Читать книгу Eesti ühiskond kiirenevas ajas - Triin Vihalemm - Страница 5

Aeg

Meie uuringu fookuses on inimeste igapäevaste praktikate, eelistuste ja uskumuste seos nii Eesti ühiskonnas kui ka maailmas toimunud ja toimuvate muutustega, mida vaatleme aja kui elaviku ühe põhidimensiooni kontekstis. Aega käsitleb Schütz (Schutz ja Luckmann, 1974: 45–58) ühelt poolt individuaalsena – kui subjekti enesepositsioneerimist sündmuste järgnevuse teljel, mille lähtekohaks on hetkel läbielatav sündmus (olevik), millele eelnenud sündmuste rida moodustab mineviku ning tulevaste, ettenähtavate sündmuste rida kulgeb läbi praeguse hetke tulevikku. Sündmus(t)e läbielamine olevikulisena, hetkel (juba või veel) toimuvate, mitte lõpetatutena on üks elaviku olulisemaid kujundajaid.

Aja käsitlemisel elaviku dimensioonina eristame personaalset ja sotsiaalset aega. Elaviku ajamõõde kui individuaalse Mina jaoks tajutav personaalse aja kulgemine olevikust minevikku on seotud nii argielu mikrotaseme toimingute rütmiga kui ka isikliku elukaare sündmustega (sünnid ja surmad, pereelus toimuvad muutused jne). Sotsiaalses keskkonnas toimivad institutsionaalsed elukorralduslikud raamid (nt tööaja, puhkeaja, kooliaja alguste, lõppude ja vaheaegade ühtlustamine, avalike asutuste lahtiolekuaja ning ühiskondliku transpordi sõiduplaanide kehtestamine, mitmesuguste tähtpäevadega seotud rituaalid jne) sünkroniseerivad personaalset aega ühiskonnaelu rütmide ja muutustega, sotsiaalse ajaga.

Sotsiaalse aja kulgu määravad kollektiivselt läbielatavad ja perioodiliselt korraldatavad või ühiselt mälestatavad ühiskondlikud sündmused (sõjad, revolutsioonid, valimised, valitsuste vahetused, majanduskriisid jms). Sotsiaalse aja tempot eri valdkondades, nt poliitikasündmuste ja majanduslike reformide või kultuuriliste muutuste erinevat kulgemist siirdeühiskondades, on võrreldud erineva kiirusega käivate kelladega (Dahrendorf, 1990). Personaalse ja sotsiaalse aja suhestamiseks kasutatavad kultuurilised ühismõõdustajad on nt kellaajad, kalendriajad, ajaarvamise alguspunkti määratlemised ja muud kokkuleppelised tähised, mis lubavad kõnelda sündmuste ühe- või eriaegsusest, subjektiivseid ajahetki sünkroniseerida, ühismõõdustada ja ühitada. Traditsiooniliselt on sellist sünkroniseerivat rolli mänginud ka meedia (vt Harro-Loit ja Pallas, 2013). Oma uuringus püüame tabada subjekti personaalse, sisemise aja erinevat sünkroniseeritust sotsiaalsete muutuste ajalise dimensiooniga (küsimustikus viitab sellele muutuste kiiruse hindamine ning muutustega kaasaskäimise, nendest mahajäämise või ettejõudmise tunne). Samuti püüame kombata vastajarühmade sisemise, praegu elatava aja suhestumist kollektiivset ajakogemust määratlevate sündmustega, nt tähtpäevade või perioodidega, mida on kirjeldatud ajaloonarratiivis kui Eesti ühiskonna jaoks üldkehtivaid olulisi muutusi.

Individuaalse ja sotsiaalse aja sünkroniseerumine ja desünkroniseerumine. Ühiskond koosneb institutsioonidest, sotsiaalsetest rühmadest ja indiviididest, mis või kes kulgevad ja muutuvad sotsiaalses aegruumis mõnevõrra erinevas tempos. Kiiruste märkimisväärne erinevus tekitab ühiskonna koostisosade vahelist asünkroonsust – teatud institutsioonide või rühmade suhtelist ettejõudmist ja teiste mahajäämust. Asünkroonsuse kontseptsioon lähtub eelduslikult ideaalkujutelmast, mille järgi peaksid ühiskonna allsüsteemid olema üksteisega tihedalt seotud, vahetama infot täpselt ja aegsasti ning kohanema muutustega harmooniliselt ja sünkroniseeritult. Asünkroonsus saab hoomatavaks, kui ühiskond sellest ideaalist olulisel määral kõrvale kaldub, nt väga kiirete ja järskude muutuste ajal (Giesen, 2004; Luhmann, 1990).

