Читать книгу Täiskasvanute mängud - Toomas Vint - Страница 5

Hommikul taevas valgeneb, sombuse ilma tihedalt pilvedega kaetud taevas valgeneb, selge taevas värvub lillakasoranžiks, kollakaks, hiljem on kirkalt sinine ja öö on kottpime või vilkuvate tähtedega põhjatus. Vean kardina eest, taevas on juba valge. Mu päevad pääsevad valla ikka aknast välja vaatamisega – ja seda kõik need teadlikult elatud aastad. Varem oli ka midagi, kuid sellest on mul üksnes mälukatked – mõned kaunid värvilised pildid. Mida ettepoole, seda tihedamaks läheb pildirida, kuhu sahmatud hooletult tumedat ja heledat, mis omakorda hallideks pooltoonideks segunevad.

Lükkan kardina eest ja valguselahvatus muudab pimeduse nähtavate esemetega eluasemeks, iseenese endale nähtavaks. Mu silmade ees on ekraan, mille alumise osa võtab enda alla tumepunakaspruun kuurisein, vasakul lõikab osa heledast, värvitust taevast ära puu nimega vaher – tüvi, oksad, rohelised lehed – paremal jookseb taevasse luitunudkollane ilma akendeta majanurk. Mulle nähtamatud aknad jäävad eemale, kaugemale ja otse minu aknaklaasi taga algab üksikute rohututtidega maapind. Ma olen küll üles tõusnud, avanud ekraani, lahti keeranud päevateleviisori, aga kui ma uuesti asemele pikali heidan, pole tegelikult mitte midagi veel alanud. Ülestõusmist võib korrata hetke pärast, vähese, hulga aja pärast, võib lõpmatuseni korrata. Laman nii pikk kui lai, käed jäiga keha kõrval nagu lahtiste silmadega koolnu.

Ma ei kiirusta seda päeva elama, veel ma ei aja ennast piitsaga taga, see kõik tuleb hiljem. Ekraan on muutunud – maapinna asemel katab selle alumist serva kuurisein, taevast on lisandunud ja äkki ilmub vaatevälja ere värviplekk: punast, valgete mummudega kitlit kandev naine läheb ühe kuuriukse juurde, keerab lahti suure tabaluku ning kaob vastloodud mustavasse tühemikku, mis on kojamehe kuur.

Aeg-ajalt paistavad kojamehe kuurist ta naise osad: valendav käsi, helendav näoovaal, mingi osa valgemummulisest kitlist.

Kui sulgeda silmad, võib ette kujutada mereranda, kui pigistada peopesad kõrvadele, võib kuulatada merekohinat. Kui üsna natukene silmi paotada, näeb läbi ripsmeudu, kuidas kojamehe naine tassib kuurist välja pappkasti, asetab selle maha ja hakkab kastist midagi otsima. Ma peaksin nüüd endale teki peale tõmbama, oma alastuse häbelikult kinni katma, aga ma tunnen erutust ja magan paokil silmadega. Naise uudishimulik pilk libiseb korraks läbi akna mu tuppa, eksleb sihitult ringi kuni jõuab minuni, aga siis põgeneb kohe kasti kolude sekka. Järgmine pilk on sihikindlam ja leiab vaevata mu ülesärritatud keha üles, mida ta hulk aega kobab, enne kui otsimist jätkab.

Kojamehe naine on umbes neljakümnene, iharalt vormikas. Kui ta kasti kohale kummardab, siis paistavad lahtisest kitlikaelusest kaks tõusvat ja vajuvat palli.

Selle paari nädala jooksul, mis ma siin keldrikorteris olen elanud, on naine pea iga päev kuuri vahet saalinud. Teda koridoris kohates pole ma peale tere temaga pikemalt sõnu vahetanud, seevastu joodikust kojamees on paar korda püüdnud mu rahakotist raha välja pigistada, aga see pole temal ega ka mul endal kuidagi õnnestunud. Teistsuguses olukorras ei läheks need inimesed mulle üleüldse korda, aga nüüd ma lausa igatsen, et kojamehe naisel oleks kuuri asja ja ma saaksin teda avatud raamatu tagant piiluda.

