Читать книгу Ajulugu - Tauri Tallermaa - Страница 8

Aju ja mäluga on paraku nii, et kahjuks ei ole tänaseni teadus nii kaugele jõudnud, et suudaks iga mäluviperuse või aju arengu kohta anda ühte ja kindlat vastust. Aju on uuritud sadu aastaid ja tõenäoliselt uuritakse kauemgi veel. Alan Burdick kirjeldab oma raamatus „Miks aeg lendab?“, kuidas talle üks teadlane ütles, et me kõik võime vabalt olla neuroteadlased, sest teame kõik ühtmoodi vähe sellest, kuidas aju töötab. Suures plaanis on ettekujutus ja arusaam aju toimimisest ju olemas. Eriti kiire areng teaduses on toimunud viimase paarikümne aasta jooksul, mil tänu PET-ile (positronemissioontomograafia), fMRT-le (funktsionaalne magnetresonantstomograafia) ja MEG-le (magnetentsefalograafia) on tekkinud ligipääs töös olevale mõtlevale ajule. Kui seni sai aju ehitust ja toimimist uurida vaid kaudsel ehk küsitluste teel või siit elust lahkunud inimese surnud aju uurides, siis nüüd on tekkinud võimalus näha kõike n-ö reaalaajas. See on teadusele andnud tohutu arenguhüppe, mistõttu avastatakse igal aastal või lausa igas kuus uusi detaile, seletusi või saladusi, mis annavad meile üha rohkem selgust meie kõige keerulisema, raskema ja kallima organi olemusest.

Aju keerulisusest saame lihtsamini aru, sest pole vist inimest, sõltumata vanusest, kel poleks tekkinud küsimusi aju võimetuse või teinekord hoopis ootamatuna tunduva võimekuse osas. Raske on mõista, miks ta nii teeb. Sellest kõigest räägin edaspidi pikemalt. Raskusega on aga tõesti nii, et ühe täiskasvanud keha ühe organi kohta on ligikaudu 1,4 kg päris korralik. Teist sellist nii rasket organit inimesel ei ole. Normaalses olukorras. Kui just ei ole ülemäära palju söönud. Aga ka siis kergeneb see (mõtlen magu) mõne aja möödudes. Aju mass ei muutu sellest, kui palju me parasjagu seda kasutame või kui palju on sinna aastate jooksul infot salvestatud. Sünnihetkel kaalub imiku aju 350–400 grammi ning saavutab täismassi umbes puberteediaja alguseks. Seejärel hakkab tasapisi ja ühtlaselt kuni kõrge vanuseni vähenema. Aga see ei tohiks kuidagi muret tekitada, sest teada on ka see, et aju suurusest ei sõltu tema headus. Näiteks ajaloo ühe geniaalsema inimese – Albert Einsteini – aju kaalus kõigest 1230 grammi. Küll oli tema kahte ajupoolkerasid ühendav mõhnkeha oluliselt suurem kui tavalistel inimestel. Mis viitab sellele, et tervet aju ühendavaid neuronite vahelisi seoseid oli tal märgatavalt rohkem, mis omakorda tagas erakordse võime kasutada ära suurema osa aju võimest mõelda loogiliselt ja kujundlikult (ehk mõelda välja). Seepärast sõltubki mälu headus pigem sellest, kui palju me millestki arusaamiseks ja meelde jätmiseks oma aju koormame (loe: kasutame). Aju on nii keeruline organ, et selle toimimise/mittetoimimise põhjuste väljaselgitamiseks oleks vaja iga konkreetse näite kohta teada tohutul hulgal andmeid alates sünnieelsest perioodist kuni viimse hetkeni välja.