Modernsetes, industriaalajastu ühiskondades on asünkroonsuse leevendajaks ja sünkroniseerimise mehhanismiks peetud tugevat valitsust kui ühiskonna allsüsteemide arengut keskselt kontrollivat ja koordineerivat ehk ühitavat jõudu. Postindustriaalsetes ja väga kiirelt muutuvates ühiskondades ei pruugi keskvõim suuta seda funktsiooni täita, kuna traditsiooniline bürokraatia jääb maha kiiremini arenevate institutsioonide, nt turu või tehnoloogia arengust, muutudes ise desünkroniseerivaks jõuks (Giesen, 2004). Sõltuvalt sellest, kui kiiresti ja kui ühtlases tempos suudavad institutsioonid ja ühiskonnarühmad võtta kasutusele või kodustada uusi tehnoloogiaid (Berker jt, 2006), täidavad ka viimased ühiskonna kui terviku arengut sünkroniseerivat või desünkroniseerivat rolli.

Traditsiooniliselt tingib ühiskonnarühmade sotsiaalses ajas kulgemise desünkroniseeritust indiviidide jaotumine nn sotsiaalsetesse põlvkondadesse (Pilcher, 1994). Just kiirete ühiskondlike muutuste ajal suudavad eelkõige kujunemiseas noored uute nähtustega värskelt kokku puutudes (Mannheim, 1927/1952) nendega nõtkelt kohaneda ning seeläbi lasta end kanda transformatsiooni laineharjal, samas kui vanemad põlvkonnad võivad muutuste tempost maha jääda. Põlvkondlikkuse desünkroniseerivat toimejõudu on alati tasakaalustanud mentaalsete struktuuride ja käitumispraktikate kultuuriline edasikandmine sotsialiseerimise käigus. Meie uurimuses on olulisel kohal küsimus, missuguseks kujuneb põlvkondade eristumise kui desünkroniseerija ning kultuurilise taastootmise kui sünkroniseeriva mehhanismi jõuvahekord kiireneva sotsiaalse aja tingimusis ja etno-kultuuriliselt polariseerunud ühiskonnas. Hüpoteesina oletame, et etnilis-kultuuriliselt polariseerunud ühiskonnas võib kultuurilise taastootmise protsess tugevneda, kui marginaalsemasse positsiooni jääv rühm suudab oma identiteedi säilitamiseks teatud mõtte- ja tõlgendusmalle rühma sees jõuliselt edasi kanda ning seeläbi põlvkondade kulgu sotsiaal-ajaloolises ajas sünkroniseerida.

Individuaalse ja sotsiaalse aja kiirenemine ja aeglustumine, tihenemine ja hajumine. Kui modernses ühiskonnas sai arengut kannustavaks eesmärgiks kiirus, mis tugines suuresti arusaamale „aeg on raha“, siis hilismodernse ühiskonna või „voolava modernsuse“ (Bauman, 2000) mootoriks on kiirendus ehk aktseleratsioon, mille mehhanismi toidab aegruumiline konvergents (Janelle, 1973) või aegruumiline kokkusurumine (Harvey, 1989), mis avaldub vahemaade vähendamises ja lühemasse ajahetke rohkemate tegevuste mahutamises, seda eeskätt (digitaalsete) tehnoloogiate abil. Aktseleratsiooniteoreetilist lähtepunkti esindab veenvalt Hartmut Rosa oma eri struktuurides samal ajal toimuvaid protsesse ning nende vastasmõjusid käsitlevates töödes (2003, 2013). Peamine paradoks, mille tema ja teised ajasotsioloogid (vrd Davis, 2013; Hassan ja Purser, 2007; Rosa, 2013; Tomlinson, 2007) välja toovad, seisneb selles, et püüdlused vastata nüüdisaja infoühiskonna kasvavatele ja sageli ettenägematutele nõudmistele (toota rohkem, pakkuda 24/7 teenuseid-elamusi-informatsiooni) ja kestvalt intensiivistuvale elutempole võivad luhtuda. Aeg muutub defitsiidiks, mille kompenseerimine muude ressurssidega ei ole tingimata võimalik.

