Читать книгу Vanakuradi vanaema - Виктор Суворов - Страница 7

Mootorvedur surus kuidagi väga korralikult oma puhvritega vastu eriplatvormi puhvreid. Kõlisesid automaatsete haakeseadeldiste lukud. Peakonstruktor Juli Borissovitš Hariton ohkas sügavalt, puudutas paksukese poleeritud külge viimast korda: ära alt vea, kallis, pea vastu, tuvike. Ja südames torkas: aga ta saadab ju oma lemmiku viimsele teekonnale.

Ja ära pöördunud, juba selle peale vaatamata, viipas südametäiega masinistile: vii välja!

Mootorvedur hakkas sujuvalt, nagu vastu tahtmist, platvormi vedama, viis selle tsehhist välja ja jäi seisma. Kuuvalguses välgatas kaunitar selle smaragdse-hõbedase helgiga, mis langeb kuuvalgel ööl põiki üle Dnepri. Kui keegi poleks teadnud, et platvormil viidi välja pomm, võinuks ta täitsa mõelda, et see pole üldsegi pomm, vaid väike elegantne allveelaevake diversantidele: niivõrd nägus, niivõrd imekaunis, justkui külmunud tilgake. Kuid kõrvalisi siin pole. Siin võõrad ei käi. Siin on ainult omad. Ja kõik teavad siin, et see pole üldse laevuke, vaid midagi hoopis muud. Siin teavad kõik, et sellesse kaheksameetrisse tilgakesse on suletud võimsus, mida kellelgi pole kunagi varem olnud.

Ülivõimsad pommid on montaažitsehhist ette nähtud välja viia ainult öösel. Ja neil öödel on kõigil, kes pole otseselt kaasatud toote ümberlaadimisse, ette nähtud magada. Ent kes siis sellisel ööl magama jääb?

Montaažitsehhi kõrval on kohustatud olema üksnes need, kes võtavad otseselt osa viimastest ettevalmistustest. Teistele pole siin kohta. Neid siin polegi. Nad on veidi eemal, tsehhide ja laboratooriumide akende taga. Iga aken, mis avaneb montaažitsehhi platsile, on tihedalt täis valgetes kitlites prillipapasid. Kes siis suudab vastu panna kiusatusele visata pilk oma loomele. Kas või kaugelt. Kas või silmanurgast. Igaüks andis raasukese oma hingest iluduse loomiseks. Kuid valmiskujul on seda näinud vähesed. Ja nüüd ujus mootorvedur tsehhist välja, tõmbas välja platvormi helkleva „tilgakesega”, ning mööda koridore, kabinette ja saale kandus võidukas hüüd: ah, kui imekena!

Kuidas siis „tilgakest” viiakse? Kaetakse presendiga? Sugugi mitte. Algul kinnitatakse see nii, et ei liigataks. Ja piiratakse terasest musta-oranži vöödiliste varraskanduritega, kruttides jäigalt üksteise külge, moodustades neist kindla karkassi. Isegi kui toimub avarii ja „tilgake” hakkab koos vaguniga kukerpallitama, päästab karkass selle sinikate ja kriimude eest.

Reisil üle riigi hakkab platvorm „tilgakesega” välja nägema nagu tavaline akendeta postivagun, parajalt määrdunud, parajalt loppis, kõigi vastavate kirjadega külgedel. Aga toote montaaži ajaks võeti vaguni katus ja seinad ära. Pärast montaaži lõppu pani võimas kraana seinad ja katuse sinna, kus neil oligi ette nähtud olla, kattes „tilgakese” justkui suure raudse kastiga.

Kuid see pole kõik. „Tilgake” nõuab õrnust ja erilist hoolt. Selle mugavas vagunis on loodud mikrokliima – vaata, pailaps, ära külma saa. Ööd on ju külmad. Oktoober juba käes.

Vaguni vaatasid noriva pilguga vidukil silmi üle need samad seltsimehed, kel ette nähtud, noogutasid: kõik on korras, vagun nagu vagun. Keegi ei pööra sellele vagunile tähelepanu. Nüüd viib vedur postivaguni varuteele. Siin koostatakse koosseis: mootorvedur, kaitsemeeskonna vagun, tehnilise personali vagun, peavagun laadungiga, vagun kindlustava aparatuuriga ja veel üks kaitsemeeskonna vagun.

