Читать книгу Eesti ühiskond kiirenevas ajas - Triin Vihalemm - Страница 11

1990. aastad viisid Eesti tagasi vabasse maailma, algas turumajandusliku ühiskonna ülesehitamine ning suurte sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste aeg. See pakkus põnevat uurimisainest, sotsioloogiline uurimistöö jätkus ja täiustus, olles küll 1990ndatel piiratud rahaliste ressursside vähesuse tõttu. Paljud uuringud said teoks tänu välisabile Põhjamaadest ja rahvusvahelistest fondidest.

Sotsiaalne kihistumine ja mobiilsus

1990. aastate alguse reformide järel, mida lääne vaatlejad on pidanud väga edukaks (vt nt Lauristin ja Vihalemm, 1998: 899), hakati üha enam rääkima toimunud muutuste negatiivsest tõlgendamisest siinse elanikkonna seas, samuti usalduse kahanemisest (mida on täheldatud ka teistes postsotsialistlikes riikides, vt Sztompka, 1999). Eesti paistis silma eeskätt selle poolest, et kardinaalsete reformide käigus ei seatud prioriteediks muutustega kaasnevate sotsiaalsete riskide haldamist. Nii muutus neoliberalistliku reformipoliitika ja radikaalsete ümberkorraldustega raskemini kohanev osa ühiskonnast üha enam võimust võõrandunuks (Lagerspetz ja Pettai, 2003: 70–71).

Ebavõrdsust sotsiaalsetes positsioonides ja tööturul, sissetulekutes ning sotsiaalses toimetulekus on uurinud arvukas sotsioloogide autorkond. Ellu Saar (2010: 24) on märkinud, et sotsiaalne stratifikatsioon tekib peamiselt kahe protsessi tulemusena: „esiteks, seatakse vastavusse sotsiaalsed positsioonid ja teatud hüved (nt sissetulek, prestiiž jne); teiseks, toimub inimeste paigutamine neile positsioonidele“. Üheksakümnendatest alates on Eesti sotsioloogid püüdnud välja selgitada, mil määral õnnestus inimestel sotsialismiperioodil omandatud kapital uuenenud oludes ümber konverteerida. Selleks on jälgitud terve hulga faktorite, sh nii personaalsete ressursside (nt haridus, oskused, sotsiaalsed sidemed, jõukus) kui ka muude tunnuste, peamiselt soo ja rahvuse mõju eluga toimetulekule. Samuti on kritiseeritud poliitikaid, mis sotsiaalsete kihtide vahelise ebavõrdsuse vähendamise asemel seda taastoodavad.

Välja on antud artiklikogumikke (Helemäe, Saar ja Vöörmann, 2000; Saar, 2002; Vetik, 2002; Saar, 2011 jne), milles on süvitsi tegeletud põlvkondadevaheliste erinevustega, haridussüsteemis ja – korralduses toimunud muutustega (nt 1970. aastate haridusreform ja diferentseerumine) ning muude haridusvalikutest tulenevate teguritega, võimalustega sotsiaalses hierarhias kaugemale jõuda, sisenemisega tööturule ja hilisema materiaalse olukorraga, osalemisega ühiskondlikes protsessides jne. Omaette küsimuseks on saanud sooline ja rahvuseline stratifikatsioon, viimasel juhul on eraldi tähelepanu pööratud etnilise segregatsiooni ja kihistumise vahelistele seostele.

Saar (2002: 280) toob välja, et transformatsiooniperioodi alguses kuulusid edukate gruppi eelkõige kõrgharitud mehed, kelle seas oli enam eesti keelt kõnelevaid suuremate linnade elanikke (eeskätt tallinlasi), keda iseloomustasid ettevõtlikkus, initsiatiiv, riskijulgus ja sotsiaalsed sidemed ning kes pidasid stratifikatsiooni süvenemist paratamatuks, turumajanduse „loomulikuks“ kaasnähtuseks. Muutustega vähem kohanenute gruppides andsid tooni väikelinnade ja maapiirkonna elanikud, sotsialismiajal tööstuses ja põllumajanduses rakendust leidnud inimesed, aga ka see osa elanikkonnast, kelle jaoks rafineerimata vahendid, mille abil oma heaolu parandada, ei olnud vastuvõetavad (nt intelligentsi esindajad jt).

Suurte struktuursete muutuste perioodil on üldiselt täheldatud suuremat sotsiaalse mobiilsuse ulatust (liikumist ühest sotsiaalsest kihist teise). Lisaks suureneb (mõnel juhul ka väheneb) põlvkondadevahelise sotsiaalse mobiilsuse tõenäosus. Sotsiaalse mobiilsuse probleemiga ning seda tingivate teguritega, nagu sotsiaalne päritolu, haridus, põlvkondadevaheline dünaamika ja töötee, on põhjalikumalt tegelenud Saar ja Helemäe (1998); Helemäe, Saar ja Vöörmann (2000) jt. Keskendudes turumajanduse tingimustes avanenud tööturuvõimaluste rakendumisele ja karjäärimuutustele põlvkondadevahelises võrdluses, teeb Helemäe järelduse (2011), et noore põlvkonna suurele mobiilsusvõimekusele transitsiooniperioodi alguses aitasid kaasa nii hariduslik ressurss kui ka uued oskused strateegilistes valdkondades, mis ei olnud nõukogude perioodile omased. Nüüd aitasid need karjääriredelil kiiresti tõusta. Seevastu vanematele põlvkondadele said saatuslikuks nende nõukogude ajal omandatud kogemused ja hõivatud positsioonid, mille tõttu karjääri jätkamine teatud valdkondades võis muutuda võimatuks.

