Читать книгу Peraküla - Tommi Kinnunen - Страница 10

EMA TÕI kuuse juba tuppa. Alguses lõhnas see vaigu ja metsa järele, aga nüüd on lõhn hajunud. Libistan käeseljaga mööda oksa ja sajad okkad kraabivad hellalt mu nahka. Kusagil võõrastetoa akna taga krigisevad sammud ja sosistatakse, aga ma ei tee sellest välja.

Kõnnin fotoateljeesse. Seal haiseb magneesiumipulber, mida kasutatakse selleks, et saaks piisavalt valgust. Ema teeb päeviti Saksa sõjapasside ja liikumislubade jaoks pilte. Seetõttu kutsuvad nad teda fotomammaks. Koputavad välisuksele ja küsivad, et „ist die Fotomama zu Hause”. Kui ema on kodus, peab ukse avama ja ütlema „bitte”. Praegu peab ust alati lukus hoidma, sest on sõda ja piir väga lähedal.

Lähen vahekoja kaudu söögituppa. Taignalõhna on sinnani tunda. Ema harjab leivaahju söest puhtaks ja Anna sõtkub midagi kausis. Kuulen kohe, kus Johannes on. Ta on peituses vilets, jookseb kõigepealt läbi terve maja, vahetab siis kohta ja kolistab. Püüan anda talle nõu, et ta otsiks uusi peidupaiku, läheks voodi alla või puudekasti, aga ta ei usu mind, vaid hingeldab alati mõne ukse taga, sest ta arvab, et mulle peab kõik asjad kergeks tegema. Mõnikord ei tee ma tahtlikult teda märkama ja lähen justkui teistesse tubadesse ekslema ja siis ta itsitab. Poistel peab vahetevahel võita laskma. Sel korral ei jaksa ma kaua mängida, vaid vajutan köögiukse kinni ja taban selle tagant Johannese käe. Ta püüab olla liikumatult, et ma ei märkaks.

„Juba leidsingi su üles.”

„Kuidas sa üldse teadsid, et ma siin olen?”

Sosin on liikunud vahekoja akna taha, aga mina päkapikke ei karda. Anna ütles läinud nädalal, et neid pole olemaski. Johannes lunib mind veel korra otsima. Ma püüan teda eesesiku juures vaigistada, sest vanaema tuli alles hommikul sünnituselt. Ta ütleb alati, et see on viimane kord, aga abiotsijad tulevad harjumusest meile, kui uus ämmaemand ära on. Fotoateljee kohal nagisevad ülakorruse üüritoa põrandalauad. Seal elas tüdrukust peast ema ja alles hiljuti Anna, aga nüüd kõnnib seal fritsude kolonel. Igasse majja on elama pandud ohvitsere. Mõnikord mängib koloneli grammofon nii valjult, et seda on alla kosta ja siis laulab vanaema kaasa, et koju jäi mul maha väike neiuke. Kambrisse saab välistrepist ja seetõttu ei kohta koloneli just tihti. Mõnikord tuleb ta alla, koputab uksele ja istub vanaema seltsis võõrastetoas. Vanaema toob siis oma kambrist uhked klaasid ja karahvini, mille külgedel on ülevalt alla lihvitud sügavad vaod.

Anna hüüab söögitoast.

„Ema tahab, et sa veel Johannesega mängiksid ja varsti saame piparkooke.”

Johannes vingatab vaimustusest. Mulle ei paku see huvi, aga nii enne jõule pole mõtet ei öelda.

Johannes jääb võõrastetoa diivanile numbreid lugema, kuigi ta kõiki veel ei oska. Olen juba otsustanud, kuhu ennast peita ja lähen veranda poole. Uks on raske ning selle taga on pakaseline õhk. Sisse hingates lööb algul kopsudes kipitama. Vajutan ukse kinni ja kõnnin kapini, kus hoitakse vanaema paksu hundinahkset kasukat. Kui pakasega tuleb mõni kaugema nurga abivajaja, peab selle sisse sooja viima. Kui minna kasuka sisse ja asetada käed käistesse, ei leia Johannes mind kunagi.

