Читать книгу Kuidas saada kirjanikuks? - Taavi Kangur - Страница 6

Miks häbenetakse kirjanikuks saada tahtmist? Tegelikult võiks küsida, miks üldse mõned seda soovi halvustavad. Mõnel on kirjameheks saamise unistus sügaval sisemuses alati olemas olnud, ta ehk ongi suurepärane kirjutaja, aga ... ta kardab kapist välja tulla ja ennast kirjanikuna esitleda. Võib-olla on see seotud müüdiga, mis ütleb, et kirjanikuks sünnitakse ning teadlik arendamine on igal juhul kunstlik ja hukule määratud. Järelikult peab iga viiuldaja kohe mängida oskama, kui viiuli järele haarab, ja iga maalikunstnik esmakordselt pintslit käsitsedes šedöövreid sünnitama.

Miks peaks üks inimene häbenema kirjutamist? Miks peaks keegi püüdma talle jalga taha panna? Kuulge, kirjutamine pole ju ometi häbiasi. Isegi kõige algelisemal tasemel alustamine mitte. Kirjutamine pole poest varastamine või kellelegi kurja tegemine. Kirjutamine on püüdlus maailma pisut paremaks teha, unistada, lisada ühisesse katlasse veidi meelelahutust või visata mõni pähkel katki hammustada. Hüva algatuse eest ju ei pooda! Ometigi suhtutakse kirjutamispüüdlusesse vahel justkui isiklikku solvangusse.

Tahan teada, mitu kirjanikku oleme juba eos tapnud? Kui paljud on sahtlisse kirjutajad ja mitmed neist omakorda tegelikult kolmekordselt avaldamisküpsed, ent kardavad kaaskodanike suhtumist? Mitu head käsikirja on ahju visatud või arvuti prügikasti lohistatud? Kas kirjanikuks olemise juurde peab tingimata kuuluma julgus jalaga uks lahti lüüa ning endast teada anda? Või on kirjaniku tunnuseks hoopis loo jutustamine ja hästi kirjutamine?

Kui me suhtume hooletult pealekasvavasse kirjanike põlvkonda, võib juhtuda nii, et peale ujuvad just nimelt ainult need, kes julgevad jalaga ukse lahti lüüa. Mina viimatimainitut kirjaniku oskuste kvaliteedinäitajaks ei pea.