Читать книгу Täiskasvanute mängud - Toomas Vint - Страница 7

Tõmban kardina eest ja kangestun – kojamehe naine istub kuuri ees päikesepaistes ja vahib mulle otsa. Sööstan tagasi voodisse, varjan oma palja keha tekiga, väljas pole enam hommik, on keskpäev, maja vari on taandunud, soe kollane valgus särab mu aknas ja ekraanil puhastab üks naine mustikaid. Lillakassinised sõrmed võtavad korvist peotäie, teise käe sõrmed nokivad prahti ja puhas peotäis valatakse valgesse pesukaussi. Sedaviisi lakkamatus rütmis, vahel harva rändavad marjad suhugi, mis on juba samasugune sinakaslilla. Käisid mustikal, konstateerin mõtte – selleks oligi kojamehel eile korvi tarvis –, aga isegi see lihtne mõte on üksnes kostüüm, millesse ma oma tegelikku erutust rõivastada proovin.

Tõstan padja selja taha – sätin end voodis mugavalt istuma ja kui tooli pealt raamatu võtan, jääb mulje, et ma süvenenult loen. Peaaegu iga kord, kui naine korvist uut peotäit võtab, heidab ta vilksamisi pilgu minu poole, korraga tõuseb püsti, nööbib sinise lillmustriga kitli lahti ja võtab selle seljast ära. Päikese käes on palav, küllap kehagi tahab päikesekiiri saada. Ta ei hooli sellest, et jääb nüüd aluspesu väele – kes siin ikkagi vaatab –, valge keha pole sel aastal päikest näinudki, aga enne, kui ta madalale järile istub, pistab naine sõrmed püksikummi vahele ja nihutab neid allapoole poolest saadik puusade peale. Töö jätkub. Läikiva riidega kammitsetud rinnad tõusevad, vajuvad ja laialinihkunud põlvede vahelt paistab justkui midagi, mida lõtv püksitriip varjata ei suuda.

Lähen higiseks, olen viimseni juuksejuureni pingul. Vaatepilt, mis ekraanil on, teeb mind meeletuks, ahmin seda endasse, ja kui naine hakkab ühte põlve rütmiliselt võngutama, on tunne just nagu keegi mu erutust piitsutaks. Ma ei suuda enam seda kõike välja kannatada, torman kööki ja raevukalt rahuldan end. Siis on mul läbipõlenud tunne: tarbetu elektripirn laes … majast järele jäänud suitsevad tukid.

Kui uuesti tuppa lähen, on aknatagune lage.

Peabki olema – kinnitan endale juba mitmendat korda: naine sai mustikate puhastamisega valmis, korjas asjad kokku ja läks tuppa. Siin ei ole midagi müstilist. Kordan endale: mu peas pole sündinud mingeid kujutelmi, mis reaalsuse pähe end välja pakuvad. Ent ma ei saa kõhedast tundest lahti. Naine oleks justkui mu soove aimanud ja end vaatamiseks välja pakkunud, kuid see on liiga ilus, et tõsi olla.

Püüan pead lagedaks pühkida, kõik rämps kühvli peale ja prügikasti. Mis mul ühe kojamehe naisega asja! Väljas paistab päike, linnud laulavad, lilled õitsevad, meri loksub või lainetab, kogu aeg midagi toimub, sünnib, liigub – see kõik on väljas, kaugemal, meetrijagu pealpool keldripõrandat. Ma peaksin kohe rõivad selga panema, astuma paarkümmend sammu, neist kaheksa viimast mööda ülespoole viivaid treppe, ja ma ei tea, miks ma niiviisi veel ei tee.

Kui õhtuvärvides taevas tumeneb ja minu keldritoas niivõrd hämaraks muutub, et enam lugeda ei näe, ei süüta ma veel laualampi, istun tardunult käed süles, silmad akna taga mitte midagi nägemas. Ma olen ja justkui ei ole selles ruumis, ning juhul, kui ma ei ole siin, siis ma ei tea, kus ma olen. Mulle näib kummalise selgusega, et mu elu on kellegi poolt välja mõeldud ja ma ise olen seejuures üsna kõrvaline, nagu mängust välja jäetud pingilistuja, kes ootab kogu aeg oma suurt võimalust, aga tal puudub vähemgi garantii, et see ükskord kätte jõuab.

