Читать книгу Täiskasvanute mängud - Toomas Vint - Страница 6

Tõmban eesriide eest ja kollast päikesevalgust valgub tuppa. Päris päike astub sisse alles pärastlõunal, praegu ergavad üksnes vahtralehed ning taevas on väga ühtlane sügavsinine. Halvasti magatud öö teeb mind ennastki halvaks. Pahuraks, iseendale väljakannatamatuks. Hea, et ma ei pea kedagi nägema, kellegagi rääkima. Keegi ei istu mu kaela peal sooviga aidata, trööstida – üksielamise võlu ongi ainult iseendale elamine ja tõsiasi, et keegi ei saa mu hinge endale põue pista, kasvõi selleks, et seda soojendada.

Kui ekraan näitab mulle tumepunakaspruune kuure, tajun igahommikust vabadusetunnet, seda, et mitte üks hing ei saa määrata mu järgmist liigutust ja teine hing ei vaata mõistmatult või halvakspanuga seda, mis liigutuse ma teen. Kuuridemaastik mu akna ees on troostitu – esteetiline katastroof võrreldes harjumuspärase koduse väljavaatega hoolitsetud rohtaiale. Millegi võitmine tähendab sageli millestki ilmajäämist. Kõik tuleb sättida tähtsuse järjekorda, et valikuid lihtsamaks teha.

Praegu, käesoleval hetkel, kui tumelilla mööbliriie, mis mul kardinaks on, lainetab veel eesttõmbamise hoost, võiksin ma oma ihuliikmetega sooritada mitmeid manipulatsioone – eesmärk paneks need liikuma, aga eesmärgitus ei tee midagi. Ma vahin kivistunud pilgul kuuriseina ja pea töötab tahtejõuetul tühikäigul. Arvan, et isegi siis, kui välisilm pakuks ühtäkki mingi ootamatu situatsiooni: seltskond inimesi tuleks akna taha, hobune kappaks uksest sisse, kirjutuslaud lahvataks põlema, kuuri katusele maanduks ingel – , oleksin ma uues olukorras samasugune ühe koha peal liikumatult seisja, pilk vahtimas üksnes enda sisse, ning ma ei märkakski, mis mu ümber muutunud on.

Kujutluspilt sinakasvalgest inglist, kes laialiaetud tiibadega pidurdades kuurikatuse tõrvapapile laskub, toob meelde nähtud unenäo – ärgates peast pühitud, nüüd väga selgesti esile kerkiva piltiderea: jäin järjekordselt hiljaks, suures auditooriumis oli just ukse juures paar vaba kohta, valges kitlis naine rääkis mingist haigusest, taipasin, et olen ruumiga eksinud, sattunud arstide loengusse, kõik teisedki olid rõivastatud valgesse, mõtlesin hirmuga, et nüüd saavad nad aru, kes ma olen, aga selle asemel, et põgeneda, võtsin portfellist piimapudeli ja panin lauale, arutledes, et kui nad näevad valget pudelit, ei taipa keegi, et mul kitlit seljas ei ole; lektor hakkas oma juttu illustreerima värviliste elusuuruses inimeste piltidega, üllatudes tundsin ära oma ema, isa ja õe, aga neile olid miskipärast joonistatud tiivad külge. Äkki taipasin õudusega: nad on surnud.

Õudustunne äratas mu. Unenägu ununes, aga tunne jäi. Nüüd, kui sain nähtu taastatud, hakkas mind vaevama mure – ei midagi konkreetset, käega katsutavat, äraseletatavat, üksnes ebamäärane kõhe tunne, just nagu süda oleks valutanud.

13. august, laupäev. Paljud kirjanikud on kujutanud minu meelest ületähtsustatult perekonnaliikmete vahelisi suhteid. Vanemate ja laste hingeline lähedus, kiindumus – terved konliktid on selle peale üles ehitatud: teise eest enda ohverdamine, vaen, üksteisehoidmine, armastamine, vihkamine. Perekond oleks nagu maailma keskpunkt, kuhu koonduvad kõik selle maailma kired ja tunded. Minu kogemus oma pere najal ning tuttavaid peresid vaadeldes, kõneleb hoopis leigusest, põhimõttelisest ükskõiksusest teiste vastu, kui just pole tegemist huvide ristijooksmisega. Veritasu! Kuivõrd primitiivne mõtlemine võib selleni viia.

Minu meelest areneb inimkond järjest enesekesksemaks, praktilisemaks, mõistusepärasemaks. Ma ei tea mispärast ma peaksin eriliselt tänulik olema, et mu isa ja ema naudingu tulemuseks ilmusin mina ning et nad minu eest hoolitsesid. Tegemist on puhtalt bioloogilise nähtusega. Liigi säilitamine nõuab paljunemist ja järglaste üleskasvatamist. Nojah, väike haug on suurele haugile maiuspalaks, vaatamata sellele, et too arenes ta enda marjaterast.

