Читать книгу Minu Brüssel - Vahur Afanasjev - Страница 7

Ansamblil The Stranglers on laul sõnadega „kangelasi enam pole” („no more heroes anymore”). Belgial on kangelased olemas, aga keegi ei tunne neid.

Suuri belglasi peetakse kas prantslasteks, hollandlasteks, brittideks, ameeriklasteks või niisama kosmopoliitideks. Lauljatar Axelle Red, prantsuskeelne jaantätte Jacques Brel, näitlejanna Audrey Hepburn, lihasmägi Jean-Claude van Damme, väljamõeldud detektiivid Hercule Poirot ja komissar Maigret, koomiksipoiss Tintin...

Brüsseli linna võiks vabalt lisada Belgia tundmatute kangelaste nimistusse. Muuhulgas on Brüssel nii äss linn, et seal on viis parlamenti: Belgia parlament, Flandria parlament, Valloonia parlament, Brüsseli linna parlament ning mõistagi europarlament. Just, flaamid ja prantsuskeelsed valloonid hoiavad jalga kenasti Brüsseli selja peal, selmet oma parlament omavalitsusala tegelikku keskusse, vastavalt Antwerpenisse või Liège’i viia.

Aga aastal 2003, mil ma proovisin esmakordselt avalikul konkursil euroametnikuks saada, ei teadnud ma tõepoolest, mis maal asub Brüssel. Mäletan, et sõber Andi juhtis olengu käigus sellele küsimusele tähelepanu. Pakkusin, et Saksamaal. Prantsusmaal? Hollandis ju ei ole? Andi vangutas pead ning ütles, et Belgias. Ahah. Aga kus see Belgia on?

Olgu igaks juhuks öeldud, et Belgia on Eestist natuke väiksem mereäärne maalapike, millest vasemale jääb maakaardil Prantsusmaa, paremale üles Holland, paremale kõrvale Saksamaa ning allapoole Luksemburg. Brüsselist Pariisi viib kiirrong pooleteise tunniga ning Londonisse merealuse tunneli kaudu kahe ja poole tunniga.