Ma mõtlen, et sellest hetkest peale, kui mu vanemad otsustasid mind viieaastaselt kooli panna, sai alguse selle teise elu, kes ma ise ei ole, ja too teine on tassinud kogu aeg endast kaks aastat noorema inimese keha kaasas.

Ma ei pane ikka veel lampi põlema, kuigi väljas on täiesti pime ja isegi ülemiste korruste aknad ei heida kuuridele valgust peale. Maja kui pimedate silmadega tumm monstrum, ma ise nagu mööblitükk elamiseks sisustatud keldris.

Kella rohelised seierid näitavad rohelisi numbreid. Mul on käeseljatäis jaaniussikesi, mida maha rapsida ei saa, mu sõrmed puudutavad metalli siledat pinda, või on see hoopis kella katteklaas – igal juhul soe nagu keha. Numbrid näitavad aega, hilist aega, selle kuupäeva lõppu, olen maganud paar tundi, kustutanud aja oma elueast maha, aga selle võib ööst uuesti tagasi võtta. Ma tahan alustada oma hilisöist hommikut, liigun läbi pimeduse laua poole, aknatagune kuur kumab madalast valgusest – kõrval olevas keldrikorteris põleb tuli ja ma kujutan selle tule valgusel kojamehe naist voodis lamamas.

Kujutluspilt on väga selge nagu kinokaader: toa paremas seinas peegeluksega riidekapp, selle kõrval madalam kapp, mille vitriinis klaasnõud, toa keskel neerukujuline laud, kolm tooli, vastu seina lai kuðett, mida valgustamas punaka varjuga põrandalamp. Kuðetil magab selili naine ja ainult kollase teki nurk on ta alasti keha varjamas.

Mul on ebakindel tunne, et olen taolist vaatepilti tegelikkuses näinud.

Ma ei tea, kust on tulnud väljend „pehme pimedus” – pimedus mu ümber tekitab kõledust nagu avar ja täiesti tühi saal, võimla, koridor; käsikaudu liigun ukseni, keeran sneprit, tõmban ust enda poole. Kahvatu elektripirn laes valgustab tumepunakaspruuniks värvitud uksi, väljakäiku. Mu selja taga sulgub lukk tasase klõpsatusega. Sean ettevaatlikult jalgu teineteise ette ja olen peaaegu kuuldamatu. Välisust tagasi tõmbav vedru krigiseb, kui ust hoolimatult käsitseda, aga ma nihutan õrnalt selle lahti, vaikselt lasen tagasi langeda ja ühekorraga olen keldrist väljas. Soojas, tuulevaikses augustiöös. Tummast maailmast tulnuna helide keskel: kauge tramm, pidurdav sõiduk tänaval, autouksepaugatus, tantsumuusika kellegi lahtisest aknast, ja rohutirts linnas – üksik, väsimatult tiibu saagiv. Pööran ümber nurga kuuride poole, tänavalaternakumast pimedusse, kus üksnes kojamehe akendest valgusevihud maa peale laiali laotuvad.

Seitse kuuri on üksteise kõrval ja ma arvan, et nad on kõik ühesuurused, ette nähtud kütte hoidmiseks ja ehitatud samaaegselt majaga. Maja omakorda võis valmida kolmekümnendate lõpul, on hästi säilinud, korralik hooldatud, hiljaaegu üle värvitud ning kuuriderida eraldab majakrunti teisest krundist nagu puust müür. Astun reipalt oma kuuri poole, kus on eelmise elaniku poolt mulle nagu päranduseks jäetud tonnijagu briketti, hunnik lõhutud puid tulehakatuseks, riiul tööriistadega ja vaatamata hilisele kellaajale võib mul sealt midagi vaja minna, näiteks haamrit ja naelu, kruvikeerajat ja kruvisid.

