Читать книгу Eesti ühiskond kiirenevas ajas - Triin Vihalemm - Страница 4

„Mina. Maailm. Meedia“ uuringutega oleme alates nende algusest 2002. aastal püüdnud võimalikult terviklikult haarata inimeste suhet ümbritseva tegelikkusega, seda maailma, milles inimesed tunnevad end elavat. Fenomenoloogilises traditsioonis on seda tähistatud mõistega Lebenswelt, lifeworld.

Meieni jõudis see mõiste 1970ndate lõpul Alfred Schützi ja Thomas Luckmanni väga inspireeriva raamatu „The Structures of the Life-World“ (1974) kaudu. Tõlkisime seda sisekaemuslikku maailma, mida inimesed enda jaoks olemas olevana läbi elavad, sõnaga elavik (analoogiliselt oleviku, tuleviku ja minevikuga; Lauristin ja Vihalemm, 1979). Kasutasime seda mõistet veel mõnes artiklis ja raamatus (nt Hion, Lauristin ja Vihalemm, 1988: 33–34). Kuna lääne sotsiaalteadustes tollal võidukäiku alustanud sotsiaalkonstruktivistlik suund, millesse mõiste kõige paremini sobib, ei sobinud marksistliku ühiskonnakäsitlusega, ei saanud sõna tollases kontekstis kuigi laialdaselt levida. Kui saksa Lebenswelt ja inglise lifeworld sajandivahetusel Eesti sotsiaalteadlaste seas laiemat tähelepanu leidsid (eeskätt seoses Jürgen Habermasile ja tema järgijatele omases vastanduses system and lifeworld), tõlgiti seda kui elumaailma (vt nt Habermas, 2001: 45).

Oma uuringutes oleme siiski lifeworld’i eestikeelse vastena eelistanud elavikku nii esimeses „Mina. Maailm. Meedia“ (edaspidi lühendatult MeeMa) põhjal ilmunud raamatus (Kalmus, Lauristin ja Pruulmann-Vengerfeldt, 2004) kui ka käesolevas raamatus. Oma semantilise tausta poolest tundub see olevat mahukam ja mitmeplaanilisem sõna kui elumaailm, sobivam vaste Lebenswelt’ile ja lifeworld’ile kui mineviku, oleviku ja tuleviku, ajaliku ja igavikulise, isikliku ja üldise, välise ja sisemise dünaamilisele ühendusele. Seda kasvõi ülalmainitud keskse opositsiooni mõttes: süsteem kui objektiivne, inimese suhtes väline ühiskondlik tegelikkus ja elavik kui sellele vastav sisekaemuslik konstrukt, inimese ja maailma subjektiivset suhestumist väljendav mõiste tunduvad täpsemini vastavat nii Schützi ja Luckmanni kui ka Habermasi (1987) analüüsi põhifookusele. Uurimuse algse kontseptuaalse skeemi põhiplokke jälgides (Lauristin ja Vihalemm, 2004: 24) on võimalik vastajate elavikku kirjeldada seda kujundavate suhtluse ja infokasutuse praktikate abil eeskätt meedia ja kultuuritarbimise vallas, aga ka poliitikas, ettevõtluses ja materiaalses tarbimises. Teisalt iseloomustavad iga vastaja elavikku selle põhidimensioonide, aja ja ruumi tajumine ning ka tema enesemääratlus kindlate sotsiaalsete kategooriate ja hoiakute abil, milleks on tema väärtused, identiteedid, enda sotsiaalse positsiooni tajumine, suhtumine ühiskonna institutsioonidesse ning toimunud muutustesse.