Читать книгу Minu Brüssel - Vahur Afanasjev - Страница 10

Eestis seisid bussipeatustes hallide nägudega inimesed. Seisid ja seisavad praegugi. Belgias paistsid inimesed kuidagi kobedamad, rohkem endaga rahul. Ümbritsevaga rahulolu eeldus ongi enesega rahulolu.

Üsna uudne oli kuulda töömehi tellingute peal laulmas. Vanurid istusid nädalavahetuse pärastlõunal kohalikus kõrtsis, klaas kloostriõlut ees, ja tatsusid pärast vilet lastes koju. Isegi koertele tehti tänaval pai ja päriti omanikult, et mis nimi on. Bussijuht ei sõimanud, kui kuupiletit näitamata sõidukisse sisenesin; hõikas muudkui, et mösjöö-mösjöö ehk „härra-härra”, kuni aru sain, et minust miskit tahetakse. Kaubanduskeskuse turvamees ei teinud mind märkamagi, kahtlustamisest rääkimata, ehkki otsisin-kaalusin juba pool tundi, millise hapukapsapurgi hinna ja kvaliteedi suhe on parim.

Alumise korruse marokaan, kes samuti päev läbi kodus passis, lasi valjusti kodumaist tümakat. Mängitasin vastuseks rokki, näiteks Singer Vingerit, Kino’d või The Doorsi või, äärmise vajaduse korral, JMKEd ja The Exploitedit, kuni all vaiksemaks keerati. Ja ei tulnudki suuremat tüli. Belgia teeb inimeste pealispinna tüüneks. Pained ja mured hoovavad sügavamal ning paljudel neid võib-olla eriti polegi. Õige pea avastasin ennastki omaette vilistamas. Sellest kombest pole ma enam päris lahti saanud, mis siis, et vanad head slaavi-ugri pained hiljukesi naasid.

Belglased on väga viisakad. Vähemalt sõnades. Praeguseni tunnen ennast Eestis imelikult, kui lifti sisenedes mulle keegi tere ei ütle. Metslased! mõtleks belglane omaette. Siinkohal meenub habemega anekdoot sellest, kuidas isa ja poeg bordelli väisavad. Bordelli töötajad joonduvad ning mehed hakkavad rivi erinevatest otstest pihta. Poja poolt kostab: „Pardon, madam. Merci, madam. Pardon, madam. Merci, madam. Pardon, papa. Merci, papa. Pardon, madam...”^[1.]

Kui tänan-palun on eesti inimesele siiski peaaegu tuttav, siis härratamine ja prouatamine on meile võõras nähtus. Enne nõukogude aega oli see tavaline, kuid toona rõhutas härraksprouaks kutsumine pigem sotsiaalset lõhestumist. Ega koristajat naljalt prouaks kutsutud.

Belgias pole ühiskondliku progressiga kaasas käinud klassivahede hägustumine viisakusväljendeid ära söönud, vaid viinud need üldkasutusse. Kui poes kutsub kassiir koristajat, ütleb ta: „Proua koristaja, palun kolmanda kassa juurde”, mitte ei kärata: „Koristaja, kolmas kassa!” Veel hämmastavam, et tasulise peldiku valvur ja külastajad vestlevad stiilis „Tervist, proua! – Tervist, härra! – Palun, 30 senti! – Palun! – Tänan!”. Külastuse lõpus öeldakse tingimata: „Nägemist, härra, kena õhtut! – Tänan, proua, head õhtut!”

Tõeline iva ei seisne teps mitte sõnakasutuses. Usun, et belglased mõtlevadki nõnda. Autojuht, koristaja, peldikuvalvur, turvamees, advokaat, müüja, pangaametnik – kõik käivad õige mehe näoga ringi ja peavad endast lugu, kõnetades oma sisemist mina härra-prouaga. Ja kes endast lugu peab, peab teistest ka. Eestis annab enese ja teiste mitteaustamine igal sammul tunda. See on mingi psühholoogiline värk, postkolonialistlik kompleks, mida teised ja me ise endale ligi kaheksasada aastat oleme sisse peksnud.

Kõlab nagu tüüpiline välismaavaimustuses eestlase „appi, teate, seal kõik naeratavad”-jutt. Eks ta nõnda oligi. Belglastel on omad pained ning ajapikku hakkasin neid aduma. Jeesus Kristus polnud ainus, kes kannatas. Kannatus on üldinimlik, aga mõnes sotsiaalmajanduslikus keskkonnas on mõnusam kannatada kui teises. Imelik küll, kuid ka soomlased kannatavad, mis siis, et nende ühiskonnamudel on minu poolt kogetutest kõige inimsõbralikum.

Belgia koerad olid veel tüünemad kui nende omanikud. Linnas nad isegi ei haukunud möödakäijate peale. Ma ei oska seda selgitada muidu, kui et kõik haukuvad koerad on Belgias süstemaatiliselt maha löödud. Ei saa eitada, et taolise praktika tulemused mulle meeldivad. Koertepidamise kui sellise tulemused olid vähemalt Brüsselis siiski väga silmatorkavad, et mitte öelda kinga külge jäädvustuvad. Ausalt, eestlastel ei ole sugugi kombeks koeri näljutada, aga toodangu järgi võib julgelt väita, et belglased annavad oma neljajalgsetele kordades rohkem toitu. Skulptuurid, mille koerad otse tänavakividele väljastavad, ajavad oma mõõtmetega hirmu nahka. See, et mõnes kohas on kõnniteele joonistatud üheseltmõistetav koerte sittumiskeelu märk, ei paista kedagi peatavat. Enne, kui sisse kasvas harjumus künoloogilisi^[2.] skulptuure vältida, jõudsin ühe paari mõnusaid kingi lootusetult ära rikkuda.

Hakkasin ennastki tüünelt tundma, sest ma ei kartnud enam mitte midagi. Kes on sündinud Euroopa servas Nõukogude Liidus, poris ja pimedas, pättide ja joodikute hulgas, ei pelga muud, kui endast lolli muljet jätta. Koolipidudel, õhtuses linnas, maamajas ja metsa vahel – igal pool olen ma kartnud, ringi vahtinud, olukorda hinnanud. Isegi Tartu linna peatänav muutus igal reedeõhtul rindejoone sarnaseks paigaks, kus sportlikud purjus noorukid saatsid väljakutsuva pilguga kõiki, kes tähelepanu äratasid.

Raske õppustel, kerge lahingus. Brüsselis jalutasin läbi öise pargi, nagu läheksin külmkapist mineraalvett tooma. Ja ei juhtunudki minuga, ptüi-ptüi-ptüi, mitte midagi kohutavat nende tublide päeva- ja öötundide jooksul, mis ma tolles natuke suures ja ivake kõledas linnas ringi patseerisin. Eestis oli mind kogu ettevaatuse juures korra röövitud ja korra niisama kolki antud. Vägivalda ning kahtlaseid olukordi Brüsselis jätkus, ent tunne, et just mina olen Läänes oht ja mitte Lääs mulle, pole kadunud, ehkki ajapikku olen ettevaatlikumaks muutunud.

1 Vabandust, proua. Tänan, proua. Vabandust, proua. Tänan, proua. Vabandust, isa. Tänan, isa. Vabandust, proua... (prantsuse k)[ ↵ ]

2 KÜnoloogia – õpetus koertest, nende tõugudest ja kasvatamisest.[ ↵ ]