Ma ootan. Ta tuleb korraks uksele, aga läheb sisse tagasi. Kasukal on vanaema lõhn. Mässin selle endale ümber, aga külm haarab varvastest. Johannes kõnnib võõrastetoa ukse taga.

„Tee häält,” käsib ta.

Hüüan kasuka käisesse „siin” nii vaikselt, et ma kohe vahele ei jääks. Johannes siiski kuuleb seda ja avab verandaukse. Ta kordab mu nime.

Ma ei vasta. Ta nõuab uuesti, et ma häält teeksin, aga ma olen vakka. See on hea peidukoht, mida võib mitu korda kasutada. Johannes saab pahaseks.

„Sa pead ütlema, kui teine palub.”

Sellise asjaga ma kaasa ei lähe. Otsustan vakka olla. Johannes kuulatab, kas on midagi kosta, ja kuna ei ole, läheb ta tagasi uksele.

Korraga kõlab välisuksel koputus. Ma olen kogu aeg Johannest kuulanud ega pole märganud sammude kriginat pakaselumes. Johannes tuleb tagasi ja küsib, kes seal on.

„Tee uks lahti. On asja ämmaemanda juurde.”

Mees räägib omapäraselt. Vanaemale on tuldud arvatavasti järele kaugelt piiri äärest, Paanajärvi kandist. Johannes ei ava, sest õhtuti võivad lukku katsuda ainult täiskasvanud. Ta teatab, et ta peab ema kutsuma.

„Tee kõigepealt uks lahti. On asja ämmaemanda juurde.”

Mees lõgistab ust, aga Johannes on juba läinud. Veranda klaasid klirisevad. Keegi sosistab midagi. Ma tõmban käed kasuka käistest välja ja teen kapiukse lahti, astun välja. Akna tagant kostab mehehääl.

„Tee uks lahti, ilus tüdruk.”

Võõrastetoa uks avaneb. Ema uurib, mis lahti on.

„Tähtis asi.”

Ema läheb akna juurde ja kraabib aknalt härmatist.

„Kuskaugelt te järele tulite? Olete te üldse hobusega?”

Avan uuesti kapiukse ja võtan hundikasuka välja. Ukse tagant kostab teise mehe hääl. Ta teatab, et neil oleks fotot vaja. Passifotot.

„Praegusel kellaajal?”

Vajutan kapiukse kinni. Ema märkab mind.

„Kus sa selle kasukaga lähed?”

Ma ütlen, et see tuleb sooja viia, et vanaema ennast ree peal ära ei külmetaks.

„Tollel on ju fotot vaja.”

Selgitan, et kõigepealt küsis ta vanaema järele. Ema seisatab ja vaikib. Seejärel läheb ta tagasi ukse taha.

„Milleks teile fotot vaja?”

„Proopuski jaoks.”

Ema käsib kohe sisse minna. Ta pöörab mu õlgadest haarates ümber ja surub mu välisuksest eemale. Ma küsin, et kas võtan kasuka kaasa.

„Võta pealegi, aga kutsu vanaema kohe siia.”

Libistan käega mööda seinapaneele, kuni leian vasakult selle ukse, mis viib otse vahekotta. Jätan kasuka ukse kõrvale lauale ja koputan vanaema uksele.

„Tule sisse!”

Toas haiseb kampri järele ja seal on alati umbne õhk. Vanaema lamab voodil.

„Noh, mis uudist, Helena?”

Ma teatan, et ema käskis ukse juurde minna. Et vanaemale tuldi järele, aga nad tahavad samas ka proopuski jaoks fotot.

„Proopuski jaoks?”

Vanaema tõuseb püsti ja tõmbab villased sokid jalga. Ta avab kummutisahtli ja võtab sealt mingi pisikese asja, avab seejärel kapiukse ja võtab mingi suurema asja. Siis läheb ta minust mööda. Lähen vanaema järel verandale.

„Mis sa sellega teed?” Ema hääl kõlab hirmunult.

