Читать книгу Suhtlemiskonflikti psühholoogia - Tõnu Lehtsaar - Страница 5

Konfliktid teiste inimestega on osa meie igapäevaelust. Eriarvamused, arusaamatused ja tülid lähedaste inimestega; pinged, sallimatus ja tagakius töökohal; vaen parteide ning lepitamatus riikide ja kultuuride vahel. Kõik see mahub konflikti mõiste alla. Samas on konfliktil ka positiivne pool. Vastasseisud aitavad meid sageli iseendas ja teistes inimestes selgusele jõuda. Konflikti käigus tekkinud pinged sunnivad meid otsima lahendusi, mille peale me muidu ehk polekski tulnud. Seega taandub konflikt meie jaoks just sellele, kuidas me konflikti suhtume.

Olen tõdenud, et igasugune looming on sügavalt isikupärane tegevus. Kui vähegi valida saame, siis teeme seda, mis on meile oluline ja tähenduslik. Aastaid tagasi minu tudengipõlves väljendas õppejõud Jüri Allik naljaga pooleks mõtet, et psühholoogid tegelevad nende teemadega, milles nendel endil on vajakajäämisi. Nii näiteks on taju-uurijad kehva silma­nägemisega, nõustajatel jätkub isiklikke probleeme ja motivatsioonipsühho­loogid on üksjagu laisad inimesed. Nii mõeldes on käesolev raamat minu jaoks isikliku taustaga. Olen juhina kogenud, et mul on väga raske konflikte juhtida. Mitte alati ei suuda ma langetada häid otsuseid konflikt­situatsioonis ning tunnen ennast eriarvamuste ja rünnakute all äärmiselt ebamugavalt. Püüd lepitada osapooli, mida ma tavaliselt teen, ei pruugi viia parima lahenduseni. Samas hoiab selline tegutsemine sageli ära tühjast tüli tõusmise. Olen tõdenud, et ka keevalisi ja sügavast haavumistundest kantud konflikte on võimalik sisukalt lahendada. Seega tähendab käesolev raamat mulle huvitavat sissevaadet mind ennast puudutavasse ja huvitavasse teemasse.

See raamat kuulub konfliktoloogia valdkonda. Tegemist on möödunud sajandi viiekümnendatest aastatest iseseisvaks sotsiaalteaduste haruks kujunenud distsipliiniga, mis uurib konflikte ja nende lahendamist. Selle tegevusvaldkonna jaoks on eri keeltes kasutusel erisugused mõisted. Sõna konfliktoloogia on kasutusel vene keeles. Inglise keeleruumis kasutatakse laialdaselt mõistet konflikti juhtimine (conflict management). Sarnane on ka saksa keeleruumi mõistekäsitlus, kus räägitakse Konfliktführung’ist. On loodud hulk konfliktide uurimise ja lahendamisega tegelevaid organisatsioone, ilmuvad erialaajakirjad. Kasutan käesolevas raamatus mõistet konflikto­loogia, mis on minu arvates sisuliselt kõige täpsem ja kõlab eesti keeles hästi.

Konfliktoloogia valdkonnas on tekkinud erinevad rõhuasetused. On institutsioone ja uurimisrühmi, kelle põhihuvi on poliitilisel ­konfliktil, teisi huvitab nähtuse sotsioloogiline pool, kolmandad keskenduvad konfliktide kultuurilisele aspektile, neljandate rõhuasetus on konfliktide lahendamisel. Käesolev raamat esindab psühholoogilist vaatenurka ja tegeleb ennekõike mikrotaseme, st isikutevahelise konfliktiga. Puudutan ka gruppide­vahelisi konflikte, ennekõike eskalatsiooniga seonduvalt, kus kahe inimese tüli muutub suuremate koosluste vastasseisuks. Otsese tähelepanu alt on väljas suured ühiskondlikud konfliktid, millel on isiklikega võrreldes rida ühiseid jooni, ent ka eripärad.

