama.

Arvan, et kui olete jõudnud niikaugele, et enda soovile alla andsite ja kirjutama hakkasite, siis ongi õige aeg kapist väljas astuda ja inimestele öelda, et nüüd te hakkate kirjanikuks. Pole mõtet varjata, sest inimesed võivad Teie salatsemisest teha palju hullemaid järeldusi. Parim viis on midagi valmis kirjutada ja ette näidata. Kasvõi mingi jutuke, mille üle ise uhke olete. Valmistuge naeruturtsatusteks ja ütlusteks: “Sina ja kirjanik, phähh!” ja valmistuge leidma tuge ja toetust.

Ma arvan, et ülestunnistus on osa endalegi tunnistamisest ja aitab astuda esimesi tõsiseimad samme. Kirjutamisega ei saa tegeleda natuke kõrvalt ja mõelda endast justkui kah-kirjanikust.

Lihvisin oma esimest kirjutamist päevade kaupa, lõpuks printisin välja ja läksin näitama. Võib-olla just hetkel, kui minu esimene lugeja kaardus kulmuga muigvelsui üle teksti minu poole piilus, sain aru, millesse ma ennast segasin.