Читать книгу Suhtlemiskonflikti psühholoogia - Tõnu Lehtsaar - Страница 8

Konflikti kui mitmetasandilist nähtust saab määratleda mitmeti. Erinevate uurijate pakutud definitsioonid lähtuvad erisugustest vaatenurkadest. Siinkohal mõned näited. Üheks võimaluseks on käsitleda konflikti kui võitlust, teravat avalikku vastuolu. Näiteks üks varaseid määratlusi pärineb Coser’ilt (1956, 8), kes käsitleb konflikti kui võitlust väärtuste pärast ning püüdlust erilise staatuse, võimu ja vahendite omamise poole, mille käigus oponentide eesmärgiks on oma rivaale alla suruda, kahjustada või elimineerida. Selles määratluses on konflikti kaks olulist tahku. Ühelt poolt on tegemist enda huvide elluviimisega, teisalt aga teise poole allasurumisega. Võitluskeskse käsitluse puhul on oluline see, et rõhutatakse konflikti põhiküsimuse nihkumist vastaspoole kahjustamisele kui omaette eesmärgile. See tähendab, et konfliktis ei võidelda mitte ainult oma asja eest, vaid ka teisele ärategemise nimel. Paljude hilisemate autorite arvates lähebki piirjoon lihtsalt lahkarvamuse ja konflikti vahelt sealt, kus algab enda huvide teostamise nimel teise kahjustamine ning teise poole paikapanek ja äranullimine saavad eesmärgiks omaette. Siinkohal üks sellesisuline arutelu Eesti ajakirjandusest.

ILMAR RAAG: Ärapanemise definitsioonist

Eesti Päevaleht Online

02. oktoober 2007

Nii kummaline, kui see ka ei ole, aga ma olen juhuse tahtel õppinud prantsuse poleemilise kirjandusloo raames ärapanemise tehnikat.

Täpsemalt siis seda, kuidas läbi ajaloo on retoorika suurkujudel olnud soov ­lämmatada ­diskussiooni ja väitluse vastane lihtsalt hävitada. Et Eestis on ärapanemine üsna ­levinud, siis oleks kõige ausam, kui suvalise diskussiooni jälgija-lugeja suudaks ära tunda ­ära­panemise tunnused. See on tähtis, sest ärapanija paljastab väga harva, mis on tema tõeline motiiv.

***

Mis siis on ärapanemine? Tegemist on eristika ehk veenmiskunsti nähtusega, mille ­eesmärk on vastase diskussioonist väljalülitamine tema efektiivse sildistamise abil. ­Ärapanemise vastandina näeksin kriitikat, mis annab vastasele võimaluse osaleda diskussioonis ­probleemide ühise lahendamise nimel. Lühidalt on vahe selles, kas me soovime hävitada vastast või lahendada probleeme.

Ärapanemise esimene seadus kõlab: ära seleta vastast, vaid kirjelda teda sulle sobival viisil. Keegi ei tekita rohkem sümpaatiat kui inimene, kelle kõhklustest-mõtetest aru saadakse. Ärapanemiseks ära demonstreeri alternatiive, mille vahel peab vastane valima, ära­tutvusta tema põhjendusi, vaid kirjelda tema tegevusi ja märgista neid endale sobival viisil.

***

Ärapanemise teine seadus on: esita vastasele süüdistus, mis ei tugine ühelegi konkreetsele juhtumile – siis ei saa sellega formaalloogika abil vaielda või osutada puudusele, mida on võimatu parandada.

Vastase sõnast ilmajätmise kõrval on teine olulisem ärapanemise tunnus sellise süüdistuse esitamine, millele rünnataval ei ole võimalik konkreetselt vastata. Poliitikule võib alati vabalt ette heita, et ta ei hooli inimestest, sest selle puuduse kõrvaldamiseks ei sisalda teie süüdistus ühtegi vihjet.

Ning ärapanemise kolmas seadus: ära põhjenda oma põhiväärtusi, sest nende esituses võib olla viga. Esita oma väited jumala asemiku positsioonilt. Nii hakataksegi teid jumaliku tõe etaloniks pidama. Jumaliku tõe plussiks on see, et seda ei ole vaja mõista, vaid ainult uskuda.

See, mis on muistsel sofismil ja praegusel ärapanemisel ühist, on vastase võitmise printsiip, mis tihti varjab salajast agendat. Kiire ja vaimukas sõnaline vägivald ei erine oluliselt füüsilisest vägivallast mõnes teises keskkonnas. Alati leidub pealtvaatajaid, keda ei huvita niivõrd tõde, kuivõrd löömine ise. See tähendab, et meedias on ärapanijaid, kes teevad seda ka lihtsalt raha eest, demonstreerimaks oma (retoorika) tehnilist üleolekut. Demokraatia jaoks on ohtlik see, et ärapanemist peetakse diskussiooniks, ehkki ärapanemise retoorika ongi suunatud sellele, et teisel poolel ei oleks pärast midagi öelda.

Teine arusaam käsitleb konflikti kui inimeste erinevuse tagajärge. Selle arusaama järgi on konflikti olemuseks ja eelduseks osapoolte erinevused. Kaks inimest ei saa läbi, sest neil on erisugused väärtused. Kahel grupil on raske toime tulla, sest räägitakse erinevat keelt ja ollakse erinevat meelt. Nii näiteks näevad Cross, Names ja Beck (1979, 5) konflikti kui parata­matust, sest inimesed on erisugused. See tähendab, et arusaamade, väärtuste, tempera­mendi, suhtlusstiilide, käitumisviiside, hoiakute, keelekasutuse jne erinevused muudavad konfliktid vältimatuks. Et konflikte ei saa ­vältida, siis muutub oluliseks oskus nendes õigesti ja kohaselt käituda – neid konstruktiivselt juhtida. Näiteks leidis Gottmann (1999), kes uuris aastaid abielutülisid, et need abielupaarid, kes jäävad tülidele vaatamata kokku, käituvad kindlal viisil. Nimelt, nad suhtlevad konfliktis vaos­hoitult. Olles konflikti käigus teist haavanud, püüavad nad suhteid parandada, hoiduvad teadlikult teise poole kritiseerimisest, süüdistamisest ja sihilikust ründamisest. Oluline on ka vastastikuse usalduse säilitamine pingelistel suhte­perioodidel. Gottmanni üldine järeldus oli, et abielusuhte kvaliteeti ei näita niivõrd konfliktide olemasolu või nende puudumine, vaid see, kui konstruktiivselt suudetakse erinevusi aktsepteerida ja vastuolusid ­lahendada.