Ma arvan, et kogu see tants perekonna ümber on välja mõeldud selleks, et paps ja mamps oma lapsi nahka ei paneks, või vastupidi – ühesõnaga kaitsemehhanism.

Mu vanemad peksid mind armutult, sest nad armastasid mind ja tahtsid, et läbi valutunde saaks minust korralik inimene. Milline absurd! Kui ma ülikoolist ära tulin, hakkasid nad mind põlgama, sest ma ei toiminud nii, nagu nende arvates mulle parem oleks. Kui lahkusin kodust, siis isa laenas mulle raha, et ma saaksin end sisse seada, aga määras kindlaks tagasimaksu tähtajad – sellepärast, et ta mind armastab ja ei taha, et ma oma elu tühjalt ära raiskaks. Selle asemel, et mind mõista ja mulle head soovida, saab ta ainult iseendast aru ja tahab, et just tema plaanid täituksid, ning see ongi tema arvates õige ja mõistusepärane suhtumine. Elagu enesekesksus! Mina seevastu tahan elada niiviisi, kui mulle meeldib ja ei arvesta karvavõrdki nende soovidega.

Nägin unes, et mu perele olid tiivad selga kasvanud ja järeldasin: nad on inglid, nad on surnud. Ootamatult hakkas mind vaevama ebamäärane mure, ohu aimdus. Kui püüaks nende surma ette kujutada, situatsiooni sisse elada – kas siis tunded ületaksid mõistusliku arvestuse? Miks peab mu õde teistest inimestest minu jaoks erinema? Tegelikult me oleme nagu kaks taime, kes ühes kasvupinnas kõrvuti kasvanud. Ühe õgib kits ära, teine jääb järele, kasvab suureks ja kannab vilju. Ja siis veel õemees! Absoluutselt võõras inimene nagu iga teine tänavalt, ometi ma peaksin kaasa elama ta õnnele ja õnnetustele, teda hoidma ja armastama, ning kõike seda ainuüksi selle pärast, et ta kepib mu õde, mida iga teine mees tänavalt teha ei saa.

Ja nüüd kõige mõttetum: inimene abiellub inimesega, et sugu jätkata ning üleöö peab ta hakkama armastama lugematuid teise inimese isasid, emasid, onusid, tädisid, jne., jne.!

Saabub mõttepaus, silmad jooksevad kirjaridadelt akna peale üles ja sealt paistab lahtine kojamehe kuuri uks. Võpatan seesmiselt – just nagu miski oleks mu sisemuses liigutanud ning hakanud mind ägedalt raputama. Panen sulepea ja päeviku toolile, puurin pilgu kuuripimedusse, aga ei näe midagi helendamas. Rahu on rikutud, tõotus, et kasutan tänast päeva maksimaalselt töö tegemiseks ega lase mõtetel hetkekski kuuri ja vannitoa vahet uitama minna, muutub korrapealt sõnakõlksuks, kergemeelselt lahti lastud lauseks. Keha erutub, ootusärevuses tõmbub suu kuivaks, ning siis tuleb välja, et kõik ainult selleks, et näha viimaks tumedusest ukseavasse välja ilmuvat kojameest, kelle luitunudsinise alussärgi peale tõmmatud pintsaku taskust paistab õllepudel.

Käis pead parandamas, adun pettunult ja jälgin, kuidas ta värisevate kätega luku kallal õiendab. Hallisegused juuksed on kammimata, rõivad lotendavad ta kõhna keha ümber – ta välimus on täpselt selline nagu ühe räpase vanamehe välimus olema peab, ja ma ei mõista, kuidas üks naine saab säärasega elada. Lihtsalt võigas on säärast naise kõrval voodis ettegi kujutada, aga ometi peab midagi neid ühendama, koos hoidma. Elamispind? Ammune kiindumus? Ent naine on kenake, isegi hoolitsetud välimusega, ning ma mõtlen nukralt, et ta vääriks paremat meest ja luksuslikumat elu.

