Читать книгу Peraküla - Tommi Kinnunen - Страница 7

EMA HAARAB mul kaenla alt, tõstab kõrgele ja laseb siis alla tagasi, päris sügavale.

„Proovi siin istuda.”

King kopsab vastu põhja, mis kõmahtab õõnsalt nagu tünn. Ma ei saa aru, kus ma olen. Ruum tundub olevat kitsuke. Kompan enda ümber ja üks käsi ulatub ääreni. See tundub jahe, peaaegu külm. Pea kohalt kostab ema hääl, mis pisut kajab.

„Helena, võta Johannes sülle.”

Ema tõstab väikevenna mu ette, ja me jääme kaksiratsi üksteise taha istuma. Võtan Johannesel ümbert kinni, sest kõik uus hirmutab teda. Küsin emalt, kus me oleme, aga ta ei vasta. Teiselt poolt kostab vanaema hääl. See ütleb, et oleme nüüd sellises rongivagunis, millega transporditakse fritsude sõjaks ehitatud raudteel liiva. Et ema tahtis tulla ja sellest pilti teha, kuigi see polevat lubatud.

Johannes vingerdab, aga ma ei lase lahti, vaid õõtsutan teda ja ütlen, et lollike-kollike, kuni ta rahuneb. Ema on meie taha kõndinud ja käsib paigal püsida. Ta teeb pilti. Ema ütleb, et see väliraudtee on kummaliselt kitsas, aga vanaema vastab, et küllap sõdurid sellega hakkama saavad. Ema häälde sugeneb vigurit ja ta küsib, kas äkki saaks selle vaguni liikuma. Et siis saaks kõnnumaal meiegi põngerjad ükskord öelda, et on rongiga sõitnud. Vanaema naerab ja kõnnib samuti meie selja taha. Ta ütleb, et eks vaene inimene peab ikka igasugu rumalusi proovima. Vanaema kõnnib teistmoodi. Kui ema liigub liival tihedalt rap-rap-rap, siis vanaema õõtsub rap-raap-rap. Isa ütleb, et vanaema Marial annab tunda.

Vanaema ja ema hingavad teineteise kõrval.

„Kas oled valmis, Lahja?” küsib vanaema.

„Olen,” vastab ema.

„Siis suru peale nagu vana peremees oma noorele eidele.”

Liiv sahiseb nende jalge all. Nad mõlemad puhivad. Ema teeb imelikku krigisevat häält, ta hingab ja hoiab samas hinge kinni. Samasugune hääl oli isal siis, kui ta puhkuse ajal lohistas oma voodi kambris ema voodi kõrvalt eemale. Korraga vajume nõksatades ettepoole, nagu siis, kui hobune hakkab vedama ja isa ütleb, et hoia kinni. Et Johannes ei ehmataks, ütlen ma talle, et me liigume. Ta kordab, et ’iigume. Ta ei oska veel kõiki sõnu. Ta pöörab pead, vaatab.

Emal tuleb naer peale. Vanaemagi kädistab naerda.

„Pärasool tuli vaat et peaaegu tolli jagu välja, aga lõpuks sai ikka liikuma.”

„Nii ei ole ikka ilus,” toriseb ema.

Ma silitan Johannese pead ja ütlen, et vanaema ajab imelikku juttu. Vend haarab mõlema käega mu sõrmedest ja viibutab neid. Ema naerab ja ütleb mulle tubli tüdruk, et kannan sedasi hoolt ja et selle jaoks vanemad õed ongi. Mina hoian Johannest ja õde Anna hoiab mind. Pööran pea tahapoole ja küsin, kuhu see rauast tee välja viib. Ema vastab, et eks see lõuna suunas läheb, aga ta pole kindel. Ta pole kunagi käinud mujal kui Oulus, kuid vanaema on sõitnud rongiga siis, kui käis ämmaemandate koolis ühes suures kivimajas nii kaugel lõunas, et sealt edasi pole muud kui meri. Seal on teistmoodi kui siin, teistmoodi puud ja kivist majad.

