Читать книгу Täiskasvanute mängud - Toomas Vint - Страница 10

Ma ärkan kloppimise peale, köögist paistab valgust, keegi liigub seal, tõstab asju ühest kohast teise, ma tahan tõusta, aga tinane raskus hoiab mind kinni, juba aiman, usun teadvat, et köögis on kojamees, kellele on antud korraldus teostada mu korteris läbiotsimine, leida üles kuurist varastatud esemed, ma tahan karjuda, et mina pole midagi võtnud, pole tema kuuris käinudki, et tol õhtul tahtsin oma kuuri minna, aga võti jäi kaasa võtmata, aga juba ta on toauksel, kannab seljas uhiuut ohvitserimundrit, läikivad ordenid kõlisevad, ohkan kergendatult, sest ta käed on tühjad ja nüüd võib ta isegi aru saada mu süütuses, kuid siis keegi liigutab mu kõrva ning ma märkan õudusega, et mu voodis lamab alasti kojamehe naine, hetkeks käib mul peast läbi, et küll ma olin loll ja magasin sobiva võimaluse maha, aga juba vihiseb kojamehe kirves mu poole ja ma suren mõttega oma süütusest.

Ma ärkan kloppimise peale üles, esimesel hetkel nagu unenägu kestaks, siis ma ei taju, kas on hommik või öö, toahämarus vihjab valgusele väljas, kloppimine sellele, et keegi on ukse taga, tõmban kiiresti rõivad selga ja lähen avama.

„Mine kohe ja aja see mees akna tagant ära,” hingeldab kojamehe naine; ta on hirmunud, paanikas, ootab, et ma midagi ette võtaksin.

Kui trepist üles torman, ei ole ma veel midagi õieti taibanud – napp informatsioon, on mind küll liikuma tõuganud, kuid aknast sisse passivat heledas vihamantlis meest nähes, jään abitult seisma, teadmata, mida ette võtta, oskamata kedagi minema peksta, mõistatamata, mis see kõik tähendama peaks. Ent mees märkab mind ja paistab, et tema teab kohe, kuidas käituda. Viivitamatult pistab ta jooksu, lausa tõmbab mind end taga ajama. Kui ümber maja jõuan, näen veel ta mantlit värava vahel, aga kui tänavale lõõtsutan, on ta kadunud nagu tina tuhka.

Ilm on pilvine ja tibutab peenikest vihma. Suured veeloigud meenutavad öist tugevat sadu ja ma mõtlen murelikult, et kui veel sajab, hakkab kanalisatsioon jälle üle ajama ning haisu eest pole pääsu. Minu uks on praokil ja kui sisse astun, on kojamehe naine kardina köögiakna eest kõrvale tõmmanud ja vahib välja. Ütlen, et pani plehku, et too vihmamantlis mees jooksis ära ja ma ei saanud teda kinni, aga samal ajal kahtlen, kas ma üldse teda oleks saanud või tahtnud kinni võtta.

„Kadus just kui maa alla,” seletan üsna verejanulisel toonil, mulle tundub, et niiviisi on mehisem rääkida ning küsin, mis mees see oli.

„See rääkis, et on elektrikontroll,” sõnab naine, kes on ikka veel ärritatud, kohkunud ja sõnad tulevad läbi hingelduse.

Panen köögis tule põlema ja palun tal istet võtta, ise laon teeklaasi mitu lusikatäit suhkrut, valan vett, segan ära ja ulatan naisele:

„Suhkruvesi aitab,” soovitan ema häälega, tahtmatult „e” tähe asemel „je” öeldes.

