Читать книгу Spionaaži alused - Виктор Суворов - Страница 15

Kodusõja algul kandis Punaarmee tohutuid kaotusi. Igale normaalsele inimesele oli selge, kuhu oli maetud see kõige tähtsam koer.

Iga staap (pataljoni, polgu, brigaadi, diviisi, korpuse ja nii edasi kuni tippu välja) – see on aju. Luure – silmad ja kõrvad.

Kujutlege nüüd tohutu suurt onukest poksiringis. Tema aju töötab täiesti talutavalt. Kuid onu on poolkurt ja täiesti pime. Ta kannatab kangelaslikult välja vaenlase põsesarnu põrutavad ja hambaid väljalöövad löögid, kuid ise materdab rusikatega tühjusse, sest ei näe vaenlast. Aga keegi teine karjub talle hääle katkemiseni rõdult: pisut paremale! Nüüd löö pisut kõrgemale! Hoia kõrvale! Hoia kõrvale, sulle öeldakse! Vasakuga! Vasakule! Madalamale äiga!

Just sellisesse hiiglasliku pimeda võitleja seisu sattus Punaarmee oma eksistentsi esimesel aastal. Oma luuret tal ei olnud. Andmed vastase kohta saabusid tšekistidelt, aga need poisid, sõrmused räpastel kätel, ei hiilanud eriti tavateadmiste, ammugi siis sõjaliste oskuste poolest. Ning iseenda muresid jätkus neil piisavalt.

Kremli juhtidel ei olnud vaja lihtsalt võitu, vaid võitu maailma mastaabis. Kuid Punaarmee ei olnud võimeline kaugeltki tervet maailma vallutama, isegi mitte oma riiki allutama. Juhid reageerisid kiiresti ja otsustavalt – lasksid maha komandöre, alates jaoülematest kuni rooduülemateni, rindejuhatajad kaasa arvatud, süüdistades neid kahjurluses ja reetmises. Kuid paremaks sellest ei läinud.

Juhid püüdsid süüvida läbikukkumiste põhjustesse: milles on siis asi? Tšekistid raporteerisid reipalt: esitame korralikult andmeid!

Punaarmee komandörid vastasid: ebapiisavalt!

Komandöridel oli õigus: sõjas on andmeid vastase kohta alati ebapiisavalt!

Kujutlegem diviisi komandopunkti. Päev kaldub õhtusse. Lahing on vaibunud. Kaotused on tohutud. Lahinguülesanne pole täidetud. Ilmuvad relvi täis riputatud nahkmantlites seltsimehed – needsamad, sõrmustega räpastes sõrmedes. Algab arutelu.

Esimene küsimus diviisikomandörile: mis on kaotuse põhjus?

Vastus: puudulikud luureandmed.

Küsimus: mis mõttes puudulikud? Me ju teatasime, milline valgete diviis seisab teie ees, kes seda juhib, kui palju on neil kahureid ja kuulipildujaid, kui palju tääke ja kui palju saableid.

Vastus: kõik on nii, kuid peale selle on tarvis teada tulepatareide täpset asukohta, iga patarei kildfugassmürskude, šrapnellide ja kartetšide arvu. Seda te meile ei teatanud. Polkude asetsemist teadsin, kuid kus neis polkudes iga pataljon asub? Ja kes neid pataljone juhib? Ja vaenlase plaane ei teadnud ma üldse. Mida kavatses vaenlase diviisi komandör? Valmistas ta ette kaitset või pealetungi? Ja kui pealetungi, siis millal täpsemalt ja mis suunal?

Punaarmee diviisikomandöri võib ilmutatud kangekaelsuse eest maha lasta. Kuid mis sellest muutub? Paneme uue komandöri ning ta hakkab esitama samu küsimusi. Esitada võib ta neid tuhandete kaupa. Ja tal on õigus: tal ei jätkunud tõepoolest andmeid selle kohta, kui palju oli vaenlaste hobustele varutud kaera ja hobuseraudu. Aga need andmed on ju äärmiselt tähtsad: kui hobuseid pole millegagi toita, tähendab, et ka suureks pealetungiks pole vaenlased valmis.