Читать книгу Ajulugu - Tauri Tallermaa - Страница 11

Toidust üksi aga kahjuks ei piisa, et keha jaksaks meid pidevalt energiaga varustada. Ükski keha ei jaksa katkematult tööd teha. Korraliku puhkusega aga ei ole lood oluliselt paremad kui täisväärtusliku toitumisega. Nii keha kui ka aju vajavad töövõime taastamiseks puhkust. See ei ole kellelegi uudis ega vaja pikemat seletust. Või siiski!? Kui te kohtate mõnd tursket selli, kel muskel ei taha särgivarrukasse ära mahtuda ja ülakeha varjab viimse kui päikesekiire, siis ei kahtle keegi, et sell on veetnud lugematu arvu tunde jõusaalis hantlite ja kangidega žongleerides. Kes on ise proovinud jõusaalis trenni teha, on kogenud, et ega palju üle ühe tunni korraga ei jaksa. Või kui vaja puid lõhkuda või kraavi kaevata, siis ei suuda keegi seda katkematult terve päeva järjest teha. Füüsilise vormi parandamiseks on puhkus hädavajalik. Õigem oleks isegi teistpidi öelda – ainult puhkamise ajal paraneb füüsiline vorm. Siis, kui kehal on valus (lihaskiud rebenevad ja kasvavad juurde uued kiud), toimub areng. Aga selleks, et lihas järjepidevalt kasvaks, tuleb uuesti trenni minna. Mis tähendab, et ilmselgelt ei ole ühekordsest jõusaalikülastusest kehale väga suurt kasu. Alguses on valus, aga see läheb lõpuks mööda. Tuleb uuesti minna valu tekitama. Ja kui mõelda tippspordile, siis seal ongi valu palju rohkem kui mõnu …

Mis veel füüsilist puhkamist puudutab, siis ajuteadlaste sõnul peaksime ühe pikema puhkamise ehk ööune võimaldama endale umbes-täpselt 8-tunnise. On isegi tehtud uuringuid, mis näitavad, et regulaarselt ja pikaajaliselt alla 7 ja üle 9 tunni magajate eluiga on lühem. Kummaliseks teeb aga unevajaduse see, et ilmselgelt on magamine looduses nii inimeste kui ka loomade jaoks kõige ohtlikum aeg, mil nad on kättesaadavad kõigile, kes ihaldavad saaki. Miks on muidu nii loogiline ja jätkusuutlik loodus sättinud nii, et kolmandiku ööpäevast loobume vabatahtlikult enda kaitsmisest? Järelikult on uneaeg inimorganismile nii väärtuslik. Kui korralikult välja ei puhka, ei ole ka ülejäänud ärkveloleku ajast kasu, et ennast kaitsta ja jätkusuutlikult arendada.

Täpselt sama on ka ajuga. Robustselt väljendudes võib öelda, et ka aju on lihas. Seal ei toimu küll lihaskiudude kokkutõmbumisi ja vabanemisi, vaid neuronitevahelised elektronimpulsside liikumised. Nendega on aga nii, et mida tihedam liiklus, seda tugevamini teekonnad kinnistuvad. On ju looduseski nii, et kui mingit metsarada mööda käiakse rohkem, kulub see tugevamini kui mõni teine, mida mööda vahel harva liigutakse. Mida rohkem radu, seda aktiivsem aju püsib. Ja mida aktiivsem, seda tervem. Mida tervem, seda püsivam ja pikaajalisem. Ning ka siin on aju ja keha vahelisest koostööst palju kasu. Kuna aju ei tööta ilma kehalt infot saamata ja keha ei oska toimida ilma ajust vastavaid käsklusi saamata, siis tuleb aju pikaealisuse tagamiseks püüda olla võimalikult kõrge vanuseni füüsiliselt aktiivne.

Aktiivse vaimse töö puhul on pausid hädavajalikud, et aju suudaks omandatud infost selgust saada, korda luua ja pikaajalisse mällu salvestada. See, kui kaua aju jaksab korraga teema juures püsida, sõltub muidugi palju info keerukusest ja varasematest teadmistest. Lisaks veel ümbritseva keskkonna, uudishimu, väsimuse, tahtejõu ja motivatsiooni mõju meie keskendumisvõimele. Viimasel kümnendil on tähelepanu teema saanud väga oluliseks ja meie endigi seas on kõrgelt tunnustatud teadlased Talis Bachmann ja Jaan Aru teinud märkimisväärset tööd selle teema selgitamisel, teadvustamisel ning tutvustamisel.