Читать книгу Peraküla - Tommi Kinnunen - Страница 8

EMA PRÕMMIB isa kambri uksele ja karjub, et ta aimab kõike. Ta küsib, miks isa pole nõus temaga rääkima.

Ma laman voodis ja topin sõrmed kõrva, aga ema häält on ikkagi kuulda. Ta kasutab isa sõnu, mis põrkuvad seintelt nagu pallid ja satuvad võõrastetoast siia välja. Kas vanaema ei pane tähele või on ta mõnesse kolkakülla sünnitusele viidud? Sageli tuleb ta sellistel õhtutel oma kambrist ja ütleb, et olge tasa ja et sellistest asjadest ei tohi kõva häälega. Surun kõrvalestad mõlema pihuga tugevalt vastu pead. Sõnu ma enam ei erista, ainult häält.

Sellistel öödel tuleb põrandaalune kohe pärast uinumist. Kui sel ajal ringi kõnnid, hakkab põrand allapoole kalduma. Kui ümber pöörad ja põgened, on järsak kohe seal. Võid proovida kõigepealt riiuli juurde minna ja seejärel akna juurde, aga sellest pole abi, sest põrandalauad tõusevad kõikjal püsti. Kuhu sa ka ei lähe, libised alla nagu hauda. See on sügav auk, kuhu pannakse sõjas surnud ja pommide tapetud lapsed. Sa võid sinna kukkuda. Isegi kui püüad vaibaservast kinni hoida, libised tühjusse, mis on külm ja kust kostab selline madal hääl, mis ei kuulu ei inimesele ega kassile ega koerale ega ühelegi muule loomale.

Püüan hoida kõrvad kinni, aga silmad lahti, et ma magama ei jääks. Teki all on liiga palav. Tõukan seda jalaga eemale, aga isa on selle mu jalgade alla mähkinud. Kui isa on puhkusel, paneb alati tema meile teki peale, kuigi ma ütlesin, et ema oskab seda paremini. Ta küsis, kas sa polegi issi tüdruk, ja mina ütlesin, et ei, hoopis ema oma. Tahan, et isa räägiks sõjast, aga ta ütleb iga kord ei.

Tahan jalgu jahedasse õhku. Ma lihtsalt pean käed kõrvade pealt ära võtma ja laskma häältel tulla. Ema käsib isal lahti teha. Ülevalt pööningukambrist kostavad õe Anna sammud. Tema tuppa saab välistrepist, aga sealt ei tohi üksi üles minna. Annal ei tule samuti und. Kisun teki jalgade alt ära. Pööran ennast ja surun ühe kõrva patja. Põrandaalune on lähedal.

Johannese voodi põhjalauad nagisevad. Kergitan pead ja kuulatan. Ta nutab vaikselt. Hüüan tema nime ja nuuksumine lakkab.

„Tule siia!” sosistan ma.

Ta ei vasta.

„Jookse kiiresti, enne kui põrandaalune tuleb!”

Võõrastetoas ulub ema nagu koer. Johannes vastab, et ta ei tule. Ta hingab sõnade vahel sügavalt.

„Jookse-jookse,” meelitan mina ja voodi nagiseb, kui ta püsti tõuseb.

Korraga kuulen ema karjumise tagant liikumist, tumedat ja külma. Põrandalauad hakkavad värisema. Käsin Johannesel kiiresti tulla. Ta kalpsab voodist ja sööstab minu poole. Kas ta jõuab? Kuulan, kus kohas ta on. Nüüd jõudis ta vaiba peale, nüüd sai vaibast üle.

„Jookse! Vaata ette, põrandaalune!”

Ma karjun ja ta jookseb ja nutab ja jookseb. Paljad päkad patsuvad põrandal, lauad kobisevad. Ta haarab voodiservast ja ma aitan tal üles ronida. Küünarnukk tabab mind silmanurka. See on valus, aga ma ei riidle, sest see juhtus kogemata. Külm hääl vaibub, selle ees nutab ema kõva häälega.