Kui jõuan kojamehe korteriga kohakuti, heidan pilgu pooleldi ette tõmmatud kardinaga aknasse – valgustatud kööki, kus vahariidega kaetud laual on hulk moosipurke ja põrandal sinisetriibulise madratsi peal lamamas kojamees, suu lahti, plekkhambad irevil. Mehel on seljas veidralt pidulik rõivastus – valge triiksärk lõdvaks tõmmatud lipsuga ja tumeda pintsaku rinnaesist ehtimas kirev ordenilindistik. Kui lips oleks korralikult kurgu all kinni ja ta lamaks kirstus, võiks mõelda, et teda on matusteks ehitud.

Mu pilk on kiiresti köögivaate alla neelanud, ma astun edasi ja näen järgmise akna ettetõmmatud sinisest sitsist kardinaid, kus on siiski käelaiune kollast valgust kiirgav pragu. Sealt aeglaselt mööda minnes näen paistmas suure peegliga riidekappi ja osa valge linaga kaetud kuðetist.

Jõuan oma kuurini, aknavalgus läigatab lukumetallil, ma saan vaevalt mõelda, et võti on jäänud tuppa, kui ümbrus mattub äkki pilkasesse pimedusse, ja nüüd taipan, et ka toavõti on köögis alumisel riiulil, soolatopsi kõrval.

Sel hetkel mind veel ei heiduta teadmine, et ma tuppa sisse ei saa, mind hoopis hirmutab mõte, et kojamehe naine võib pärast tule kustutamist aknast välja vaadata ja mind näha. Põgenen teiselt poolt ümber maja, väravast välja, tänavale. Alles seal, tuledevalgel, kus kogu ümbrus nagu peo peal, taipan kuivõrd mõttetu oli mu kartus, et pimeduses keegi võiks mind avastada. Kõik kassid on hallid ja mina olen kodutu selles öös – tipib miski nagu kirjutusmasinal selle lause mu ajus valmis. Ootamatult olen ise end tänavale tõuganud. Taipan, et võimalus aken lahti muukida saabub päevavalgel, kui kojamehe käest mingit peitlit või laia kruvikeerajat küsid. Võimalus taksoga vanematekoju sõita ja lasta neil arve maksta, on minu jaoks olematu võimalus. Veeta öö raudteejaama pingi peal, on riskantne võimalus sattuda miilitsa küüsi, kes suure mõnuga tiriks oma kongi tegelase, kes ei õpi ega tööta kuskil.

Öö on soe ja ma ei tunne mingit rahutust oma olukorra pärast, kui olen mõned minutid kõndinud, tajun hoopis kummalist vabanemist – mu võimaluste valik on niivõrd ahtaks jäänud, et ma ei peagi enam mingeid otsustusi vastu võtma. Mida vähem vabadusi inimesel on, seda vabam ta on. Vaba nagu vang! Nagu mees Indiast, kes aastaid rabab tööd teha ja siis ühel päeval asub rännakule, vabastades end soovidest, tahtmistest, vajadustest, kohustustest, vastutusest.

Öö on soe, harvad inimesed ruttavad kodudesse, harvad aknad on valgustatud, kodanikud nagu kanad õrrel, ühtlase ööpäeva rütmiga ja ühtlase elurütmiga. Ootamatult hakkan ma märkama asfaldi tasapinnal valgustatud keldreid, neid leidub peaaegu iga maja all, enamusel on kardinad akende ees, aga mõnest aknast on toa sisustuski paistmas. Päeval ei torka need silma, ei mängi tänavapildis kaasa, alles hämaruses, taipab juhuslik mööduja, et seal all tuntakse samasuguseid muresid, rõõme ja kirgesid nagu maapinnal.

Kui mu jalad viivad mind mööda asfalteeritud kõnniteed edasi, peatuvad silmad keldriakendel, kus kardin hooletult ette veetud või hoopis unustatud ette tõmmata, või on läbipaistvast materjalist, mis eriti ei varja toas toimuvat. Üha sagedamini annavad silmad edasi käskluse peatuda ja jalad juurduvad asfaldisse, seda senikaua, kuni ohutunne juured läbi lõikab ning ajab mind tänava lõppu jalutama, kust aga vähese aja pärast tagasi kõnnin, et heita veel üks pilk kööki, kus vana naine valges kausis jalgu peseb. Ta on palja ülakehaga, kus rinnad nagu nisad ripuvad ta kõhna keha küljes. Vaatamata naise mitte just ligitõmbavale välimusele, tunnen tugevat erutust ja miski ei suuda mind akna juurest eemale vedada enne, kui naine tule kustutab ja teise, ümbruse eest tiheda kardinaga kaitstud tuppa läheb.