Eesti keeles on ilmunud mitmeid konfliktialaseid raamatuid. On nii tõlkeid kui ka algupäraseid kirjutisi. Siinkohal julgen soovitada Ülo Vihma raamatut „Inimene konfliktide keskel”, mis annab ­süstemaatilise ülevaate inimestevahelisest konfliktist. Hoda Lacey raamat „Kuidas lahendada konflikte töökohal” annab erinevatest psühholoogia kontseptsiooni­dest lähtuvalt praktilisi soovitusi konfliktidega toimetulekuks. Käesoleva raamatu eripära varem ilmunuga võrreldes on see, et keskendun ennekõike isikutevahelisele konfliktile ja püüan konfliktis toimuvat avada suhtlemis­psühholoogia mõistete kaudu. Põhjalikumalt käsitlen konflikti ­eskalatsiooni.

Konfliktidega kokkupuutumisel on üheks põhiküsimuseks, kuidas neid lahendada, kuidas nendega toime tulla. On ilmne, et konfliktide lahendamine on käsitletava valdkonna kõige keerulisem osa. Sellest annavad tunnistust arvukad ja aastaid vinduvad konfliktid inimeste, organisatsioonide, rahvaste ja kultuuride vahel. Olen kirjutanud selle raamatu arusaamises, et mõistmine aitab kaasa sihipärasele tegutsemisele. See tähendab, et kirjapandu eesmärk on aidata lugejal paremini mõista, mis on ja kuidas toimib konflikt.

Selle raamatu kirjutamine on olnud mulle keeruline, ma pole seda ­saanud nö ühe hingetõmbega kirja panna. Kirjutamine on hajunud nelja aasta peale. Teksti eri osad on kirjutatud erineval ajal ja erinevates kohtades, valdavalt Tartus, Berliinis ja Kielis. Olen kirjutanud periooditi, kui on olnud võimalus. Siis on käsikiri jäänud taas kuudeks seisma. Olen püüdnud kujundada lõppvarianti oma parimate oskuste kohaselt üheks tervikuks. Eks hea lugeja otsustab, kuidas see on õnnestunud.

Olen selle raamatu kaante vahele saamise eest tänulik paljudele ini­mestele. Tahan tänada Tartu Ülikooli rektorit Jaak Aaviksood, kes võimal­das mul prorektorina oma tööd nõnda korraldada, et olen saanud võõrsil raamatukogudes käia ja seal teksti kallal töötada. Minu tänusõnad kuulu­vad Stefan Stieglerile, kes korraldas mulle kolmenädalase töötamisvõimaluse Elstali Hariduskeskuses Berliini lähistel, kus sain kasutada raamatukogu ja nautida suurepäraseid tingimusi raamatu kirjutamiseks. Tänan Kieli Ülikooli välissuhete osakonna töötajaid, kes tagasid igakülgsed tingi­mused, et saaksin selle raamatu lõpetada. Olen väga tänulik Arno ­Baltinile ja Jüri Allikule, kes lugesid ja toimetasid esmast käsikirja ja on olnud nõuannetega suureks abiks. Eriline tänu kuulub Olev Mustale, kes aitas käsikirja kriitiliselt analüüsida ja loetavamaks muuta. Minu lugupidamine kuulub minu abikaasale Tähtile, kes on mõistvalt ja toetavalt suhtunud mu eemalolekusse selle raamatu kirjutamise ajal.

Teksti raamatuks saamisel on olnud olulise tähtsusega Euroopa Liidu toetatud riikliku arengukava meetme 1.1 raames projekti „Haridusjuhtide konfliktijuhtimise oskuse arendamise teoreetiliste aluste ja metoodika välja­töötamine ning rakendamine õppekavade täiustamise kaudu” täitmine. See projekt võimaldas siduda varem tehtud märkused ja kirjapandud mõtted terviktekstiks.

Raamat koosneb neljast osast. Esimene püüab anda ülevaate sellest, mis on konflikt. Nii nagu iga keerukat nähtust on ka konflikti defineeritud ja käsitletud väga erinevalt. Järgnevalt esitangi ülevaate enamtunnustatud konfliktimääratlustest. Annan ka ülevaate konfliktide tüpoloogiatest, et esile tuua neid tunnuseid, mille alusel eri autorid on konflikte eristanud. Esimene osa lõpeb konflikti kliima teemaga, milles analüüsin andestamist ja konfliktijärgset suhete õhustikku.

