Читать книгу Vanakuradi vanaema - Виктор Суворов - Страница 15

2.
peatükk

1

30. oktoobril 1961. aastal kell 11.32 ja 13 sekundit Moskvaaja järgi katkes ootamatult kogu raadioside polaaralade piirkonnas Arhangelskist ja Murmanskist kuni Tšukotkani ja kaugemale. Akadeemik Haritonil on Moskvaga kinnine valitsusside telefoniliin, aga Moskva side sündmuste rajooniga on kadunud!

See teade levis kohe mööda kõiki KB-11 koridore ja saale. Side on kadunud!

See tähendab, et ikkagi kõmatas, tuvike!

Nüüd oodata tulemust: mitmeks minutiks on side kadunud. Viieks? Kümneks? Viieteistkümneks?

Juli Borissovitš ei pea vastu, helistab Moskvasse: kuidas side on?

Vastus: seda pole juba 24 minutit!

See on põhjus avada pudelid! Borissõtšit õhku loopida! Meie vanal oli õigus! Aga oli ju skeptikuid, ei usutud, esitasid omi variante!

„Halloo, Moskva, kuidas side on?”

„Sidet pole. 33 minutit pole!”

33 minutit – see on võit.

Aga Hariton ei pane punast telefoni käest. Täna on ta päevakangelane. Minister Slavski on kuskil seal, lendab lennukiga sündmuste rajoonis, las siis tema esimene asetäitja annab aru.

„Kuidas siis sidega on?”

„41 minutit!”

„Ja ikka pole?”

„Ja ikka pole!”

Šampust varem valmis ei pandud. Et pärast pettumust poleks. Nüüd nabis keegi pahkliku proletaarse käega kraest kinni majandusjuhatajal: tee keldrid lahti!

Haritoni kabinet on rahvast puupüsti täis. Uudis levib suust suhu treppe ja koridore pidi.

„No ja…?”

„56 minutit! Pole!”

Möirgav, klähviv, krooksuv, katkev side hakkas taastuma 81. minutil. Vaat see on juba midagi! Küll ikka kõmatas!!! No kus alles põrutas piraki!

2

Side taastus sisina ja raginaga vähehaaval.

Keskmasinaehituse minister ja strateegiliste raketivägede ülemjuhataja saatsid esimese teate: „Moskva. Kreml. Hruštšovile. Katsetused Novaja Zemljal möödusid edukalt. Kodumaa ülesanne täidetud. Naaseme kongressile. Slavski. Moskalenko.”

Ühendust võttis Tu-95V komandör: „Ülesanne täidetud. Major Durnovtsev.”

Sai otsekohe vastuse: „Nõukogude Liidu kangelasele alampolkovnik Durnovtsevile ja kogu ekipaažile. Tänan teenistuse eest. Hruštšov”.

3

NLKP XXII kongressi tarbeks püstitati palee – Kremli Kongresside palee. Selle ehitusest ei teatatud. Kongressi delegaatidele ja kogu riigile – üllatus. Pimestav saal, erakordne avarus. Jah! See koht on spetsiaalselt loodud selleks, et võtta siin vastu kommunismi ehitamise programm.

Kongressi tribüünil on teadlased ja kolhoosnikud, terasesulatajad ja arstid, ehitajad ja kaevurid: Kiidame heaks! Kiidame heaks! Kiidame heaks! Partei plaanid – ellu!

Koosoleku juhataja katkestas järjekordse oraatori:

„Seltsimehed, sõna teateks on seltsimees Hruštšovil.”

Hruštšov tõusis tribüünile. Saal vaikis.

„Seltsimehed… Me vähendasime laengut… Et poleks mitte 100, vaid 50 miljonit tonni. Kuid pomm on meil kangekaelne. Loeme, et 50. Tegelikult andis see rohkem välja. Katsetused möödusid edukalt”.

Nikita Sergejevitši hääl kähiseb. Erutus lämmatab. Ta tahtis veel midagi öelda. Ta pidi nähtavasti andma au meie teadlastele, konstruktoritele, inseneridele, tehnikutele ja töölistele. Kuid midagi polnud enam kuulda. Saal juubeldas. Juhataja püüdis korda luua, anda esinejale sõna, keda katkestati poolelt sõnalt, kuid lõi käega ja kuulutas kuni kella 19ni vaheaja.

4

Tulemus vapustas. Plahvatus hinnati 57 miljoni tonniseks. Sähvatus oli jälgitav Alaskal, Norras, Gröönimaal, kogu Nõukogude põhjas. Mahajäetud asulas 410 kilomeetrit epitsentrist viis katused ära, lõhkus palkmajad, lükkas kivimajad kiiva. Diksoni saarel, 780 kilomeetrit plahvatusest, lendasid klaasid eest. Plahvatus fikseeriti Maa kõigi seismiliste jaamade poolt kõigil kontinentidel. Plahvatuse heli oli kuulda 800 kilomeetri kaugusel. Seenekujuline pilv tõusis stratosfääri 67 kilomeetri kõrgusele. Pilve arenguprotsess kestis 40 minutit. Pilv tuli välja kaherindelise struktuuriga. Ülemise rinde diameeter – 95 kilomeetrit, alumise – 70. Pilv oli nähtav 900 kilomeetri kaugusel. Lööklaine käis kolm korda ümber maakera.

Kõigisse Nõukogude sõjandusõpikutesse ilmus uus rida. Varem õpetati ohvitsere ja sõdureid, et tuumarelval on neli kahjustusmõjurit: valguskiirgus, läbiv radiatsioon, lööklaine, piirkonna radioaktiivne saaste. Nüüd pöörati lõpuks tähelepanu ka viiendale kahjustusmõjurile: elektromagnetilisele impulsile, mis rikub side töö, lööb rivist välja elektroonilise aparatuuri. Varem sellest teati, kuid ei arvestatud kuigi tõsiselt.

