Читать книгу Minu Brüssel - Vahur Afanasjev - Страница 11

Esimene belgaste kannatuste allikas, mille ära nägin, on sügavalt olemuslik. Belglastega on nimelt sihuke jama, et neid pole tegelikult olemas.

Belgia on võrdlemisi kunstlik moodustis 19. sajandi esimesest poolest. Belgia riik haarab osaliselt hollandi/flaami keeleala ning prantsuse keelele üle läinud valloonide ala. Flaamid ja frankofoonid niisiis, pluss saksakeelne vähemus Saksa piiri ääres. Kongo, Maroko, ibero-, italo- ja muud vähemused mõistagi otsa, aga neil pole ametlikku omavalitsust.

Flaamide ja valloonide omavalitsuse alad on üpris selgelt piiritletud. Nii-öelda flaami pealinn on Antwerpen (prantsuspäraselt Anvers), valloonide tähtsaimad kantsid on Liège (flaami keeles Luik) ja Charleroi. Flaamid on rikkad, valloonid vaesed. Flandrias on teed paremas korras, keskmine palk kõrgem, kuritegevust vähem, haridussüsteem toimib paremini. Kui Belgia, näituseks, esitab oma õpilaste tulemused matemaatiliste oskuste üle-euroopalisel hindamisel, jäetakse Valloonia tulemused targu välja.

Muidugi kaldusin ma esialgu flaamide poole – meenutas ju nende olukord seda, mis Eestis oleks praegu, kui Nõukogude Liit poleks kokku kukkunud. Pealinn Tallinn oleks venekeelne, nõnda kui prantsuse keel on Brüsseli lingua franca. Nagu asjad elus ikka, polnud lood nii lihtsad. Pealegi pole valloonid mingid Belgia valitsejad olnud; prantsuse keel on Brüsseli-keskse Belgia juhtivaks keeleks kerkinud omasoodu, muuhulgas võtsid selle üle flaami ülikud ise, et eristuda maakeelsest lihtrahvast.

Belgia kodanike aastakümneid vana lemmikmäng on „lahutan ära!”. Teate küll, nagu mõnedel abielupaaridel, kes aina kaklevad, lubavad vastastikku kohe lahutuse avalduse sisse anda, ja jätkavad seda hõbe-, kuld- ja briljantpulmadeni, kuni üks osapooltest enam ei mäleta, millest ta rääkima pidi ja teisele ei meenu, keda ta tahtiski sõimata.

Ka sel ajal, kui mina Belgias elasin, oli riik kuude kaupa ilma valitsuseta. Igapäevaelus see kuskilt otsast välja ei paistnud. Tegelikult elavad flaamid ja frankofoonid niikuinii kumbki oma elu ja ainus asi, mis neid koos hoiab, on Brüssel. Flaamid jälestavad kuritegelikku, proletaarset, kosmopoliitset Brüsselit, aga kuna sealt käib päris palju raha läbi ning et tegu on omamoodi sümboliga, ei taha nad seda käest anda. Frankofoonide tunded Brüsseli suhtes on ligilähedased. Brüsseli elanikud pole aga õieti ei flaamid ega valloonid, vaid brüssellased. Brüssel toimib de facto linnriigina. Brüssel on nagu Belgia täiskasvanud laps, kes lahutuse korral ei taha ei isa ega ema juurde kolida, vaid jätkata juba ammu iseseisvaks muutunud elu.

Kui vene ajal olid Eestis sõbralikult sama tahvli peal eestija venekeelne tänavanimi, siis Belgias on keelepiirkondade eraldamine nõnda vihane, et kohe, kui algab flaami ala, ilmub teeviitadele prantsuskeelse Liège’i asemel linna flaamikeelne nimi Luik ning saksakeelsel alal omakorda Lüttich. Teetähised sõltuvad rangelt sellest, millise omavalitsuse territooriumil viibitakse. Püüa siis, läbisõitev välismaalane, aru saada, kuhu sõidad.

Brüssel on prantsuse keeles Bruxelles ja flaami keeles Brussel. Nendest saab vähemalt aru. Muuseas, prantslased hääldavad Belgia pealinna nime „brüksell” ja prantsuskeelsed belglased „brüssell”. Kasutan järgnevalt vastavalt vajadusele kas mõlemas keeles kohanime või siis seda, mis mulle suupärasem tundub ja mida minu tutvuskond rohkem kasutas. Europealinna enda kohta on õnneks eestikeelne variant olemas. Juhtumisi kattub see saksakeelse nimega. Brüssel.