Ma paitan Johannese pead. Ta pigistab karumõmmi vastu rinda ega suuda nutmist lõpetada. Ma leian ta kaenlaaluse ja kõditan, aga see ei aja teda naerma. Ema on võõrastetoas vakka, aga isa räägib. Ma ei saa aru, mida ta ütleb. Ta ei karju kunagi. Johannes sipleb. Heidan ta kõrvale pikali.

„Ta läks minema. Enam pole vaja karta.”

Pühin ta pisarad ära ja paitan pead. Vanem õde kannab hoolt. Tõusen istuli ja puhun plärinal vastu ta kõhtu, aga tema ainult nuuksub.

„Piripill,” ütlen talle.

Ma tean, mida Johannesel vaja on. Tõusen voodil istukile ja kuulatan. Anna ei kõnni enam, ema seletab midagi madalal häälel, kiiresti. Põrand ei värise, aga ma tean, et põrandalaudade all ujub jaheda nahaga olend. Ta hoiab käsi pea ees koos ja tõukab jalgadega samamoodi nagu siis, kui isa näitas, kuidas konn vees teeb. Ta kuulatab lauapragude vahelt ja järgneb seinte all ühest kambrist teise. Sellegipoolest veeretan ennast üle Johannese ja lasen jalad vaikselt maha. Hoian mõlema käega voodiservast kinni ja kompan, kas lauad juba kõiguvad. Käsin Johannesel täitsa vaikselt oma kohal oodata.

„Ei tohi järele tulla. Nüüd pead tubli olema.”

Liigun mööda voodiserva ja kõnnin kummuti poole. Koban käega selle serva järele. Haaran sellest kinni ja lasen voodist lahti, lähen edasi. Astun ettevaatlikult. Põrandaalune ujub kusagil teises toas. Jõuan uksele ja avan selle, kuulatan. Ema hääl on kähe. Ta räägib täiskasvanute sõnadega, mida lapsed ei tohi kasutada. Kui selliseid asju kuuled, pead ümber pöörama ja ära minema. Laskun diivani taha neljakäpukile. Johannes ütles eile, et see oli hea peidupaik. Vanaema küsib minult kogu aeg, millises toas missugune asi on ja millises kohas. Sellepärast tean juba peast kõiki tubasid ja nende sisu.

Liigun vaibaserva pidi võõrastetoas edasi. Isa ütleb emale midagi, aga ma ei taha kuulata. Põrandalauad värisevad. Nende all ujub olend, kellel pole piire. Tardun paigale ja hoian hinge kinni. Kuulatan. Ta ujub mööda. Ema naerab omaette, aga see pole rõõmus naer.

„Sa ei puuduta mind enam.”

Isa on täitsa vakka.

Pööran vaibanurga juurest klaveri poole. Enne mängis isa seda pidevalt, aga praegu ta ütleb, et pole tuju. Siit pole linadekapi juurde enam pikk maa. Tõusen, võtan paar sammu ja otsin kobamisi teed. Nüüd ei tohi midagi maha kukutada ega pikali ajada. Põrkan vastu lillepostamenti, aga see ainult kõigub ega tee häält. Enne seisis see keset tuba, aga vanaema nihutas selle seina äärde, et ma otsa ei komistaks. Pööran ümber ja mu parem käsi leiab kapi. Nõjatun vastu seda ja leian lukuaugust võtme. See tundub jahe. Keeran seda ja saan vasakpoolse ukse lahti. Alt teine riiul. Surun käe päikeselõhnaliste linade vahele ja leian selle üles. Johannese vana lutt. Leidsin selle eelmisel nädalal. Ema oli selle kõrvale pannud, või siis vanaema või Anna.

Vajutan ukse hääletult kinni ja otsin üles lillepostamendi. Pööran ümber ja asun tagasiteele. Isa räägib vaikselt. Ta ei saa aru, mis ta on tegemata jätnud ja kas ema on millestki ilma jäänud.

„Oled sa üldse üks õige mees, Onni?” küsib ema.