Rosa selgitab, et hilismodernse ajastu kiirendusprotsessid ei ole lineaarsed, vaid mitmedimensioonilised ega baseeru pelgalt kvantitatiivsetel näitajatel, vaid toimivad läbipõimunult. Kui kiirendus tehnoloogilises arengus kujutab endast progressile ja innovatsioonile orienteeritud protsessi, siis „sotsiaalne aktseleratsioon“ hõlmab suhetevõrgustikke ning – mustreid, väärtusi ja praktikaid (igas valdkonnas), milles osalemise ja mille kogemise aeg kokku tõmbub. Seega muudab kronoloogilise aja destabiliseerimine ülalkirjeldatud moel isikutevahelise ja sotsiaalse kommunikatsiooni asünkroonseks (kuivõrd kiirused muutuvad igaühe jaoks erinevaks, „olevik“ vastavalt kas kitseneb või laieneb), mis omakorda segab ühiskonnaliikmete ja institutsioonide vahelist kooskõla. Lisandub objektiivne tõenäosus, et kõik ühiskonnagrupid ei suuda muutustega ühtviisi positiivselt kohaneda, mis omakorda ohustab ühiskonna stabiilsust ja sidusust. Samuti ei talu kõik protsessid ühiskonnas intensiivsuse tõusu ning tulemuseks on kas süsteemi takerdumine („kokkujooksmine“) või „aeglustuse saarekeste“ tekkimine. Kuna kiirendusega võib kaasneda ühiskonna sidususe vähenemine ning juurdunud elulaadi muutumine, võib vastupanu kiirenduse survele tekitada ka sotsiaalset või kultuurilist vastupanu. Seega on sotsiaalse aktseleratsiooniprotsessi üheks peamiseks kõrvalmõjuks või soovimatuks tagajärjeks düsfunktsionaalne seisak, mida piltlikult võib võrrelda suure liiklusummikuga, mille on põhjustanud ahelavarii või ulatuslik süsteemirike.

Kas ja kuidas inimeste personaalne ja sotsiaalne aeg kiireneb? Ühe kiirenduse mehhanismina toimivad sotsiaalsed praktikad ehk harjumuslikud, kindlal ajal teatud kultuuriruumis levivad ütlemiste ja tegemiste võrgustikud, nagu neid on defineeritud filosoof Ted Schatzki (1996).

Tegevuste sünkroniseeritus ja tempo on olulised tunnused, mille kaudu saab sotsiaalsete praktikate (kimpude) tihenemist ja hõrenemist analüüsida. Näiteks kui 10–20 aastat tagasi oli ettevõtete ja organisatsioonide tööaeg igapäevase elurütmi tugev ja selge korrastaja (hommikul kindlaks kellaajaks tööle, õhtul koju), siis praegu on tehnoloogia arengu lainel kujunenud välja uued, kaugtöö ja projektipõhise töö viisid ja võtted, mis on sünkroniseerituselt hõredamad. Samas ei pruugi desünkroniseeritus inimesi sugugi rohkem vabastada. Projektipõhise töö osakaalu suurenemine võimaldab küll töövõtjatel ning tööandjatel oma elu näiliselt paindlikumalt korraldada, kuid nõuab samal ajal spetsiifilisi praktikaid, nagu projektide taotlemine, kirjalik ja suuline enesereklaam, veenev aruandlus. Projektide rahastajad ning nende loodud reeglistikud on tööpraktikate kujundamisel võimsad mõjurid. Vajadus kiiresti kohaneda, olla värbamiseks vaba, esineda pidevalt uute ideedega või nendega kaasa minna nõuab ressursse. Seesugune tööelu korraldus tõmbab inimesi üha uutesse praktikatesse (nt enese koolitamine, suhtlusvõrgustike kasutamine jms).