„Sina ole nüüd vait,” vastab vanaema.

Püüan küsida, mis asjad vanaema kapist võttis, aga ema käsib sisinal vakka olla. Ta tõmbab mu kõrvale ja paneb käed mu õlgadele. Vanaema kõnnib ukse taha.

„Ämmaemand siin. Kuhu teil vaja?”

Ukse tagant ei kosta ühtegi häält.

„Millisesse külla on vaja minna?”

Keegi ei vasta.

„Nad on ikka veel seal,” ütleb ema.

„Kas Käylä külla?” küsib vanaema.

Ukse tagant kostab vastus.

„Jah.”

„Ma ei kuulnud. Ütle veel, kuhu minek oli.”

„Kä…”

Mees katkestab poolelt sõnalt.

„Vii laps siit minema,” käsib vanaema.

Ema talutab mu võõrastetuppa ja tõmbab ukse kinni. Verandalt kostab vanaema hääl.

„Sul on viis sekundit aega lahkuda ja siis tulistan läbi ukse. Küla iga viimane frits on siin, kui lask kõlab.”

Ema hoiab mul ikka veel õlgadest kinni.

„Kas Johannes on veel peidus? Äkki otsime koos?” küsib ta, kuigi ta tegelikult ei taha, ja tirib mind köögi poole. Kui oleme fotoateljee juures, käib verandal selline raksakas nagu siis, kui välku lööb.

„Issand jumal,” karjatab ema, laseb õlgadest lahti ja jookseb võõrastetuppa. Ta kolgib harjavarrega lage.

„Tulge kohe alla!”

Anna kiljub köögis ja lastetoas nutab Johannes.

„Mis lahti on?” hüüan ma, aga ema ei vasta.

Ma pean Johannese üles leidma. Ema jookseb verandale, ka ülakorruse toas joostakse. Johannes tuleb, haarab mul käest kinni ja nutab ehmatusest, ning verandalt kostab Anna nutt. Mul tuleb ka nutt peale, aga keegi ei selgita mulle midagi. Õuepoolsed aknad tärisevad, kui kolonel pööningu välistrepist alla jookseb.

„Mis meil siin toimub?” küsin Johanneselt, aga ta ei suuda vastata.

Ma lähen uksele ja hüüan veranda poole.

„Vanaema, kas sinuga on kõik korras?”

Välisuks avatakse ja sisse tuleb kolonel. Tema ja ema räägivad fritsude keeles ja Anna nutab kogu jutu peale. „Was was was” ja „die Partisanen”. Ma kuulen verandalt vanaema vandumist. Tunnen kõhus kergendust.

Õhtul istub vanaema koos ema ja koloneliga köögilaua taga. Kolonel haarab sülle kõigepealt Johannese ja siis minu, pigistab põsest ja ütleb, et „Entschuldigung schöne Kinder”. Vanaema selgitab, et ta palub vabandust. Kolonelil on kodus oma lapsed, siit kaugel.

Vahekoja voodile on kolinud valvama noor fritsude sõdur ja lapsed ei tohi isegi päeval võõrastele välisust avada. Ja kui ukse taga on tuttav inimene, peab temalt ikkagi küsima mõnda sellist sõna, milles on ü-täht.

Vanaema ütleb emale, et kurat kui lõi sedasi tagasi, et jälg kõhul. Keegi ei ütle, mis see tagasi lõi.

„Eks nad kõndisid iga akna taga, ainult pööningukambrisse ei osanud piiluda,” räägib vanaema ja valab vagudega pudelist pika jalaga klaasi. „Aga laiali nad pudenesid.”

Öösel kambris küsib Johannes, kas vanaema sai päkapikule pihta.

1 Viide Saksa sõjalaulude autori Herms Nieli (1888–1954) kuulsale sõjalaulule „Erika” (soome k „Kaarina”). Eesti keeles on seda laulu esitanud mh ansambel Untsakad, laulusõnadest levis Teise maailmasõja paiku erinevaid versioone. [ ↵ ]