Читать книгу Vanakuradi vanaema - Виктор Суворов - Страница 16

3.
peatükk

1

Walpurgi öö on 30. aprilli öö vastu 1. maid. See on nõidade pidu, kes kogunevad ligipääsmatule Brockeni mäele oma käskija Saatana ümber ja peavad sabatit. Aga pärast seda algab koos koidikuga kogu maailma tööliste rahvusvahelise solidaarsuse päev, ülevaatuse päev proletariaadi lahingujõududele, valmis võitluseks ja maailmarevolutsiooniks.

Riigi õhutõrjevägede ülemjuhataja Nõukogude Liidu marssal Sergei Semjonovitš Birjuzov äratati üles punase telefoni helinaga 1. mail 1960. aastal, kell 5.41.

Ei teagi, kuidas siin vahe jookseb: kas koidu eel on nõidade sabat alles lõppemas, või oli see juba läbi ja kätte jõudnud kõigi maade proletaarlaste solidaarsuse päev.

Ühesõnaga, marssal äratati külmal vastikul hommikul, üleminekuhetkel, ühe ettevõtmise lõpul ja teise algul. Kuid võib-olla polnudki mingit vahet. Võib-olla Saatan, proletaarlased ja nõiad pidutsesid üheaegselt, teineteist segamata.

Marssal tõstis toru ning see sõnas rahulikult, justkui hingetu automaat:

„Esimene, mina olen saja kaheksas. Sihtmärk.”

Õhtul olid adjutandid marssali magamistoa kõrvaltuppa korralikult valmis laotanud paraadmundri. Üles riputada seda ei tohi, vajub ordenite raskuse all kotti: briljantidega marssalitäht, Nõukogude Liidu kangelase Kuldtäht, üksteist Nõukogude ordenit, lugemata välismaiseid medaleid. Aga ordenid on – kuld, hõbe, plaatina. Raskus, lühidalt öeldes. Kõik on valmis paraadiks Punasel väljakul.

Kuid täna pole paraadmundrit marssalile tarvis. Paraad jääb marssali jaoks ära. Kell 5.36 ületas kindlaks tegemata sihtmärk kõrgusel 21 300 meetrit Nõukogude Liidu piiri Kirovabadi linna piirkonnas Tadžikistanis, kiirus 750–800 km/h, suund – põhi.

Marssal Birjuzov riietus poole minutiga, sõduri kombel, välivormi. Jooksuga alla, käigu pealt nööpe kinni pannes.