Читать книгу Peraküla - Tommi Kinnunen - Страница 11

MINNA SELGITAB Tuomasele, kuidas vildikaga suurte silmadega kasse joonistatakse.

„Kõigepealt üks pall peaks ja sinna vurrud, siis teine pall ja lõpuks saba.”

Ema on laotanud põrandale kaks fotoateljee vaateaknal kolletanud suurt taustapapi poognat ja andnud Tuomasele joonistamiseks värvipliiatsid. Maarit ja Minna käsutati jõuluvanast põnevil väikesele vennale seltsiks, ja nad sattusid ise joonistamisest hoogu. Tapio jälgis õdede lõbutsemist diivanilt ja võttis siis lõpuks sinise vildika. Nüüd tahab ta laenata musta, et saaks värvida autosummutist voogavat tossu. Maarit joonistab vapikujulist logo, mille keskel seisab suurte tähtedega „Hurriganes”.

Esikuuks kolksatab ja trepikojast levib tuppa kibe suitsuhais. Kari juhib Helena käevangus elutuppa, möödub ettevaatlikult jõulukuusest ja paneb Helena diivanile istuma. Tädi on pannud endale selga lotendava pruuni kleidi, mille kinkis talle vanaema eile, kui isa oli jõulukülalised lennujaamast kohale toonud.

Kari istub tugitooli, klõpsab põrandalambi põlema ja hakkab lugema „Valitud palade” kuu lugu, mille ta oli lauale jätnud. Tuomas küsis talt, kas neil on Helsingis laps, aga Kari ei vastanud midagi. Tavaliselt on Kari tore ja mängib nendega ja räägib naljakaid jutte, aga praegu on ta halvas tujus.

Helena kuulatab tuba.

„Kes siin on?” küsib ta.

„Kõik meie,” vastab Maarit teistegi eest oma tädile. „Mina ja Minna ja poisid ka.”

„Mida te teete?”

„Joonistame.”

Helena tõuseb diivanilt ja kombib vasaku käega lauaserva, järgib seda, kuni jõuab sellest mööda ja leiab tugitooli.

„Mööbel on siin teisiti kui suvel,” ütleb ta.

Osa elutoast on raamaturiiuli abil Minna toaks eraldatud. Helena möödub toolist ja pöörab vasakule. Maarit nihutab Tuomase tädi jalgade eest tahapoole.

„Kus see klaver on?”

„Kohe seal kõrval. Vasakul,” vastab Kari, pilku raamatult tõstmata.

„Seal, kus on aknad?”

„Nende vahel.”

„Siin on nüüd kõik nii teises kohas.”

Helena pöörab vasakule, kobab käega madalamalt, teeb sammu ja kobab uuesti. Kolmandal sammul leiab ta klaveri üles. Helena leiab tooli, istub sellele ja tõstab klahvidelt kaane.

„Ma mängiks natuke.”

Käed kerkivad klahvidele. Helena vajutab vaikselt ühele neist, kuulab selle häält ja viib sõrmed kiiresti õigetele kohtadele. Tuomas teab jõululaulu lasteaiast ja ta tõuseb, et vaadata tädi käsi. Ema nõuab, et Helenale tuleb öelda tädi. Ema ei tee etteheiteid, kui kutsuda tädisid ja onusid pelgalt eesnimega, aga iga kord, kui see ununeb, heidab ta pilgu ja parandab. Tädi Helena, onu Kaarle. Emale on sugulus tõsine asi.

Tädi parema käe sõrmed mängivad kiiret meloodiat. Nad leiavad õiged klahvid, kuigi silmad vahivad põiki üles. Vasak käsi otsib akorde, aga sellel pole sugugi nii kiire. Aeg-ajalt sirutub väike sõrm või pöial tasakesi valget klahvi vajutama ning Helena kuulab selle tekitatud häält. Selle abil leiavad teised sõrmed igaüks oma koha. Tuomasel on tunne, justkui tegutseksid käed üksteisest sõltumatult: üks mängib „Haldjate jõuluööd” ja teine lisab juurde mitmesuguseid madalaid helisid, aga kahe eraldi töö tulemusel sünnib tuttav laul.

„Kuhu sa, Maarit, kavatsed sügisel pärast kooli edasi minna?” küsib Helena.

„Gümnaasiumi,” vastab Maarit ja katab tušiga logo s-tähte.

„Ta oleks tahtnud juuksuriks hakata,” teatab Minna.

Maarit kortsutab kulmu.

„Mis see sinu asi on?”

„Tip-tapi” vahetab välja „Sinimägede öö”.^[2.] Tuomas läheb paberi juurde tagasi ja värvib oranži rohelisega üle. Minna on saanud Maaritilt tänutäheks oma paljastuse eest põsele punase täpi. Ta limpsab sõrme, pühib värvi vilunult maha ja vahib vihaselt oma õde. Maarit põrnitseb vastu.

„Isa sundis mind, kuigi ise pole ta üheski koolis käinud.”

„Teie vanaisa sundis mind Helsingisse minema,” ütleb Helena.