Korraga kergitab isa häält. Ta taob seestpoolt kambri ust. Isal pole mitte isa, vaid kellegi teise hääl. Ta pole enam seesama, kes kasutab imala lõhnaga juuksevõiet või kellega koos mõtled välja napakaid lugusid. See on nagu lõhkuma kukkunud hobuse või naabrite suure sõnni karje. Hääl ei tule mitte suust, vaid rinnast. Surun ennast vastu vaipa ja tunnen, kuidas lauad värisevad. Ma ei tahaks liikuda, aga põrand lainetab. Sukelduja pöörab köögis ümber, võtab tagumisest seinast hoogu ja libiseb võõrastetoa seina alt läbi. Tema nahk on külm ja libe nagu kalal. Ta seisatab ja nuhutab, silmi tal pole. Ta kuuleb isa, kes teda aga ei huvita. Ta otsib lapsi, keda hauda viia.

Isa palub, et saaks korrakski sügavalt magada, et ei peaks kartma. Ema ei vasta ja isa kisendab, et ta peab kühveldama rindel kruusa oma surnud kamraadide silmadele, kui õhk on tolmust hall. Välisaunas peseb ta endalt maha vere ja soolikad ja pealuutükid. Mõistatab, kas naabri-Ville piinles kaua või kaotas kohe teadvuse. Ja siis ootab kodus üks ihar mära, kes tuleks läbi künda, selle asemel et saaks kas või ühe hetke lihtsalt niisama olla. Johannes nutab tagakambris. Isa hääl paisub väga valjuks.

„Äkki saaks näpata vähemalt minuti enda jaoks? Vähemalt üksainus kuramuse hetk, ilma et keegi raisk tahaks midagi?”

Ma kisendan, et isa juttu mitte kuulda, aga tänu sellele tajub sukelduja, kus ma olen. Ta tõukab ennast lahti ja ujub lähemale.

Lauad hakkavad kerkima ja ma libisen tahapoole. Peab tõusma, peab liikuma hakkama. Ma jooksen. Lauad tulevad üksteise küljest lahti. Ma ei tea suunda. Lillepostament kukub ja ma põrkan vastu klaverit, aga seisma ei jää. Mul on palav. Pimedad ei tohi joosta, sest siis lähed vastu asju ja teed endale haiget. Mul jääb hing kinni. Püüan minna otse, vehin käega enda ees paremale ja vasakule ja otsin teed.

Ema hüüab mind, aga ma ei saa seisma jääda. Lauad langevad ja vajuvad kaldu ja tõusevad otse ees püsti. Isa kambriukse lukk ragiseb. Peab kiiremini jooksma ning mu pea tabab seina ja seejärel põlv diivanit. Ihul on kananahk. Ema karjub isale, et vaata nüüd kurat, mis juhtus, aga ma ei pööra ümber ega peatu. Pean Johannesele luti viima. Surun selle vastu kõhtu ja jooksen. Käsi satub vastu külma aknaklaasi, ma pööran ümber ja otsin tagakambrit. Kuhupoole see jääb?

Ega Johannes pole püsti tõusnud ja võõrastetuppa tulnud? Ta ei oska isegi vaibaservast kinni hoida, kui põrand kaldu hakkab vajuma.

„Ära tule!” karjun ma, „Hoia eemale, hoia eemale!”

Johannes nutab kambris ja ma liigun hääle suunas. Leian õige ukse ja saan sellest sisse. Keeran ukse lukku. Taban voodiserva, haaran äärest kinni ja vinnan ennast üles. Ema ja isa on ukse taga. Vajun Johannese kõrvale pikali ja tõmban ta kaissu. Avan pihu ja annan luti. Selle kummist pea on välja veninud ja pikk. Kombates tunnen, et Johannes on selle endale suhu pannud. Paitan ta juukseid.

Isa palub ukse taga andeks. Ma laulan Johannesele, et hiuli-hei, meremees hei, ja ta torkab oma varbad mu jalgade kaitse alla.

1 Read Soome helilooja ja laulja Georg Malmsténi (1902–1981) populaarsest 1930. aastatel loodud Miki Hiire teemalisest laulust „Mikkihiiri ja vuorenpeikko”. Eestikeelses versioonis on vastavas kohas „sind olen otsinud ammugi ma”. [ ↵ ]