Kojamehe naine võtab masinlikult klaasi, joob, seejärel paiskub ta suust sõnadevoog:

„Karl oli just tööle läinud, mina aga tahtsin veel tunnikese silma looja lasta, kui uksele koputati, arvasin, et Karl on midagi maha unustanud, tõmbasin ainult hommikumantli ümber, ukse taga oli mingi mees, ütles, et on elektrikontroll, mina muidugi näitasin, kus voolumõõtja on, tema võttis taskulambi ja nagu päris asjamees vahtis mõõtjat, kui ümber pööras, ei saanud ma algul arugi, mis suur lillapunane asi tal sõrmede vahel on, aga kui taipasin, siis pistsin karjuma, mispeale ta mulle ligi tuli ja surus käe suu peale; rabelesin mis hirmus, hommikumantli hõlmad läksid lahti ning mõtlesin, et nüüd vägistab ära ja abi pole ka kuskilt saada, aga tema muudkui hõõrus oma asja, lõpuks pritsis mulle peale ja seejärel jooksis minema, lõin ta järel ukse kinni ning hakkasin ennast kasima, aga tema tuli vähe aja pärast akna taha uuesti ennast näitama… küll on hea, et sa välja läksid, muidu arvab veel, et ma siin keldris päris üksinda elan, Ellen juba eelmisel nädalal rääkis, et mingi elektrikontroll oli tema keldris käinud, ma ei tea, kuidas võisin selle ära unustada ja nii ettevaatamatult võõra sisse lasta, aga Ellen, suur, tugev naine, tegi talle ahjuroobiga säru. Peaks miilitsasse teatama, äkki nabivad selle kinni, ega nad midagi suuremat teha saa, kui viisteistkümmend päeva anda, kõige õigem oleks selline vaeseomaks peksta, mis muud niisugusele vaja... mis sa arvad, järsku peaksin miilitsas rääkima, et ta mind tahtis ära vägistada, siis panevad kindlasti kinni, aga mina ei taha jälle kohtuvahet jooksma hakata ja Karl ei tohi sellest küll midagi teada, see läheb kohe pööraseks… tead, ära sa sellest Karlile räägi, jäägu see omavaheliseks jutuks, lubad, ah?”

Ütlen, et ma ei räägi sellest kellelegi, olen kogu aeg teda püsti seistes kuulanud, käega vastu pliidiäärt toetudes, kuulnud mind juuksejuurteni punastava ajavat avameelset juttu, mis pooleldi nagu käiks minugi pihta, aga ma mõistan, et seekord on mul otsekui sõbratari roll, kellele kõik ära räägitakse. Ometi olen ma säärasest osast ära kohkunud, mind häirib pealetükkiv tuttavlikkus ja kohene omaks võtmine – ausalt öeldes tunnen end väga ebamugavalt ja et vähegi teist juttu teha, enesepaljastamisest kõrvale hiilida, küsin, kas ta kohvi tahab, ning olen kindel, et nüüd naine tõuseb püsti ja teeb minekut, kuid ta naeratab ja ütleb, et jooks hea meelega.

Alles nüüd tihkan ma end liigutada. Panen vee keema, otsin kapist kohvipulbri, loputan kohvikannu puhtaks, tõstan resti pealt tassid lauale – suhkrutoos on seal juba varem, seda polegi vaja otsida – ja siis mul jääb üle üksnes taburetile istuda.

„Ellen rääkis, et sellised ei tulegi vägistama, nad saavad oma lõbu kätte ainult liputamisest,” itsitab kojamehe naine.

„Aga jube õudne oli ikkagi, praegugi veel jalad nõrgad ja süda taob,” ütleb ta kätt rinna alla sättides ja mulle sellise pilguga otsa vaadates, et kui ei usu, siis katsu järgi.

„Oeh, kuidas ma välja näen!” hüüatab ta äkki, seejärel rahustab ennast: „Naabrite asi, annad ehk andeks, kohe kuidagi ei taha praegu tuppa minna, istun natukene, vähemalt saab kellegagi juttu ajada. Ega sul suitsu ei juhtu olema?”

Lähen teise tuppa, kus riiulis on onu Elmari poolt maha unustatud poolik suitsupakk. Mul on natukene aega isekeskis olla – ma ei pea seda kohe üles leidma, võin paar sahtlit välja tõmmata, tagasi lükata, võin käe korraks püksitaskusse pista ja silmade ette manada köögis istuva kojamehe naise, kes ühe käega hoiab luitunud hommikumantli hõlmu koos, ning kujutada ette, kuidas ta kogemata hõlmad lahti laseb.