Kui ühelt poolt arvatakse, et uuel aastatuhandel on ühiskonnaelu institutsionaalne koordineeritus laialivalguvam, siis teiselt poolt leitakse, et indiviidi personaalne tegevuste koordineeritus ja rööptegutsemine (või rööprähklemine) on pigem sagenenud. See ei kehti aga ühtviisi kõikide ühiskonnagruppide kohta. Raamatu üks eesmärke on näidata, mil määral on ajaga kaasaskäimise võimekus inimeste endi tegevusraadiusega seotud. Tahame näidata, millistesse praktikatesse on inimesed haaratud ning kuidas need omavahel kokku sobituvad ja üksteist mõjutavad.

Ruum

Elaviku ruumidimensioon väljendab Schützi järgi (Schutz ja Luckmann, 1974: 36–37) Mina liikuvust ja asetumist teiste subjektide või paikade suhtes, distantsi ja suunda. Ruum on konstrueeritud subjekti ümbritseva, tema liikumisel takistust või katkestust esile kutsuva piiri kaudu, mis võib olla märgistatud materiaalse, füüsilise objektiga (seinad, müürid, looduslikud takistused), geograafilise või poliitilise kokkuleppe abil, ühiskonna institutsionaalse või sotsiaalse struktuuri kaudu. Ruumi põhiomadused on suletus või avatus, mis tähendavad subjektile füüsilist või mõttelist kättesaadavust, tema võimalust liikuda ühest paigast, positsioonist või keskkonnast teise. Schütz (sealsamas: 36–41) eristab aktuaalset ruumi, milles füüsiliselt kohal ollakse, potentsiaalsest ehk subjektile tema tegeliku ümberpaiknemise kaudu olevikus, minevikus või tulevikus tegelikult kättesaadavast ruumist. Viimast eristatakse omakorda tegelikkuses kättesaamatust, kuid mõtteliselt kättesaadavast ehk kujuteldavast ruumist. Piiride ja liikuvusvõimaluste määratlemine nii geograafilises kui ka sotsiaalses dimensioonis on ühiskondlike institutsioonide ja suhete üks olulisemaid aspekte.

Meie uuringu fookuses on ühest küljest Schützi teoorias käsitletud personaalne ruum ehk subjekti reaalsuse aktsendist, tegelikust ja mõttelisest aegruumilisest lähtepositsioonist tulenev ümbritseva maailma tajumine (sealsamas: 22–25). See on isiklik ruum, mille keskpunkti ja piirid määratleb iga indiviid oma reaalsete või kujuteldavate suhete või tegevuste ulatusega. Meie empiiriline uuring võimaldab hinnata personaalse ruumi aktualiseerumist, kättesaadavust ja avatust nii füüsilise liikuvuse ja paiknemise kui ka mõtteliste tajuruumide vormis (nt küsimustikus viitavad sellele kultuuriline taju, mõttelised meediaruumid jms).

Personaalse ruumi kõrval on meie uuringus vaatluse all ka kollektiivne (meie) ruum, mida määravad eri sotsiaalsete rühmade ühine kogemus, liikumisvõimalused, aga ka identiteedi ja kollektiivse mäluga seotud ruumilised kujutlused, mida Benedict Anderson (1991) on käsitlenud kujutletava kogukonna piiridena. Meie eriline huviobjekt on personaalse ja kollektiivse ruumi muutumine struktuursete ja institutsionaalsete tegurite mõjul ning uute personaalsete ruumitajude ja praktikate kujunemine ühiskondlike ja tehnoloogiliste muutuste kontekstis.

Sotsiaalne ruum. Ruumi mõistet füüsilises, sh geograafilises keskkonnas paiknemise ehk lokalisatsiooni tähenduses täiendab meie uurimustes sotsiaalse ruumi mõiste. See on seotud ühiskonna strukturatsioonist tulenevate vastastikuste asetustega ja ümberpaiknemistega sotsiaalsete suhete struktuuris, horisontaal- ja vertikaalteljel.