Kui naine hulga aja pärast kuurist uuesti välja ilmub, olen endistviisi liikumatult voodi küljes kinni – iharus on mind sidunud, kiim pea muudest mõtetest lagedaks pühkinud.

Seekord on naisel käte vahel uus kolu täis pappkast, mille ta üsna mu akna alla maha paneb. Naise elektrilokkidega ümbritsetud nägu on punaselapiline ja kui ta kasti maha on pannud, vahib ta mitte midagi häbenemata mu aknasse – poiss magab ju, mõtleb ta. Küllap rõve unenägu on ta mehelikkuse seisma pannud. Viimaks naine tüdineb muutumatust vaatepildist ja seljaga akna poole, kummardub kastis sorima. Lühike valgemummuline kittel tõuseb kõrgele ning paljastab lopsakad roosad tuharad ja nende vahel paistva tumeduse.

Hetkega olen ma voodist väljas, kätega lauale toetudes küünitan silmi ettepoole, kitlisaba alla, et esimest korda elus näha lähedalt seda. Mu erutus jõuab väga kiiresti haripunkti ning ma purskun avatud raamatute ja pooleliolevate kirjatööde peale, kattes valgete sültjate lärakatega kõik selle, mis mu elus on olnud siiani kõige tähtsam.

Põgenen pimedasse kööginurka, kükitan ja toetan oma vabiseva ihu vastu jahedat seina, aga erutus ei taha kuidagi minust lahkuda, mind maha jätta… ja juba hiilingi vaheseina varjus uksepiida juurde, et uuesti akna poole piiluda. Ent ühtäkki seal pole midagi – ei naist ei kaste, ja kojamehe kuuri uks on ebaloomulikult suure tabaga suletud.

Ma ei tea täpselt, kas köögis kükitamisele kulus pikk või lühike ajavahemik, aga kindlasti mitte nii suur, et naine oleks saanud kastid ära viia ja ukse lukku keerata. Sees keerab kõhedaks – jäist õudust tundes taipan, et kõik nähtu oli pelk viirastus. Kujutelm. Hallutsinatsioon. Üksnes ligased raamatud ja paberid mu laua peal on kestev reaalsus.

Viskun jõuetult voodile, seekord pakin end teki sisse ja pööran silmad vastu seina. Endisest üürilisest on maha jäänud lillakaspunane kuldse lillornamendiga tapeet. Ta on selle üsna hiljuti seina pannud, töö ära teinud ja ootamatult jalga lasknud.

Hiljuti, paar päeva tagasi pärastlõunal, just enne kohutavat äikest ja paduvihma, kuulsin selgesti koputust uksele. Kui läksin avama, oli uksetagune ja koridor inimtühi. Seal ei olnud mitte kedagi, peale üle tsementpõranda jooksva roti – aga rotid ei klopi ustele.

Võtan voodi kõrval seisva tooli pealt päeviku. Mu täitesulepeast immitseb tinti, kuivatan seda ajalehetükiga, siis rebin ajalehepaberist riba, keeran selle sulepea ümber, et mitte sõrmi määrida ja libistan silmad üle eelmisel õhtul kirjutatud ridade: Kui rääkida õnnest, siis tavainimene mõtleb eelkõige materiaalset heaolekut ja naudinguid. Esimene oleks õnne eeldus, teine seisund. Hingeline tasakaal, armastus, kena kodu, rikkalik söömaaeg, reisimisevõimalus ja kõik säärane on naudingud. Õnn on võrdne naudinguga. Ilma rahata ei saa eriti õnnelik olla. Paadialune või räpane hoor on üleüldse õnnest ilma jäetud. Nojah, võib rääkida õnne kvaliteedist, sest leivapala või hea sõna saavad samuti anda naudingut. Õnn oleks siis väga suhteline mõiste. Ühele õnn, teisele õnnetus. Kui põlastada tavamõtlemist ning väljakujunenud stampe, siis peaks looma täiesti uue ja erakordse suhte õnnesse.