Mida arvad väitest, et meil on kalduvus pidada erinevusi vigadeks. Kas on õige väide, et kuna ta teeb seda teisiti, siis järelikult teeb ta seda valesti?

Üsna levinud on konfliktide situatiivne käsitlemine. See tähendab, et konflikti käsitletakse konkreetse olukorra lõikes. See võib tähendada stseene allüksuste juhtide, aga ka vaikselt hõõguvat pingeperioodi sõprade vahel. Näiteks Rüttinger (1980) määratleb konflikte kui pingesituatsioone, ­milles kaks või enam osapoolt püüavad pingsalt ellu viia tegelikult või näiliselt erinevaid tegevusplaane, olles teadlikud vastaspoole vastuseisust. ­Selles määratluses on oluliseks märksõnaks pingesituatsioon, mis viitab ka konflikti subjektiivsele küljele. Konflikti kui pingesituatsiooni üheks tunnus­jooneks on osapoolte sekkumine teise tegevusse. Sellest vaatenurgast ­lähtudes määrat­levad Donohue ja Kolt (1992) konflikti kui situatsiooni, milles osapooled väljendavad (avalikku või varjatud) erinevusi oma individuaalsete vajaduste ja huvide rahuldamisel, kogedes sealjuures teise poole sekkumist. Selle definit­siooni kohaseks on konflikti teljeks teise poole segamine kellegi vajaduste ja tahtmise saavutamisel. Eriarvamused jäävad eriarvamusteks seni, kuni teise osapoole tegemistesse ei sekkuta. Kui seda tehakse, on tegemist konfliktiga.

Lulofs ja Cahn (2000, 5) määratlevad konflikti kui suhtlemissituatsiooni, mida iseloomustab osapoolte sõltuvus üksteisest, erisuguste tulemuste lootus, suhete halvenemine ja soov tekkinud pinge kiiresti lahendada. Nimetatud autorite järgi tekib konflikt vaid nende inimeste vahel, kes on üksteisega mingi eesmärgi saavutamisel seotud. Ükskõikses inimsuhtes konflikte ei teki. Probleemi teljeks on aga erinev arusaam sellest, milleni suhtlus peaks välja viima ja missuguseid vahendeid selleks kasutada. Eriarvamused tekitavad suhteid lõhkuvaid pingeid, mida osapooled püüavad võimalikult kiiresti lahendada.

Konflikti on võimalik määratleda kui suhet. Näiteks Glasl (2002,12–16) määratleb sotsiaalset konflikti kui osapoolte suhet, milles vähemalt üks osapooltest tunnetab mõtete, arusaamade, tunnete ja soovide ühitamatust, mis viib teise osapoole mõjutamiseni. Selle määratluse kohaselt on ­suhteid, mis on konfliktid, ja suhteid, mis seda ei ole. Näiteks määratleb Fink (1968) konflikti kui lahkheli, arusaamatust või huvide ühitamatust, mille tulemusena tekib pinge, mis ajendab partnereid üksteise vastu tegutsema. Käsitletav lahkheli või arusaamatus võib olla nii mõni periood suhetes kui ka suhete valdav kvaliteet või omadus. Potentsiaalselt võib aga iga suhe ­areneda konfliktiks, kui üks osapooltest hakkab tunnetatud erinevuste tõttu teist alla suruma.

Konflikti määratluste loetelu võiks jätkata, kuid juba loetletud definitsioonid toovad esile kolm olulisemat konflikti tunnust. Konflikt puudutab suhteid, konflikt toimib osapoolte vahel ja konfliktil on põhiküsimus – see, mille pärast osapooled konfliktis on. Seotus suhtlemisega tähendab seda, et konflikt ei teki nende vahel, kes ei suhtle, kellel pole mingit kokkupuudet. Konflikt toimub kahe või enama osapoole vahel, kelleks võivad olla nii üksikisikud, grupid kui ka suured sotsiaalsed rühmad. Konflikt keerleb mingi küsimuse ümber, mille puhul osapooltel on erisugused väärtused, hoiakud, eesmärgid, arusaamad ja tegutsemisviis. Eelöeldu võimaldab määratleda konflikti alljärgnevalt: konflikt on suhestuvate osapoolte vastas­seis mingis küsimuses.

Selle definitsiooni kohaselt on konflikt määratletud kui vastasseis. Olulised märksõnad on veel suhestumine, osapooled ja mingi küsimus, mida konflikti puhul nimetatakse põhiküsimuseks. Järgnevalt definitsioonis esitatud märksõnadest pisut lähemalt.

Vastasseis on olukord, mida iseloomustavad kolm tunnust. Need ­tunnused eristavad konflikti lihtsalt eriarvamusest või erimeelsusest.

1. Vastasseisu korral tajutakse eesmärkide, väärtuste ja/või nende saavuta­mise vahendite ühitamatust. Et üks osapool saaks oma püüdlusi ellu viia, peab teine taanduma või on tarvis leida osapooli rahuldav ­lahendus.

2. Vastasseis mõjutab ja suunab osapoolte suhteid, tuues konflikti põhiküsimuse suhetes olulisele kohale. Seega senine suhtlemise sisu ja stiil konflikti korral muutuvad.