Sotsiaalne ruum toimib sümboolse ruumina, mida struktureerivad erinevad elustiilid ja neid järgivad staatusrühmad (Bourdieu, 1989: 20). Üksteisele lähemal asetsevad isikud ja grupid (ka organisatsioonid) jagavad sarnaseid tunnuseid. Struktuuri, s.t sotsiaalse distantsi taastootmine toimub ühtaegu nii objektiivselt, eri elustiilidega gruppide tegevuse kaudu, kui ka subjektiivselt, vastastikku teatud tegevusele tähenduse andmise kaudu (nt teatud tegevuse kodanlikuks või alamklassile omaseks pidamisega). Sotsiaalne ruum mõjutab ka geograafilist paiknemist. Sotsiaalses ruumis lähedasemad inimesed kalduvad sagedamini sattuma lähestikku ka füüsiliselt (elukoht, tööalased kokkupuuted), samal ajal kui sotsiaalselt kaugemate gruppide kokkupuuted füüsilises ruumis on pigem juhuslikud ja põgusad (Bourdieu, 1989: 16).

Anthony Giddensi (1984) käsitluses on ruum toimijate vaatepunktist lähtuvalt alati sotsiaalne ja osaleb sotsiaalse interaktsiooni kujundamisel (sh võimu ja ressursside omistamisel). Inimeste praktikad kätkevad teadmisi, kuidas kasutada ruumi refleksiivse jälgimise kogemuse kaudu (nt ootejärjekord bussipeatuses, koosolekuruum, klassiruum, avalikud väljakud). Ruum haarab endasse inimesi, kes tunnevad selle sotsiaalset kasutust. See kehtib nt kultuuritarbimise puhul: kui kontserdil käimise või näituse, restorani vms külastamise kogemus puudub, siis piirab nende oskuste omandamise vajadus barjäärina tarbimisvõimaluste kasutamist. Süsteemiteoreetilisest vaatenurgast (Luhmann, 2009) lähtuvalt on ruum süsteemi piire defineeriva kommunikatsiooni olulisim objekt.

Individuaalne ja sotsiaalne mobiilsus, personaalse ja sotsiaalse ruumi laienemine ja kokkutõmbumine. Ruumisuhetes on viimaste sajandite jooksul toimunud kardinaalsed muutused, mis hõlmavad tööstusliku pöördega alanud tehnoloogilisi muutusi (nt liikumisvõimaluste suurenemine seoses aurulaevade ja raudteega), traadita telekommunikatsiooni revolutsiooni (alustades telegraafist) ning viimastel kümnenditel üha kiirenevas tempos toimunud info- ja kommunikatsioonitehnoloogilisi arenguid (internet nii informatsiooniallika kui ka suhtluskeskkonnana). Neid muutusi on kirjanduses nimetatud aegruumiliseks kokkusurumiseks (Harvey, 1989). Maailma kokkusurumine tähendab ühest küljest, et ümbritsev sotsiaalne ruum on inimestele paremini kättesaadav, asub tänu tehnoloogilistele võimalustele enam personaalse elaviku haardeulatuses ning tajutavalt on maailm justkui kasvanud. Teisalt tähendab füüsiliste ja tunnetuslike distantside vähenemine, et individuaalselt haaratav maailm on selgelt tajutavate piiridega ning tundub seetõttu väiksemana, kuna formaalselt on igal indiviidil võimalus ruumilistest kaugustest osa saada ja kogemuste põhjal kujundada omaenda mõtteline ettekujutus maailmast. Eestile ja teistele postkommunistlikele riikidele on iseloomulik, et mitu muutust ruumisuhetes on toimunud samal ajal – nii riigipiirides, riigikorras, elukorralduses kui ka info- ja kommunikatsioonikanalites.

Selliste sotsiaalses ruumis toimunud muutustega toimetulek eeldab indiviidi tasandil teatud personaalse laienemisvõimelisuse (Adams, 2005) ja mobiilsuskapitali (Kaufmann, Bergman ja Joye, 2004) arendamist. Esimene ehk laienemisvõimelisus tähendab võimet oma kogemus- ja tegevusruumi, harjumuspärast elavikku venitada üle varasemate harjumuspäraste piiride selliselt, et saada olla ühenduses endast eraldatud kaugete kohtade, tegevusruumide ja sotsiaalsete kontekstidega. Teine ehk mobiilsuskapital ühendab endas sotsiaalse ja geograafilise mobiilsuse mõiste ning näitab indiviidi võimet olla mobiilne sotsiaalses ja geograafilises ruumis, võimeline sotsiaal-ruumiliseks mobiilsuseks tulenevalt konkreetsetest asjaoludest.