Ma lasen Johannesest lahti, sest ta saab ise hakkama ja kompan kätega, mis mu selja taga on. Hunnik liiva. Nõjatun tahapoole ja heidan pikali, aga Johannes jääb kleidiservale istuma. Külgsein on jahe. Vaguni liikumist pole enam tunda, see ei tiri ega tõmba. Aeg-ajalt põhi värahtab pisut ja on kuulda kolksatust. Vanaema ütleb, et rongiratastel on selline laul.

Tunnen näol päikesepaistet. Ajan silmad täitsa pärani. Vahetevahel jääb valgus varju taha. Need on puud. Isa on rääkinud, et titast peast nägin ma igasugu asju, enne kui haigeks jäin, aga ise ma ei mäleta midagi. Ning isa pole enam kodus, vaid sõdib. Surun pöidlad silmadele. See tekitab toreda tunde. Puudes mühiseb tuul. On pühapäev.

Vanaema laulab rongi kolksatuste saatel:

Nii kaua mina trambin selle küla teid,

kuni kingatallad vastu peavad.

Musitan kõiki, keda mina tahan,

las vanamutid mind aga neavad.^[2.]

Emale vanaema laulud ei meeldi. Las sellised asjad olla, ütleb ta iga kord.

„Kuhu me läheme,” küsin ja ema vastab, et koju.

Vanaema selgitab, et seda teed pole veel Lopottini rajatud. Fritsud on ehitanud sõja tarvis sisemaalt tuleva raudtee ja varsti ulatub see kirikukülla ja seejärel Nõukogude Liidu piirini ning kõige lõpuks Murmanski raudteeni välja. Aga praegu veel mitte, ja sellepärast tulime siia hobusega. Ema ütleb vanaemale midagi. Ma ei kuule, mida, aga naeru tema hääles enam pole. Kiirus väheneb ja vagun jääb seisma. Ema tuleb meie kõrvale.

„Me ei ela Lopottis,” ütleb ema vanaemale valjult.

„Mis sa nüüd siis mängu peale vihastad, Lahja.”

Ema meelest algab Lopotti alles meie aia tagant ja seal elavad hoopis teistsugused inimesed kui meil. Vanaema meelest pole see muud kui nimi. Korraga kahmatakse Johannes mul sülest. Ma ehmatan ja püüan teda kinni hoida, aga ema käsib lahti lasta. Tema hääl on külm.

„Mida sa teed?” imestab vanaema.

„Nüüd lähme minema.”

Ma ei taha minna, vaid rongiga koju saada, aga vanaema võtab mul kaenla alt kinni ja tõstab liivale. Maa kaldub vagunist eemale. Raske on püsti seista ja ma otsin rongi raudküljest tuge.

„Mis see Lopotti on?” küsin ma, aga keegi ei vasta.

Vanaema haarab mul käest.

„Lähme siis meie ka koju, Helena. Äkki on su isa puhkusele lastud.”

Ma püüan nõlvakul kõndida, üks jalg konksus. Vanaema koperdab ees minna. Ta hüüab emale järele, et misasja ta alati nende igivanade kohanimede peale pahaseks saab.

„Ega seal Lopottis peale meie kahe ju muid halva mainega naisi ei ela.”

Ema ei vasta. Vanaemale tuleb naer peale.

1 Kõik „Peraküla” peatükkide pealkirjad on viited mõnele laulule. Enamasti pole eestikeelseid vasteid olemas, sestap on pealkirjad jäetud soomekeelseks. Siinsed read pärinevad aga eesti koorijuhi ja helilooja Robert Theodor Hanseni (1849–1912) kuulsast laulust „Ema süda”, mis kirjutati 1882. aastal Lydia Koidula luuletusele. [ ↵ ]

2 Mugandus soome rahvalaulust „Niin kauan minä tramppaan”. [ ↵ ]