Читать книгу Vanakuradi vanaema - Виктор Суворов - Страница 13

Kõik kandja illuminaatorid, kogu kabiinide klaaspind, kõik mis võib valgust läbi lasta, on tihedalt kinni kaetud. Tu-95V lahkub epitsentrist pimesi. Sähvatus lõi ootamatult, valgustades sees kõike. Kardinad – need muidugi valgust läbi ei lase. Kuid siin on eriline kiiskamine. Selle saatanliku, teispoolse maailma valguse, nagu ka röntgenikiirte ees, ei pea mingid kardinad.

Ning strateegilise pommitaja komandör major Durnovtsevile tundus, et ta lõhestas Maa pooleks. Kõmatas nii, nagu võib kõmatada vaid tükkideks purunenud planeet. Valgusmõju – 70 sekundit. Lööklaine front jõudis lennukile järele 115. kilomeetril epitsentrist, 8 minutit ja 23 sekundit pärast allaviskamist. Lööklaine virutas vastu pommitaja saba nii, nagu tabab kiiruse üles võtnud vedur raudteele unustatud tühja vagunit.

Major Durnovtsev klammerdus rooli külge, rool väriseb kergelt. Teine piloot vajutas nupule, avas kardinad. Kuid ise pindadele ja mootorite peale pilku heita ei julge: kas on terved? Nii kardab haavatud võitleja enda peale vaadata: kas rebis vaid jala otsast või kõik, poolest kehast?