Kirjutan: 12. august 1966. Mul on hirm. Kardan, et minuga pole kõik enam nii nagu peab, arvan, et... Mis siin ikka keerutada – mulle tundub, et hakkan aru kaotama. Algul esimesed sümptoomid, siis progresseeruv vaimuhaigus. Halastamatult jube perspektiiv. Ma peaksin midagi ette võtma enne, kui on hilja, ent mida? – nutma ajab, karjuma ajab, röökima ajab.

Olen just selline, kui olen ja olen võimetu midagi asja muutmiseks ette võtma.

Mõned aastad tagasi, kui minus tõstis pead sugutung, algas mõistmatu ja vastik protsess – mida suuremaks tung kasvas, seda kõrgemaks kavas psüühiline tõke, mis ei lase mul vastassooga suhelda. Nii on lood. Kindlasti on maailmas välja antud hulga raamatuid, mis oskavad minusugust aidata – aga kust neid kätte saada? Meil on ju kõik seksuaalsust puudutav peaaegu nagu riigireetmine. Olen oma murega üksi jäetud ja sõna otseses mõttes üksi jäänud, ning pole mingi ime, et psüühilised häired mu ajus võimust võtavad.

Kui olla enda vastu aus, siis tegelikult oli peamiseks põhjuseks, et oma mugava kodu maha jätsin, usk, et omaette elades on mul võimalus naisi lähemalt tundma õppida. See näis lõpliku pääsemisena. Nüüd olen ma üle kahe nädala elanud selles keldrikorteris, aga midagi pole juhtunud. Vastupidi – sisemine pinge on mitmekordistunud, paisunud üle igasuguste piiride.

Ma võin küll muuta väliseid tingimusi, aga pole suuteline iseennast muutma!

Ma ei tea naistest mitte kui midagi. Kirjandusteostes tegutsevad nad täpselt nii nagu kirjaniku peab otstarbekaks kirjutada – kui tegelikus elus peaks naistegelane ütlema ei, ütleb ta autori tahtel jah. Luuakse karakterite illusoorsus, mis jätab näilise reaalsusemulje. Võimalik, et mõned elavadki kirjanduse loodud stampide järgi? Ei, niivõrd tobe ei saa vist ükski inimene olla.

Huvitav, kas naist juhib instinkt või mõistus? Kindlasti mingi ebaloogiline segu mõlemast. Aga mis minus eneses toimub? Kas räpased instinktid varjutavad mõistust?

Hommik. Tõmban kardina eest ja lähen tagasi voodisse. Näen kojamehe naist kuuri minemas. Naine otsib midagi pappkastist ning vahib mu aknasse. Laman, aga ma ei tõmba tekki peale. Oletan, et minu ülesärritatud keha nägemine äratab naises iha. Erutus suureneb. Ma ei tõmba ikka veel tekki peale, sest tunnen erakordset naudingut mõttest, et naine võib mind praegu ihaldama hakata... Samal ajal ma pole teinud midagi siivutut, vastupidi – mina magan, aga hoopis naine patustab võõrasse tuppa vahtides.

Mõne aja pärast läheb naine kuuri, toob uue kasti, mille paneb otse akna alla, siis kummardub ja ma näen ta lumivalgete jalgade vahel paljast tumedust. Taipan, et tal polegi pükse jalas. Vahest ta ei kannagi neid palava ilmaga? Aga võib olla ta võttis püksid kuuris jalast kindla eesmärgiga kontrollida, kas ma magan või ainult teesklen magamist…

Ma ei tea, mis mul sisse läks, aga ma tormasin voodist otse akna alla teda vahtima. Noh, kui ta kontrollis mind, siis sai naine oma tahtmise ja nüüd räägib kõigile majaelanikele, et see noormees, kes tuli hiljuti keldrikorterisse elama on liputaja. Näitab oma riista. Küllap edaspidi saadavad mind kõikjal põlastavad pilgud, paljuteadvad muiged…

Kui ta minu poole vaatas, siis põgenesin kööki peitu. Minu meelest polnud ma seal eriti kaua, aga kui ma uuesti akna poole pilgu heitsin, polnud seal enam midagi. Ma ei usu, et tal oli nilbe kõlaka laialirääkimisega nii kiire, et ta selle vähese ajaga suutis kastid ära koristada ja minema minna?

