Читать книгу Ajulugu - Tauri Tallermaa - Страница 15

Kui lapse füüsilist arengut on lihtne kõrvalt jälgida ja peaaegu iga päev vaimustuda uutest edusammudest, siis see, mis toimub peas, jääb saladuseks. Me võime ainult aimata, loota ja paluda, aga me ei näe sinna sisse.

Esimesed 4–5 eluaastat on lapse aju esmane ülesanne hankida maailma kohta võimalikult palju infot. Vahel võrreldakse seda käsnaga, mis vett sisse imab. Ja käsn ei küsi, kas vesi oli joodav või sogane. Kõik läheb ühtemoodi käsna sisse. Nii ka inimesel.

Aju areng on väga pikk ja aeganõudev protsess ning see algab alt üles poole. Kõigepealt aktiveerub ajutüvi, mis tegeleb teatavasti instinktide ja refleksidega. Seepärast siis haarab pisike beebi oma pisikeste sõrmekestega kinni meie näpust, kui see talle pihku pista. Katsetage seda vastsündinuga. Ei mingit reaktsiooni. Aga mõne kuuga juba hakkab toimima. Silmavaade läheb selgemaks. Juba nagu näeks midagi. Mismoodi väikesed lapsed näevad, on väga raske kindlaks teha, sest ta ju ei räägi, mis ta näeb. Arvatakse, et mingil ajal näeb üldse tagurpidi. Mingil ajal on pilk kuskil kauguses ja siis hakkab varsti pidepunkte otsima. Varsti juba nagu vaataks täitsa meie poole ja siis äkki jälle kaob pilk kuskile teadmata suunas.

Aju aga muudkui teeb tööd ja näeb pisikeses peas vaeva. Lapse-vanematele ei jää kindlasti märkamata lapse esimene naeratus. Järelikult on areng jõudnud juba nii kaugele, et aju limbiline osa hakkab toimetama. See tähendab, et laps hakkab tasapisi emotsioone tundma. Ja mitte ainult tundma, vaid ka välja näitama.