Kihistumise ja mobiilsuse uuringutega on tihedalt seotud täiskasvanute koolituse ja elukestva õppe uuringud, millega Tallinna Ülikoolis on aktiivselt ja järjekindlalt tegeldud alates 1997. aastast. Koos statistikaametiga on korraldatud kaks suurt küsitlust, 1997 ja 2007, tulemusi analüüsitud mitmes kogumikus (Helemäe, Saar ja Vöörmann, 1998; Helemäe, Saar ja Vöörmann, 1999; Vöörmann, 2001; Põder jt, 2009) ja paljudes artiklites, sealhulgas sellistes, kus Eesti olukorda ja arengut võrreldakse teiste Euroopa maadega (vt nt Saar ja Helemäe, 2008; Saar jt, 2013; Saar, Täht ja Roosalu, 2014; Saar, Unt ja Roosmaa, 2014).

Argielu Eestis

Eespool käsitletud töö, vaba aja ja perekonna uuringud TA ajaloo instituudi sotsioloogide poolt jätkusid 1980.–1990. aastatel ja uuel sajandil viie mahuka esindusliku küsitlusega, mille tulemused on esitatud neljas Anu Naruski ja Leeni Hanssoni toimetatud kogumikus (Narusk, 1994, 1999a; Hansson, 2004, 2009).

Valimis oli suuri erinevusi, olulisi lahknevusi oli ka küsimustikes (vt lähemalt Hansson, 2009: 256, 259). Siiski võimaldavad kogumikes esitatud andmed ja üldistused saada mitmekülgse pildi olude, arusaamade ja hoiakute muutumisest teel nõukogulikust ühiskonnast majanduskriisieelsesse tänapäeva Eestisse.

Kogumikes esitatud andmed täpsustavad paljudes publikatsioonides, k.a käesolevas raamatus, esiletoodud tendentse. Nii näiteks näeme 1985. aasta ja 1993. aasta küsitlustulemusi võrreldes kultuuri tähtsuse vähenemist taasiseseisvumise järel, millest tuleb juttu kultuurisuhte muutumise peatükis (3.1). 1985. aastal oli kultuurihuvide rahuldamine (lugemine, teatris, kinos käimine jne) tähtis 65 %-le eesti meestest ja 83 %-le eesti naistest, 1993. aastal vastavalt 33 %-le ja 66 %-le. Andmed näitavad ka kultuuriasutustes käimise, raamatute ja ajalehtede-ajakirjade lugemise langust jms (Järve, 1994; Saar, 1994).

1998. aasta küsitlustulemustest kokkuvõtet tehes tõdeb Anu Narusk, et enamik Eesti inimesi oli turumajandusele üleminekuga (periood 1991–1994) kaasnenud hirmudest ja ebamugavustundest üle saamas ning olukord oli teatud määral stabiliseerunud. Inimeste rahulolu mitme eluvaldkonna ja eluga üldse oli veidi kasvanud (Narusk, 1999b: 5).

2003. aasta küsitlustulemusi kokku võttes tõdetakse, et perioodil 1998–2003 jätkus positiivsete muutuste kinnistumine, millele toetus ka kasvav rahulolu eluga üldiselt, pere majandusliku olukorraga ja tervisega (Laidmäe ja Allaste, 2004: 119–120).

Küsitlus „Eesti 2008: töö, kodu ja vaba aeg“ toimus kiire majanduskasvu järgsel ajal varasügisel, kui enamik vastajaist ei tunnetanud majanduskriisi veel omal nahal, kuigi majanduskasv oli selleks ajaks juba miinuses. Eluga rahulolu oli 2003–2008 märgatavalt kasvanud (Laidmäe, 2009: 117), samuti rahulolu eluasemetingimustega (Ojamäe ja Paadam, 2009: 100).

Majanduskasvu ja üldise rahulolu tõusujoones areng rohkem kui kümne aasta jooksul pärast taasiseseisvumist asendus mõned kuud pärast 2008. aasta küsitlust kiire langusega. Töö, kodu ja vaba aja küsitlused võimaldavad mõnevõrra täpsemalt jälgida Eesti iseseisvumise aja, stabiliseerumise perioodi ja majandusliku tõusuaja kajastumist inimeste arusaamades ja hinnangutes.