Ma kardan, et naine akna taga oli ainuüksi unenägu või tegelikkusega ära vahetatav nägemus.

Kas ükski hallutsinatsioon saab olla sedavõrd pikaajaline ja ülimalt reaalne?

Kas ma olen liputaja, kes saab naudingu ja rahulduse naistele oma paljastatud suguelundi näitamisest?

Kui õnn on nauding, kas ma olin siis õnnega koos, kui kojamehe naine mind vahtis?

Panen päeviku käest. Tegelikult viskan selle tooli peale, heidan kirjutatu sõna otseses mõttes endast eemale – praegu on tekst, mille ma äsja kirjutasin, minu jaoks liialt võigas. Mugav on iseendast head arvata. Tõde võib olla väga ebamugav. Väljas tibutab vihma, peened piisad koovad akna ette päevakardina, kuurisein muutub häguseks, ujub laiali, aga ei saa olematuks.

Ma ei suuda süveneda. Vaatamata hoolikale kuivatamisele on märjaks saanud lehekülgedele jäänud kollakad plekid ja paberil laiali ujunud tint muudkui irvitab mu üle. Piiran joonega märgunud kohti, kus nüüd moodustuvad saared, arhipelaagid ning paberil ongi olematu maa maakaart. Juhuslik võtab kindlad piirjooned, saab reaalsuseks – minu poolt loodud saarestikuks, kuhu võib märkida peale tuletorne, lennuvälju, asulaid, kus kriipsjooned tähistavad laevateid, ankrud sadamapaiku. Kui minu loodud maailm saab valmis, käristan kaustikust lehe, kortsutan selle kägaraks ja viskan prügikorvi. Ma arutlen: kui kojamehe naisel on praegu valgemummuline kittel seljas, siis oli aknast nähtu vaieldamatu reaalsus. Ma arvan, võiksin seda kindlaks teha, koputades mingil ettekäändel ta uksele.

Juba mõte, et ma peaksin naise uksele kloppima, halvab mu teotahte. Süda ärevalt tagumas, jalad nõrgad, kujutan ma ette lugematuid ebamugavaid olukordi, kindlat võimalust sattuda naerualuseks, kuulen end suust välja puterdamas totraid sõnu, näen naise mõnitavat pilku. Väljas sajab vihma ja pole võimalustki, et ta jälle kuuri läheks. Aga on võimalus, et tal on vajadus koridorist vett tuua või väljakäiku minna.

Kui ma uksest välja läheks, näeksin ma koridori – võrdlemisi avarat tsementpõrandaga ruumi, mille keskel on puust luugiga ava.

Luuk on tehtud värvimata laudadest ja see pole päris täpses mõõdus, vaid veidi väiksem, alatasa ligane, mustavast praost immitseb ebameeldivat lõhna. Hiljuti, paduvihma aegu, hakkas sealt roiskvett tulvama, põrand oli üle ujutatud ning üle minu uksepakugi voolas vett, õnneks mitte palju. Veetase hakkas alanema pikkamööda, aga märgatavalt alles hilisõhtul ja järgmiseks hommikuks oli põrand kuiv, kuigi ilge hais jäi seniajani õhku rippuma.

Ruumi ühes seinas on veekraan, selle kõrval väljakäiguputka, sealt edasi tühja korteri uks, vastasseinas kojamehe ning minu oma.