„Küllap see mees on hulk aega siin luuramas käinud,” naise peenike hääl sibab valjult ja koomiliselt köögist minu juurde; ma võtan riiulist pleekindpunase suitsupaki ning arutlen, et läbi akna naist vaadates või praegu temast mõeldes, on ta eriliselt erutav, aga kui ma köögis ta kõrval olen, haarab mind hirm, ahistav pelgus ja ma julgen vaevu ta poolegi vaadata.

Kui ma talle suitsu peale tuld pakun, värisevad mu sõrmed märgatavalt.

Kui ma põlevat tikku tema poole sirutan, kui ta sigareti põlema imeb, vaatab ta mulle altkulmu naeratavate silmadega otsa, siis puhub peenikese suitsujoaga leegi surnuks. Püüdnud tema pilgu, pagen ma silmadega kohe kiiresti riiulisse, kus on mõned tassid ja taldrikud, ise taganen oma kohale pliidi kõrval, sest pilgu kaja kostab paratamatult vastu alakehas ja mul nagu oleksid jalad nõrgaks läinud.

„Selge see, et ta on varem siin maja ümber luuranud, kust ta muidu teadis, kus kohas aknad asuvad, ja tuli ta ka varsti pärast seda, kui ma olin üksi jäänud. Mitte ei mõista, mis küll sellistel arus on, ise kena välimusega noor mees ja riist nagu kahur, kas siis vähe on naisi, kes sihukese kahel käel vastu võtaksid.”

Veekannust tuleb auru, aeg on kohv valmis teha; kohvipulbrile vett valades, mõtlen paaniliselt, kuidas juttu teisale juhtida, midagi muud kõne alla võtta, sest mul on pidevalt mulje, et tollest elektrikontrollist rääkides, peetakse just mind silmas… Mul ei löö pähe ühtegi sobivat käsimust, mida küsida. Ma kardan, et kui vahejuhtum saab ammendatud, pole meil teineteisega enam midagi rääkida.

„Aga võib-olla ta on mõnega sedaviisi otsa peale saanud,” itsitab kojamehe naine. Ta võngutab üle põlve tõstetud jalga, hommikumantli siil nihkub järjest allapoole, kuni lõpuks põlvelt päris maha libiseb, aga ta ei pane seda tähelegi.

Kohal, kus kintsud teineteisega risti jooksevad, näen ma karvast kolmurka paistmas.

Kolmapäev, 17. august 1966. Kui Freudi järgi on püüd õnnele inimese kõrgeim elueesmärk, mis näeb ette valu ja rahulolematuse vältimist, siis Kierkegaardi juhtlauseks on: nulla dies sine lacryma. Freud tahaks inimesi muuta kompleksivabadeks ja õnnelikeks kariloomadeks, nivelleerida kõik halliks massiks – skorlupa! (see kõlab hoopis paremini kui eestikeelne munakoor). Ent Kierkegaard mõistab, et ainult pisarad ja kannatus võib inimest massidest kõrgemale tõsta, teda tõe tunnetamiseni viia. Ma ei saa hästi aru, miks meil Freudi peale nii vihased ollakse, tema ideaaliks on ju kommunismiühiskonna inimene (?!) – kas ainuüksi selle pärast, et ta omistab määratut tähtsust inimese seksuaalsusele, millel meie ühiskonnas kohta ei ole. Meil nussitakse (venekeelne sidesõna jebatsa), isegi kõnepruugis ilma vähemagi seksuaalsuseta.

Aga mina ei saa oma seksuaalsusest ei mööda ega üle. See piinab mind, annab varjutooni igale mu päevale, tunnile, ma püüan seda tõrjuda väevõimuga eemale, kuid see võitlus on lootusetu, ikka jään juba esimese välispidise erutuse peale lõplikuks kaotajaks.