3. Osapooled tajuvad vastasseisu kui midagi, mis sunnib neid tegutsema ja lahendust otsima.

Vastasseisu puhul on iseloomulik see, et osapooled tunnetavad oma seisu­kohtades ühitamatust. Korraga ei saa osapooled oma tahtmist ellu viia. Kas üks või mõlemad peavad oma positsioone korrigeerima. ­Ideaalsel juhul ­leitakse mõlema poole huve arvestav lahendus. Sageli toimub aga ühe poole tahtmise läbisurumine või vastasseisu vinduma jäämine. ­Konfliktiolukorras on iseloomulik, et ka pisiasjades avalduv põhiküsimus saab keskse tähenduse. Asjad, mis nö rahuajal ei pälvinud asjaosaliste erilist tähelepanu, saavad korraga üliolulisteks ja hakkavad kogu suhet varjutama. Sageli jäävad sellised aktiveerumisperioodid kõrvalseisjatele ­arusaamatuks ja raskesti mõistetavaks. Olles tajunud vastasseisu, tekib soov seda lahendada, sellest vabaneda või selles küsimuses edasi liikuda. Teemad ja ­probleemid, mis ­iseenesest võiksid oodata, saavad kärsituse ­põhjuseks, tungivad pidevalt esile ning loovad lõpetamatuse- ja haavatavusetunde.

Mulle käib see naabrivanamehe koera öösitine klähvimine tõsiselt närvidele. Ütlesin, et pangu peni kinni, ärgu lõuaku hommikul kella viie ajal. Mul on niigi pikad tööpäevad ja saan vähe magada. Tema mõmises midagi vastu ja koer on ikka ula peal. Nagu ma teda näen, võtan teema kohe üles. See asi peab kuidagi lahendatud saama. Ma ei lase tal endale lihtsalt pähe istuda.

Selles konflikti lühikirjelduses on hoomatavad kõik kolm vastasseisu ­tunnust. Et kõneleja saaks magada, peab koeraomanik oma lemmiku kinni panema. Armastatud looma kinnipanek ei pruugi omanikule üldse meeldida. Üks peab kas une loovutama või teine oma loomaarmastust talitsema. Jääb mulje, et öise haukumise teema on ülekaalukalt jutustaja ­mõtetes. Ta ootab järgmist kohtumist, et küsimus taas tõstatada. Märkimist väärib, et jutustaja ei viita ühelegi teisele teemale, millest naabriga rääkida. Jutustaja väljendab soovi probleem lahendada ja tunneb, et talle tahetakse pähe istuda. Seega on jutustuses äratuntavad nii huvide ühitamatus, probleemi esiplaanile kerkimine kui ka emotsionaalne sund asi lahendada. Selle kõige fooniks on aga kahe osapoole suhe, mis viib meid konflikti definitsiooni järgmise põhimõiste juurde.

Suhestumine1 (interdependence) tähendab seda, et osapooled olenevad teineteisest, on seotud ühise tegevuse kaudu. Sisuliselt tähendab see vastastikust sõltuvust, milles ühe osapoole tegutsemine mõjutab teist osapoolt ja ühe osapoole tegutsemine sõltub teisest osapoolest. Ühistegevus puudutab ennekõike kahte valdkonda. Need on ühistegevuses kasutatavad vahendid ja taotletavad eesmärgid. Kui osapoole jaoks sõltub vahendite kättesaada­vus või eesmärkide saavutamine teisest osapoolest, siis saame rääkida suhestumisest. Suhestumine võib väljenduda ühises tegevuses sõna otseses mõttes, kus osapooled püüdlevad ühiste vahendite abil koos ühiste ees­märkide poole. Kaudses mõttes tähendab ühistegevus olukorda, kus ­omaette toimetades jagatakse ühiseid ressursse. Sellisel juhul sõltub osapoolte eesmärkide saavutamine sellest, kuidas suudetakse teistega suheldes tagada vajalikud vahendid oma taotluste saavutamiseks. Kui osapoolte jaoks ei olene teisest mitte midagi, neil pole ühist tegevust, ühiseid eesmärke ega ühiseid ressursse jagada, siis pole ka pinda konfliktide tekkimiseks. Seesugused suhted on pinnalised, formaalsed vahekorrad, kus inimesed käituvad etteantud normide piires, laskumata sügavamasse kontakti. Mõningate mööndustega võib niisuguseid suhteid nimetada ka ükskõikseteks suheteks, kus inimesed mööduvad üksteisest nagu jalakäijad tänaval. Kui aga vahendite tagamine või eesmärkide saavutamine olenevad teisest osapoolest, on tegemist suhestumisega. Konflikti allikaks võivad saada nii vahendite tagamine kui ka eesmärkide erinevus.

Vahendite tagamine võib puudutada nii asist, emotsionaalset kui ka abstraktset tasandit. Asised konfliktid, mille puhul vahendid on konkreetselt määratletavad, on lihtsamini juhitavad. Seda siis, kui konflikti põhiküsimus jääb konkreetsele asisele tasandile. Näiteks kui küsimus puudutab aega, raha, lehekülgede arvu, vahemaad või midagi muud mõõdetavat, on võimalik hoida arutelu konkreetsel tasandil. Keerulisemaks läheb asi emotsionaalsete probleemide puhul.

Istusin varakult bussis, et sõita Tallinnasse. Minu kõrvale sättis ennast mustlasproua, kellel polnud piletit. Tasapisi tuli inimesi juurde ja minu kõrvale tahtis istuda noormees, kes oli sellele kohale pileti ostnud. Mustlasproua arvas, et ükskõik, kus keegi istub, mingu noormees ja leidku endale mõni teine koht. Noormees keeldus, väites, et tegemist on tema kohaga ja ta ei lähe mujale. Mina avaldasin kah arvamust, et inimesel on õigus istuda oma kohal. „Sina näljane loll rott ole vait. Sinuga ei räägitud,” käratas mulle mustlasproua ja läks bussis tahapoole. Mul oli väga halb tunne ja terve sõit oli rikutud.

