Читать книгу Kuidas saada kirjanikuks? - Taavi Kangur - Страница 7

Küsimuse esitamine ja rõhuasetus ei jäta tavaliselt ühtegi kirjutamisega tegelevat isikut külmaks. Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii, nagu otse tuleb, ja protsess ei allu õppimisele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt pilvest oma teksti kätte. Kindlasti on väitjatel tuua mõni näide otse elust. Ja kõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega, isegi täiesti mõistlikesse soovitustesse, et paremaks saamiseks on vaja harjutada.

Olen palju lugenud kirjutamisest ja tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad keerutamata: harjutama peab aastaid, kümneid aastaid. Mitte midagi ei tule niisama lihtsalt ega kuku välja kogemata. Stephen King kirjutas aastaid põlve otsas raamatuid, pesi hooldekodu räpaseid linu ja kogus kodus suure naela otsa kirjastuste tõrjuvaid kirju. Ta alustas kuueaastaselt, käis kirjutamise kursustel, õppis filoloogiks ja nägi tohutult vaeva, enne kui edu saavutas.

Huvitavaid näiteid saab Eestistki tuua. Kontrollküsimus: kas Andrus Kivirähk on enne “Rehepappi” või Indrek Hargla enne Melchiori lugusid mõne raamatu kirjutanud? Üllatavalt paljud inimesed jäävad vastusega jänni. Kivirähku teatakse laiemalt alates “Rehepapist”, aga Indrek Hargla muust loomingust kuuldes lähevad inimeste silmad siiani imelikku karva, kuigi Melchiori lugusid siiski teatakse. Mõlemad kirjanikud on kirjutanud ja avaldanud pikka aega enne laialt tuntuks saamist. Iga ootamatult kuulsaks saamise taga on kakskümmend aastat visa tööd.

Tüüpiliseim viga, mida arvatakse: kirjutan teose valmis ja siis kogemata satuvad raamatusse mõte, head karakterid, taust ja kõik muu. Ja kellel ei tule, sellel ei tule. Ei ole nii! Jah, loomulikult on andekamaid ja vähemandekamaid kirjanikke, kuid kokkuvõttes taandub kõik ainult ühele asjale: kas kirjanikul on jutt sees või ei ole. Kas tal on tahtmine ja kirjutamisrõõm? Kõik ülejäänu on mingit moodi õpitav. Kas suure mahu – ühe kirjaniku arust peab kirjutama vähemalt miljon sõna, enne kui midagi õnnestub avaldada – või kirjutamisõpikute ja suure lugemuse abil. (Kõige mõistlikum oleks eelnevaid kombineerida.) Loomulikult ei pea järgima kellegi õpetusi sõna-sõnalt. Neid peab painutama, segama ja leidma oma tee.

Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta. Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sisemuses on tungiv soov kirjutada.