Selle uurimissuunaga on mõneti seotud elutingimuste ja vaesuse uurimine Tartu Ülikooli sotsioloogia osakonnas Dagmar Kutsari ja Avo Trummi juhtimisel. Sellealaseid mahukaid uuringuid ei ole palju, aga neil on suur praktiline ja tunnetuslik väärtus.

1990ndate teisel poolel viidi Oslos asuva Rakenduslike Sotsiaalteaduste Instituudi koordineerimisel kahel korral (1994 ja 1999) läbi ulatuslik elutingimuste uuring Põhja- ja Baltimaades (NORBALT) (vt Kutsar, 1997). Vaatluse all olid majanduslikud ressursid, tervislik seisund, tööhõive ja töötingimused, eluase, sotsiaalsed kontaktid, poliitilised hoiakud, turvatunne ja elukohavahetuse kavatsused. Eestis kogutud peamised uurimisandmed ja nende analüüs on esitatud kolmes kogumikus – Grogaard, 1996; Marksoo, 2000 ja Kutsar, 2002. Viimati nimetatud kogumikku võib pidada eriti väärtuslikuks, kuna see võimaldab jälgida elutingimuste muutusi 1990ndatel, seostades neid ka statistikaameti kogutud andmete ja valikuuringutega (leibkondade elujärje uuringud, tööjõu uuringud jt).

1990ndate lõpus hakati Eestis sõnaselgelt rääkima vaesusest. Kopenhaagenis 1995. aastal toimunud ülemaailmse sotsiaalse arengu tippkohtumise järel töötas ÜRO Arenguprogramm (UNDP) välja tegevusprogrammi vaesuse leevendamise riiklike tegevuskavade koostamiseks. Sellega asuti tegelema ka Eestis. Projekti „Vaesuse leevendamine Eestis“ eripäraks kujunes teaduslike analüüside suur maht. See oli üks vähestest riigiasutuste ja sotsiaalteadlaste aktiivses koostöös elluviidud projektidest, mille tulemustel oli suur ühiskondlik tähendus. Vaja oli määratleda Eesti sotsiaalmajanduslikust olukorrast lähtuv vaesuspiir, selle alusel selgitada vaesuse ulatus, struktuur, riskirühmad ja arengujooned, anda hinnang toimiva sotsiaalpoliitilise süsteemi efektiivsusele, kinnitada sihiseaded vaesuse leevendamise konkreetse tegevuskava väljatöötamiseks.

1999. aasta sügiseks esitasid sotsiaalteadlastest, ekspertidest ja sotsiaaltöötajatest koosnenud töörühmad vaesuse leevendamise alusdokumendi, esimese süstemaatilise vaesuse analüüsi Eestis (Kutsar ja Trumm, 1999). Kümme aastat hiljem ilmus statistikaameti ja sotsiaalministeeriumi koostööna valminud kogumik vaesuse tähenduse ja ulatuse muutumisest Eestis alates taasiseseisvumisest (Kutsar, 2010).

Eri põlvkondade eluteed

Peatüki esimeses pooles on kirjeldatud põlvkondliku sidususe uurimise seisukohalt esindusliku näitena kahte Mikk Titma juhitud uuringut – „Eesti 1966. aasta longituud“ ja „Ühe põlvkonna elutee“, mis sisaldavad järjepidevalt samadelt vastajatelt kogutud uurimismaterjali. Neid on põhjust nimetada ka siin, kuivõrd mõlema uuringu andmed koosmõjus annavad märkimisväärse võimaluse mitme 1990. aastatel aktualiseerunud uurimisprobleemi analüüsimiseks.

Esimese uurimuse valimisse kuulus algselt 2260 aastal 1966 keskhariduse omandanud noort, seega oli tegu suhteliselt elitaarse valimiga (Roots ja Titma, 2008: 5–7). Selle põlvkonna esmane sotsialiseerumine toimus käsumajandusliku sotsialismi ajal, kuid hilisem lülitumine ühiskondlikesse struktuuridesse sai teoks turumajanduslikele suhetele üleminekul (Helemäe, Saar ja Vöörmann, 2000: 43). Murranguliseks teetähiseks sai uuringus 1991. aasta, mil küsitleti juba 40ndate keskpaika jõudvaid inimesi, kes oma tööelu ja karjääri tipul olles olid turuühiskonnale iseloomulikud tingimused ja väärtused omaks võtnud või siis muutustele alla vandumas.

Teine uuring, mis võttis 1983. aastal esindusliku valimi alusel vaatluse alla 3360 aastatel 1964–1966 sündinud keskkoolilõpetajat, pöördus edasistes andmekogumise etappides samade indiviidide juurde taas 1992. ja 1997. aastal, mil nood olid omandanud kõrgema või erialase hariduse ja jõudnud siseneda tööturule.

