Читать книгу Täiskasvanute mängud - Toomas Vint - Страница 9

Kui hommikul silmad lahti teen, ei jää ma avatud silmadega unelema, enne kui eesriide akna eest kõrvale vean, tõmban püksid jalga, teen isegi paar võimlemiseharjutust – käteringe ja kehapainutusi. Väljas on särav suveilm, öine kaste tilkadena rohukõrtel; jahe vesi peseb viimasegi une silmadest ning ma võin alustada uut töörohket päeva. Mind ennastki üllatab reipus ja teotahe, otsekui uue elu algus – iga päev nagu vastne elu: hommikul sünnin, õhtul suren, päev kui elulugu. Tõelise surmani tuhandeid erinevaid elusid.

Viimasel ajal on mind võlunud mõte kohe päriselt elada mitmeid elusid. Heita üks mask kõrvale ja ette panna uus. Osaleda elus, nagu näitleja teeb oma teatritööd. Elada rollist rolli ja esitada oma tegelaskujusid võimalikult huvitavalt ning tõepäraselt. Kindlasti tuleks ka erinevad elulood välja mõelda – igal uuel tüübil on hoopis eripärane minevik, kuni pisidetailideni välja; see tähendab, et ma kujundan end nagu kirjanik loob karakterit ja kõike sedavõrd ehedalt, et viimaks saab ise enda väljamõeldist uskuma hakata.

Too Valli pidas ennast ju Valliks, mitte Valentiniks, ja kui see mulle nüüd meelde tuleb, turtsatan tahtmatult naerma, sest juba assotsieeruvad anekdoodid hullumajade Napoleonidest, Newtonitest, ning kui naerugrimass mu näol hääbub ja nägu võtab tavalise kannatajailme, mõtlen ma, et see, mida on harjutud pidama reaalseks maailmaks, on niivõrd suhteline ja ebapüsiv, et ainus, millele inimene võib kindel olla, on ta isiklik kogemus.

Astun seitse sammu ja olen kirjutuslaua juures, lohistan tooli lauale lähemale, istun, nõjatun vastu seljatuge, võtan parema käega ookerkollase värvikihiga kaetud pliiatsi ning kirjutan pooleksmurtud paberilehele: On olemas see, mida ma ise näinud olen, ja kuigi ka see võib olla üksnes minu kujutluse vili, on see minu jaoks tõelisus. Kirjutatut üle lugedes märkan, et olen kasutanud kolm korda sõna „ see“ ja iga kord omandab asesõna erineva tähenduse ja mind kohutab kuivõrd paljut see „ see“ esmakordsel tarvitamisel endas mahutab. Ma kirjutan suurelt ja trükitähtedega: SEE, põrnitsen hulk aega täielikult mõtte kaotanud täheühendit. Äsja võis sealt välja lugeda kogu universumi ja ühtäkki mitte kui midagi.

Ma olen parasjagu välja minemas, see tähendab, et istun laua taga, vahin vahtralehtedes mänglevaid päikeselaike ja mõtlen, et peaksin raamatukokku minema, aga enne seda tuleks habet ajada, lõug puhtaks kratsida ja selleks tuleks vett keeta ning kui vett keeta, võiks tassi kohvigi teha, aga kõigepealt peaks poes käima, värsket saia ja vöid tooma, juustugi saia peale, siis saaks kokku korraliku hommikusöögi, ent kui niikuinii on linna peale minek, siis võiks hommikust kusagil piimabaaris süüa ja poes käia tagasiteel, ning nii ma istun, vahin päikest vahtrapuus, kuni uksele koputatakse.

Ukse taga on rase naine, kelle kleit enam kuidagi kõhuümarust peita ei suuda, see on nagu suur pall ja ma mõtlen, et kui sealt õhk välja lasta, siis saab õde tagasi oma kena välimuse. Aga praegu me seda ei aruta, sest ta ulatab mulle väikese beeži kohvrikese, mis mu silmad punni ajab ning paneb köögilauale kohvikusaiu.

„Väike kingitus,” sõnab ta. „Mõtlesime Arturiga, et sul võib säherdust vaja minna.”