Tinglikult saame seda näidet käsitleda kui emotsionaalsete vahendite (hea enesetunde) pärssimist. Bussis istunud daami eesmärk oli rahulikult Tallinnasse jõuda. Ootamatult tekkinud sõnavahetus rikkus hea kavatsuse. Paljude konfliktide puhul pole aga põhiküsimuseks mitte niivõrd vahendid kui eesmärgid.

Deutsch (2000) räägib eesmärkide erinevusest lähtuvalt positiivsest ja negatiivsest suhestumisest. Positiivne suhestumine toimib juhtudel, kui ühe poole eesmärkide saavutamine aitab kaasa ka teise poole eesmärkide teostumisele. Ilmekaks näiteks võiks siinkohal olla nö ühise punktisumma situatsioonid, kus üksikute saavutused korjatakse kokku üldiseks ­tulemuseks. Näiteks müüriladujate brigaadi tulemuse näitajaks on see, kui palju telli­seid kokku laoti. Negatiivse suhestumise puhul tähendab ühe osapoole edu teise kaotust. Mida rohkem üks liigub edasi, seda väiksem on teise edu. Niisugune olukord võib kujuneda määratud ressursi jagamisel. Kui kolm osakonda peavad näiteks asutuse üldeelarve omavahel ära jagama, siis tähendab see, et mida rohkem üks saab, seda vähem jääb teistele.

Seega on suhestumine mitmetasandiline nähtus. On oluline, et konflikt tekib vaid suhestuvate osapoolte vahel. Sisuliselt tähendab see, et meil ei teki konflikte nendega, kellega meil pole kokkupuudet ja kes ei mõjuta ei meie eesmärkide saavutamise vahendeid ega eesmärke endid.

Osapooled on need, kelle vahel konflikt aset leiab. Võõrkeelses kirjanduses on levinud ka termin partei, kuid eesti keeles tekitab see sõna poliitilisi assotsiatsioone, mis pole siin asjakohased. Lahkhelid, arusaamatused ja pinged leiavad aset kellegi vahel. Ülemus ja alluv, kaks naabrit, kaks linna, kaks kooli, asutus ja linnavalitsus, üliõpilane ja ülikool – need kõik on vaid mõned võimalikud konflikti osapoolte näited. Et konflikti paremini mõista, on oluline teada, kes üldse on osapooled, kuivõrd nad on organiseerunud, kes on osapoolte võtmeisikud, kuivõrd ollakse teisele poolele vastandunud, kui ühtsed ollakse osapoole sees ja kui suured on osapooled (Glasl, 2000, 95–152).

Kes õigupoolest on osapooled? Sellele küsimusele ei pruugi konkreetse konflikti käigus olla sugugi lihtne vastata. Sageli saame osapooltest aru vasta­valt sellele, kuivõrd tunneme konkreetset konflikti. Konfliktide analüüsimisel on üheks abistavaks küsimuseks, kas vastuolu on isikute või gruppide vahel. Näiteks võivad kahe osakonna juhatajad olla sügavas konfliktis, kuid see ei pruugi laieneda nende alluvatele. On ka vastupidine ­võimalus, et allüksused on tülis, kuid juhatajad saavad hästi läbi ning püüavad olukorda konstruktiivselt lahendada. Võimalik, et konfliktis valjuhäälselt sõna võtja on vaid esindaja, keda selleks sunnib amet. Selles kontekstis räägitakse primaarsetest ja sekundaarsetest konfliktidest. Primaarsed konfliktid on need, kus osapooled on põhiküsimusest isiklikult puudutatud ja huvitatud. Sekundaarsete konfliktide puhul esindatakse ameti või rolli tõttu kellegi teise seisukohti. Näiteks advokaadid ja valitud esindajad ei pruugi oma isiklike veendumuste põhjal toetada seisukohti, mida nad kaitsevad.

Kasvasime koos kolme vennaga vanematekodus. Kui isa suri, pärandas ta meile kolme peale kogu majapidamise. Alguses polnud väga vigagi. Jagasime majapidamisülesanded omavahel ära ja saime hakkama. Läks nii, et abiellusime järjest ja jäime kõik isakoju oma peredega elama. Tasapisi hakkasid tülid ja pinged süvenema. Algul mingitest ogaratest pisiasjadest, hiljem kiskus kõik isiklikuks ja läks hapuks. Alguses olime seal kolm venda, siis olime kolm perekonda, siis kolm hõimkonda ja nüüd oleme kolm armeed. Keegi ei saa kellegagi läbi. Vahel ma ei saa aru, kes kelle vastu või mille pärast on.

Antud näide kirjeldab, kuidas konflikti käigus on nii osapooled kui ka konflikti põhiküsimus aja jooksul muutunud. Kui me tahame konfliktis toimuvat mõista, on oluline aru anda, kelle vahel konflikt aset leiab. Nii nagu esitatud näitest näha, võib see tähendada hinnangu andmist konflikti erinevatele arenguperioodidele. See tähendab, et mingil ajal on osapoolteks vennad, siis abielupaarid, seejärel perekonnad ja lõpuks suguvõsad. On ilmne, et osapoolte hulga suurenemine, mis tähendab konflikti kaasatud inimeste arvu suurenemist, toob endaga kaasa konflikti uue kvaliteedi. Konfliktist rääkides on oluline anda vähemalt üldine hinnang sellele, kelle vahel konflikt toimub.

Kas Sa oled osalenud niisugustes konfliktides või näinud lähedalt, mille puhul Sa ei oska öelda, kelle vahel täpselt konflikt aset leiab? Mille poolest need konfliktid erinevad nendest, kus osapooled on selgesti määratavad?

Kui me suudame määrata osapooled, siis on põhjust tegelda osapoolte ühe olulise tunnusega – kas osapooled on organiseerunud või mitte? Konflikti osapooled võivad kujutada endast nii formaalselt olemasolevat gruppi kui ka stiihilist inimeste kogumit. Kui on tegemist formaalse struktuuriga, lähtutakse oma formaliseeritud eesmärkidest ja protseduuridest. Konflikti lahendatakse viisil, mida võimaldavad organisatsiooni alusideoloogia ja alusdokumendid. Kui näiteks konflikti osapooleks on kool või linnavalitsus, siis saavad nad käituda kooli ja linnavalitsusena. Kui tegemist on kahe erimeelse rahvahulgaga liinibussis, kellest ühet toetavad reisijat, teised pileti­kontrolöri, siis on teine olukord. Organiseerunud osapoolte suhted on määratud suuresti ametlike regulatsioonidega. Organiseerumata osapoolte konfliktis toimivad sõnastamata üldkultuurilised reeglid.