Lähivaatesse võetud „võitjate“ (1960ndatel sündinud) ja „kaotajate“ (1940ndatel sündinud) põlvkonna haridustee ning edasise elukäigu kohta kogutud andmed pakkusid tänuväärset ainest järgmiste teemade käsitlemiseks: noorte haridus, sotsiaalne (põlvkondadevaheline) mobiilsus7, kihistumine (Ellu Saar, 1988, 1997, 1998 – koos Jelena Helemäega, 1999, 2000 – koos Jelena Helemäe ja Rein Vöörmanniga); sündimuskäitumine, tööhõive ja sotsiaalne mobiilsus (Roots ja Titma, 2008).

Meedia võimendatuna üldkäibivaks muutunud „võitjate põlvkonna“ võitjate ja kaotajate elutee üksikasjalikuma käsitluse juurde on Ellu Saar naasnud ka Aili Aarelaid-Tarti toimetatud kogumikus „Nullindate kultuur II. Põlvkondlikud pihtimused“ (Saar, 2012), kus ta analüüsib 2004/2005. aastal tehtud intervjuude ja 2000. aastal läbiviidud fookusgrupi tulemusi ning vaatleb täpsemalt toimetulekut 1990. aastate alguse ühiskondlike muutustega (mis paljude jaoks saabusid sobival ajal), lisaks väljenduvad selle põlvkonna puhul liberaalsed ja individualistlikud hoiakud selgemini kui varasemate ja hilisemate põlvkondade puhul (vt Tallo ja Terk, 1998).

Põlvkonnateadvus

Sotsioloogilises käsitluses on pärast 1990. aastaid olnud märgata kasvavat huvi põlvkondliku eneseteadvuse vastu, mille käigus on esitletud varasemast mitmeplaanilisemat vaadet põlvkonnale kui sotsiaal-ajaloolise struktuuri piiritähisele. Karl Mannheimi (1952 [1928]) teooriat edasi arendades on üha enam pööratud tähelepanu aspektidele, mis lähedase sünniaastaga indiviide sotsiaalses ajas määratleb ja ühendab. Põlvkonna moodustab „ühtsus põlvkonna kui terviku tasandil“, indiviidide tasandil ilmnevad ühisjooned, nagu väärtushinnangud ja käitumismallid, saavad seda vaid toetada (Helemäe, Saar ja Vöörmann, 2000: 15).

Sotsioloog ja kultuuriuurija Aili Aarelaid-Tart, kes jõudis põlvkonnastumise analüüsini elulugude, mälu ja kultuuritrauma uurimise kaudu, on märkinud, et põlvkondlik teadvus ei ole indiviidile vanusega kaasa antud elamisraamistik (Aarelaid-Tart, 2012: 9). See on diskursiivne ja refleksiivne sotsiaalne konstruktsioon, mis võib ühendada eakaaslasi sotsio-bioloogiliseks tervikuks. Inimese jaoks on tema sünniaasta küll elu vältimatuks mõõtkavaks, kuid põlvkondliku kuuluvuse määratlemine rajaneb pigem ühiste ajalooliste-sotsiaalsete-kultuuriliste tähistajate sisemisel äratundmisel.

Aarelaid-Tartilt (2006) pärineb põhjalik uurimus nelja sovetliku kümnendi tõlgendustest erinevates ideerühmitustes ning põlvkondades. Kultuuritrauma tähistab autori jaoks radikaalsete muutuste perioodi, sovetiaja alguse ja lõpu võimet halvata põhjalikult kogu ühiskonna funktsioneerimist ja institutsionaalset struktuuri. Kuid kõige tundlikum traumaatilisele kogemusele on Aarelaid-Tarti sõnul siiski kultuur. Uurimuses intervjueeriti nii kodumaal elavaid eesti intellektuaale, Rootsis elavaid pagulaseestlasi kui ka Eestis elavaid peamiselt nõukogude ajal saabunud venelasi, kes taasiseseisvunud Eestis end ahistatuna tundsid. Elulugusid uurides jõudis Aarelaid-Tart järeldusele (sealsamas), et kuigi indiviid ei saa muuta traumaatilistes ajaloosündmustes kujunenud sotsiaalset tegelikkust, soovib ta siiski selle üle teatud kontrolli saavutada, et vähemalt oma tuleviku kujundamisel end mingil määral ja sõltumata asjaoludest kuigivõrd vabana tunda. Selle juures otsitakse tuge ajalooteadvusest, rituaalidest ja traditsioonidest kui rütmistatud toimingutest elu korrastamisel jne. Nendes toimingutes väljenduvad inimliku aja erinevad moodused – kultuuriline, poliitiline, ajalooline aeg, aga ka põlvkondlik aeg, mil põlvkond läbib teatud (murrangulise) ajalooetapi ja saab kollektiivselt teadlikuks endast kui unikaalsest generatsioonist, mis teda eelkäijatest ja järeltulevatest eristab.