Valgustatud aknaid jääb üha vähemaks – torman nagu amokijooksaja tänavast tänavasse, nagu jahikoer mööda metsa, viimaks tempo aeglustub, samm muutub hiilivaks ja viib ikka lähemale valgustriibule kõnniteel, ning pilk poeb kardinate vahelt tuppa, kus peibutab ülestehtud voodi, ahvatleb tool, kuhu hooletult visatud rinnahoidja, ja nüüd on tarvis ainult natuke aega oodata, kuni tühi tuba saab magamamineva naise toaks.

Hääl kostub otse mu selja tagant, see just nagu kasvab maa seest välja; võpatades pöördun ümber, valmis kohemaid põgenema, aga mu käest küsitakse ainult suitsu, mida mul anda ei ole, ja küsija ise on veidi vindine onuke, kes leebelt teatab, et öö on just nii soe, kui üks õige augustiöö olema peab. Veel pole minust lahkunud tunne, et olen tabatud millegi vääritu pealt, ma tahaksin kiiresti siit minema minna, jalga lasta, põgeneda, aga onukesel paistab jututuju olevat ja ta küsib, mida minusugune noormees nii hilisel ajal tänaval teeb, ning kohe otsustab, et küllap ma pruudi juurest tulen. Seletan nii täpselt kui võin, kuidas asjalood on, mispeale mees muutub veidralt rõõmsaks, kutsub mind enda juurde kohvi jooma ja lubab minu aitamiseks midagi välja mõelda.

Mehe abivalmidus ja lahkus tekitavad minus võõristust, ma pole oma senises elus eriti kogenud, et asja eest teist tagant keegi mu vastu huvi välja näitaks, pigem ollakse ikka tõrjuvad, tegeldakse oma muredega, ja kui ma ta järel esindusliku kivimaja juugend-välisuksest sisse astun, panen ta külalislahkuse vindise pea arvele ning isegi rõõmustan, et ei pea mööda tänavaid sihitult hulkuma. Me ei lähe trepist üles, lähme hoopis alla, kus kupliga lamp valgustab mitme uksega koridori. Valkjashallid seinad ja valged uksed jätavad uhke ja puhta mulje, ning kui ta ühe neist avab, ei tekki mul mingit tunnet, et keldrikorrusel asuksime. Alles siis, kui mees mind läbi köögi tagatuppa juhib, taipan, et olen samas ruumis, mida tänavalt olin vahtinud. Ta palub mul istet võtta, tõmbab kardinad akna ette ja läheb ise kööki.

Kui ma nahast diivanil istun ja makimuusikat kuulan, on mul aega ringi vaadata ja oma olukorda hinnata. Tuba on hulga avaram kui minu oma. Seinatäis raamatuid ja kirjutuslaud vihjavad vaimsusele, nahkmööbel ja vaip põrandal annavad teada jõukusest – isegi veider on midagi säärast keldris ettegi kujutada, aga mõtlen, et küllap igal veidrusel on omad põhjused.

Voodi juures toolil lebab rinnahoidja, diivanile on visatud tripivööga sukad, peremees ei vaevunud neid silma alt ära peitma, või lihtsalt ei märganud seda teha, pesutükid vihjavad naisterahva olemasolule, tema hiljutisele kohalolekule, voodi on ühe padjaga, korralikult magamiseks korda seatud, tekk sissepugemiseks kolmnurkselt tagasi pööratud. Keegi on tahtnud magama minna, aga ei ole seda mingil põhjusel veel teinud, mul jääb mulje, et põhjuseks olen tahtmatult ma ise, kuigi pole end peale surunud ja tunnen tülitekitaja ebamugavustunnet. Otsustan, et küsin oma võõrustajalt laenuks kruvikeerajat või nuga, olen juba kindel, et halvasti kinnikäiv köögiaken annab pärast mõningast pusimist järele ja ma võin järelejäänud öö oma voodis mööda saata.