Keeruliseks muutub olukord siis, kui organiseerunud osapoolele vastandub organiseerumata osapool. Näiteks tehase juhtkonna ja rahulolematute tööliste vastuolu puhul on üsna raske määrata, kust läheb ­vastuolu piir. Ühel pool on juhtkond, kelle käitumist reguleerivad sõnastatud reeglid, on olemas ametijuhendid, organisatsiooni struktuuri kirjeldus ja sisekorra eeskiri. Teisel pool on aga ebamääraste piiridega rahulolematute hulk. Vaatamata sellele, et erisugused konfliktid võivad areneda eri suundades, on täheldatavad mõned ühesugused tendentsid. Organiseerunud osapoolel on kalduvus teist osapoolt mitte tunnustada, seada oponendi legitiimsus kahtluse alla. Küsimus, kes nad üldse on ja mida nad tahavad, muutub probleemide vältimise ja teisest mitteväljategemise õigustuseks.

Millistel juhtudel on Sinu arvates õigustatud juhtimispõhimõte „Lõuad pidada ja edasi teenida”?

Raskused on ka organiseerimata osapoole sees. Kes otsustab? Kes vastutab? Kuidas minna edasi? Nendele küsimustele vastamine stiihilises ja emotsio­naalselt ülesköetud koosluses on üsna keeruline. Samas tuleb tõdeda, et nii nagu mis tahes välissurve liidab inimesi, nõnda toimib see ka konflikti puhul. Et konflikt nõuab selgepiirilisi seisukohti ja partnerit, kellega rääkida, siis on sellel gruppi organiseeriv mõju. Paljud stiihilised vastu­panu- ja protestiliikumised organiseeruvad just vastaspoole surve all. Kuni üks osapooltest pole organiseerunud, on teda suhteliselt kerge murda, tegeldes ükshaaval selle liikmetega.

Kui osapooled organiseeruvad, tekib osapoolesisene struktuur. Sisuliselt tähendab see, et osapoole liikmete vahel jaotatakse ära rollid, mis võidakse mingil sobival viisil ka fikseerida. Konflikti analüüsimise seisukohast saab oluliseks küsimus, kes on osapoolte võtmeisikud. Ka siin on hulk võimalusi. Konflikti konstruktiivsele lahendamisele aitab kaasa see, kui tegemist on volitatud esindajatega. Võimalikud on aga juhtumid, kus esindaja on nö isehakanu. Sellisel juhul esindatakse vaid iseennast, kuigi oma arvamust võidakse esitada kui paljude oma.

Kui olin õppeprorektor, tuli minu kabinetti tudengineiu ühest teaduskonnast ja teatas, et nende üliõpilased on algatanud protestiaktsiooni õppekorralduseeskirja muutmiseks. Tal oli ka konkreetne ettepanek paari punkti osas, mis puudutasid hindamist ja edasijõudmise reguleerimist. Ta viitas üldisele rahulolematusele oma teaduskonna tudengite seas ja tegi mulle selgeks, et tema visiit on sisuliselt õppeprorektori viimane võimalus asjad korda teha. Vastasel juhul liituvad protestijatega teiste teaduskondade üliõpilased ja lähiajal saab sellest teema avalikkusele. Andmata konkreetseid lubadusi, helistasin teaduskonda, kust selgus, et tegemist on eksmatrikuleerimisohus üliõpilasega, kes kaitseb oma huve. Ta pole oma seisukohti teaduskonna teiste üliõpilastega kooskõlastanud ja esindas vaid mõne mõttekaaslase huve.

TL

See näide on kõnekas mitmes mõttes. Esiteks kätkevad niisugused olukorrad ohtu, et teise osapoolde (antud näites teaduskonna üliõpilastesse) hakatakse suhtuma isehakanud esindaja seisukohti arvestades. Tulemuseks on see, et teine pool kistakse konflikti, milleks tal pole ei huvi ega valmisolekut. Teiseks on pseudokonfliktidel see omadus, et nad võtavad palju aega ja energiat. Kolmandaks näitab käsitletud konflikt, et psühholoogias tuntud seletusviga „Minu arvamus tundub mulle kõigi teiste arvamusena” toimib ka käesoleval juhul.

Mitmel korral oled Sa iseendale vahele jäänud tõdemusega, et oled ekslikult pidanud oma arvamust ka teiste arvamuseks?

Osapoolte organiseeritus on kahetise tähendusega. Ühelt poolt on organi­seerunud osapooltel lihtsam omavahel suhelda. On olemas see, kes on ­teisel pool lauda. Neid konflikte, mille puhul pole kedagi nö teisel pool lauda istumas, on raske lahendada. Teisalt tähendab aga osapoolte organiseerumine konflikti süvenemist. Kuni näiteks töökorraldusega rahulolematus on lihtsalt nurin, on tegemist suhteliselt lihtsa konfliktiga. Kui aga üks osapool organiseerub oma seisukohtade esitamiseks ja elluviimiseks, on tegemist kaaluka sotsiaalse faktiga, mis loob nii asjaosalistele kui ka avalikkusele uue situatsiooni.