Laes rippuv elektripirn annab hämarat, just nagu pimedat valgust ja kui see on läbi põlenud, tuleb käsikaudu tee ukseni leida. Trepi juures on veel üks uks, mis on lukus, aga see ei olegi vist korter, pigem mingi hoiuruum, ja trepp viib üles valguse kätte, värskesse, ilma lõhnadeta õhku.

Kui hästi kuulatada, siis võib teada saada, kas keegi koridoris liigub; juhul kui naabrusest kostab uksepaugatus, võin minagi oma uksest välja minna , et kraanist vett võtta või väljakäigus vett lasta. Kui läheb õnneks, on kojamehe naine välja tulnud, ja kui tal on seljas valgemummuline kittel, siis ei kahtlusta ma enam end hallutsinatsioonide nägemises. Võin kindel olla, et mu mõistusega on kõik korras ja ma saan rahulikult oma töödele keskenduda.

Toon köögist väikese pingi, asetan selle ukse juurde ja jään kõrv kikkis kuulama. Ümberringi on tumm vaikus. Ma pole enne keldrivaikust tähele pannud, see üllatab ja kohutab mind. Vaikus kumiseb, tungib minusse, muutub väljakannatamatuks ja ma pean selle ära lõhkuma.

Võib tasakesi sõrmi nipsutada, jalga kratsida, nihutada kriiksatusega pinki, millel istun, või siis keerata oma mõtteid valjemaks, et need üle vaikuse mühiseks. Aga mõtted on nii üheülbalised, keerlevad kojamehe naise ümber, kutsuvad üha esile nilbeid kujutelmi. Ma ei suuda oma erutust talitseda, tõusen püsti, teen võimlemisharjutusi – kükke, kummardusi, käteringe, painutusi; ma pean pealetükkivatest erootilistest mõtetest lahti saama, ma ei saa ju punnitavate pükstega uksest välja minna.

Rahustan oma keha maha, võtan voodi kõrvalt toolilt poolelioleva J. D. Salingeri ja loen:„ …Ta võttis laualt sigaretipakist ühe sigareti ja süütas selle, kusjuures ta sõrmed lakkamatult vabisesid. Ta nõjatus toolil kergelt tagasi ja tõmbas suitsu, tundmata õieti mingit maiku. Juba nädalaid oli ta vahetpidamata suitsetanud. Ta igemed hakkasid veritsema, niipea kui ta neid vaid kergelt keeleotsaga puudutas, ometi kordas ta alatasa seda katset; see oli nagu mäng, mida ta mängis, vahel tundide kaupa. Hetk aega istus ta suitsetades ja oma katset korrates. Siis äkki, ilma mingi eelhoiatuseta nagu tavaliselt, tundis ta tuttavat tunnet – ta mõistus oleks nagu segi läinud, rappuma hakanud otsekui lahtised pakid pagasivõrgus pea kohal. Ta tegi kiiresti seda, mida ta oli teinud juba nädalate jooksul, et uuesti tasakaalu kätte saada: surus sõrmed tugevasti meelekohtadele ja hoidis neid seal hetk aega. Ta juuksed olid...”

Uksekolksatus. Hetkega olen püsti, lükkan pingi ja raamatu nurga taha, tõmban jõuliselt ust, see ei tule lahti, viimaks taipan sneprit keerata, ja kui ma välja astun, on kojamehe naine parasjagu puust põrandaluugi kohal. Tal on hommikumantel seljas, kaenla all rulli keeratud vannilina.

„Tere,” ütlen viisakalt pead noogutades ja lähen aeglaselt väljakäigu poole.

„Kui tahad vanni minna, siis minu käest saab võtme,” ütleb kojamehe naine. Tal on peenike, nagu piuksuv hääl, ta hoiab käega vööta hommikumantli hõlmu kinni ega vahi mind üldse mõnitavalt.

„Kas siin on vannituba?” olen tõsiselt imestunud.

„Tule ma näitan,” kutsub ta ja keerab trepi kõrval oleva ukse lahti. Ukse taga on kitsas koridor, vasakul madalad aknad, paremal kaks ust, ta lükkab ühe neist lahti, vastu lööb rõskuselõhn ja pimedusest paistab pesupali.