Kui peremees tuleb kandikuga, asetab võileivavaagna ja kohvitassid lauale, räägin ma talle oma plaanist. Ta toob köögist kannutäie morssi, valab klaasidesse ja laidab mu kava maha, ütleb, et öösel pole säärast asja mõistlik ette võtta, sest keegi naabritest võib minu tegevust kahtlaseks pidada, miilitsa välja helistada ning mul tuleb asjatuid sekeldusi, ma võin isegi peksa saada, sest miilitsad ei pruugi minu lugu uskuda, pigem vastupidi. Joon januklaasitäie morssi, tunnen nõrka alkoholimaitset ja seest läheb äkki soojaks. Võõrustaja valab uue klaasitäie ja leiab, et mul oleks kõige õigem öö tema juures ära magada, et hommik olevat ikka õhtust targem.

Ma ei oska selle peale midagi öelda, ma ise küll ei teeks võõrale inimesele sellist ettepanekut, mul ei tuleks midagi sarnast pähegi, aga tema räägib sellest nagu loomulikust asjast. Võileib, mille võtan, on kaetud punaste sätendavate terakeste nagu pärlitega; juba lapsepõlvest peale ma jälestan kalamarja, aga äkiline terav näljatunne sunnib mind kaks võileiba ära sööma. Ootamatult on maitse teretulnud, ma võtaks veel kolmanda, aga ei julge miskipärast. Nüüd tahab peremees minuga tuttavaks saada, sõnab, et tema nimi on Valli ja sirutab veidi naljaka pidulikkusega käe. Ütlen oma nime ja surun lõtva ning niisket kätt, tõenäoliselt mu imestunud nägu ajab ta naerma ning seletama, et ta tegelik nimi on Valentin, aga sõbrad kutsuvad teda sedaviisi. Ta võtab taskust punase suitsupaki, millel on koera pilt peal. Ma raputan pakkumise peale pead; kui ta suitsupahvaku suust välja laseb ja kohe teist otsa imeb, on mul mahti teda silmitseda.

Mees, kes tänaval minult suitsu küsis ja praegu paki taskust välja võttis, on keskmist kasvu, ei kõhn ega tüse, tal on kuidagi pehme, otsekui tahtejõuetu nägu, mille abitust rõhutavad suured, sügaval näo sees istuvad silmad. Ta võib olla kolmekümnene ja kindlasti on tal hulk probleeme palja pealaega, mida külgmised seitlisse kammitud pikad juuksed kuidagi peita ei suuda. Ta ei olegi nii vindine, nagu algul mulle tundus, hoopis millestki nagu närvis; ta saledad sigaretti hoidvad sõrmed värisevad märgatavalt, ning ma mõtlen, et suitsuküsimine oli ettekääne, et minuga juttu rääkima hakata.

Tõmmanud mõned närvilised mahvid suitsu, märkab peremees diivanil vedelevat tripivööd, toolil lebavat rinnahoidjat, ta korjab need kiiresti kokku, viib kööki, ja sealt tagasi tulles nagu silmakirjalikult häbenedes räägib, et tal oli töökaaslane külas, kellega nad veidi mürasid. Tahtmatult mõtlen, et kui oleksin varem akna juurde jõudnud, võinuks müramist pealt näha, aga hetkemõtte lõikab puruks peremehe vihje, et naine tuleb võib-olla veel tagasi – ta läinud üksnes kontrollima, ega mees juhuslikult koju pole tulnud. Mul on praegu hea ja mugav olla ja kuskil sisemuses olengi juba harjunud mõttega, et mulle öökorterit pakutakse ning seetõttu on mul üsna ebameeldiv mõelda, et kui too naine tuleb, pean uuesti tänavale minema, Valli aga – nagu loeks mu näost mõtteid – seletab, et ega ma naise pärast ära minema pea, et küllap mullegi meeldiks kogenud naise käest saada.