Indiviididel on erinev võimekus ühiskondlike muutustega kaasas käia, seetõttu võivad kirjeldatud laienemisvõimelisus ja mobiilsuskapital olla ühiskonnaliikmete ja sotsiaalsete rühmade seas ebavõrdselt jaotunud. Selliselt eristuvad aegruumilise kokkusurumise tulemusena ühest küljest mobiilsed, personaalselt laienemisvõimelised indiviidid, kes suudavad kaasas käia sotsiaalses ruumis toimunud kiirete muutustega, ning teised, mittemobiilsed ja vähese personaalse laienemisvõimega indiviidid, kellel on raske toime tulla olevikuga ehk ühiskonnas levinud samaaegsete ruumiliste kihistustega. Interaktsioonid erineva laienemisvõimelisusega indiviidide vahel on komplitseeritud. Erinevast laienemisvõimelisusest ja mobiilsuskapitalist tulenevalt eristuvad indiviidid ka oma transformatiivse võimekuse poolest (Archer, 2010; Giddens, 1979), mis tähendab muutustega kohanemise või ise muutuste esilekutsumise võimekust. Kui Giddensi strukturatsiooniteooriast lähtuvalt on selline erinev transformatiivne võimekus seletatav eelkõige olemasolevate võimusuhete kaudu, siis Archeri morfogeneetilise lähenemise järgi tulenevad erinevused eelkõige sotsiaalse interaktsiooni viisidest (nt ühiste soovide olemasolu, võimule kuuletumine, üksteisega arvestamine).

Sotsiaalse tunnetuse kategooriad

Kolmandaks subjektiivse elaviku põhidimensiooniks loetakse (Berger ja Luckmann, 1966; Schütz ja Luckmann, 1974) sotsiaalset tegelikkust liigendavaid kategooriaid, mis võimaldavad subjektil sündmusi ja objekte (sh iseennast ja teisi inimesi) nimetada, üksteisest eristada, klassifitseerida ja suhestada. Kuna subjekt puutub igal hetkel kokku keerukate, omavahel seotud ja muutlike nähtustega, on igas kultuuris välja kujunenud nähtustest arusaamise ja nendega suhestumise mudelid ja mustrid, mentaalsed struktuurid, mida subjekt saab rakendada nii iseenda kui ka looduses ja ühiskonnas toimuva mõtestamiseks. Goffman (1974) on selliseid mudeleid nimetanud raamideks, mille inimesed elu jooksul omandavad (isikliku ja vahendatud kogemuse kaudu) ning mida rakendavad sotsiaalsete situatsioonide tõlgendamiseks ja sobiva käitumisviisi valikuks.

Sotsiaalse kategoriseerimise oluliseks alaks on sotsiaalne strukturatsioon, ühiskonnas tegutsevate subjektide positsiooni määratlemine ja enese nendega suhestamine (sotsiaalse kihistumise, rahvusliku identiteedi, põlvkondliku kuuluvuse jms kategooriad). Strukturatsioonil on nii vertikaalne kui ka horisontaalne mõõde. Vertikaalne strukturatsioon loob sotsiaalseid hierarhiaid, paigutades indiviidid üksteise suhtes ühiskonna astmetele, nt sotsiaalsetesse klassidesse, mida marksistlikus tähenduses eristab majanduslik positsioon: klassikalises marksismis tootmisvahendite omamine või mitteomamine, tänapäevases kontekstis tööalane positsioon, sissetulek ja tarbimisvõimalused, sh ligipääs uutele tehnoloogiatele. Vertikaalset kihistumist tingib piiratud ressursside ebavõrdne jaotumine. Lisaks rahale on oluline piiratud ressurss aeg, seda eriti sotsiaalse aja kiirenemise tingimustes. Objektiivse suurusena on igaühel võrdselt 24 tundi ööpäevas, kuid aeg subjektiivse tingimusena (Immanuel Kanti tähenduses) ning erinevad võimalused aega kindlatel eesmärkidel kasutada loovad ajalise ebavõrdsuse – ajarikkuse ja ajavaesuse. Ajarikkuse kui elukvaliteedi ühe komponendi oluline mõõdupuu on aja hulk, mida inimene saab täiesti vabalt enda äranägemisel kasutada ehk indiviidi „enda aeg“ (Mückenberger, 2011). Meie uurimuses tõstatub küsimus, kuidas on aeg ja raha piiratud ressurssidena indiviidi teadvuses omavahel seotud ning kuidas mõjutab nende omamine (või neist ilmajäetus) indiviidi subjektiivset asetumist sotsiaalsesse struktuuri.

