Читать книгу Minu Maailmameri - Uku Randmaa - Страница 11

Tuul tõi mind Taanile kuuluva Møni saare juurde. Hommikul kella üheksaks oli sadam tühi, jäi ainult üks lollakas eestlane oma kollase purjekaga. Õhtul hakkas sadam uuesti täituma ja oli pimeduse saabudes taas jahte täis. Taadid ja mamslid tulevad, käes kohalikku elu tutvustavad brošüürid. Teavad täpselt, mis ees ootab. Sadamatevahelised päevateekonnad on neil punktipealt välja arvestatud, vastavalt jahtide kaalukategooriatele. Vaatavad kella, et jõuaks õhtusöögi ajaks kohale.

Rääkisin mitme sellise paariga. Tavaliselt kasutavad nad purjetamiseks oma puhkusekuud ning sõidavad ringi kodumaa lähiümbruses.

Mõtlesin, et peaksin ka hakkama paremini oma etappe planeerima. Muidu sõidan, hambad ristis, ennast pika etapiga laipväsinuks ja järgmisel päeval koen kuskil sadamas. Parem teha mõõdukaid otsi. Aga eks see on lihtne ainult teoorias, tegelikkuses sõltub kõik ilmast.