Ma ei suuda kohe ta jutu mõtet taibata ja siis olen jahmunud, kuidas keegi võib sellistest asjadest nagu muuseas, nagu möödaminnes rääkida, otsekui tegemist oleks millegi tüütult igapäevasega: töökaaslane olevat naine, kellel on märkimisväärselt suured tahtmised – ta oleks nõus ei tea kui paljudega olema, ja päris kindlasti tal on eriti hea meel, kui leiab eest minusuguse noormehe, kes jõuab talle mitu korda taha keerata.

Viimaks taipan ma südamevärinal: tuleb üks naine ja ma võin teha temaga seda, millest ma ainiti mõtlen ja unistan. Mitte ainult, et võin – ma lausa pean tegema

Ma olen küll kuulnud, et olevat rahuldamatuid naisi, aga siiani arvanud, et see on üksnes poiste jutt ja soovunelm. Ent praegu pole mul põhjust oma võõrustajat mitte uskuda ja äkki tunnen nii tugevat erutust, et hing tahab seisma jääda.

Kui Valli uurib, mitme naisega ma olen olnud, ragisevad mõtted mu peas sedavõrd valjult, et ma ei kuule teda ja ta peab oma küsimust kordama. Pikemalt kaalumata vastan ausalt, et üleüldse ei ole veel olnud ja mul on suuri kahtlusi, kas sellega hakkama saan. Vaevalt suu kinni saanud, tunnen häbi oma avameelsuse pärast ja ei mõista, miks ma talle midagi ette ei valetanud. Vallile paistab mu vastus meeldivat, ta ütleb, et selle naise puhul pole kellelgi midagi tarvis osata, et too tegevat kõik ise, seejärel ta tõuseb, käib rõõmsalt käsi hõõrudes mööda tuba ringi, siis võtab lauasahtlist paki fotosid, annab need minu kätte, seletades, et naine oli ükskord peale käinud, et teda alasti pildistatakse.

Ma sirvin fotosid, nagu mul oleks igapäevane lugu sääraseid pilte peos hoida. Mu fotodega tegelenud silm registreerib kohe, et need ei ole mingid amatöörpildid, küllap Valli on kutseline – kuskil oma laboratoorium ja puha. Alles siis kui peremees kööki läheb, julgen ma pilte lähemalt silmitseda: fotodel pole naise nägu näha, see on suurendamisel ära lõigatud, ta ongi otsekui peata keha, kaunis ja erutav igas asendis, mõnel isegi sõrmed topitud jalgade vahesse, pudel lükatud sisse … ma olen piltide vahtimisega nii hõivatud, et ei pane tähelegi, kui Valli on mu kõrvale tulnud. Äkki tundes oma näo lähedal ta hingeõhku, löön võpatades pilgu üles ja võõrustaja seletab veidra, nagu lämbuva häälega, et peaaegu iga kord pärast ühet hakkab naine masturbeerima – paistab, et ta ei saa kunagi piisavalt. Valli ütleb veel, et me võime lasta tal end algul ise rahuldada, mis on eriti himur vaatepilt ja nainegi tundvat suurt lõbu, kui saab mehi niiviisi üles ärritada.

Kui Valli võtab seinakapist voodiriided ja hakkab mulle diivanil aset tegema, pean ma püsti tõusma, aga ma ei saa kuidagi oma nähtavaks saanud erutust varjata. „Tohoh, sul juba seisab,” sõnab Valli nagu tunnustavalt ja mind esimest korda sinatades. „Vaata, et sa pihku ei löö,” lisab ta hoiatavalt, ning ma lähen vist kõrvuni punaseks säärase otsekohesuse puhul. Siis kustutab ta tule ära, läheb kööki ja paneb ukse vahelt kinni.