Horisontaalne strukturatsioon eristab indiviide ja sotsiaalseid rühmi bourdieu’likus mõistes elustiili, tarbimise (sh kultuuri- ja meediatarbimise) harjumuste ning habitus’e alusel (Bourdieu, 2003). Indiviidi või grupi paiknemise sotsiaalses struktuuris määrab ka põlvkondlik kuuluvus kui sotsiaalne kategooria. Sotsiaalsed põlvkonnad erinevad suhestumises sotsiaalse, kultuurilise ja ajaloolise ajaga (Corsten, 2011) ning vastavate elustiilidega, milles omakorda väljendub sotsiaalne staatus ja sellel põhinev kihistumine.

Kui klassikalistes sotsioloogilistes käsitlustes kasutati modernse ühiskonna iseloomustamiseks ja uurimistulemuste selgitamiseks valdavalt vertikaalse struktureerimise kategooriaid, nagu klassid, ametipositsioonid, varanduslik seisund, haridustase, siis tänapäeva hilismodernses ühiskonnas on sageli olulisemad horisontaalset strukturatsiooni, nt elustiili, kultuuri- ja meediatarbimise mitmekesisust, sotsiaalset sidustatust ja ühiskondlikku aktiivsust kirjeldavad kategooriad, mille kasutamist uuringutes, sh MeeMa projektis esindavad uued mitmemõõtmelised ja üksteisesse sulanduvad kategoriseerimisprintsiibid: klastrid, tüübid ja identiteedimustrid.

Mitu elustiili ja stratifikatsiooni uurijat (Keller ja Robert, 2011; Sobel, 1981; Richter, 2002) on leidnud, et horisontaalne stratifikatsioon on suuresti tingitud positsioonist vertikaalses hierarhias, kus ülemistel kihtidel on rohkem võimalusi bourdieu’likuks eneseväljenduseks. Samuti on indiviidide võimekus leida endale horisontaalses plaanis individuaalseid nišše seotud ühiskonna moderniseerumisega, mille puhul haaratakse indiviidid alates ülemistest kihtidest kaasa traditsioonilistest suhetest modernsetesse ja modernsetest suhetest omakorda hilismodernsetesse suhetesse. Vertikaalseid ja horisontaalseid struktuurikategooriaid omavahel seostades ja kombineerides saame andmeanalüüsi käigus välja tuua püsivaid mustreid (tüüpe, klastreid) ja luua uusi kontekstitundlikke struktuurikategooriaid, mis iseloomustavad inimeste toimimist ja positsioone ühiskonna erinevatel väljadel (Bourdieu, 2003). Liikudes läbi käesoleva raamatu peatükkide, võib lugeja neid mustreid omavahel võrrelda ning püüda koos autoritega leida vastust raamatu põhiküsimustele, mis on sõnastatud alapeatükis 5.

Teine oluline sotsiaalse kategoriseerimise ala on väärtuskategooriad kui üldistatud eesmärgid ja kriteeriumid, mis subjekti jaoks viitavad tegevuste soovitavusele või ebasoovitavusele. Meie uuringutes on olulisel kohal väärtushinnangute seos ühiskonnas toimuvate muutustega ja sotsiaalse strukturatsiooniga, nii muutuste endi kategoriseerimine soovitavateks või ebasoovitavateks kui ka suhtumine konkreetsetesse valikutesse.