Aga ajaleht „Pravda” lajatas artikliga: 50 miljonit tonni, 100 miljonit tonni – see kõik on eilne päev, meil on loodud palju võimsamad laengud.

5

Järgmisel päeval – NLKP ajaloolise XXII kongressi finaal.

„Seltsimehed, sõna on Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee esimesel sekretäril, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehel, seltsimees Hruštšov, Nikita Sergejevitšil”.

Saal vastas võimsa ovatsiooniga.

Hruštšov ütles lihtsad ja kõigile mõistetavad sõnad:

„Meie eesmärgid on selged, ülesanded kindlaks määratud. Tööle, seltsimehed!”

Ja kohe tõstis võimas koor „Internatsionaali”, kõigi maade proletaarlaste hümniga, saali oma kohtadelt püsti:

Весь мир насилья мы разрушим

До основанья, а затем

Мы наш, мы новый мир построим,

Кто был ничем, тот станет всем.

Me vägivalla hävitame,

Uus, parem ilm on meie püüd,

Uus ilm, kus võidul ülendame

Neid, keda orjus rõhub nüüd.

Need sõnad omandasid mingi hoopis teise mõtte. Pole ju tühi kära. Kogu maailma proletaarlaste kodumaa sai esmakordselt võimaluse hävitada kogu vägivalla maailm ja ehitada uus suurepärane maailm!

6

Õhtul kongressi delegaatidele – suur kontsert. Zõkina. Magomajev. Ulanova. Trošin. Ansambel Berjozka…

Ja äkki on laval ebatavaline number: „Kosmonautide treening” – kakssada kõrgema klassi võimlejat näitavad peadpööritavaid trikke. See on ju 1961. aasta. Kõigest pool aastat tagasi lendas meie nõukogude inimene esimesena kosmosesse, demonstreerides kogu maailmale erakordselt kõrget teaduse ja tehnika arengutaset Nõukogude Liidus. Me oleme ka edaspidi kogu maailma arengu lipulaevaks. Järjekorras on Kuu, Veenus, Marss… Kaugete planeetide tolmustele radadele jäävad meie jäljed!

Kohe võimlejate järel – kupletistid Netšajev ja Rudakov. Rahva lemmikud. Nad saadavad end ise. Neil on lihtne meloodia, mida terve riik armastab. Neile kirjutati: мы совсем не супротив, что у вас один мотив. (Meil pole midagi selle vastu, et teil on üks motiiv.)

Esitasid nad alati neljarealisi kupleesid. Netšajev ütles kaks esimest neutraalset rida, aga Rudakov lisas lööva lõpu.

Saal ootab nende ilmumist. Ilma nendeta Kremlis kontserte pole. Siin nad on! Juba üksnes nende ilmumist saadab lõbus elevus: kohe ütlevad midagi ootamatut! Nad laulsid joodikutest ja praagitegijatest, bürokraatidest ja liikluseeskirjade rikkujatest tänaval. Ja siis finaal:

Netšajev:

Господа должны учесть,

Что у нас ракеты есть.

Rudakov:

Сто мильонов тонн тротила,

Чтоб кондрашка иx xватила. ^[1.]

Saal naeris maruliselt. Saal aplodeeris pööraselt.

7

Samal ajal hakkas maailm, nagu jäiselt kallakult, algul aeglaselt, kuid seejärel üha kiiremini libisema Kolmanda maailmasõja poole.

Läheb üsna vähe aega ja seltsimees Hruštšov võtab vastu otsuse grupeerida Kuuba saarele 51. raketidiviisi ja sõjaväeosad, mis hakkavad neid rakette katma.

Nõukogude Liit saatis esimesena välja Maa tehiskaaslase, viis esimesena Kuule vimpli Nõukogude Liidu vapiga, lendas esimesena ümber Kuu ja fotografeeris selle tagumist külge, saatis esimesena inimese kosmosesse. Meil olid sellised raketid ja sellised tuumalaengud, milliseid kellelgi maailmas polnud. Milleks viia raketid Kuubale? Las nad seisavad Siberis, meie maal. Milleks viia raketid Kuubale, kui võis tulistada Ameerika pihta meie territooriumilt?

Niisiis, küsimus: MILLEKS RAKETID KUUBAL?

Et seda mõista, tuleb meil minna veidi tagasi ja teha väike reis 1960. aasta Walpurgi öösse.

TEGELASED

SLAVSKI, JEFIM PAVLOVITŠ (1898–1991). Komissar 1. Ratsaarmee ratsaväe brigaadis. Pärast Kodusõda lõpetas Moskva värviliste metallide ja kulla instituudi. 1941. aastal – Dnepropetrovski alumiiniumikombinaadi direktor Zaporožjes, mille evakueerimise eest sai oma esimese Lenini ordeni. Sõja ajal – alumiiniumikombinaadi direktor Uuralis. 1946. aastast – Probleem nr 1 peavalitsuse ülema asetäitja. 1953. aastast – keskmasinaehituse minister. Kolmekordne sotsialistliku töö kangelane (1949, 1954, 1962), kahe Stalini (1949, 1951), Lenini (1980) ja riikliku (1984) preemia laureaat, kümne Lenini ordeni kavaler.

1986. aasta aprillis – avarii Tšernobõli tuumaelektrijaamas. Pärast seda läks Slavski pensionile.

1 Härrased peavad arvestama, / Et meil on raketid. / Sada miljonit tonni trotüüli, / Et neid tabaks rabandus. [ ↵ ]