Mul on tunne, et ma tahaksin midagi naise heaks teha; see oli täpselt samasugune romantiline soov, mis mind iga kord valdas, kui kodu lähedal postkontoris käisin ja nägin seal töötavat küürakat tütarlast. Ei, ta ei olnud põrmugi õnnetu, lõkerdas koos teistega, aga ta kaunil näol seisis mingi kummaline kurbuse pitser. Minu arvates tegeles ta kogu aeg oma seisundi teadvusest välja tõrjumisega, püüdis meeleheitlikult samastuda teiste inimestega. Ta vaprus meeldis mulle, saatsin iseendale kirju nõudmiseni, et mul oleks põhjust postkontorisse minna, ja ükskord võtsin julguse kokku ning kinkisin talle lillekimbu. Enne kui ma põgenesin, jõudsin näha ta pilgus üllatust, imestust, õnne. Rohkem ma postkontoris ei käinud, uskusin, et olen korda saatnud paraja sigaduse – olin äratanud temas asjatuid lootusi, kingitusega andnud mõista, nagu ta oleks minu väljavalitu. Ta poleks kunagi tulnud selle peale, et lillede kinkimine oli hoopis tähtis minu edevusele, panus mu isikliku mina kergitamiseks ja sellel polnud mingit tõsisemat põhja all.

Arvan, et ma ei tundnud tolle postkontori neiu vastu mitte midagi seksuaalset, ma lihtsalt imetlesin ta vaprust ning kindlasti äratas ta kaastunnet, seevastu kojamehe naine erutab mind, lausa ärritab, iga mõte ja kujutluspilt temast suriseb vastu mu alakehas ja rahuldamatus piinab mind, kuid ma ei saa talle lillekimpu viia, teda jalutama või kinno kutsuda – ta naerab minusuguse poisikese lihtsalt välja.

Uksele klopitakse, koputus jookseb hiirena üle põranda mu kõrvadesse ja ma peaksin mõtlema, et keegi on ukse taga, tahab sisse saada, mind näha, mulle külla tulla, aga ma ei oska niiviisi arutleda, sest kedagi pole oodata, keegi ei ole veel mul külas käinud. Alles siis, kui koputus kordub, hakkab mul kiire – püksid, särk, käega üle sassis juuste, käeseljaga üle silmade.

Kui näen uksel suurekasvulist meest, mõtlen, et ta eksis uksega, aga tema ei paista sedaviisi arvavat, pressib oma laia keha tuppa, seletades vene keeles, et on meremees, kes kunagi selles korteris elanud ja nüüd tahaks vanu aegu meelde tuletada. Taganen kohkunult, põgenen nagu laviini eest ning ega mul muud võimalust ei olegi, ja mul on tunne, et mees teab seda liigagi hästi – astub enesekindlalt keset tuba ning laseb silmadel ringi käia.

„Mu eit elas siin,” täpsustab ta varem öeldut. „Väga võitluslik eit, eestlanna muuseas, tavaliselt eesti litsid on kõhnad nikkuma, aga tema omas klassi, eriline vitt, annaks jumal sullegi sellist eite.”

Ta võtab laua ääres istet ja toob põuetaskust pooliku konjakipudeli välja. Ühtäkki on tema peremees ja mina nagu külaline, istun arglikult voodiäärele ning ootan mis edasi saab.

„Too klaasid, võtame Jullekese terviseks,” käsutab ta ja ei taha kuuldagi, et ma ei joo, see nagu ei jõuagi temani. Kohmetult panen huuled vastu ning peidan klaasi raamatute taha, vaateväljast välja, samal ajal kui meremees rüüpab klaasi nagu veeklaasi tühjaks.

Nüüd hakatakse vestlema: ta küsib, kus ma tööl käin, kas mul vanemad elavad, kas mul õdesid, vendi on, kas mul on eite, keda nikkuda, kuuldes, et praegu ei ole, lubab ta mind tutvustada ühega, kes imevat nagu tolmuimeja, aga siis leiab, et see on minu jaoks vana, üle kolmekümne juba. Seejärel jõllitab suurendusaparaati ja küsib, kas ma paljaid tüdrukuid pildistan, kuuldes, et ei pildista, ei oska ta seda kuidagi uskuda, pressib peale, et näitaksin pilte, võtab kimbu rublasid, tahab neid kohemaid osta, viimaks rahuneb, lubab järgmisel päeval tuua ameerika pornoajakirju, kuuldes, et ma sõitvat ära, lubab ajakirjad postkasti panna.

Ta ei kavatsegi veel ära minna, uurib, kus lähem pood, tahab mind uue pudeli järele saata, ma olen muutunud talle sõbraks, kellele vahel öeldakse tatikas, vahel boss, ta uurib mu raamatuid ja kaustikuid, leiab kurvastusega, et kõik on saksa keeles, tal paistab siiralt kahju olevat, et tema seda keelt ei mõista ja hoiatab, et ma palju lugemisega ei tegeleks – üks mees neil laevas oli kogu aeg raamatute kohal istunud, siis ühtäkki päriselt munnistunud.

