Читать книгу Eesti ühiskond kiirenevas ajas - Triin Vihalemm - Страница 3

Kesk- ja Ida-Euroopas viimastel aastakümnetel toimunud ühiskondlikke muutusi käsitledes on üks keskseid mõisteid olnud siire, mille all mõeldakse süsteemseid muutusi kogu ühiskonnas, mille tulemuseks on ühiskonnatüübi vahetumine. Seejuures on oluline eristada siiret kitsamas ja laiemas tähenduses. See vahetegemine sai üldlevinuks sajandivahetusel, kui hakkas selguma, kuivõrd aeganõudvad ja keerulised on ühiskondlike muutuste protsessid. Hakati eristama ühelt poolt transitsiooni, mõistes selle all siiret kitsamas tähenduses, üleminekut planeeritud riiklikult majandamissüsteemilt turumajandusse ja kommunistlikult režiimilt avatud demokraatiasse, ning teiselt poolt transformatsiooni, siiret laiemas tähenduses, mis hõlmab ka sügavaid sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi (vt nt Bönker, Müller ja Pickel, 2002; Goralczyk, 2000). Transitsiooni võib lugeda lõpetatuks uue ühiskonnatüübi põhialuste väljakujunemise, ühiskonna esialgse stabiliseerumise järel. Enamik uurijaid peab siirdeaja lõpuks postkommunistlikes riikides nende astumist Euroopa Liitu. See on ka meie seisukoht Eesti postkommunistliku arengutee periodiseerimisel (vt peatükk 1.3). Transformatsioon toimub hoopis teisel ajaskaalal, hõlmates aastakümneid.

Juba 1990. aastate algul jõuti järeldusele, et muutused ühiskonna eri valdkondades ei pruugi olla omavahel hästi seostatavad ega samaaegsed. Sellise käsitluse üldise häälestuse lõi Ralf Dahrendorf, kes oma avalikus kirjas Ida-Euroopa vabadusliikumise juhtidele osutas esimesena muutusteks kuluvat aega näitavate kellade erinevuse fenomenile: kiiresti toimuvate poliitiliste muutustega (kõige vähem kuus kuud) ei kaasne sama kiired muutused majanduses (vähemalt kuus aastat) ning kõige aeglasemalt käib sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste kell, millest sõltub inimeste käitumisviiside ja arusaamade teisenemine ning kodanikuühiskonna kujunemine. Viimaseks ei pruugi ka 60 aastast jätkuda (Dahrendorf, 1990: 92–93).

Ideed erineva kiirusega toimuvatest muutustest arendas Claus Offe 1990ndate algul edasi kolmetasandilise siirde mudeliks, mis võimaldab eristada ja kirjeldada ühiskondlikus süsteemis samal ajal, kuid eri tasanditel ja eri kiirusega kulgevaid keerukaid protsesse (Offe, 1991, 1996).

Erinevalt kõigist eelnenud ühiskondlikest muutustest peab Offe postkommunistliku siirde protsessi unikaalseks oma „disainituse“, poliitilistest valikutest sõltuvuse tõttu. „Demokraatlikult disainitud kapitalism“ (Offe termin) eeldab omavahel seostatud poliitilisi otsuseid ja valikuid, mis mõjutavad kolme muutuste tasandit: rahvuslikku (nation-building) ehk riikliku enesemäärangu ja identiteedimuutusega seotud tasandit, põhiseaduslikku ehk riigiehituse ja õiguskorra muutumise tasandit ning sotsiaalmajanduslikku ehk jaotuse ja ümberjaotuse tasandit.

Offe arvamuse kohaselt puudutab kõige fundamentaalsem muutuste kiht rahvuse ja riikluse aluseks olevaid väärtusi ja moraalseid ideid, uue identiteedi kujunemist. Selle kihistuse muutused puudutavad ajaloo tõlgendamist, geopoliitiliste eelistuste muutumist, riigi ja rahva suhteid, sh kodanikkonna ja elanikkonna vahekorda, piiride määratlusi, õigusteadvust, poliitilist kultuuri ja eetilisi norme. Selle tulemusel kujuneb uus rahvuslik ja sotsiaalne eneseteadvus, uus subjektsus, mis on siirdeprotsesside edukuse sügavaim näitaja. Identiteedinihe on keeruline sotsiaalne ja kultuuriline protsess, mida ei saa esile kutsuda kunstlikult, nii nagu saab muuta seadusi ja luua institutsioone. Tavaliselt võtab see aega inimpõlvi.

Siirde kõige nähtavam ja kõige kiiremini teostatav tasand on institutsionaalse süsteemi muutumine.

Seejuures on üllatavalt kiire olnud ka uue põhiseadusliku korra kujunemine endistes kommunistlikes maades, erinevalt „normaalse“ kodanliku demokraatia kogemusest, kus põhiseadusliku korra kujunemine on võtnud aastakümneid. „Normaalse demokraatliku arengu“ puhul on olnud tegu riikidega, kus kapitalismi varajase arengu käigus kujunesid aegapidi uued majandusjõud ja poliitilised huvirühmad, kes järk-järgult kujundasid omavahelisi suhteid ja teadvustasid oma huve. Põhiseadust luues vormistati õiguslikult ühiskonnas juba väljakujunenud olukorda. Seetõttu ei sõltunud põhiseaduse tegijad ise otseselt oma otsuste tagajärgedest. Seevastu postkommunistlike maade siirdeaja põhiseadus peab asendama vana (kommunistliku) ühiskondliku korralduse uuega veel enne, kui on välja kujunenud turumajanduslike suhete subjektid ning nende huve väljendavad uued poliitilised erakonnad.