Teine osa käsitleb konflikti psühholoogilisi põhjusi. Kuigi konfliktid võivad olla ka suurte inimgruppide, organisatsioonide, riikide ja rahvaste vahel, olen selles peatükis võtnud vaatluse alla pigem isiklikud põhjused. Konflikt teostub ja laheneb sageli üksikisikute tasandil, seepärast on põhjust rääkida, kuidas inimesi mõjutavad võimuvõitlus, eelarvamused, rollikäitumine, püüd jätta endast head muljet, õiglustunde haavamine ja isiklike hingeprobleemide lahendamine konflikti kaudu.

Kolmas osa käsitleb konflikti eskalatsiooni ehk vohamist. See on nähtus, mille käigus konflikt väljub kontrolli alt, kaasates üha rohkem inimesi ja hakates keerlema üha rohkema arvu küsimuste ümber. Äärmuslikel juhtudel võib lokaalne konflikt saada rahvusvahelise kõlapinna. Peatükis käsitlen põhjusi, mis viivad konflikti vohamiseni ning tutvustan ­erisuguseid eskalatsioonimudeleid. Samuti käsitlen konfliktitsüklit, mis tähendab konflikti nö tiirlemist iseendas ilma lahenduse poole liikumata.

Viimane, neljas osa on pühendatud konfliktide lahendamisele. Juttu tuleb konfliktidiagnostikast – sellest, kuidas konflikte analüüsida. Tutvus­tan ka konflikti varajast lahendamist ning erisuguseid konfliktikäitumise stiile ja taktikaid. Eraldi käsitlen koostöist konflikti lahendamise stiili, mille sisuks on osapoolte huvide võimalikult täielik arvestamine ning püüd leida põhiküsimusele optimaalne lahendus. Raamat lõpeb lepitamise kui neutraalse osapoole sekkumise tutvustamisega ja konfliktide diagnoosi­mise harjutustega.

Raamatu kaks esimest osa on kirjutatud rõhuasetusega asjakohasele kirjandusele. Tutvustan erisuguseid käsitlusi ja mõisteid, silmas pidades psühholoogilist perspektiivi. Kolmas ja neljas osa on seotud rohkem kogemuste ja praktikaga, tutvustades konfliktide arenemist ja võimalikke lahendamisviise kogemusepõhiselt.

Raamatu osad koosnevad peatükkidest, mille lõppu olen lisanud oma teemakohased mõttekillud. Mulle meeldib püüelda mõtete tabava sõnastuse poole ja seepärast olen peatükkide lõppu lisanud oma mõttekäikude kokkuvõtted. Tekstis kasutan arvukalt näiteid, mida olen kogunud mitmesugustelt koolitustelt, oma nõustamispraktikast ja lihtsalt ettetulnud olukordadest. Olen näiteid kohendanud, seepärast ei kajasta nad alati täpselt toimunut. Samas olen püüdnud säilitada näidete algupärast keelekasutust. Küll aga olen püüdnud vormistada näiteid nõnda, et need aitaksid paremini mõista teoreetilisi seisukohti. Oma näidetele olen lisanud init­siaalid TL. Olen siinkohal tänulik kõigile, kes on mind näidetega varustanud. Olen nendest lugudest palju õppinud.

Raamat lähtub suhtlemisoskuse määratlusest, mille kohaselt on suhtle­misoskuse komponentideks oskus toimuvat analüüsida, võime valida kohane käitumisviis ja suutlikkus efektiivselt käituda. Lähtun arusaamisest, et konfliktid on objektiivselt olemas. Järgnevalt pakun ühe võimaliku konfliktide käsitluse – psühholoogilise vaatenurga. Usun, et psühho­loogilise vaatenurga tundmine aitab meil konflikte paremini mõista ja konstruktiivselt lahendada. Ma loodan, et järgnev tekst aitab lugejal leida endale sobivaimad käitumisviisid ja seeläbi elus ettetulevate konfliktidega tulemuslikult toime tulla.

1. osa