Selles samas tupikus vahetatakse vedurijuhte. Need, kes pommi nägid, on eriti kontrollitud. Siin nad töötavad, siin nad elavad; nii nad ise, kui nende lapsed jäävad siia igaveseks. Aga uuel vedurijuhtide brigaadil pole aimugi, mida veavad: vagunid on nagu vagunid ikka, kõik rohelised, kõik ühesugused.

Sulgudes tuleb mainida, et ka kaitsemeeskonnal pole sugugi tarvis teada, mida nad valvavad. Valvuritel tuleb ainult meeles pidada „Valveteenistuse määrustiku” paragrahvi: valvata tähelepanelikult ja kaitsta kindlameelselt. Ülejäänu pole nende krantside asi.

Ešeloni sihtpunkt – Gorki linn. See on lõppjaam. Esimesena sõidab vedurist ja kümmekonnast kaubavagunist koosnev ešelon. Nende järel – peamine, see, mis „tilgakest” veab. Pearongi vedurijuhtidel on käsk: hoiduda eesliikuvale lähemale, laskmata viimasel vagunil olevat punast laternat silmist. Taga – veel üks ešelon, samuti nägemisulatuses. Nii see kannul kihutaski Gorkini välja. Tõsi, peale surumata.

Kuni Gorkini sõideti ilma seiklusteta. Vedurijuhid panid ainult tähele imelikku asja: mitte ühtegi vastutulevat rongi ei sattunud olema. Mis jama see on? Justkui oleks kogu liiklus kuni Gorkini välja surnud. Imelood.

Gorkis – teekonna lõpp.

Ent seda teatati ainult vedurijuhtidele ja valvuritele, tänades neid lööktöö eest. Gorkis vahetati kõigi kolme rongi kõik kolm vedurit koos vedurijuhtidega ja kogu valvemeeskond välja. Ühtlasi – ka kõigi kolme ešeloni kogu dokumentatsioon. Dokumentide järgi tuli välja, et nad saabusid justkui Taškendist.

Järgmine etapp – Gorkist Kirovini. Nüüd peatati sel etapil kogu rongiliiklus mõlemas suunas. Nüüd pandi kogu liin vägede ja miilitsa valve alla. Nüüd blokeeriti sel teekonnal kõik raudteeülekäigud. Ning taas – puhverrong ees, selle järel – peamine, kannul veel üks puhverrong. Et keegi juhuslikult ei sõidaks sisse sellele, mis veab delikaatset lasti.

Kirovis vahetati veel kord vedurijuhte ja valvet. Ühtlasi vahetatakse ka rongide numbrid ja kogu dokumentatsioon. Kolme rongi liikumisest hakkavad teadma ainult mingid suured ülemused raudteeametkonnas: veeti eriti ohtlikke arestante… Brjanskist.

Seejärel – käsk: puhastada kogu raudtee Kotlaseni! Liin valve alla! Ülekäigud tõkestada! Teatada Kotlasesse, et tulevad erirongid vangidega Jerevanist. Vahialustel pole vaja lõunas päevitada. Nende koht on põhjas!

Vaat nii – kuni Vorkutani välja.

Igas uues jaamas – uued dokumendid. Kui kellelgi oleks tulnud tahtmine taastada paberite järgi läbitud marsruut, ei oleks tal sellest midagi välja tulla saanud. Aga välja selgitada marsruudi alguspunkt on põhimõtteliselt võimatu. Sellepärast et seda pole. Asustatud punkt, kus see „tilgake” välja töötati ja kokku pandi, on kohaliku võimu administratiivalluvusest ära võetud ja välja arvatud kõigist arvestusmaterjalidest. Seda pole ei kaartidel ega dokumentides.

Aga „Vanakuradi vanaema” oli otsustatud õhku lasta objektil Moskva-700. Ärge arvake, et see on Moskvas või selle kõrval. Ei. Objekt Moskva-700 – see on tuumapolügoon Novaja Zemljal.