Just põlvkonnateadvuse kaudu tajuvad indiviidid oma eksistentsi jooksul aset leidnud suure mõjuulatusega sündmusi, hakates neid pidama osaks oma eluloost (Aarelaid-Tart, 2012) ja luues sellest tulenevalt kollektiivseid käitumismalle ja sümbolilisi konstruktsioone, saades sel moel uut sotsiaalset reaalsust loovateks tegutsejateks. Kirjeldatud protsessid ei sisalda üksnes dramaatilisi momente, iga uus põlvkond leiab sündmusele oma interpretatsiooni ning loob uued sümbolilised normid, mis mõnikord panevad aluse uuele subkultuurile.

Koos Li Bennich-Björkmaniga on Aarelaid-Tart (2012) spetsiaalsemalt vaatluse alla võtnud ka pöördeliste aegade põlvkonnad kõigis Balti riikides ja süvenenud viie põlvkonnagrupi elulugudesse, mida reflekteerivad vastavalt 1920ndatel, 1930ndatel, 1950ndatel, 1970ndatel ning 1990ndatel sündinud indiviidid. Peaaegu kõik neist on pidanud elama kahe või enama vastandliku mentaalse, ideoloogilise ja majandusliku korra all, elades elu, mis hõlmas erinevaid väärtuste konstellatsioone, millest üks baseerus nõukogude ideoloogial ja teine lääne demokraatial.

Meediauuringud

Akadeemilised meediauuringud on olnud suuresti koondunud Tartu Ülikooli, omaaegsesse ajakirjanduse (hiljem ajakirjanduse ja kommunikatsiooni) osakonda, millest praeguseks on saanud ühiskonnateaduste instituut.

Mahukamatest meediauuringute projektidest oli üks esimesi pärast taasiseseisvumist Svennik Høyeri, Epp Laugu ja Peeter Vihalemma toimetatud ja rohkearvulise autorkonna toel avaldatud kogumik „Towards a Civic Society: The Baltic Media’s Long Road to Freedom“ (1993), mis avas lääne ühiskonna ja rahvusvahelise kommunikatsiooniuurijate kogukonna jaoks arusaadavas keeles Balti riikide seniteadmata tahke. Raamat tutvustas Eesti, Läti ja Leedu meediamaastiku ja meediasüsteemi olukorda ja arengut, alustades 17. sajandist ja lõpetades sovetijärgse perioodi algusega. Kolmeosalises raamatus tehakse esmalt põhjalik ekskurss ajakirjanduse ajalukku kõigis kolmes Balti riigis ning antakse ülevaade professionaalse ajakirjanduse kujunemisest ja arenemisest erinevate võimude all ja iseseisvuse ajal, kuni okupatsioonideni aastatel 1940–1944. Teine osa on pühendatud muutustele meediamaastikul nõukogude režiimi aastatel 1945–1986, analüüsides seda kolme perioodina: Stalini aeg 1945–1955, Hruštšovi sula 1956–1968 ja stagnatsiooniaeg 1969–1986. Raamatu kolmas osa keskendub uuele algusele alates laulvast revolutsioonist, vaatleb meediasüsteemi arengut kolmes noore demokraatiaga ühiskonnas kuni teose ilmumiseni 1993. aastal. Uurimusele annab väljaspool olija perspektiivi tuntud Norra ajakirjandusuurija Svennik Høyer, kes võrdleb Balti riikide ja Skandinaavia maade meedia arengulugu.

Selle raamatu jätkuna ilmus 2002. aastal Peeter Vihalemma toimetatud „Baltic Media in Transition“, mis tõi rahvusvahelise lugejaskonna ette taasiseseisvunud Eesti, Läti ja Leedu meedia ja ühiskonna arengu, mil ajakirjandusest sai suurt ühiskondlikku läbimurret käivitav mehhanism. Raamat katab terve kümnendi 1990ndate algusest kuni uue aastatuhande alguseni ning tutvustab rahvusvaheliselt vähe levinud statistikat Balti riikide arengu kohta teiste siirdeühiskondadega võrreldes. Kogumik keskendub meedia (sh venekeelse meedia) rollile siirdeühiskonnas ning analüüsib Eesti Televisiooni ja Raadio tegevust aastatel 1991–2001, samuti suurimates päevalehtedes toimunud muutusi.

Traditsioonilise massimeedia kanaleid ja nende kasutajaid, aga ka interneti levikut ja kasutajaskonda kaardistab 2004. aastal ilmunud laiahaardeline kogumik „Meediasüsteem ja meediakasutus 1965–2004“ (Vihalemm, 2004). Nüüdisaegse meediakasutuse teatmeteoseks tituleeritud raamatu tähtsus seisneb erinevate andmete ja raskesti ligipääsetavate uurimistulemuste süsteemses esitamises ja üldsusele kättesaadavaks tegemises.

Samal aastal (2004) avaldati veel teinegi koguteos, „Eesti elavik 21. sajandi algul“ (toimetajad Kalmus, Lauristin ja Pruulmann-Vengerfeldt), mis koondas endas 2002/2003. aasta talvel toimunud esimese MeeMa küsitluse. Paralleelselt üle-eestilise esindusliku uuringuga toimus sarnase ankeedi alusel postiküsitlus ka Rootsis Stockholmis (vt lähemalt Bolin, 2005).

