Читать книгу Minu Brüssel - Vahur Afanasjev - Страница 6

Üheksa aastat õppisin Tartu 10. keskkoolis. Ei, isegi kümme, sest jäin esimeses klassis istuma.

See oli sportliku kaldega õppeasutus, milles sain kiiresti selgeks, et ainsad autoriteedid, keda tasub murda, on õpetajad – need ei tule vähemalt füüsiliselt kallale. Tavaliselt. Jooma õppisin ka, ja seda koguni pisut varem kui mu peamiselt raudteelaseperedest pärit klassikaaslased. Ähmaste üheksakümnendate alguses saabus kooli vahetusõpilane Ameerika Ühendriikidest, tüsedam mustanahaline tüdruk. Teda hakati kutsuma proua Snickersiks.

Karmis Ida-Euroopa koolis oli proua Snickers üksinda. Tema liikumist koridoris saatis naerukihin. Ma ei tea, mida arvas rahvusvaheliste sadistide organisatsioon, kes taolise inimkatse läbi viis.

Brüsselis võid juhtuda piirkonda, kus oled nägemisulatuses ainus valge. Ausalt öeldes pole ma mustanahalisi irvitamas märganud. Nad on valgetega harjunud. Mina harjusin neegritega üsna kähku, ehkki pean tunnistama, et esimestel päevadel kiskus nägu naerule küll. Mustanahalised, mitut sorti moslemid, hindud, hiinlased, jaapanlased, indoneeslased ja muud asiaadid... Kuid kõik, kes polnud turistid, rääkisid mingil määral prantsuse keelt ja teadsid, kus nad asuvad ja kuhu lähevad. Sisimas tundsin ennast tõenäoliselt rohkem neegrina kui kohalikud mittekaukaaslased.

Kui oleksin Brüsselisse vahetusõpilaseks kolinud, oleks mind tagaselja härra Pelmeeniks kutsutud. Olen nahalt hele ja keskelt jäme. Belgias pole kindlasti halboluühiskond, aga sealsed lapsed on pigem normaalkaalus. Kui nüüd järele mõtelda, on ülekaalus olemine üldse pigem uuemaaegsete sisserännanute lõbu.

Brüsseli meepottide ja pudrumägede juures kukkus mu tasapisi juba sajale kilole lähenev eluskaal ootamatult 80–85 kilogrammi piiresse. Seni olin ikka arvanud, et minu riided peavad olema vähemal XL-suuruses, ja nüüd siis järsku – L või erandjuhul suisa M.

Eriti põnev, et hea elu peale saades kahanes isegi mu kinganumber. Enne kandsin 43–44 number jalatseid; Brüsselis hakkasid need käies loksuma. Lõpuks ostsin isegi paari number 41 saapaid. Õnneks ei läinud muud jäsemed silmatorkavalt peenemaks või lühemaks. Muuseas, Ida-Euroopa mehed on veendunud oma tähtsaima ihuliikme ülemõõdulisuses võrreldes muu maailma meestega. Vääriks uurimist, kas see peab paika ja kui, siis millist rolli mängib taolises anomaalias ühekülgne, rasvarikas ja ebaroheline dieet. Järsku on nõnda, et võtad Poola vägilasel vorsti laualt ja paned porgandi asemele – ning varsti polegi midagi, millega uhkeldada? Ütlen ausalt ära, et ma ei kuulu mõõdult Ida-Euroopa eesrindlaste hulka, mistap võin rahulikult köögirohelist edasi tarbida, midagi pole enam kaotada.

Kaal näikse olevat pöördvõrdelises seoses elatustasemega. Nuputan selle raamatu kirjutamise kõrvalt hoolega, millise kühvliga nüüd raha kokku ajada, sest sugugi ei tahaks taas rasva minna. Olgu, aitab naljast, ega siin suurt müstikat pole, toitumisharjumused teevad oma töö.

Enne Brüsselit raatsisin talvel kurki-tomatit ja muud rohelist väga harva ostukorvi asetada. Brüsselis harjusin salatiga. Küllap on ka nõnda, et peenemast toidukraamist saab isu enne täis kui kõht. Võta eestimaine maitsetu argijuust, mida pane või terve käntsakas leivale – ikka tekib toidust emotsioon alles siis, kui kõhu valutamiseni täis vitsutad. Vist suurim muutus toitumises oli see, et hakkasin vältima külmutatud, konserveeritud ja eeltöödeldud toiduaineid. Kurat, surm siin või Siberis, aga enam ei taha sügavkülmutatud köögivilju ega söödavast plastmassist meisterdatud Torino sarvekesi! Isegi sügavkülmutatud poepelmeenid, armastatud slaavi-ugri maiuspala, tekitavad minus suuri kõhklusi.