„Siin saab pesu pesta, aga siis tuleb paja alla tuli teha, vannitoas seevastu on elektriboiler,” lausub ta nagu uhkeldades.

Vannitoas on tõepoolest elektriboiler – kõrge, laeni ulatuv silinder.

„Praegu on relee boileri välja lükanud,” seletab naine õpetlikult. Ta kummardub ja vajutab rohelisele nupule, käsi laseb korraks hommikumantli hõlmad lahti ning hetkeks silman paljastumas ilma aluspesuta ihu, mille ta kohemaid hõlmade taha peidab.

„Sellel asjandusel peab silmapeal hoidma, relee ei hakka vahel tööle ja siis võib juhtuda, et lööb boileri lõhki,” juhendab ta ning paneb vannilina tursunud põhjaga toolile. Lina rullub lahti. Nähtavale tulevad seebikarp ja nuustik, ihuvärvi, läikivast materjalist rinnahoidja ja pitsidega ääristatud heleroosad püksid. Nüüd kummardab kojamehe naine vanni kohale ja keerab vee jooksma.

„Kui sul midagi vaja on, siis küsi aga julgesti,” ütleb ta minu poole vaatamata, käega vee soojust proovides.

Kui olen jälle oma toas, näen silmade ikka veel ees vannitoa pildirida, kuulen kõrvades vanni voolava vee pahinat. Mu meelekohtades tuikab ja tunnen, et värisen üleni.

Vannituba oli kahvatusiniseks värvitud, välja arvatud lagi, mille valgel pinnal võis näha kollakaspruune laike. Vanni ees põrandal asus värvimata liistudest peaaegu uus rest. Kui ma ära minema pöörasin, kuulsin selja taga ukse sulgemist, haagi lõginat, siis heitsin pilgu tagasi ja nägin vannitoast kumamas laia valgustriipu. Näis, et uks oli tursunud ja ei käinud hästi kinni, või oli see tehtud väiksemate mõõtmetega kui vaja ning seetõttu vajus lõdvalt lahti. Mõtlesin, et peaks järgi uurima, mis on tegelik põhjus, et uks hästi ei käi.

Oma toas olles mõtlen, et paarikümne sammu kaugusel, ühe halvasti suletud ukse taga on paljas naine. Mul tarvitseb ainult vaadata. Äkki ma ei suuda enam end tagasi hoida, avan vaikselt oma ukse, kuuldamatult hiilin mööda koridoripõranda tsementi, veesulin muutub järjest valjemaks, kajab seintelt vastu, mõtlen korraks, et vann pole veel vett täis ja isegi siis kui ma jalgu trambiksin, oleksin ikka kuuldamatu. Mu sammud aeglustuvad, venin edasi nagu tatt, ja mida lähemale valgustriibule, seda rohkem hakkab süda peksma. Uks on lõdvalt ees, üksnes haak hoiab teda täiesti lahti vajumast, praost paistab algul boiler ja paljas jalg, kui nihutan pead, tuleb ihu tervenisti mu vaatevälja. Kojamehe naine istub vanni äärel ning mul on mulje nagu ta vahiks otse mulle silma.

Mu pea põrkub nagu kummipall tagasi, veab keha endaga kaasa, juba olen pooles koridoris kindla kavatsusega ära minna, põgeneda oma ukse taha, oma kirjutuslaua äärde, aga valgustriibul on üleloomulik jõud, mis tirib sammhaaval tagasi, päris lähedale, otse prao juurde.

12. august 1966, „Õhtul. Ma mõtlen nukralt, et sugutung on mu mõistuse üle mänginud. Poleks kunagi endast arvanud, et laskun nii madalale, et käin uste taga piilumas. Ma ju põlgan igasugust alatust, teiste järel nuuskimist. Paljas mõte, et keegi võiks mu päevikut lugeda, ajab mind raevu. See on, nagu varas tuhniks räpaste kätega mu hingesahtlites. Ometi olin ma nii armetu, et tegutsesin vastupidiselt oma tõekspidamistele. Ja mis kõige hullem – kindlasti ei mõtleks ma hetkegi teo eetilisuse üle, kui uus sobiv võimalus tuleb.