Tõlgin ta teksti endale, oma teksti talle, me mõtleme eri keeltes ja seda samuti ülekantud tähenduses, ning ma tean, et me ei saa teineteisest mitte kunagi aru.

Lõpuks ta tõuseb, uksel kinnitab veel, et paneb Ameerika ajakirjad mulle postkasti, kui uks väljastpoolt kinni tõmmatakse, lükkan seestpoolt sellele hoogu juurdegi, ohkan kergendatult, kui luku kinniklõpsatus paneb punkti ebameeldivale külaskäigule, aga mitte kauaks – jõuan parasjagu oma laua juurde, kui kostab uus koputus. Seekord vali, sissenõudev. Avan halba aimates ukse ja sealt sirutub vastu verd tilkuv käsi.

Laupäev, õhtul. Heakene küll, kui Kierkegaard räägib olemise sfääridest, seab ta need paratamatult gradatsiooni: närune, tore, suurepärane ja seda muidugi vaimses mõttes, ning oma mätta otsast vaadatuna. Eks kogu tema mõtlemine tugineb enesevaatlusel ja järeldused paistavad üsna paljuski ta enda eksistentsi õigustavat ja õilistavat. Õelalt: igat isiklikku kaotust eluvõitluses on võimalik mõttespekulatsioonide abil võiduks vormistada. Mis võiks olla toredam esteetilisest sfäärist! Ammenda võimalikult rohkem antud eluhetkest, ole vaba argielu köidikuist, kuuluta olematuteks mured ja kohustused, väldi sõpru ja vaenlasi, ela ainult iseendale ning enda pärast. Ent härra K. otsustab, et taoline olemine on võrdlemisi nadi ja teeb kauni hüppe eetilisse sfääri, mis on juhitud kohusetundest, kus abielu ülimaks õnneks, kus tööta olek alandav ja muudkui siis rassi elu eest tööd teha... Paistab, et ta on midagi segamini ajanud või on inimkond saja aastaga hüppe eetilisele tasandile ära teinud – tänapäeval just hall inimmass eksisteerib säherduste märksõnade najal. Ilged väikekodanlikud ideaalid, mis südame pahaks ajavad!

Hommikupoolikul käis mul esimene külaline, tõsi, võhivõõras ja kutsumata – mingi meremees, kes väitis, et olevat siin varem elanud. Sain päris kenakese trauma, kui ta sisse trügis, mind lausa maha tallas ning peremehetsema hakkas. Ma ei saanud midagi ette võtta, too oli igavene mehemürakas, aga õnneks leebelt meelestatud. Ma ei saa midagi parata, aga ma pean säärast kadestama. Tal puuduvad vähemadki kompleksid, tal on täiesti ükskõik, kuidas käituda ja kui keegi teda arvustaks, oleks see nagu hane selga vesi. Ta kõneles täiuslikult mõtestamata teksti, saavutas kontakti just teist inimest puudutavaga ning jättis tahtmatult mulje, et on minust huvitatud ja tahab mind igati aidata. Tekst voolas ta suust nagu rõve solgioja – pidevalt ja üksnes sellepärast, et voolata. Ma kujutan ette, et säärasel pole mingit probleemi naistega, tal pole üleüldse probleeme, isegi roppused ei mõju ta kõnes roppustena, pigem on need sidesõnad ja sõnad, mis asendavad pikki seletusi. Kummaline, temaga rääkides oli mul tunne nagu ta kuulaks mind üle, kuigi ma sain aru, et selline on ta suhtlemiseviis. Minu kõige suurem viga on see, et ma ei oska tühje sõnu loopida. Mida mõtlen, seda ütlen. Mida tahan teada, seda küsin.

Aga külaskäigul oli ootamatu ja päris kena puänt. Ta läks ära ning tõmbas ukse kinni, ent käepide on mu uksel miskipärast hirmus ääre külge pandud, isegi olen paar korda sõrmenukke piida vastu muljunud. Nojah, tema käed olid jälle minu omadega võrreldes nagu leivalabidad, ning polnud mingi ime, et vähese aja pärast mulle verine käsi ukse vahelt sisse pisteti ja joodi küsiti. Päris võigas oli vaadata, kuidas ta pool pudelit oma lõhkistele nukkidele valas. See polnud tema asigi, et suurem osa põrandale maha valgus ja värvi sisse sööbis.

Kell hakkab kolm saama, kena töörohke päev oli ja ma peaaegu üldse ei raisanud end seksuaalsetele mõtetele. Kui homme on ilus ilm, võiks jalutama minna, või käiks kodus ära, äkki saab tubli kõhutäie süüa ja nautida seda primitiivset, aga mõnusat täiskõhu õnnetunnet.