Kohvrike on raskem, kui ta tagasihoidlikud mõõtmed oletada lubaksid, panen selle kõige pealt tooli peale, tõukan raamatud ja kaustikud kahele poole kõrvale, nüüd on plats vaba, nüüd võib kohvrikese lauale asetada, kaane ära võtta ning imetleda: punane Colibri, uus ja läikiv, isegi kahevärviline lint peal. Keeran paberi võllile ja kirjutan: uskumatu, aga tõsi. Kui selja taha vaatan, näen õe muhelevat nägu ja ma võiksin talle kaela langeda, teda tänulikult kallistada, musitada, aga see oleks episood hoopis teiste inimeste elust. Ma püüan küll tõmmata oma rõõmu tagasi, kuid rõõm jookseb silmade kaudu välja ja me pahvatame koos õega mingit kummalist kergendust tundes naerma.

Alles siis, kui kohv on joodud ja Inga end minekule sätib, poetab ta nagu muu seas lause: „Me otsustasime, et sa pead ikka akadeemilise vormistama ja Arturil on tuttav psühhiaater, kes lubas sulle kooli jaoks mingi õiendi teha.”

Ma ei ütle midagi ning ega õeke ei ootagi vastust – tema ülesanne oli seeme mulda pista, küllap see aegamööda idanema hakkab. Veel naeratan, kui ukse ta järel sulgen, alles üksi olles viskun kummuli voodisse ja peksan jõuetus raevus rusikatega vastu madratsit: nemad otsustasid!

Laman näoga vastu veidi karedat mööbliriiet ja Inga öeldud sõnad tiirlevad mu peas nagu sääseparv, siis laskub sõna „psühhiaater“ allapoole, sirutab välja oma verejanulise noka ja hakkab mu elumahlu imema. Et ikka hulluarst, mitte mingi muu eriarst, võiks mulle õiendi kirjutada, ja ega niisama midagi ei tehta – võetakse korraks uuringutele, jäetakse pikaks ajaks ravile. Kord välja paisatud sõna hakkab kuju võtma: nemad otsustasid, järelikult oli perekonnanõukogu koos, murelikud, hoolitsevad, abistavat kätt ulatavad. Nüüd on delikaatselt välja öeldud, mis tegelikult neid vaevab: poiss läks peast segaseks, oli korralik ja õppis hiilgavalt, aga äkki pööras ära, vaatame, mis veel teha saab, et mõistust tagasi tuua, eks ikka kõva annus rahusteid sisse, küllap ta siis tasapisi maha jahtub, kuulekaks kodanikuks kujuneb.

Aga mis siis, kui neil on õigus?

Tookord, kui ma hommikul kardina eest ära lükkasin, rippus majaperemees õunapuu otsas. Hommikupäike paistis ta peale. Ta kõikus vaikselt seljaga minu poole, kaela ümber jämeda oksa külge köidetud nöör, luitunud sinisetriibuline pidžaama lotendamas, maas, otse jalgade ees paistis ümber lükatud aialaud, mille ta just eelmisel õhtul oli valmis meisterdanud.

Tirisin kardina uuesti ette ja kuulatasin. Majas oli väga vaikne. Heitsin pilgu kellale, mis näitas veerand seitse. Kolmveerand tunni pärast hakatakse üles ärkama. Ma mõtlesin, et see kõik on nende probleem, ma olen majas üüriline, mul on nendega üksnes rahalised suhted, ma ei pea nende asjade ja muredega tegemist tegema. Panin riidesse ja läksin tasahilju välja. Välisuks oli lahti, lükkasin selle enda järel sneprisse ning tänaval mõtlesin, et ta on ainult minu aknast näha, aia poolt varjab teda garaaž, toa poolt kuurid. Eksamini oli mitu tundi aega. Hommikused majad näisid elutud. Kuskil ei liikunud veel inimesi. Aedades õitsesid lilled.

Äkki polnud mul midagi eesoleva ajaga teha ja ma tundsin ebameeldivat abitust. Minu konstruktiivset elurütmi oli häiritud. Tavaliselt teadsin peaaegu täpselt, mida ma hommikust õhtuni teen – see oli väiksest peale mulle sisse harjutatud ja nii olin harjunud oma päeva planeerima. Mul polnud kunagi erilist huvi selle vastu, mis mu ümber toimub ja ma tundsin praegu õiglast pahameelt, et peremees sai säärase lolli tembuga hakkama. Kujutlesin õudusega, mis seal majas juhtuma hakkab ning mu rahu on täielikult häiritud.