Niisiis: mind hakkas vaevama küsimus, kas akna taga nähtu oli reaalsus või hallutsinatsioon. Jäin kõrv kikkis kojamehe naist varitsema, et kindlaks teha, kas naine ikka kannab valgemummulist kleiti. Kui uksepaugatuse peale koridori läksin, oli kojamehe naine hoopis vanni minemas ja seljas oli tal hommikumantel. Ta näitas mulle, kus siin vann asub ning lubas mul seda kasutada. Panin tähele, et vannitoa uks ei käinud hästi kinni – ukse ja piida vahele jäi parasjagu nii suur pragu, et sisse vaadata. Veidi aja pärast läksin tagasi ning vahtisin teda niikaua, kui ta riidesse hakkas panema.

Ma ei suuda kirjeldada seda erutust ja naudingut, mida kogesin. Naise alasti kehas peab peituma mingi saatanlik jõud, mis meest sedavõrd üles ärritab, et ta kaotab oma tahte ja ei allu enam käitumisnormidele ega isiklikele tõekspidamistele. Isegi praegu, kui ma mõtlen sellele, et ta keha oli minust vaevalt paari­kolme meetri kaugusel ning mitu korda nii lähedal, et ma oleksin võinud teda sõrmeotsaga puudutada, tunnen mõistust varjutavat iha ja hullust peale tulevat.

Ma ei oska eriti naiste vanuseid määrata, kuid arvan, et ta võib olla neljakümne ringis, tal ei ole eriti meeldivakõlaline hääl, kui arvestada ta lopsakaid huuli, siis on isegi veider, et midagi nii piuksuvat nende vahelt välja tuleb. Nägu on lapselik, aga juba lõdva nahaga, proovisin teda tüdrukuna ette kujutada, ent mul jäi mulje, et ta on eluaeg täpselt nii vana olnud nagu praegu.

Ta on väikest kasvu, üksjagu allapoole mu lõuga. Jalad on saledad ja lühikesed, mis teevadki ta keha ebaproportsionaalseks. Eriti kui külje pealt vaadata, näib, et ta koosneb kaunis suurtest rindadest ja punnitavast tagumikust. Kummaline on, et harmoonia puudumine ei tee teda ebameeldivaks, vastupidi – teda on hea ja erutav vaadata ja tunnen meeletut iha temaga teha seda, millest ma ainiti mõtlen.

Lase sant sauna, tahab lavale kah!

Siiani oli minu jaoks palja naise nägemine kättesaamatu unistus, nüüd olen justkui isu täis vahtinud, aga see ei rahulda mind, hoopis suurendab soovi olla naisega vahekorras. Üks nauding toob kaasa soovi veelgi võimsamat naudingut saada. Õnn loob üksnes pinnase suurema õnne nõudmiseks.

Kentsakas mõelda, aga tänane päev on mind suure sammu võrra viinud lähemale täismeeste maailmale, mida ma olen siiani ainult kiivust tundes kaugvaates kiibitsenud. Võimalik, et hakkan oma alaväärsusestki üle saama! Väga võimalik, et juba homme kutsun kojamehe naise endale külla, joome kohvi, räägime juttu ja ta vahest lubab end suudelda… Ah, unistaja! Ma ei ole ju ühegi naise huuli veel oma huultega puudutanud. Kas ma üleüldse selliste asjadega ilma naeruväärseks muutumata suudan toime tulla, mu teadmised on ainult siit-sealt juhuslikult kokku kraabitud armetud killud...

Ma tean, et ma midagi ei tea! Kui loomad jätkavad sugu ürgsete instinktide varal, küllap inimenegi saab parajal hetkel instinktidest abi.