Читать книгу Täiskasvanute mängud - Toomas Vint - Страница 8

15. august, esmaspäev. Kuigi kell on varsti üheksa ja väljas on hämaraks läinud, pole ma kardinaid akende eest tõmmanud, olen viibinud pimeduseriigis, end muust maailmast eraldanud ja tahtnud ainiti enda sisse vaadata, ning nüüd, vahtimisest kõrini, võin oma vaatlused kokku võtta Karl Jaspersi mõttega, mis võis kõlada umbes nii – Jumal on olemas ja sellest aitab, mina tahan seda, mida tahab tema, aga mida ta tahab, seda ma ei tea.

Seega: Ma võin ükskõik millist tegevust õigustada Jumala tahtega.

Seega: Ma ei pea millegi eest vastutust kandma. Paistab, et hakkan tasakaalu tagasi saama, üleelatu saab vähehaaval kaugemaks ja ma võin sellele hinnangut anda. Igal juhul täiuslik ðokk, justkui maailm oleks mu peale kokku varisenud. Mis seal ikka, nüüd rusude alt välja, rõivad puhtaks rapsida, purustused üle vaadata ja mõelda mis edasi saab. Igal juhul ma pean midagi oma sugutungi ohjeldamiseks ette võtma, ma kardan, et see on saanud mu üle võimust ja juhib oma tahte järgi mu mõtteid ning tegevust. Mul on hirm, et võin millegi andestamatuga hakkama saada.

Ma kirjutasin praegu „andestamatuga” – tähendab, kõike senist võin endale veel andestada?

Niisiis: eile läksin ma pimedas välja, et kojamehe akna taga ta naist piiluda, lootes näha midagi erutavat, iha üles kütvat. Kui olla aus, siis see ja ainult see oli mu eesmärk ja ainult. Ma läksin teadlikult selle peale välja, mis on eetiliselt mulle vastuvõtmatu. Kui mul ei õnnestunud kojamehe aknast midagi meelierutavat näha, jätkasin tänaval valgustatud akende otsimist, mis tegelikult pole midagi muud kui silmadega vargil käimine, võõrastesse korteritesse sisse murdmine, eraelusse vahele segamine. Kui kojamehe naine äratab minus seksuaalseid fantaasiaid, siis ma kogesin, et akende taga passides tekitab iharust umbisikuline situatsioon, mida näen, ja sel pole minu soovidega midagi ühist. Otsekui hoopis teist laadi rahuldus või täpsemalt rahuldus erutusest. Süütu ja otseselt mitte kedagi ohustav tegevus, millega võib iseennast kenasti ära petta: ma ainult mööda minnes heitsin pilgu ja pole minu süü, et aken oli katmata.

Kindlasti ei ole ma ainukene, kes oma abitut iha sedaviisi kompenseerida püüab, sest just sellise söödaga nagu hiirt juustuga püüti mind eile lõksu. Kui olen nüüd asjaloo üle järele mõelnud, siis mind isegi vaimustab sihikindlus ja läbimõeldus, kuidas kõik korraldatud oli. Tõeline etendus, ning küllap tema jaoks tulemus vääris nähtud vaeva. Isegi improvisatsiooni seal ei olnud – stsenaarium ja täpne teostus, või juba korduvalt ära proovitud, hästi sissetöötatud süsteem? Igal juhul läksin ma liimile ja tol mehikesel, kes kindlasti köögiaknast tänavale luuras, polnudki muud vaja kui akna taga passijaga juttu teha. Ainult edasine jääb mulle segaseks ja arusaamatuks. Pederasti eesmärk oleks vist eelkõige ennast minuga rahuldada, aga tema seevastu tegi kõik selleks, et mulle naudingut pakkuda. Või käivad need asjad sedaviisi: enne sina mulle, pärast mina sulle? Igatahes kui ma pettuse avastasin ning püsti kargasin, halises ta nagu naine, anudes, et ma tema sisse lõpetaksin, et ma teda üksi ei jätaks. Ma olin ähmi täis, ainsaks mõtteks oli oma rõivad üles leida ja jalga lasta, viimaks sain tule põlema ning riidesse, aga äkki ta klammerdus mu jalgade külge ja hakkas nuuksuma: ma olen su ori, peksa mind, tee minuga, mis iganes tahad. Tal oli parukas uuesti peas, ja nii uskumatu, kui see on – ma arvan, et ta pidas end tõepoolest sel hetkel naiseks.

Ent! Tegelikult pidasin minagi teda naiseks – alles siis, kui parukas peast ära tuli ja ma ta paljast pealage puudutasin, taipasin, kellega mul tegemist on. Tuleb välja, et mind erutas üksnes minu kujutlus temast kui naisest, mille ma sain pealiskaudselt, näivuse tõttu. Kuratlik lugu! See pöörab ju kõik pahupidi. Ei mingit vastassoo keemilist ligitõmmet ja muud jama. Mana ainult silmade ette kujutluspilt, et kärnkonn on printsess ning kõik funktsioneerib.

Nüüd aga uuriks asja naudingu tasapinnalt. Ta silitused ja suudlused (oi õudust!) panid mind üle kere mõnust värisema samavõrd, kui praegu värisen jälkustundest. Kus on loogika? See on täiesti mõistusetagune värk, ometi pean seda võtma kui paratamatust. Kui näiteks too mees oleks äkki püsti tõusnud, köögis näo mingist puhtaks pesnud, viigipüksid jalga tõmmanud ning mulle mulje jätnud, et too naine läks ära, oleksin praegu tulipalavalt neid puudutusi ja just nimelt tema keha taga igatsenud.

Või hakkan neid puudutusi mõne aja pärast igatsema?

Kui viimaks sealt tulema sain, olin omadega õige sassis. Praegu on keeruline ristlevate emotsioonide segipaisatud skaalat taastada, aga siis oli tunne, et viivitamatult peldiku taha ja kuul meelekohta. Õnneks mu köögiaken tuli ilma suurema vaevata lahti (selle peab teinekord korralikult kinni panema, sest mine sa tea), ning vaevalt olin tuppa saanud, kui hakkasin end pesema ja nühkima, nagu oleksin tahtnud läbi naha hinge puhtaks küürida.

Jajah! Midagi peab ette võtma, sest muidu imeb tume tulevik mind pikkamööda, aga järjekindlalt endasse. Ma tean: tuleb tegelda üksnes arukate asjadega ning mitte ainsatki seksuaalset mõtet. (Oh, kui kerge on seda öelda!) Tuleb minna tantsupeole, seal tuttavaks saada mõne kena neiuga, ta koju saata, kohtama kutsuda, abielluda ja siis regulaarselt rahuldada oma iha. Aga ma ei oska ju tantsida! Kui koolis olid kursused, kavaldas minusugune teistest paar aastat noorem allameetrimees tantsimisest kenasti kõrvale hiilida, et kodus padja sisse oma hüüdnimevalu ja teiste poiste ilkumisi välja nutta… Mõistlikum oleks mingi töökoht otsida, kus oleks paras ports naisi töökaaslasteks ja tööinimeste seltskonnas ei peaks ma võib­olla esmakordselt elus tundma alaväärsust oma nooruse pärast.

Jah, aga...