Väärtuspõhised on ka kultuurinormid ja käitumismudelid (käsud, keelud, hoiatused, õpetused, ideoloogiad, stsenaariumid), samuti subjektide tegevuste, praktikate mõtestamine, eesmärgistamine, nende tulemuste hindamine. Võib öelda, et inimeste igapäevaelu koosnebki sotsiaalsete praktikate sooritamisest. Sellised sooritused taastoodavad praktikaid kui teatud äratuntavaid üksuseid (entity) ehk kollektiivseid, kultuuris edasikantavaid tegutsemisviise, mida iga indiviid teostab ühtaegu nii unikaalsel kui ka teiste ühiskonnaliikmete jaoks arusaadaval viisil (nt tähtpäevade tähistamine, nutitelefoni kasutamine sotsiaalmeedia jälgimiseks jms). Kui ühtpidi muudavad praktikaid needsamad igapäevaelulised nn mikrosooritused, siis teisalt puudub kõigil ühtmoodi voli ühiskondlikku muutust esile kutsuda ja alal hoida. Praktikate puhul võib rääkida nn koordineerivatest agentidest (Vihalemm, Keller ja Kiisel, 2015; Warde, 2016): organisatsioonidest, tehnoloogiatest, reeglistikest või ka väga mõjukatest persoonidest, kes saavad praktikate kulgu suunata. Samas ei seisne sotsiaalsete praktikate normatiivne, „sundiv“ või „värbav“ olemus toimijate jaoks sageli mitte otsestes ettekirjutustes, vaid tuleneb hoopis praktikate omavahelisest seotusest (Schatzki, 2010). Eri ajastutes, kultuurides, aga ka põlvkondades on omad normatiivsuse ja vastastikuste (mõju)suhete seisukohalt tihedamad ja hõredamad sotsiaalsete praktikate kimbud. Tihedus ja hõredus muutub sotsiaal-kultuurilises aegruumis, oluline roll on siin tehnoloogial, mis muudab praktikate kestust ja sisemist organiseeritust. Näiteks toidutegemine puupliidil oli oluliselt tihedam praktika, mis mõjutas ka teisi pereema päevategemisi (Southerton, 2009), mikrolaineahjud muutsid toiduvalmistamise variatiivsemaks ja hajusamaks, praegu on „kodukokkamise“ kõrge ühiskondlik väärtustatus ja tervislikkuse püüe muutmas söögivalmistamist taas ajamahukamaks ja koordineeritumaks.

Kolmanda kategoriseerimise telje moodustavad nähtuste olemuse, seoste, põhjuste ja mõjude kohta käivad uskumused (mõisted, skriptid, skeemid, kontseptid, teooriad, kirjeldused), mille seas saab eristada tõenduspõhiseid ehk teaduslikke üldistusi ja tõlgendusi mitteteaduslikest (emotsionaalsetest, kunstilistest, ideoloogilistest, tavateadvuslikest, müütilistest) ning konkreetsetel kogemustel põhinevaid empiirilisi seletusi abstraktsetest ideoloogilistest või teoreetilistest skeemidest (vt van Dijk, 2005). Sotsioloogid Lizardo ja Strand (2010) väidavad (Giddensi 1984. aastal sõnastatud praktilise teadvuse ja diskursiivse teadvuse kontseptsioonile tuginedes), et ühiskonna makrostruktuuride muutumise protsessis toimub kõigepealt n-ö kehaline ja praktiline-tegevuslik, improviseeritud kohanemine, mille puhul on reaalset tegevust raske verbaalselt põhjendada. Alles siis, kui varasemad institutsionaliseeritud seletused uues olukorras ei kehti, hakatakse otsima uusi, mis loob soodsa pinnase ideoloogiate konkurentsiks, mida Lizardo ja Strand nimetavad ka ühiskonna kõrgideoloogiliseks seisundiks (2010).

Meie uurimuse eesmärk on ühelt poolt selgitada, kuivõrd ideoloogiline eristumine aitab seletada inimeste toimetulekut makrotaseme ühiskondlike muutustega, ning teisalt kombata, kuidas inimesed seletavad ja analüüsivad mikrotaseme muutusi ja probleeme, mis on seotud aja, selle (mitte)jätkumise, elutempo ja kohanemise kiirusega. Küsime, kas ajast ja (kohanemis)kiirusest on saamas uus ühiskondlike pingete, kihistumise ning killustumiste allikas ja sümbol.