Uue meedia uuringutega tehti algust juba samas „Eesti elaviku“ raamatus, kui eraldiseisvana võeti fookusesse mobiiltelefonide (toona ei olnud need veel ühendatud internetti), arvutite ja interneti kasutus (Runnel ja Vengerfeldt, 2004).

Pille Runnel ja Pille Pruulmann-Vengerfeldt on jätkanud samasuunalisi analüüse veel mitmeski publikatsioonis, mille seast võib välja tuua need, milles käsitletakse põhjalikumalt tehnoloogilist murrangut ja internetiseerumist, mis on viinud Eesti kujunemiseni üheks juhtivaks e-riigiks (Runnel jt, 2009). Teisalt on need arengud viinud uut tüüpi kihistumiseni Eesti ühiskonnas – digitaalse kihistumiseni, mis osutab interneti kasutamise barjääridele, mis teatud ühiskonnagrupid internetist ja uuemast kommunikatsioonitehnoloogiast eemal hoiavad, tekitades sel moel infokihistumist ehk erineval tasemel kohanemist infokeskkonnas (Kalvet ja Pruulmann-Vengerfeldt, 2008; Kalmus jt, 2013).

Seoses interneti ja mobiilsete meediatehnoloogiate levikuga üha noorema elanikkonna seas muutus aktuaalseks laste ja noorte meediakasutuse uurimine. Üks mastaapsemaid algatusi selles vallas on enam kui 30 Euroopa riigi teadlasi koondav projekt „EU Kids Online“ (Livingstone ja Haddon, 2009), mille esimeses osas (2006–2009) koguti, võrreldi ja hinnati juba olemasolevaid andmeid ning teises (2009–2011) viidi läbi esindusliku valimiga originaaluurimus, milles küsitleti 25-s Euroopa riigis elavaid 9–16-aastaseid lapsi ja nende vanemaid. Küsitlusankeet puudutas laste internetikasutust, digitaalset kirjaoskust, riskide kogemist ja nendega toimetulekut ning lapsevanemate tegevusi laste juhendamisel. Projekti Eesti-poolne juht Veronika Kalmus on koos uurimisrühma liikmetega (Andra Siibak, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Maria Murumaa-Mengel, Kairi Talves jt) tutvustanud tulemusi paljudes artiklites8, tuues välja, et Eesti lapsed on Euroopas esirinnas nii interneti kasutamise ulatuse (ka internetiga liialdamise) kui ka sel teel kogetud riskide poolest (Kalmus, 2008; Smahel jt, 2012; Helsper jt, 2013), nende seas nt küberkiusamine ja kokkupuuted vägivalla, pornograafia ja seksuaalse ahistamisega (Kalmus jt, 2010; Soo jt, 2015).

Uus aastatuhat on toonud kaasa põhjaliku kultuurinihke, mille põhjused ei ole enam seletatavad siirdeühiskonna protsessidega, vaid on mõjutatud globaalse kultuuri, aga eeskätt tehnoloogilise keskkonna muutusest ja nendest muutustest, mis on toimunud elanikkonna kultuuris osalemise viisides (Lauristin, 2012a: 13–14; vt samuti ptk 3.1 käesolevas raamatus).

Kodanikuühiskond ja kogukond

Alus kodanikualgatuste institutsionaliseerimise ja kogukondade uuringutele pandi 1990. aastate keskpaigas (Aarelaid-Tart, 1993; Aarelaid-Tart ja Tart, 1995) ning 2000ndate alguses (Lagerspetz, 2001; Lagerspetz, Ruutsoo ja Rikmann, 2000).

Nõukogude perioodil oli kodanike omaalgatus kammitsetud ja poliitiliselt kontrollitud. Esimesi märke sõltumatust kodanikualgatusest võis näha perestroika ajal, mil režiimi haare lõdvenes. Mikko Lagerspetzi, Erle Rikmanni ja Rein Ruutsoo (2007) hinnangul oli tegu ühiskonna mõningase liberaliseerimisega ilma tegeliku demokratiseerimiseta, kuid et võimaliku represseerimise hirm ei olnud enam nii suur kui varem, hakkas tekkima ka režiimist sõltumatuid liikumisi ja ühendusi. Autorid (Lagerspetz, Rikmann ja Ruutsoo, 2007: 9–12) periodiseerivad põhjalikult kodanikualgatuste tekke ja kodanikuühiskonna arengu faasid ja etapid, alustades aastatel 1986–1990 alanud nn protestifaasiga, mil suurt osa elanikkonnast kaasavate algatuste tõukejõuks sai rahvuslik vabadusliikumine, ning lõpetades 2000ndate kodanikuühiskonna konsolideerumise faasi tunnusjoonte visandamisega.

Lagerspetz, Ruutsoo ja Rikmann (2000) jäädvustasid uue aastatuhande eel Eesti kodanikualgatuste hetkeseisu ja arenguvõimalused, tuginedes 1998. aastal korraldatud küsitluse tulemustele mittetulundusühingute hulgas. Võrreldav esinduslik küsitlus korraldati 2005. aastal, millest annab täpsema ülevaade Erle Rikmanni (2007) koostatud kogumik.