Sõitsin bussiga kesklinna, istusin pargipingile ja hakkasin konspekti sirvima. Varased tööleruttajad kiirustasid mööda, keegi ei pööranud mulle tähelepanu, keegi ei vaadanud isegi vilksamisi minu poole. Ma mõtlesin naljatledes, et nad söövad suhkrut ja soola, aga mina söön valemeid. Seejärel läksin oma naljaga veelgi kaugemale ja lasin kõigel, mis mind ümbritses, keemilisteks valemiteks muutuda, aga kui tõrkeid hakkas sisse tulema, lohutasin ennast, et mõne aasta pärast olen selleks suuteline.

Minu kõrvale prantsatas kasimatu välimusega umbes kolmekümnene mees, kel oli ajamata habe, punsunud kotid silmade all, ja sandaalidest vahtisid välja katkised sokiotsad. Ta istus, vahtis möödujaid ja tal oli kuidagi väga endaga rahulolev nägu. Pistsin konspekti mappi tagasi ja kõndisin bussipeatusesse. Busse sõitis ette ja neist valgus tropiviisi inimesi kõnniteele. Ühes bussis märkasin tühje istekohti ja istusin peale ning mul oli täiesti ükskõik millise linnaringi kaasa sõidan. Arutasin, et olen väga ebamugavasse olukorda sattunud. Kindlasti on lähiajal surnud mehe majas võimatu keskenduda, aga mul on tarvis peale tänase eksami veel üks eksam teha. Kaalusin võimalust ühiselamusse minna, aga mõte suri juba eos, sest sealne purjutamine ja seltsielu oli teada ning minu jaoks oli alati täielik mõistatus, kuidas nad seal õppida suudavad. Mõtlesin kibedalt, et jääb üle ainult raamatukogu, ja kui see kinni pannakse võib kinos istuda kuni magamiseaeg kätte jõuab.

Mu elu oli peremehe tembu pärast äkki vastikult keeruliseks muutunud.

Buss sõitis hullumajast ja surnuaiast mööda ja peatus konservivabriku lähedal. See oli lõpp-peatus, kõik läksid maha ja vabrikusse, ainult üks naine astus rohtunud rada mööda jõe poole - too oli bussis istunud mu kõrval ja aeg ajalt kandus temast minuni alkoholilõhna. Kõndisin kaldapealseni ning vaatasin roheliselt ergavat põõsastikku ja kaugemal läikivat jõge. Minust vasakule jäi surnuaed – ristid ja hauaplaadid puude varjude sügavas hämaruses, peaaegu pimeduses. Mõtlesin, et küllap peremeeski mõne päeva pärast maetakse siiasamasse ja ma võin end vabandada eksamiga, et sellest mitte osa võtta.

Buss voltis uksed kinni ja sõitis minema, olin arvestanud, et see kauem seisab ning nüüd võis järgmist oma poole tunni jagu oodata. Naine oli kaldast alla läinud, ta hele kleit paistis kord ilmudes, kord kadudes, põõsaste vahel. Kell sai kaheksa. Mul oli hulk tühja aega ees ja ma hakkasin rada mööda alla minema. Kui põõsasteni jõudsin, kuulsin äkki kümnete, sadade lindude valju vidistamist. Ma arvan, et olin seda kogu aeg kuulnud, aga ühel hetkel kostus see üle mu mõtete ja ma võtsin korraga linnulaulu vastu kõigi oma meeltega. Nüüd ma teadsin, et mu ümber on palju häälitsevaid linde. Kui pigistada silmad kinni, siis koosnes maailm ainuüksi lindudest. See oli uudne ja väga tore tunne.

Ma teadsin, et olen praegu enda ees naeruväärne, aga see ei häirinud.

Päike juba küttis pilvitust taevast ja paistis tulevat väga palav ilm. Panin mapi rohu peale, võtsin pintsaku seljast ja istusin. Oli soe, tuulevaikne ja mõnus. Mulle viirastus hommikul aknast nähtu ning äkki ma tundsin seletamatut südantpitsitavat ängi, just nagu õhust oleks ühekorraga puudust olnud. Ma taipasin, et praegu jõudis minu sisse surmaõudus, mida olin kogu aeg endast eemale lükanud. Enam polnud mul selle eest kuskile põgeneda.