Peale osapoolte organiseerituse on oluline ka küsimus „Kuivõrd on osapooled teineteisele vastandunud?”. Selle küsimuse vastus näitab, kui ­kaugele on konflikt arenenud. Konflikti üheks omaduseks on see, et osapoolte suhtlemine on häiritud. On küsimusi, milles on raske kokku ­leppida ning mille üle vaieldakse. Tavaliselt hõlmab ühistegevus väga mitmeid tasandeid ja valdkondi. Nii näiteks lapsevanema suhe kooliga väljendub hinnetelehele allakirjutamises, lastevanemate koosolekul käimises, hoole­kogus osalemises, õpetajaga vestlemises ja lapse õppetükkidega tegele­mises. Vähearenenud ja lihtsama konflikti puhul piirdub vastandumine ühe küsimusega. Näiteks ei pruugi lapsevanem olla rahul õpetaja leebe suhtumisega kodutööde tegematajätmisse. Selle vastuolu aluseks on vanema ja õpetaja erinev arusaam õppimisprotsessist, mis ei sega suhtlemist ja koostööd erinevatel tasanditel. Konflikti arenedes jõutakse aga sinnamaani, et keeldutakse igasugusest suhtlemisest esmalt õpetajaga, seejärel kooliga ning pannakse oma laps lõpuks teise õppeasutusse. See, kui mitmes asjas ja kui radikaalselt osapooled ennast teineteisele vastandavad, on ­konflikti ­arenemise oluliseks kriteeriumiks. Sellest kõigest tuleb lähemalt juttu eskalatsiooni käsitlevas osas.

Osapoolte oluliseks tunnuseks on ka nende sisemine ühtsus. Mida ühtsem on osapool, seda rohkem sunnib ta endaga arvestama ja seda raskem on tema tahet murda. Seepärast võib konflikti üheks lahendusstrateegiaks olla teise osapoole ühtsuse lõhkumine. Kui ollakse omavahel tülis, on raske teistele vastanduda. Samas võib paljudel juhtudel olla konflikt see, mis seob muidu vastuolulist ja lahkmeelset osapoolt. Võivad esineda ka juhtumid, kus osapoole ühtsus surutakse jõuga peale. Olukorras, kus ühtsuse aluseks on parteiline kuulekus, mitte isiklike veendumuste järgimine, võivad osapoolesisesed erimeelsused viia konflikti teisenemise või ootamatute lahendusteni. Võimalik on ka osapoole positsioonide kaotamine teisele, ühtse­male ja enamorganiseerunud osapoolele. Sageli juhtub see siis, kui üks inimene vastandub suuremale grupile. Niisugustel juhtudel võib ­suurem osapool üsna kiiresti organiseeruda.

Piletikontroll ja turvafirma peatasid sõidubussi, et püüda „jäneseid”. Bussis sõitis koolitüdruk, kellel ei olnud ette näidata ei sõidupiletit ega kuukaarti. Tütarlaps seletas väga alandlikult, et ema lubas täna kuupileti osta ja homseks saab see olema, kuid see vastus ei rahuldanud kontrolli. Piletikontroll käitus tütarlapse suhtes väga ülbelt. Ta näitas oma võimu ja käsutas tüdruku bussist välja. Õnneks viibis bussis palju häid ja kaastundlikke inimesi, kes astusid tüdruku kaitseks välja ja kellel oli tüdruku piletita sõidu põhjusest oma arvamus. Näiteks, et tegemist on arusaamatusega tüdruku ja ta ema vahel kuupileti ostmise suhtes. Üks härrasmees ostis tüdrukule pileti ja palus lapse rahule jätta. Piletikontroll lõi käega, lahkus bussist ja soovis reisijatele kõike head.

Esitatud näide ilmestab olukorda, kus üks suhteliselt suurem ja ühtsem osapool vastandub ühele inimesele. See bussisõidu näide ilmestab olukorda, kus üks inimene (kontrolör) satub vastuollu grupiga (reisijad). Paraku on nõnda, et ühtsustunde tekkimiseks on sageli vajalik ühine vaenlane või ühiselt kogetud ebaõiglus.

Seega iseloomustavad osapooli lisaks üldisele määratlusele ka organiseerituse määr, võtme ja esindusisikute olemasolu, vastandumise määr ning osapoole sisemine ühtsus. Eri osapoolte vahel on aga konflikti sisuks mingi konkreetne vastuolu, mida osapooled lahendavad või mille lahendamist nad püüavad vältida. See viib konflikti järgmise komponendi juurde, milleks on konflikti põhiküsimus.

Eelesitatud definitsiooni kohaselt on konflikt vastasseis mingis küsimuses. Konflikti põhiküsimus (issue) on telg, mille ümber ja mille pärast konflikt toimub. Näiteks kui töökollektiivis tekib vastasseis kahe grupi vahel, kellest ühed pooldavad tunniajalist ja teised pooletunnilist lõunaaega, siis on konflikti põhiküsimuseks lõuna pikkus. Põhiküsimus moodustab konflikti sisu. Alati pole kerge vastata, mis on konflikti sisu. Eriti raske on põhiküsimust määrata pikaajaliste ja kaugelearenenud konfliktide puhul. Kui alguses võis olla üsna selge, et erimeelsused olid seotud näiteks raha jagamise põhimõtete määramisega või auto ­kasutamise ­graafikus kokku­leppimisega, siis süveneva konflikti põhiküsimuseks võib saada konfliktiprotsess ise. See tähendab, et algküsimusega enam ei tegelda. Vaieldakse ja väideldakse juba selle üle, kes kellele mida on öelnud ja kuidas teise poole tundeid riivanud. Põhimõtteliselt võib konflikti põhi­küsimuseks olla kõik inimsuhetega seonduv.

Üheks põhiküsimuse käsitlemise võimaluseks on püüda võimalikke põhiküsimusi kategoriseerida või grupeerida. Üheks sellise käsitluse näiteks võib tuua Müller-Fohrbordti (1999, 26–40), kes eristab fakti-, huvi- ja väärtuskonflikti. Kui on võimalik kindlaks teha, mis kategooriasse põhiküsimus kuulub, siis on võimalik leida ka sobiv lahendustee.