Praeguseks on see valdkond stabiliseerunud, vastu on võetud mitu põhimõtteid ja head tava kehtestavat dokumenti, asutatud on tegevusi koordineerivaid ja toetavaid organisatsioone ja uurimisasutusi.

Paralleelselt kodanikuühiskonna temaatikaga on aktualiseerunud kogukonnaliikumine, mille puhul piirkonna elanikud mõtestavad oma tegevust kogukonnast lähtuvalt ja sellele suunatult. 2014. aasta seisuga annab geograafiliselt piiratud alal tegutsevatest kogukondadest ülevaate linnateemade kompetentsikeskuse Linnalabor ja MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant koostöös läbiviidud uuring (Vihma ja Lippus, 2014), milles lisaks kogukondade struktuurile, juhtimisele ja ressurssidele pööratakse tähelepanu ka kogukondade ja kohalike omavalitsuste vahelistele suhetele.

Lõimumine

Venekeelse elanikkonna lõimumine Eesti ühiskonda on leidnud nii meie kui ka eriti välismaise avalikkuse, ajakirjanike ja poliitikute laialdast ja järjekindlat tähelepanu. Võib öelda, et integratsiooni probleemistik on kõige enam empiiriliste uuringutega kaetud ning kõige enam välismaistele analüütikutele huvi pakkunud ühiskonnaelu valdkond Eestis.

Juba 1980ndate lõpus, veelgi enam pärast taasiseseisvumist tehti sageli välismaise rahastuse toel suuri uuringuid, mis küsitlustulemuste alusel võrdlevalt analüüsisid eestlaste ja mitte-eestlaste ühiskondlikke hoiakuid ja sotsiaalset aktiivsust, kollektiivset identiteeti ja väärtushinnanguid, tööhõivet, hinnanguid rahvussuhetele jne (vt nt Kirch jt, 1992; Hallik, 1997; Vihalemm, 1997; Kirch, 1997; Kirch jt, 1997; Kruusvall, 1997; Pavelson, 1997).

Aprillis 1996 moodustati tollase haridusministri Jaak Aaviksoo korraldusega teadusasutustevaheline töörühm, mis sai ülesandeks töötada välja venekeelse elanikkonna integreerimise riikliku programmi alused. Asuti täitma uurimis- ja arendusprojekti „Mitte-eesti noorte integreerimine Eesti ühiskonda“ (projekt VERA). Mõne kuuga kujunes seminaride käigus uurimiskollektiiv 27 uurijast, projekti juhtinud nõukogus olid Marju Lauristin, Mati Heidmets, Priit Järve ja Marje Pavelson. Aastatel 1997–2002 anti välja mitu mahukat kogumikku (vt Järve, 1997; Lauristin jt, 1998; Heidmets, 1998; Lauristin ja Heidmets, 2002), publitseeriti mitukümmend artiklit nii Eestis kui ka välismaal.

1998. aastal käivitus esimene riiklik mitte-eestlaste integratsiooniprogramm, selle ja järgnevate lõimumiskavade üheks osaks sai integratsioonimonitooringute korraldamine, mida on siiani tehtud kuuel korral – aastatel 2000, 2005, 2008, 2010, 2011 ja 2015 (vt Lauristin ja Vetik, 2000; Hallik jt, 2006; Vetik, Lauristin jt, 2008; Vetik jt, 2010; Lauristin jt, 2011; Kallas jt, 2015). Tähelepanuväärne on asjaolu, et uurimisgrupp on alati moodustunud mitme keskuse esindajatest.

Lõimumise tendentse ja tõlgendusi üldistades ütles Marju Lauristin 2007. aasta Metsaülikoolis:

Mitte-eestlaste ja eestlaste vahelise võõrdumise püsivust ning isegi selle suurenemist viimastel aastatel on seletatud eeskätt eestlaste ja venekeelse elanikkonna erineva meediaruumi, ideoloogia ja Venemaa propaganda mõjuga, mitte vaadeldud lahendamist nõudvate sotsiaalsete ja psühholoogiliste probleemide kontekstis. Uurimistulemused näitavad aga, et venekeelne elanikkond ise peab kõige olulisemaks võõrdumise allikaks sotsiaalset tõrjutust Eesti ühiskonnas, eestlaste ja mitte-eestlaste erinevaid eneseteostuse väljavaateid nii hariduses, majanduses kui ka avalikus elus. Samas ei pea valdav osa eestlasi neid probleeme eriti oluliseks. Eitades sotsiaalmajanduslike probleemide rolli integratsioonis, peetakse silmas üldise heaolu kasvu positiivset mõju ka mitte-eestlaste olukorrale. […] Ometigi on üldise heaolu kasvu taustal rahvuslik mõõde elanikkonna kihistumises kasvanud. […] Eestlased, kes on saanud oma hariduse juba vabas Eestis ning jõudnud juba keskealistena majanduses ja poliitikas juhtivale positsioonile, on saanud hüüdnimeks „võitjate põlvkond“. Samaealiste mitte-eestlaste kohta seda aga öelda ei saa. Kontrast sama earühma eestlaste eneseteostusega, sotsiaalse ebaõigluse tunne on eriti suur just haritud keskealistel, sh Eesti kodakondsusega mitte-eestlastel. Täitumata ootustest tulenev rahulolematus ning selle pinnalt kasvav protesti-identiteet võimendub nende teismelistes lastes. (Lauristin, 2008: 152).