Ma mõistsin, et peremehe surm – pealt nähtud surm – puudutab mind väga otseselt. Võimalik, et just hetk enne kardina eest lükkamist, ta veel liigutas, vahest muutis oma otsust ja püüdis rabeles vabaneda kõri kinni pitsitavast nöörist… Võimalik, et kui ma oleksin välja tormanud ja ta alla võtnud, elaks ta veel… Aga ma tõmbasin kardina uuesti ette, tegin näo, nagu ma poleks midagi näinud, ja läksin külmavereliselt minema.

Ma mõtlen, kas üleüldse oleks mul olnud õigus segada teise inimese surma? Ma mõtlen, et kas see mõte pole mitte järjekordne eneseõigustus?

Minu sisetunne on häiritud, ma pole enam enda silmis säärane nagu ma tahaksin olla, kuid ma ei saa toimunut ümber teha ega aega tagasi kerida.

Ma olin selles majas sügisest peale elanud ja ma ei teadnud perekonnast peaaegu midagi. Algul proovis jutuhimuline perenaine mind vahel kohvi ja omaküpsetatud pirukatega kostitada, aga kui ma hakkasin järjekindlalt ta kutseid tagasi tõrjuma, taipas ta mind rahule jätta. Naine oli kodune, keetis, pesi, koristas, askeldas aias. Minuvanune poeg käis tööl ja tantsupidudel ning tõenäoliselt oli tal keelatud mind häirida. See oli hea ja rahulik maja, kus minu meelest isegi tülitseti sosinal. Ning ühel ilusal hommikul riputas peremees end õunapuuoksa külge.

Ta oli oma kätega maja ehitanud, kindlasti kokku hoides ja paljust loobudes püksirihma pingutanud. Nende kodu oli korras, perekond heal järjel, köök alatasa toidulõhnu täis.

Kui lennuk kukub alla, laev läheb põhja, ehitis variseb kokku, siis alati on õnnetustel oma kindel põhjus. Just peremehe surma nähtava põhjuse puudumine hämmastas mind. Ma proovisin iseennast kujutleda nööri sõlmimas – see tundus olevat niivõrd ebaloogiline, et muigasin, aga siis muutusin tõsiseks: mind kohutas enesetapu lihtsus. Hetkemeeleolu, pelk järsku pähe torganud mõte, saab elu ära hävitada. Ma võin kohe, siinsamas, lipsu kaela ümber tõmmata, mapist veenide lõikumiseks taskunoa võtta, end jõkke uputada. Enesetapu võimalus on igal inimesel peaaegu alati käepärast, ta kannab seda endaga kaasas, on tarvis teha vaid üks liigutus ja maailm lakkab olemast.

Järsku oli paigalistumine muutunud talumatuks, ühtäkki mõtted ei mahtunud pähe ära, ma pidin end liigutama ja arusaamatu koorma enda seljast maha raputama. Pöörasin tagasi, käisin kiirel kõnnakul poolde nõlva, siis peatusin. Mul oli kummaline tunne, nagu oleksin kogu oma edaspidist akadeemilist elu silmade eest läbi jooksmas näinud – praegu olin kaheksateistkümne aastane, lõpetamas keemiateaduskonna teist kursust, aga teoreetiliselt oli mu elu juba lõpuni elatud. Nagu romaan, mida pole mõtet lugeda, sest lõpp on teada... Kel viitsimist on, see võib vast uurida, kuidas autor oma ülesandega tehniliselt toime on tulnud.

Ma kartsin, et mul pole selleks aega ega viitsimist.

Teadsin, et otsus, mida sel hetkel vastu võtsin, oli võrdne enesetapuga: vaid ühe silmapilguga hävitasin selle inimese, kelleks vanemad tahtsid mind kujundada, keda seniajani olin võtnud kui asjade loomulikku arengut.

Siis otsustasin, et peaksin ikka vee ääres ära käima ja vaatama, kuidas jõgi voolab.

Kui ma pärastlõunal linna tagasi sõitsin ning ülikooli sööklas lõunat sõin, küsis keegi kursusekaaslastest, kuidas mul eksam läks.

„Hästi,” vastasin ma. „Väga hästi.”