Mind on rahule jäetud, külalisele on loodud kõik tingimused, et ta võiks segamatult magama jääda, aga mehe jutt kumiseb mu kõrvades ja silmade ees vilksavad äsjanähtud fotod. See kõik oleks ükskõik kellele teisele vist loomulik, aga minu jaoks on olukord harukordselt keeruline ja unest ei maksa praegu rääkidagi… Mingi auto sõidab kuuldavalt mööda – siin polegi nii vaikne –, aeg läheb, pinevus minus üha kasvab, aga midagi ei juhtu veel. Pikkamööda hakkab minusse imbuma pettumustunne, mida kütab uuesti üles lootus, et kui naine nüüd ei tule, siis vahest võib Valliga selles asjas ehk mõneks teiseks korraks kokku leppida… Ent siis kostab äkki tasane koputus, välisuks käib lahti ja kinni, köögist kuuldub summutatud kõnet, mingi asi – vist metallkandik – kukub lärinal maha, siis hulk aega vaikust… korraga tungib tuppa valgusvihk ja mööda seda kõnnib voodini naine…

Naine on tumedapäine, väga lühikest roosat kleiti kandev. Kui ta istub tekile langeva valgusvihu kõrvale, ei seleta ma hästi hämaruses ta nägu, aga tajun, et ta vaatab üksisilmi minu poole, kui kätega oma rindu mudib, keha hõõrub, seejärel tõstab ta ühe jala voodile, silitab seda sõrmedega, äkki ta tõuseb, läheb köögiukseni ja lükkab selle kinni.

Nüüd valitseb toas pilkane pimedus, kõrvulukustav vaikus, viimaks ma kuulen tasaseid samme, kleidikahinat, rasket hingamist, lõhnaõlilõhn tuleb lähemale, hooman värisevate sõrmede puudutust oma näol, siis puudutavad nägu niisked huuled, pealetükkiv parfüümilõhn seguneb suitsu- ja alkoholilõhnaga ning ma tunnen märgi huuli oma huultel, keele puudutust, huulte tukslevat survet, ahnet süljesegust imemist, hetkeks tõmbuvad huuled emale, et seejärel veelgi ahnemalt imema hakata ja sama järsult uuesti lahkuda. Ma adun teise keha vabinat oma väriseva keha vastas, niiske käsi võtab mu sõrmed ja juhib need kleidi alla, kus kombin sukasiledust, siis sooja ihu, veidi karedat pitsilist püksiäärt. Ma tahan kohe trügida edasi jalgadevahesse, aga käsi tõmbab sõrmed endaga kaasa tagumikukumerusele, kusjuures ta teine käsi on mu keha silitades jõudnud püksikummi alla, kuulen kõrva ääres valju, nagu nuuksuvat hingamist, seni õrnutsenud sõrmed klammerduvad mu jäigastunud riista ümber ja mul hakkab tulema, püüan kätt ära lükata, ent sõrmed ei lase lahti, pulseerivad minu pulseerimisega kaasa, mul on häbi, et juba ära tuli, aga käsi hellitab mind edasi, sikutab püksid jalast, huuled puudutavad igalt poolt mu seemnevedelikust ligast keha, siis ta tõuseb mu kõrvalt püsti, ma ei näe, hoopis kuulen, kuidas ta endalgi püksid jalast sikutab, seejärel mu kõrvale heidab ja liikumatult lamama jääb.

Diivan on kitsas ja ma pean nagu temagi külili pöörama ning alles hulga aja pärast julgen teda puudutada, sõrmeotstega silitades – nagu temagi – libistan oma kätt mööda sukka, aga ta on ikka veel seljaga minu poole ja mul jääb mulje nagu oleks teda millegagi pahandanud, olen segaduses, kuid mu käsi puudutab juba ta paljast ihu, sõrmede alla jääb karvu, siis jäävad ette jalgade vahele surutud käe sõrmed, sealt ma enam edasi ei saa ja pean rändama mööda tuharaid uuesti allapoole, kus äkki ihu muutu liberasvaseks nagu see oleks kreemiga kokku tehtud ning nüüd surub naine oma tagumiku mu vastu, hakkab väänlema, võppuma, ta käsi leiab mu jälle kõvaks läinud riista, sõrmed suunavad seda ja see hakkab tungima järjest sügavamale; lõpuks ometigi! võidutseb mu peas ainus mõte, tänulikult silitan ta keha, õrnalt libistan oma sõrmedega üle ta näo, üle juuste, aga juuksed tulevad mu sõrmedega kaasa, ühtsoodu tulevad kaasa, ehmunult viin ma käe tagasi ta näo juurde ja koban siledat kiilaspead.