Siirde n-ö kesktasand on seotud ühiskonna sotsiaalmajandusliku arenguga, mille oluliseks osaks on ressursside ümberjaotus: omandireform, sotsiaalkaitse süsteemi ülesehitamine ja sotsiaalse õigluse tunnustatud kriteeriumide kujunemine. Offe peab siirdeühiskondadele iseloomulikuks ühiskondlikke pingeid tasakaalustavate ümberjaotusmehhanismide puudulikkust ja sellise olukorra tekkimist, kus ühiskond jaguneb vähesteks võitjateks ja suureks hulgaks kaotajateks. Ühiskondlike muutuste edu sõltub lõppkokkuvõttes kaotajate kannatlikkusest, arvab ta (1996: 45–49). Kannatlikkusele rajatud majandus saab olla edukas vaid siis, kui leitakse mehhanismid, mis kannatlikkust motiveerivad ja sotsiaalseid vastuolusid pehmendavad. Offe peab sellisteks meetmeteks esiteks välisabi, teiseks sotsiaalset õiglustunnet rahuldavat sotsiaaltoetuste süsteemi ning kolmandaks restitutsioonil põhinevaid ajaloolise õigluse mehhanisme. Seejuures, viidates Saksamaa kogemusele, osutab ta sotsiaalse õigluse ja ajaloolise õigluse peaaegu vältimatule konfliktile postsotsialistlikus ühiskonnas (sealsamas: 92). Konflikt majandusedu, ajaloolise õigluse ja sotsiaalse õigluse ümber on kujunenud ka Eesti arengutes keskseks veelahkmeks erinevate poliitiliste jõudude ja arvamusliidrite seisukohtades.

Siirdeaja kulgemist ei saa Offe esitatud kolmetasandilise siirde mudelit rakendades mõõta mitte niivõrd väliste tähiste alusel, kuivõrd ühiskonna küpsemisega omaenda probleemide mõistjaks ja lahendajaks, ühiskonnas saavutatud uue kultuurilise ja poliitilise identiteediga, õiguskorra ja valitsemise legitiimsusega ning võitjate ja kaotajate vahelise terava konflikti asemel sotsiaalsete kokkulepete saavutamisega.

Offe pakutud kolme dimensiooni seast kõige põhilisemat, uue identiteedi kujunemist võib vaadelda kui lääneliku tsivilisatsioonikompetentsi kujunemist ehk teisisõnu Ida-Euroopa läänestumist kultuurilises mõttes. Piotr Sztompka (1996) käsitluses võib läänestumist mõista kui vabanemist sovetlikust elukorraldusest ning sideme taastamist ajalooliselt omaste (Lääne-)Euroopa poliitilise ja majandusliku elu vormide ja kultuurinormidega. Ta kirjutab: „Aasta 1989 ei olnud üksnes poliitiline läbimurre autokraatsest üheparteisüsteemist parlamentaarsesse mitmeparteilisse süsteemi, mis on demokraatia ülimaks saavutuseks. See ei olnud ka vaid majanduslik murrang, sotsialistliku plaanimajanduse asendumine põhimõtteliselt vaba kapitalistliku turumajandusega, mida võib pidada kapitalismi taassünniks. See ei piirdunud ka radikaalsete uuendustega institutsionaalses korralduses või siis endise ühiskondliku korra restitutsiooniga, „tagasipöördumisega“ Euroopasse, läände või normaalsesse elukorraldusse, ükskõik kuidas seda ka nimetada. Pigem algas siit uue sotsiaalse korra ülesehitamine erineva päritoluga komponentide veidrast segust. See on põhjalik murrang kultuuris ja tsivilisatsioonis, sügavaimate ümberkujunduste algus ühiskonna kultuurilistes süvastruktuurides ja tsivilisatsioonilises pealiskihis, mille tulemusel aeglaselt ilmneb uus postkommunistlik kultuur ja tsivilisatsioon“ (Sztompka, 1996: 120).

Sztompka kõneleb uue tsivilisatsioonikompetentsi kujunemise vajalikkusest ligikaudu samas tähenduses, kui Pierre Bourdieu on tarvitanud habitus’e mõistet. Habitus on inimese mõttelaad ja käitumismuster teatud majanduslike, kultuuriliste ja poliitiliste jõuväljadega kohanemisel. Kui need väljad muutuvad, on endine habitus asjakohatu ning põhjustab ebaadekvaatset käitumist ja identiteedikriisi. Uue habitus’e kujunemine on keerukas ja aeganõudev sotsiaalse õppimise ehk resotsialiseerumise protsess (vt Bourdieu, 1977). Postkommunistlike ühiskondade üheks põhiprobleemiks peab Sztompka institutsionaalsete ja kultuuriliste muutuste erinevat tempot. Demokraatlike poliitiliste institutsioonide ja turumajanduslike institutsioonide areng lääne mallide kohaselt toimub suhteliselt kiiresti, samal ajal kui demokraatliku poliitilise kultuuri või ärieetika areng ja lääneliku habitus’e loomulikuks kujunemine võib kesta aastakümneid.

Milliste mõistete abil kirjeldada ja analüüsida ühiskondlike muutuste mõju erinevatele sotsiaalsetele subjektidele, nende arusaamadele, hoiakutele, püüdlustele, igapäevasele käitumisele? Meie esinduslikes empiirilistes uuringutes on sellisteks mõisteteks elavik, selle dimensioonid, muutumise tegurid ja dünaamika.