Need üldistused kehtivad ka praegu. Veelgi enam, nagu näeme selle raamatu mitmest peatükist (2.3, 4.3, 6.2, 6.3, 6.4, 6.5, 6.6), on erinevused eestlaste ja venekeelse ühiskonnaosa vahel viimasel aastakümnel veelgi kasvanud. Seda olulisemaks võib pidada sellealase olukorra fikseerimist ja analüüsi, millega tegeldakse aktiivselt nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis ja uuringukeskuses Praxis.

Elustiilid ja subkultuurid

Üha laiemalt levivatest uutest subkultuuridest ja elustiilidest on akadeemilisi uurimusi tehtud üsna vähe. Sellevõrra tänuväärsem on 2013. aastal ilmunud kogumik subkultuuridest ja stiilikultuuridest koos nende väärtuste ja normidega, mis Eesti kontekstis eksisteerivad. Sissejuhatuses subkultuuride sotsiaalteaduslikku käsitlusse teeb kogumiku toimetaja Airi-Alina Allaste (2013: 27–56) ekskursi subkultuuride uurimise traditsiooni ja termini kujunemisse. Allaste demonstreerib, kuidas mõiste on ajas muutunud ja laienenud ning viitab nüüdisajal pigem „üleilmsetele trendidele ja sarnaste maitse-eelistustega indiviidide võrgustikule“ kui „sotsiaalsele patoloogiale“ (Allaste, 2013: 10, 29). Peeter Vihma (2013: 57–67) toob välja, kuidas elustiilide uurimises üldiselt defineeritakse neid üha enam tarbimise kaudu: milliseid rõivaid ja aksessuaare, muusikat, filme, ajakirju jm tarbitakse. See teeb elustiilist tarbekaupade hankimise kaudu defineeritava eluprojekti, millele osutas juba Pierre Bourdieu (1993).

Nõukogude ajal, mil ühiskond oli väliselt homogeensem ja kontrollitud, ei eksponeerinud eristuvad subgrupid end avalikult, vaid tegutsesid võrreldes lääneriikidega varjatult. Seetõttu ei leia ka sellesse ajajärku kuuluvaid erandlikke kultuurilisi nähtusi (nt biitnikute kultuuri) käsitlevaid allikaid, mõni üksik välja arvatud (vt Salumets, 1998).

Kõige pikemalt on globaalsetest subkultuuridest Eestis kestnud punkkultuur, mis sai hoo sisse 1970ndate lõpus,1980ndate alguses (USAs ja Suurbritannias hakkas sel ajal punk juba hääbuma), muutudes siinmail üheks kõige enam etableerunud liikumiseks (Turk, 2013: 79). Pungi õitsenguperioodiks Eestis loetakse 1980ndaid (vt Trubetsky, 2009). Koos nõukogude režiimi lagunemisega kadus osaliselt senise vastupanu või provokatsiooni mõte; teisalt sai punkliikumisest omal moel rahvusliku liikumise osa (Turk, 2013: 79, 114).

Teiste stiilikesksete subkultuuride seas on Eestis lähemalt uuritud ka peavoolukultuurist eristuvat metal-kultuuri, mille peamiseks tunnuseks on metal-muusika kuulamine (Araste, 2013); hiphopkultuuri muusika, tantsu, grafiti, ürituste jm kaudu (Kobin ja Allaste, 2009; Kobin, 2013); alternatiivsel elektroonilisel muusikal põhinevat klubikultuuri (Allaste, 2001; Allaste, 2013); mootorratturite subkultuuri ehk moto- ja biker-kultuuri, mis jõudis Eestisse 1990ndate keskpaigas, mil hakkas kujunema läänelik rattaomanike subkultuur (Altermann ja Maripuu, 2013), jne.

Subkultuuride kirjul maastikul leidub veel rohkesti mitmesuguseid etnilise, religioosse, sportliku või erialase ideoloogilise taustaga allkultuure, mille kohta akadeemilisi uurimusi eesti keeles napib. Küll aga on lähemalt uuritud ökoloogilist elustiili ja vaimseid praktikaid viljelevaid kogukondi, mis otsivad lahendust sellistele nüüdisühiskonna probleemidele, mis tulenevad keskkonna ja majandusega, aga ka sotsiaalsusega seotud riskidest (vt Allaste, 2011; Krull, 2012).