Faktikonflikti puhul on tegemist kahe vastandliku arvamusega, mis ei saa olla üheaegselt õiged. Faktikonflikt puudutab ennekõike kvantitatiiv­seid, mõõdetavaid suurusi. Faktikonflikti loob objektiivse tõsiasja eri­sugune tõlgendamine. Faktikonfliktide tüüpilised näited on küsimus ­sellest, mis on suurem, kumb oli enne, kes tegi, millal toimus ja mitu oli. Fakt kui konflikti põhiküsimus on tänuväärne selles mõttes, et faktid on kontrolli­tavad. Kuni konflikt piirdub erimeelsustega tõsiasjade konsta­teerimisel, on konflikt suhteliselt hõlpsasti lahendatav. Kui aga põhiküsimuseks saab tõsiasjade tõlgendamine ja väärtustamine, omandab konflikt keerulisema ja komplitseerituma sisu.

Läksime eile abikaasaga hirmsasti tülli. Näiliselt polnudki nagu põhjust. Asi sai alguse sellest, et meil Tartus tehti bussiliinid ümber. Me oleme mõlemad pensionärid ja sõidame palju bussiga. Käisime eile kinos ja oli väga ilus film. Minul oli uus kleit ja vihma sadas ja seepärast läksime taksoga. Kodus uurisime bussiliinid välja ja panime kirja, aga jätsime selle sedeli maha. Tulime kinost välja ja mina ütlesin, et nüüd läheme 16 peale, tema aga rääkis, et tuleb 2-ga sõita ja hoopis teisest kohast. Siis hakkasime teineteist süüdistama, et bussiajad jäid maha. Õnneks tuli üks tuttav vastu, kes õige bussi peale juhatas. Sõnelemine rikkus terve õhtu ära. Mis tähtsust sellel numbril oli, peaasi, et lõpuks koju saime.

Faktikonflikti kriteeriumiks on küsimus õigest ja valest. Mõlemal osa­poolel on erinev arusaamine, teadmine. Ühelt poolt soovitakse, et teine pool oma väärarvamusest lahti ütleks. Samas soovitakse näidata ja tõestada oma seisukoha õigsust. Nii kaua kuni osapoolte eesmärgiks on tõe väljaselgitamine, on konflikt hõlpsasti juhitav. Kui eelmise näite arutelu oleks jäänud tasemele, mis number buss koju viib, oleks küsimus olnud suhteliselt hõlbus lahendada – tuleb tõde välja selgitada. Paraku paljud konfliktid ei jää sellele tasemele püsima. Emotsionaalseks kaasnähteks on osapoolte magus uhkustunne, et mul oli õigus. Kui aga põhimotiiviks saab teisele ärategemine, siis tavaliselt tõde kannatab ja konflikti põhiküsimus liigub tõsiasjadelt huvide ja suhtumiste maailma.

Faktikonflikti lahendamise teeks on ennekõike informatsiooni täpsustamine. Osapoolte nõustumine sellega, mis juhtus, ongi konflikti lahendus. Selleni jõudmiseks on aga vaja informatsiooni koguda ja täpsustada. Osapooltel on võimalik kokku leppida ka selles, et kokku ei lepita. Sellisel juhul saavutatakse emotsionaalne üksmeel, ent konflikti põhiküsimuses – faktis – eriarvamused säilivad.

Huvide konflikt puudutab soovide ja vajaduste ühitamatust. Lihtne näide on pereliikmete eriarvamus, kas minna puhkusereisile mägedesse või mere äärde. Huvide erinevus konfliktis tõstatab küsimuse huvide põhjendatusest. Kui ühe osapoole huvid tunduvad mõlemale osapoolele vähepõhjendatud, siis konflikti ei pruugi tekkida. Huvide konflikti aluseks on kahe osapoole põhjendatud huvide ühitamatus. Alljärgnev näide on käsitletav huvide konfliktina.

Direktor ei luba õpetajat aasta lõpus koolitusele (maksumus 500.–), väites, et koolituseelarves puudub raha. Õpetaja lubas, et maksetähtaeg võib olla ka uues eelarveaastas, kuid direktor siiski keelab õpetajal minna. Puhkes emotsionaalne sõnasõda – õpetaja süüdistab direktorit, et see ei soosi õpetajate täiendusõpet. Direktor pareerib – õpetaja on juba piisavalt koolitustel käinud ja tema hinnangul pole see väga oluline kursus. Konflikt hajus jõuluvaheaja tõttu.

Mis võis olla esitatud näites direktori huvi? Kuidas hindad konflikti (mitte)lahendust?

Huvide põhjendamine konflikti osapoolte poolt on enamasti väga subjektiivne. Kui näiteks majaehitajate üks osapooltest on huvitatud ahjuküttest ja teine põrandaküttest, siis huvide ristumine ei piirne ainult majandus­arvutustega. Huvid põhinevad lapsepõlvemälestustel ja senistel elukogemustel. Inimesel võib olla soov ja vajadus taastada tema jaoks midagi algset, kodust ja hubast. Põrandakütte ökonoomsusarvutused võivad olla küll õiged, ent siiski emotsionaalselt kauged.

Huvide konflikti lahendamise eesmärgiks on osapooli rahuldavale kokkuleppele jõudmine. Kokkuleppe tingimuseks ja selleni jõudmise meetodiks on aga vastaspoole huvide põhjendatuse (või põhjendamatuse) mõistmine. Seepärast on paljudes konflikti lahendamise oskuse koolitusprogrammides omaette teemaks teise poole positsiooni mõistmise võime arendamine. Spetsiaalsete harjutustega õpetatakse, kuidas konflikt­situatsioonis teise huvide põhjusi mõista. Sageli võivad huvide põhjused olla märksa üldisemad. On täiesti võimalik, et inimesed ei sõnasta või isegi ei mõista oma tegelikke huve. Samas võidakse oma tegelikke huve ka ­kiivalt varjata, looritades neid lugupidamist väärivate väljenditega. Nii saab ­näiteks oma huvi võimu järele teoks teha demokraatia ja võrdsuse sõnavahu kaudu.