Maja, kus tuba üürisin, oli võõraid inimesi täis, äranutetud näoga perenaine ütles, et ta mees suri hommikul südamerabandusse. Avaldasin talle napisõnaliselt kaastunnet, pakkisin kohvri ja olin õhtuks kodulinnas.

„Ma otsustasin ülikoolist ära tulla,” teatasin lõbusalt parajasti õhtulauas istuvale perele.

Hakkan pikkamööda leebuma – tegelikult ma saan neist väga hästi aru, aga nemad ei taha kuidagi mõista, et pidin aja maha võtma, teepervele istuma selleks, et hoopis uut rada mööda minema hakata.

Pööran end selili, et veidi aega veel lage vahtida, siis oma uut kirjutusmasinat proovima minna, kuid silmad hüppavad äkitselt akna taha, kus parajasti kojamehe naine kuuriust lukust lahti keerab.

Hetkega on mu pea mõtetest lage, üksnes alakehas pakitseb. Tõmban kiiresti teki peale, asetan padja pea alla ja kui naine kuurisügavusse kaob, koorin end teki varjus paljaks ning kui ta üht kasti kandes välja astub, värisen magusast erutusest. Ta paneb kasti maha, saadab vilksamisi pilgu mu keldriaknasse, järgmist kasti tuues uurib pikemalt ja märkab mu paljast jalga, mis teki alt välja paistab. Seekord on tal pleekinud tumesinine kittel seljas ning ta tuletab mulle meelde kooliteenijat, kes ükskord, kui pissisin, tualettruumi koristama tuli ja uudishimulikult mu poole vaatas, mispeale ma tundsin veidrat, naudinguga vürtsitatud häbi.

On näha, et kojamehe naine kavatseb oma kuuri korda teha ja tassib selleks kraami välja. Kastide, vanade mööblitükkide, lauajuppide segane ja süsteemitu rodu ulatub juba mu aknani. Õgin silmadega igat ta liigutust mind – on hõivanud arutu kiim, kitlihõlma alt korraks paljastuv valge reis ajab mind ihast pööraseks; otsustan, et kui ta järgmine kord akna lähedusse tuleb, tõusen paljana voodist, rahuldan end tema silmade all, las ta näeb mu taltsutamatut kirge, mille ta minus üles kütnud on.

Ma lasen järgmise korra mööda. Ma ei julge. Peaaegu kõike siin maailmas võib edasi lükata, aga erutus üha kasvab, nüüd hoopis uue pingega, sest sellesse on lisandunud ettekavatsetud pahelisus, sel on just nagu kuriteo hõng juures. Ma tean, et nüüd lahutab mõtet tegutsemisest vaid tähtsusetult väike ajaühik, aga siis koputatakse uksele.

Kui koputus mu senised mõtted puruks lõikab, tunnen äkilist vabanemist, nagu oleks mingi ränk kohustus mult võetud; ent siis otsustan trotslikult, et mul pole mingit põhjust avama minna, jooksvat etendust katkestada, ilmilinti puruks lõigata. Kuid koputus kordub, seejuures valjemalt, nõudlikumalt, nagu käsutaks keegi mind sealt ukse tagant, ja äkki pole mul enam teisiti mõtlemist; kargan püsti, tirin rõivad selga, lükkan voodiriided koomale, poolel teel ukse juurde peatun – erutus kestab veel, ma ei suuda seda nii ruttu maha suruda – kohendan rõivaid, lasen uuel, veelgi nõudlikumal koputusel kõrvades kõlada, siis tirin eesriide köögiakna ette, et hämaram oleks ja keeran snepri lahti.

Kui ma isale otsa vaatan, adun, kuidas mul korrapealt pükstes lõtvub.

„Noh, magasid või,” toriseb ta oma tavapärasel kombel, läheb otsejoones tagatuppa, kus käratab: „Rotid elavad keldris!” Seejärel istub mu laua taha ja põrnitseb hulk aega vaikides, kuidas kojamehe naine asju ühest kastist teise laob. Siis on vaatepilt ammendatud ja ta pöörab terve kehaga minu poole: „Kes see seal on?”

Ütlen, et mina neid majaelanikke ei tea, ja kõhedus, mida ma alati isaga rääkides tunnen, on mu üle täielikult võimust võtnud.

