Читать книгу Minu Maailmameri - Uku Randmaa - Страница 16

Olen ookeanilainete lummuses. Need on nii SUURED! Kuni päike paistab, pole hullu. Aga kui mustad pilved kogunevad ja punnis põskedega tuulepoisid teevad vallatusi, siis tunnen ennast madalamana kui muru ja väiksemana kui sipelgas.

Südaööl jätan automaatrooli valvesse ja lähen korraks kajutisse suigatama: esimest korda selle reisi jooksul söandan seda teha sõidu ajal. Ühtki laeva ei paista ümberringi ja tekil on nii kuradi külm.

Ärkan selle peale, et jaht lausa lendab lainetel. Seda kutsutakse glisseerimiseks, kui paat sõidab laine pealt alla kiiremini kui tuul. Sel juhul ähvardab oht, et jaht sõidab sisse mõnda järgmisse lainesse ja muutub juhitamatuks... Kargan püsti nagu nõelatult ja kajutist väljudes annan tagantkätt järele grootpurje soodi, et purjest liigne õhk välja lasta. Järgmise hüppega olen ise roolis.

Tuul on vahepeal kõvasti tõusnud. Lained on hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi. Kiirus on hea, aga roolimine võtab päris läbi, kuna pean hoidma ühe käega ennast püsti, samal ajal jalgadega kaasa mängides. Paar tundi vahis, siis pool tundi vaba, nii ma seal võitlen.

Viimaks jõuan Fääri saarteni, mis kuuluvad Taani koosseisu. Pargin ennast kenasti sadamasoppi saarte pealinna Tórshavni juures. Oh, kurat! See viski läheb Vanale ja minule küll päris õigesse kohta! On ikka hea olla, kui kõik su ümber ei mölla!