Väärtuste konflikti puhul kerkib esile ja vastandub see, mida osa­pooled oluliseks peavad. Väärtused on üldised printsiibid, mis suunavad meie mõtteid, tundeid ja käitumist. Väärtused määravad meie käitumist ja otsuseid mitmel moel. Väärtused suunavad meie käitumist, mõtes­tades meie eesmärke. Väärtused motiveerivad meid millegi poole püüdlema. Väärtused on osa meie identiteedist. Väärtused põhjendavad meie käitumist. Väärtused kujunevad eluea jooksul ja on raskesti muudetavad.

Näiteks võib tekkida konflikt kahe inimese vahel, kellest üks väärtustab praktilisust ja teine ilu. Tõsi, ilusad asjad võivad olla praktilised ja prakti­lised asjad ilusad. Samas võib ühest väärtusest kinnihoidmine viia teise alahindamisele. Näiteks sünnipäevakingi valimisel võivad inimesed lausa tülli minna. Üks pool soovib midagi ilusat, teine midagi asjalikku. Üks väärtustab mugavust, teine kokkuhoidu. Sageli on konkreetsete küsimuste taga üldisemad väärtused. Niisugust olukorda ilmestab alljärgnev näide.

Maal pole teismelistel poistel eriti palju võimalusi aega veeta. Kümmekond poissi harrastavad meil ekstreemsporti, nimelt rulasõitu. Ise nad ütlevad, et tervis hea, seltskond vinge ja ajal mõte sees. Nad on käinud vallavanema jutul, et saada endale minirämp, aga seda pole neile lubatud, kuna vallal on vaja rajada tähtsamaid objekte. Ei jäägi muud üle, kui poisid proovivad oma oskusi kõnniteel. Sellega pole jälle külaelanikud rahul. Ma ei tea, mismoodi vallavanemale seda seletama peaks, et poistele mõistliku rakenduse leidmine on väga tähtis. Me ei taha ju, et nad laaberdama läheksid.

Väärtusi on raske muuta. Seepärast on ka väärtuskonfliktide lahendamine keerukas. Kui ei tunnustata seda, mida teine inimene oluliseks peab, on konfliktid kerged tekkima. Puhtusearmastajal on raske taluda räpakat. Patrioodile on konformistiga suhtlemine keerukas. Paikse elu armastajale on rändamine kannatuse sünonüümiks. Konflikti põhiküsimuseks ei pruugi olla midagi konkreetset, vaid see võib puudutada ka väga üldisi ja maailmavaatelisi küsimusi. Taas on lihtsam kokkuleppele jõuda, kui osapooled mõistavad ja tunnustavad teineteise erinevusi.

Seega võib konflikti põhiküsimust käsitleda väga erinevalt. Ilmselt on mõistlik arvestada osapoolte väärtustega, mis ei ole läbiräägitavad. ­Pahatihti võivad tülid tõusta faktide mitteteadmisest või väärtõlgendamisest. Huvide ja väärtuste erinevus loob soodsa pinna vastuolude tekkimiseks. Reaalses konfliktis on aga põhiküsimuse käsitlemisel võimalik jälgida seda, kuidas osapooled ise põhiküsimusse suhtuvad. Sellest seisukohast on oluline, kuidas osapooled põhiküsimust mõistavad, millisena nad näevad teise osapoole põhiküsimust ja kuivõrd emotsionaalne või ratsionaalne on nende suhtumine põhiküsimusse.

„Millest me üldse räägime?” See on küsimus, mis võib konflikti käigus korduvalt üles kerkida. Lihtsam on siis, kui osapooled mõistavad põhi­küsimust ühtemoodi. Kui aga sellest saadakse erinevalt aru, siis räägitakse üksteisest mööda ja ei liiguta võimalikule lahendusele lähemale. Näiteks olukorras, kus ühe ettevõtte kolm osakonnajuhatajat satuvad konflikti ühise preemiafondi jagamisel, võidakse kujunenud olukorda tõlgendada täiesti erinevalt. Esimesele on põhiküsimuseks raha hulk, sest töötajate ­palgad on madalad ja väikseimgi toetuse vähenemine annab majandus­likult oluliselt tunda. Teine rõhutab, et küsimus pole üldse rahas, vaid õigluses. Jagada tuleb selgete, kõikide huve võrdselt arvestavate põhimõtete järgi. Kolmanda põhimure on see, et tema arvamust arutelude käigus ei arvestata. Räägitakse vahele, katkestatakse ja kui siis hiljem jõutakse tema seisukohtadeni, ei märka keegi öelda, et tema oli esimene, kes hea lahenduse välja käis. Konflikti lahendamise seisukohast on oluline, et teadvustataks, kuidas teised kujunenud olukorda näevad.

Konfliktoloogias räägitakse põhiküsimuse egotsentrilisusest. See tähendab, et osapooltel on kalduvus käsitleda konflikti oma probleemist lähtudes. Sealjuures tekib tunne, et teised ei saa asjast aru, tegelevad vähetähtsaga või on lihtsalt hoolimatud ja kiuslikud. Tegelikult tegeleb igaüks oma asjaga, teistest mööda. Konflikti arenedes võib aga kujuneda olukord, kus teise osapoolega suhtlemist hakatakse vältima ja enam ei huvitutagi teise poole arvamusest. Sellistel juhtudel on konflikti konstruktiivne lahendamine üsna keeruline.

Konfliktid muutuvad arenedes üha emotsionaalsemaks. Seepärast on mingil hetkel raske vahet teha, kus lõpevad sisulised argumendid ja algab tunnete klaarimine. Praktikas need kaks tasandit segunevad, konflikti põhiküsimus muutub üha isiklikumaks, emotsionaalsed reaktsioonid üha kontrollimatumateks. Sellises olukorras muutub konflikt üha raskemini juhitavaks.

Konflikti kui vastasseisu mõistmine aitab täpsustada konflikti käsitlemist. Samas mõjutab aga konfliktide mõistmist ja nendes käitumist olu­liselt suhtumine konfliktidesse üldse. See on üldinimlik nähtus, et eelhoiakud ja arusaamised kujundavad käitumise.