Читать книгу Minu Brüssel - Vahur Afanasjev - Страница 9

Kui Etterbeeki linnajao politseiametnik Rue Sainte Gertrude 25 uksekella helistas, oskasin vastuseks vaid domofoni nuppu vajutada.

Leigest Brüsseli talvest hoolimata olin ma raskesti määratletaval moel haigeks jäänud. Mitu nädalat oli siit ja sealt ebameeldiv, vahel talumatu, ja nüüd siis oli lõpuks hääl ära.

Läksin uksele.

Õieti oleks politseinikul võinud samuti hääl täiesti ära olla, sest tema jutust ei saanud ma niikuinii aru. Prantsuse keelt olin küll püüdnud Lauri Leesi õpiku järgi iseseisvalt õppida, ent sellest oli varsti kümme aastat möödas, ja eks ma olin raamatut pigem sirvinud kui tudeerinud.

Polnud häda. Piisas ebamäärasest kähinast, et võimuesindaja mind rahule jätaks. Õnneks olin visiiti oodanud. Belgias käivad asjad nõnda, et iga inimene peab olema elukohta sisse kirjutatud ning seda käib kontrollimas kohalik politseiametnik. Kui sind kodus pole, siis küsitakse naabritelt või jäetakse kirjake, et ilmugu kodanik jaoskonda.

Mõnda tööd on keerulisem omandada, mõnda lihtsam.

Päev otsa kodus passimine kuulub kergete tööde kilda. Viibisin Belgias teist kuud ning mingit raskust ei valmistanud naisele „mmmöahämüaäõ” öelda ja edasi magada. Korter asus umbes pooleteise korruse kõrgusel, nii et kardinaid hoidsime enam-vähem pidevalt ees. Seda mõnusam oli logeleda.

Korteri laed olid tõsikõrged, oma neli-viis meetrit.

Kõrge ja valge oli minu uue kodumaa taevas, valge ja tumesinise liistuga.

Nii magamis- kui elutuba ilmestas dekoratiivkamin. Pisike ja samuti dekoratiivne kaminake leidus ka köögis, aga seal varjatumas paigas. Tegu oli üsna vana kivimajaga. Eestis loetakse selliseid maju eksklusiivseks – kõrged laed, võltskaminad, rosetid laes, marmorplaadid koridoris ning kipsist kollid koridorinurkades. Belgias on taolisi maju kõik kohad täis. Nad raiusid oma metsad ammu maha ning ehitasid nende asemele kitsad tuleohtlikud asulad, kus muust kui kivist ei kõlvanud ja metsa puudumisel ei saanudki ehitada.

Võltskaminate kohta pole ma tänaseni sotti saanud – on need valdavalt kinniehitatud päriskaminad, pelgalt iluasjad või miskit vahepealset. Tihtilugu on võltskamin keldrist tuleva korstnajala küljes, aga uuemates majades pole korstnajalgugi. Igatahes on võltskaminad saatanast, sest selle simsile koguneb kõikvõimalikku träni alates võtmetest ja mobiiltelefonist ning lõpetades vanade ajalehtede, küünalde, lillevaaside, raamatute, mütside, jootekolbide, flöötide ja tühjade kommikarpidega.

Majaomaniku esindaja rääkis, et ruumi on korteris 60–70 ruutmeetrit. Esimese soojaga paistis see enam-vähem õige, aga kui ennast sisse seadsime, tuli kange isu ruumid üle mõõta. Tegin seda ning sain tulemuseks 40–45 ruutu pluss kolmnurkne terrass, kus auras keskküttesüsteemi katel. Nii see Brüsselis käibki – kui vähegi kannatab, pannakse kuulutuses paar-kolmkümmend ruutu otsa. Lõppude lõpuks polnud see mingi eriline mure, sest meie käsutuses oli kitsas elutuba, üsna ruumikas magamistuba, köök ja duširuum Euroopa Liidu asutuste vahetus läheduses hiigelsuure Juubelipargi kõrval. Naise töökohani oli jala vähem kui kümme minutit, nii et ta sai kodus lõunal käia. Tema lõuna oli tihtilugu minu ärkamise aeg.

Kuna oli selge, et kohe me Belgiast ära ei jookse, hankisin endale kohaliku juhiloa, mis kestab igavesti. Määramatu kestvus oli peamine tegur, mille pärast andsin kommuunivalitsuses kõva lamineeritud Eesti juhiloa ära ning võtsin vastu roosa kartongitükikese, kuhu mu selvefotoputkas tehtud teraline pilt hooletult sisse kleebiti. Miskipärast käib mulle vastu idee, et kui ma täna oskan autot juhtida, on homme see ülikeeruline kunst mu peast äkki pühitud ja sõidusuutlikkuse kontrolliks pean ma maksma riigilõive, viima tervisetõendeid ning selle suure õnne juures värisema iga väikese kiiruseületamise pärast, mis jätab mõnda Eesti infotehnoloogilisse paturegistrisse kustumatu jälje.

Ega see Belgia luba õige asi olnud. Reaalselt võttes kehtib taoline papitükk vähem kui Eesti oma, sest pigem varem kui hiljem teeb taskus kandmine talle lõpu. Hilisem Brüsselikolleeg Andres rääkis, kuidas ta kogemata Tais mopeediga liikluseeskirju rikkus. Politseinik konfiskeeris roosa juhiloa, torkas selle lühikeste pükste taskusse ning käskis teises linnas trahvi ära maksta. Sularahast keeldus. Teises linnas oli kontor kinni, nii et kui Andres järgmise päeva õhtul politseiniku uuesti üles leidis, kviitungi esitas ja juhiluba tagasi palus, ulatas politseinik talle püksitaskus läbi higistatud tselluloosinutsaku, mis meenutas Belgia igikestvat juhiluba vaid värvitoonilt.

Oma viimase auto olin enne Eestist lahkumist maha müünud ja sõber Olavi oli jõudnud selle abil juba kriminaalkurjategijaks-roolijoodikuks saada. Nii et kui mõned üksikud autoüürimiskorrad maha arvata, polnud mul õigupoolest tarvis ei roosat kartongi ega väärikalt lamineeritud ja limiteeritud kestvusega eestimaist lubatähte.

Lisaks roosale juhiloale oli mul Belgia Carte d’identité Spéciale, spetsiaalne ilma aadressita Belgia identiteedikaart Euroopa Komisjoni töötaja abikaasale. Esimese aasta jooksul jõudsin prantsuse keelega omal käel nii kaugele, et sain poes ja kõrtsis enam-vähem hakkama. Oli selge, et niipea me Belgiast ära ei jookse. Nüüd tuli hankida meeldiv kodu.