„Ma ei ole kuulnud veel ühtegi mõistlikku põhjust, miks mu poeg peaks keldris elama,” ütleb ta. „Sa oled vaimne lõngus. „Filosoija prestuplenija“,“ Psihologija i voprosõ morali”,” loeb ta rõhutatud irooniaga laual olevate raamatute pealkirju.

„Kuriteo ilosooia...” vangutab ta mitu korda, nagu mõnitades pead, uurib tiitlilt, kus kirjas Moskva 1962, kordab seda algul imestunult, siis äkki tunnustavalt, justkui aru saades, et raamat on õige. Nüüd on tal mõtlemisainet, pilk ronib aknasse, kus kojamehe naine kasti kohale kummardab, ja kui ta uuesti mulle otsa vaatab, märkan ta prillide taga üsna leplikke silmi.

„Ma uurin järele, millised vabariiklikud kohad meil Moskva Ülikoolis on. Vene keelega sul probleeme ei ole, aga üldkonkursiga sisse saada on siiski keeruline, sest neil on omad mängureeglid,” lausub ta otsustavalt. Sellega loeb ta küsimuse lahendatuks, võtab rahakotist mõned kümnelised, paar kahekümneviielist, paneb need lauale ja sätib minekule. Tal on vastutusrikas amet ja väga palju tegemist, ta on oma isakohuse täitnud, uurinud poja olukorda, võtnud antud küsimuses vastu ainuõige otsuse, mis ei kuulu vaidlustamisele, edasikaebamisele, analüüsile, ümberlükkamisele. Kõik ta alluvad peavad vastu vaidlemata korraldusi täitma. Nii oli, on ja nii saab ka edaspidi olema.

Kui uks isa järel on sulgunud, istun ma voodinurka, toetan selja vastu seina, tõmban teki kõhuni, selle varjus nööbin püksiaugu lahti, võtan välja ja aegamisi liigutades jälgin kojamehe naist, kujutlen ta paljast keha kitli all ning kui ta korraks minu poole vaatab, hakkab mul tulema.

Teisipäev, 16. august 1966. Nõndaks, kodused on alustanud aktiivset tegevust, kõigepealt kuulutanud mind hulluks ja seejärel lasknud liikvele päästeoperatsioonid. Hull olla, tähendab nende meelest kõrvale kalduda tavamõtlemisest. Igaüks, kes tahab erineda hallist massist on hull, keda oleks vaja kinni siduda ja trellide taha saata.

Nad võtavad asja sedavõrd tõsiselt, et isake ise tuli mind üle vaatama. Koputas ja astus sisse. Ta paistis olevat nii sõjakas meeleolus, et mul hirm hakkas, aga siis toimus temas äkiline muutus, vaadates mu raamatuid, pani ta tähele märksõnu: „ilosooia”, „psühholoogia”, ning ühekorraga viirastus ta silmade ees Moskva Ülikooli teravatipuline viisnurgaga torn ja poja suurepärane karjäär, milleks tolle õppeasutuse diplom kindlaid võimalusi annab. Paari minuti jooksul koostas ta mulle uue eluloo, kirjutas sellele alla ja nüüd ma võin nautida pikka hingetõmbeaega.

Aga võib­olla polegi ta mõte paha?

On küll, sest see pole minu peas sündinud.

Igal juhul nad jätavad mind mõneks ajaks rahule ja võib loota, et mulle ühel heal päeval maapealset tubagi pakutakse, sest ainult rotid elavad keldrites.

Muide, päeval lehitsesin „Võõrsõnade leksikoni” ja leidsin sealt huvitavaid sõnaseletusi:

freudism – (austria psühhiaatri S. Freudi (1856-1940) nime järgi), reaktsiooniline idealistlik teooria tänapäeva kodanlikus psühholoogias ja psühhopataloogias; peab ekslikult inimese käitumise peamiseks ajendajaks ebateadlikke (eriti sugulisi) ihasid, vähendab teadliku tegevuse tähtsust ja ignoreerib sotsiaalseid tingimusi.

eksistentsialism – subjektiivse idealismi äärmiselt reaktsiooniline vorm nüüdisaja kodanlikus (eriti saksa ja prantsuse) ilosooias ja kirjanduses, vaatleb inimese olelust (eksistentsi) küsitavana, taotleb õõnestada usaldust teaduse vastu, näidata kõlbluse otstarbetust ja revolutsioonilise võitluse viljatust.