Читать книгу Suhtlemiskonflikti psühholoogia - Tõnu Lehtsaar - Страница 9

Vastasseise võib ette tulla kõigis suhetes. See, kuidas need vastasseisud lahenevad või arenevad, oleneb suuresti sellest, kuidas nendesse suhtuda. Sotsiaalpsühholoogias on kirjeldatud isetäituvate ennustuste fenomeni. Mõte on selles, et meie suhtumised kujundavad olukordi seeläbi, et me käitume vastavalt oma suhtumisele ja sellega sunnime teist osapoolt rea­geerima meie käitumisele. See tähendab, et inimeste hoiakud loovad sotsiaalse tegelikkuse. Probleemseks võib olukord kujuneda siis, kui meie hoiakud on põhjendamatud või isegi väärad. Kui näiteks kellessegi suhtutakse kui saamatusse, siis tema tegusid tõlgendatakse kui küündimatuid ja temaga käitutakse kui ebapädevaga ja saamatuga. Tulemuseks on eelsuhtumise ohvri enesehinnangu langus ja objektiivselt küündimatud teod, mis süvendavad veelgi suhtumist temasse kui saamatusse. Samas leiab teise vigadest alavääristaja kinnitust oma algsele arvamusele.

Sarnane fenomen kehtib ka konflikti suhtes. See, kuidas inimesed ­suhtuvad konflikti, kujundab nende enda ja teise osapoole käitumist. Negatiivne suhtumine konflikti raskendab konstruktiivset käitumist. Kui inimene suhtub konflikti kui millessegi olemuslikult taunitavasse, tuleb tal kanda kahte koormat – konflikti ennast ja arusaama, et ollakse midagi põhimõtteliselt valesti teinud.

Aja jooksul on minu suhted abikaasaga muutunud täiesti väljakannatamatuks. Elame nagu kaks võõrast inimest teineteisest täielikult mööda. Me abiellusime armastusest ja esimestel aastatel polnud meie jaoks kedagi ega midagi peale teineteise. Ma ei tea, kas töökoormus või kahe lapse sünd või mis asus tasapisi meie vahele. Ma elasin kogu aeg teadmises ja tahtmises, et minu abielu peab olema täiuslikult õnnelik ja seepärast ma ei rääkinud talle oma ootustest ja tunnetest ja üksildusest. Pealegi olime sõprade ja sugulaste silmis ideaalne ja ilus noor paar. Me nautisime tähelepanu ja kadedaid pilke. Igasugused probleemid oleksid sellele pildile meist nii meie endi kui teiste jaoks olnud vastuvõetamatud. Alguses ma ei tahtnud rääkida abikaasaga olulisest, siis me ei saanud rääkida olulisest ja nüüd meil pole enam millestki rääkida. Kõik on hiljaks jäänud.

Sellest lühikesest kirjeldusest ilmneb, kuidas perfektsionistlik ­suhtumine abielusse kui millessegi probleemitusse ja ideaalsesse võttis võimaluse ­rääkida oma tegelikest vajadustest. Lühikirjeldusest jääb ka mulje, et kõneleja jaoks oli väga oluline teiste arvamus. Selle tõttu polnud ta ilmselt võimeline teadvustama endale ja teisele abielupoolele tegelikke probleeme. On suhtumisi, mis raskendavad või soosivad konfliktidega toimetulekut. Konflikti suhtumisel on võimalik esile tuua kaheksa võimalikku destruktiivset ja neli konstruktiivset viisi (Wilmot & Hocker, 2001, 11–13). Võimalikud destruktiivsed konflikti suhtumise viisid on järgmised.

1. Harmoonia on normaalne ja konflikt on ebanormaalne. Seda ­hoiakut pooldavad ennekõike need, kes püüavad üldiselt konflikte vältida, ­nendest ja nende eest põgeneda. Probleem on aga selles, et konfliktid tekivad paratamatult. Ebanormaalseks peetava paratamatu olukorraga on aga üsna raske toime tulla.

2. Konflikt ja eriarvamus on sama asi. Seesugune arusaam võib raskendada suhtlemist kahes tähenduses. Ühelt poolt võidakse väga tõsiseid konflikte taandada pelgalt eriarvamustele. Teisalt võidakse aga eri­arvamusi käsitleda sügavate konfliktidena. Oluline erisus konflikti ja eri­arvamuse vahel on see, et konflikti puhul tunnetatakse erinevusi ühita­­matutena ja oma püüdluste teostamisel surutakse teist osapoolt alla.

3. Konflikt on haiglase hingeelu tulemus. Sellise suhtumise korral käsitletakse konflikti kui hingeelu hälvet ja konflikti sattunud inimesi sisu­liselt kui haigeid, nimetades neid näiteks neurootikuteks, hüsteeri­kuteks, paranoikuteks või teovõimetuteks.

4. Konflikti lahendamist raskendab sildistamine. Paljudel juhtudel võidakse inimesele anda ennatlik nimetus, mis kujundab tema suhtes eelhoiaku ja raskendab konflikti konstruktiivset lahendamist. ­Näiteks suhtumine kellessegi kui riiukukke, põikpeasse või laamendajasse ­raskendab oluliselt konfliktiga toimetulekut.

5. Konflikt ei tohiks mingil juhul eskaleeruda, kaasates suuremat hulka inimesi ja puudutades üha rohkem küsimusi. Paljudel juhtudel on ­konflikti lahendamise ja läbitöötamise tingimuseks see, et küsimust käsitletakse ja sellega tegeldakse kompleksselt ja paljude inimeste osavõtul.

6. Konfliktiga tegelemine peab olema igati viisakas ja hästi korraldatud. Seda kiiduväärt püüdlust on raske realiseerida, sest konfliktsituatsioonis muutuvad vestlused sageli raskesti juhitavateks ja emotsionaalseteks. Kaugelearenenud konfliktide puhul ei pruugi osapooled üldse enam üksteisega suhelda.