Читать книгу Ajulugu - Tauri Tallermaa - Страница 13

Peaaju alumises osas on ajutüvi, mis ühendab peaaju seljaajuga. Ajutüve küljes on väikeaju, mis kontrollib keha liigutusi. Ajutüve kohal paikneb talamus, milles on limbiline süsteem. Otse talamuse all on hüpotalamus, herneterasuurune piirkond, mis säilitab kehatemperatuuri ja keemilist koostist ning kontrollib meie und ja emotsioone. Talamus ja hüpotalamus koos moodustavad keskaju. Aju kõrgemad, veelgi keerulisemad funktsioonid, mis on omased vaid inimolendile, toimuvad aju ülemises osas ehk suurajus. Mälu seisukohalt on kõige tähtsamaks piirkonnaks ajukoor – aju kiht, mis katab suuraju. Ajukoor on suur, kaetud vagude ja käärudega, mis suurendavad selle pindala (hinnanguliselt u 2 m²) ning sisaldab seetõttu rohkem rakke. Kuigi ajukoor moodustab kõigest 25% aju üldmahust, on selles 75% kõigist ajurakkudest.

Kõigepealt registreerivad meie meeled ümbritseva keskkonna muutuse ja saadavad selle närviimpulssidena ajusse. Enne suurajju jõudmist läbivad närvikanalid ajutüve, mille ülesandeks on reageerida instinktiivselt võimalikule ohule ning anda vajadusel sekundi murdosa jooksul korraldus kehale ennast kaitsta. Seetõttu olemegi võimelised näiteks võsas tuhnides alati enne silmalau sulgema, kui kuskilt mõni oks suure hooga silma poole liigub või vajutama kohe piduripedaali, kui märkame eessõitva auto ootamatult süttinud piduritulesid. Alles mõne hetke pärast jõuab kohale (ehk aju mõtleva osani), mis tegelikult juhtus.

Huvitav on seejuures, et kõik meie meeled (mida on meil kokku … kui palju?) saadavad info läbi ajutüve hoolimata sellest, et näiteks silmal või kõrval oleks palju lühem tee pääseda ajusse otse, mitte ringiga. See on nii just seetõttu, et kõik andmed peavad läbima esimese turvaukse, milleks on ajutüvi. Sarnane süsteem toimib ka loomadel. Ikka selleks, et ellu jääda. Erinevalt loomadest hakkab aga inimene saadud infot edasi töötlema.

Järgmine peatuspunkt on ajutüve peal sügaval aju sees paiknev piirkond, mida nimetatakse limbiliseks süsteemiks, millel on suur osa emotsioonide meenutamiseks. See omakorda koosneb kahest mäluga seotud võtmestruktuurist, milleks on:

mandelkeha

hipokampus

(Siit edasi lasen jutustada neuropsühholoog John B. Ardenil, kel on väga lihtne seletus, mis osad ajus mingit rolli täidavad.)

„Mandlikujuline mandelkeha etendab suurt osa meie mälestuste emotsionaalse konteksti jäädvustamisel. Kui te midagi kogete, siis jäädvustab mandelkeha teie emotsionaalse reaktsiooni.

Mandelkeha hindab seda, kuivõrd tähtsad on teile uued kogemused. Kui on sobiv hirmu tunda, siis laseb mandelkeha käiku hormoonid, mis muudavad teid aktiivseks.

Limbilise süsteemi teine osa, millel on mälestuste jaoks keskne tähtsus, on hipokampus. Hipokampus on võtmetähtsusega struktuur, mille kaudu liigub lühiajaline mälestus püsimallu. Kui mõni kogemus on küllalt tähtis, siis annab hipokampus sellel niisuguse koodi, et te saaksite seda pärastpoole meelde tuletada.“

Kui info on läbinud ajutüve ja jõudnud limbilisse süsteemi, otsustab hipokampus, millisesse ühte neljast ajusagarast ta selle töötlemiseks suunab. Kui veel paarkümmend aastat tagasi usuti, et aju kasutab mõtlemiseks ainult ühte osa korraga, siis praegu ollakse veendunud, et suurem osa tööst ajus toimub erinevate keskuste vahelise koostööna. Ehk siis korraga on hõivatud väga erinevad osad. Keskusi, mis erineval moel infot töötlevad, on ajus umbes 240. Mida ühes võis teises sagaras infoga tehakse, kirjeldab John B. Arden allpool.

Otsmikusagar (ingl k Frontal lobe)

Otsmikusagarates asub peamine piirkond, mis on seotud liikumise alustamisega. See piirkond on juhtimiskontrolli keskuseks ja kasvuperioodil on see viimane, mis lõplikult välja areneb.

Otsmikusagarate tagumine osa juhib teie liikumist ja küpseb enne teisi osi. Teie esimesed liigutused olid pärit suurtest lihasgruppidest, näiteks jäsemetest ning sellele järgnes peenem motoorne kontroll sõrmede üle. Enne hakkasite mänguasju haarama ja alles pärast seda neid kokku panema.

Vasaku otsmikusagara alaosa aitab töödelda mälestusi, enne kui nad kodeeritakse püsimälu jaoks. Kui miski teid segab, siis ei toimi see piirkond hästi. Kui piirkond ei kasuta ära kõiki oma võimalusi, näiteks kui püüate tähele panna korraga liiga palju asju, muutute hajameelseks.

Mööda vasaku otsmikusagara vasakut külge üles minnes jõuate piirkonnani, mis aitab teil kõneldes sõnu leida. Selle piirkonna nimi on Broca keskus.

Vasak otsmikusagar on üsna hõivatud mälestuste uurimisega, püüdes neid mõista. Patsientidel, kes kannatavad masenduse all, on vasak otsmikusagar väheaktiivne ja takerdub selle ülesande juures. Masenduses inimesed mäletavad pidevalt vaid negatiivset ja teevad nende negatiivsete mälestuste alusel ülemääraseid üldistusi tulevaste sündmuste kohta.

Üldiselt on otsmikusagarad tegevuses iga kord, kui püüate mingit käitumist alustada või takistada. Kui piirkond saab kahjustada, võib see muuta teid loiuks või kohutavalt impulsiivseks.

Kiirusagar (Parietal lobe)

Kiirusagara kõige olulisem piirkond tegeleb aistingutega. Kiirusagarad aitavad teil teada saada, millist kohta kehal on puudutatud; mõista, milline on teie asukoht ruumis ja üldse aistida ruumi. Aistingutega tegelev piirkond asub kiirusagarate eesmises osas, olles kõrvuti motoorse piirkonnaga, alaga otsmikusagarate tagaosas, mis kontrollib liigutusi ning neid koos nimetatakse sensomotoorseks piirkonnaks.

Kuklasagar (Occipital lobe)

Kuklasagaratel on oma osa nägemisvõimes. Kui kuklasagarad on kahjustatud, siis võite pimedaks jääda. Siiski ei kuulu kuklasagaratele monopoolne võim visuaalsete mälestuste üle. Isegi mälestus mingist konkreetsest objektist on jagunenud üle kogu aju.

Oimusagar (Temporal lobe)

Oimusagarates asub kõige tähtsam kuulmisega seotud piirkond . Samuti aitavad need sagarad meeles pidada mingi kogemuse põhituuma. Kõik paremakäelised ja 80 protsenti vasakukäelistest kasutavad vasakut oimusagarat keele jaoks.

Vasaku oimusagara pealisosa nimetatakse Wernicke keskuseks, millega on seotud sõnade mõistmine. See osa ajust aitab aru saada sellest, mida räägitakse.