Читать книгу Minu Maailmameri - Uku Randmaa - Страница 13

Sõitsin Anholti saarelt edasi veel 78 meremiili... ja nüüd olengi kohal! Mina, Uku Randmaa, olen ihuüksinda purjetanud üle 1000 meremiili ning jõudnud Tallinna sadamast Skageni sadamasse, Taani põhjapoolsesse tippu! Sellega olen edukalt toime tulnud vaimse proovikiviga, mille seadsin endale enne teeleasumist. Järelikult olen piisavalt küps, et hakata edasi Islandile purjetama.

Teeleasumisega pean küll veidi ootama. Esialgu olen Skageni sadamas tormivarjus. Sadamast väljumiseks peaks olema ikka õige ilm. Iseasi, kui juba merel olles möura peale tuleb: siis peab selle tänuga vastu võtma.

Mere valitsejasse saab meremees suhtuda ainult austusega. Traditsiooniliselt palutakse vetevanal olla armuline ja heatahtlik, et merereis läheks hästi ning jätkuks soodsaid tuuli ja hoovusi.

Ent selleks, et merel õnn naerataks, peab vastavalt käituma. Suhtlus Vanaga eeldab teatud traditsioonide järgimist. Näiteks: austa merd. Ära ole ülbe – loodusjõudude kõrval oled sa imetilluke kübe. Ära kunagi vilista merel. Ära kunagi soovi tugevamat tuult. Ära kunagi mine jahi peale vihmavarjuga. Neptun ei taha õlut ega veini – pole mõtet talle lahjat kallata, tema joob ikka kangemaid marke. Neid käibetõdesid teab iga meremees ja olen katsunud neid mitte eirata. Kui olen rääkinud Vanast teiste maade purjetajatega, siis jääb kõlama ikka sama põhiidee: austa loodust!